Iisraeli valik

Ilmunud Vikerkaares 2003, nr 10–11

Lähis-Ida rahuprotsessil on lõpp peal. See ei surnud, vaid tapeti. Mahmud Abbasi kõigutas Palestiina omavalitsuse president ning alandas Iisraeli peaminister. Tema järglast ootab samasugune saatus. Iisrael irvitab oma Ameerika patrooni üle ning jätkab ebaseaduslike asunduste ehitamist, eirates küüniliselt “teekaarti”. Ameerika Ühendriikide presidendist on saanud kõhurääkija käpiknukk, kes haledalt etleb Iisraeli valitsuse salmi: “See kõik on Arafati süü.” Iisraellased ise ootavad süngelt järjekordset suitsiidipommi. Palestiina araablased, kes on surutud järjest kokkukuivavate bantustanide piiresse, hingitsevad Euroopa Liidu almuste varal. Viljaka Poolkuu laipu täiskülvatud maastikul võivad Ariel Sharon, Yasser Arafat ja käputäis terroriste end võitjateks kuulutada ja seda nad teevadki. Kas me oleme jõudnud tee lõppu? Mida teha?

20. sajandi alguses, Euroopa impeeriumide loojakul unistasid allutatud rahvad “rahvusriikide”, omaenda territooriumiga kodumaade tekkimisest, kus poolakad, tšehhid, serblased, armeenlased ja teised võiksid elada vabana, ise oma saatuse peremeestena. Kui Habsburgide ja Romanovite impeeriumid Esimese maailmasõja järel kokku varisesid, haarasid nende rahvaste juhid võimalusest kinni. Uusi riike kerkis nagu seeni pärast vihma; ning esimese asjana hakkasid nad andma eesõigusi oma rahvuslikule, “etnilisele” enamusele – mida määratleti keele, usu, põlisuse või kõigi kolme põhjal – ebamugavate kohalike vähemuste arvel, kellest said teise klassi kodanikud: alalised võõrelanikud omaenda kodus.

Kuid ühe natsionalistliku liikumise, sionismi ambitsioonid ei täitunud. Unistus juudi rahvuslikust kodumaast selle õiges asukohas keset vaakuvat Türgi impeeriumi pidi ootama Briti impeeriumi taandumiseni. Selleks läks vaja veel kolme aastakümmet ning Teist maailmasõda. Seetõttu asutati juudi rahvusriik endises Osmanite Palestiinas alles 1948. aastal. Kuid juudi riigi rajajaid mõjutasid samad mõisted ja kategooriad, mis nende sajandilõpu kaasaegseid Varssavis, Odessas või Bukarestis. Seega pole ime, et Iisraeli etnilis-religioossel enesemääratlusel ja “sisevõõramaalaste” diskrimineerimisel on olnud rohkem ühisjooni näiteks Habsburgide-järgse Rumeeniaga, kui kumbki osapool tunnistada tahaks.

Ühesõnaga Iisraeli probleem ei ole see, et ta on – nagu mõnikord väidetakse – Euroopa “enklaav” araabia maailmas, vaid hoopis see, et Iisrael on hiljatulija. Tüüpilise 19. sajandi lõpu separatistliku projekti on ta importinud maailma, mis on vahepeal edasi liikunud indiviidiõiguste, avatud piiride ja rahvusvahelise õiguse poole. Juba idee “juudi riigist” – riigist, kus juutidel ja judaismil on eksklusiivsed privileegid ja millest mittejuudi kodanikud on alatiseks välja arvatud, – kuulub ühte teise aega ja kohta. Ühesõnaga, Iisrael on anakronism.

Ent ühe olulise omaduse poolest erineb Iisrael siiski varasematest impeeriumide varemeile tekkinud ebakindlatest, alatises kaitsepositsioonis pisiriikidest: tegu on demokraatiaga. Siit ka tema praegune dilemma. Tänu 1967. aastal vallutatud maade okupeerimisele seisab tänane Iisrael silmitsi ebameeldivate valikutega. Ta võib lammutada neile territooriumidele rajatud asundused ja pöörduda tagasi 1967. aasta piiridesse, milles juudid moodustavad selge enamuse, ning jääda nõnda juudi riigiks ja demokraatiaks, ehkki konstitutsioonilise anomaaliana säiliks selles kogukond teise klassi araabia kodanikke.

Teisalt võib Iisrael jätkata “Samaaria”, “Juudamaa” ja Gaza okupeerimist ning siis moodustab nende araabia elanikkond – kui liita sellele praeguse Iisraeli araablased – hiljemalt viie kuni kaheksa aasta pärast kogu riigi demograafilise enamuse. Sel juhul saab Iisrael jääda kas juudi riigiks (kus elaks aina kasvav enamus kodanikuõigusteta mittejuute) või demokraatiaks, kuid pole loogiline, et ta jääks mõlemaks.

On ka võimalik, et Iisrael säilitab kontrolli okupeeritud territooriumide üle, kuid vabaneb valdavast enamikust araablastest – neid kas sunniviisiliselt pagendades või röövides nende maad ja elatusvahendid, nii et neile ei jää teist valikut kui minna eksiili. Sel moel võib Iisrael jääda niihästi juudi riigiks kui ka vähemalt formaalses mõttes demokraatiaks. Selle hinnaks oleks aga saamine esimeseks moodsaks demokraatiaks, mis riikliku projektina viib läbi täieulatuslikku etnilist puhastust, ning see mõistaks Iisraeli alatiseks lindpriiriigi, rahvusvahelise paaria staatusesse.

See, kes arvab, et mainitud kolmas võimalus oleks juudi riigi puhul iseäranis võimatu, ei ole pööranud piisavalt tähelepanu asjaolule, kuidas viimase veerandsajandi jooksul Läänekaldal hõivatakse araablaste maid ja rajatakse üha uusi asundusi, ega kuulanud Iisraeli parempoolseid kindraleid ja poliitikuid, kellest nii mõnedki on praegu valitsuses. Tänase Iisraeli poliitika keskmes on Likudi blokk. Selle üks olulisemaid jõudusid on kadunud Menachem Begini Heruti partei. Heruti eelkäijaks oli sõdadevahelisel ajal Vladimir Jabotinsky juhitud revisionistlike sionistide liikumine, mis oma kompromissitu ükskõiksusega juriidiliste ja territoriaalsete pisiasjade suhtes pälvis vasakpoolsematelt sionistidelt epiteedi “fašistlik”. Kui kuulata, kuidas Iisraeli asepeaminister Ehud Olmert uhkelt kuulutab, et tema riik ei välista Palestiina omavalitsuse valitud presidendi mõrvamist, siis on selge, et niisugune silt on praegu sobivam kui kunagi varem. Poliitilised mõrvad on fašistide meetod.

Iisraeli olukord ei ole veel laussünge, kuid kõigub lootusetuse äärel. Suitsiidipommid ei kukuta Iisraeli riiki kunagi ning teisi relvi palestiinlastel ei ole. Leidub ka araabia radikaale, kes ei puhka enne, kui viimnegi juut on aetud Vahemerre, aga nemad ei kujuta endast Iisraeli jaoks strateegilist ohtu ning Iisraeli sõjavägi teab seda. Märksa enam kui Hamasi ja al-Aqsa brigaadi kardavad mõistlikud iisraellased araabia enamuse hiilivat teket “Suur-Iisraelis” ning ennekõike omaenda ühiskonna poliitilise kultuuri ja kodanikumoraali murenemist. Silmapaistev leiboristlik poliitik Avraham Burg kirjutas hiljuti: “Pärast kahte tuhandet aastat võitlust ellujäämise nimel on tänaseks reaalsuseks see, et Iisraelist on saanud koloniaalriik, mida juhib korrumpeerunud klikk, kes põlastab ja tallab jalge alla seadust ning kodanikumoraali.”¹ Kui midagi olulist ei muutu, siis pole Iisrael poole aastakümne pärast enam ei juudi riik ega demokraatia.

Ja siin tuleb mängu USA. Ameerika välispoliitika jaoks on Iisraeli käitumine olnud hukatuslik. Jeruusalemm on Ameerika toetusel järjekindlalt ja jõhkralt irvitanud ÜRO resolutsioonide üle, mis on nõudnud tagasitõmbumist sõjas vallutatud ja okupeeritud maadelt. Iisrael on ainus teadaolev Lähis-Ida riik, millel on tõelised ja letaalsed massihävitusrelvad. Selle ees silma kinni pigistades on USA tegelikult õõnestanud omaenese üha meeleheitlikumaid jõupingutusi vältida niisuguste relvade sattumist teiste väikeste ja potentsiaalselt sõjakate riikide kätte. Washingtoni tingimusteta toetus Iisraelile, isegi (mahavaikitud) kahtluste kiuste, ongi peamine põhjus, miks ülejäänud maailm ei usu enam meie head tahet.

Võimulähedased tegelased on hakanud nüüd vaikselt möönma, et Ameerika kaalutlused Iraagi-vastasesse sõtta minekul ei olnud päris need, mis algul välja kuulutati.² Mitmete USA valitsusliikmete jaoks oli tähtsaimaks strateegiliseks kaalutluseks vajadus Lähis-Ida destabiliseerida ja Iisraelile soodsas suunas ümber kujundada. See lugu pole lõppenud. Praegu teevad ameeriklased sõjakat häält Süüria suunas, sest Iisraeli luure on kinnitanud, et Iraagi relvad toimetati sinna – ehkki selle väite toetuseks puuduvad vähimadki tõendid muudest allikatest. Süüria toetab Hesbollahi ja Islami Džihaadi – organisatsioone, mis on muidugi Iisraeli verivaenlased, kuid vaevalt kujutavad endast rahvusvahelist ohtu. Ometigi on Damaskus siiani andnud USA-le otsustava tähtsusega andmeid al-Qaida kohta. Süüria, nagu ka Iraan, kes on samuti üks Iisraeli ammuseid märklaudu ja keda me praegu endast ära tõukame, on USA-le kasulikum sõbrana kui vaenlasena. Millist sõda me peame?

16. septembril 2003. aastal pani USA veto ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile, mis nõudis Iisraelil loobumist Yassir Arafati deporteerimise ähvardustest. Isegi Ameerika ametiisikud ise tunnistavad omavahel, et tegu oli mõistliku ja asjaliku resolutsiooniga ning et Iisraeli praeguse juhtkonna üha metsikumad avaldused on peamiseks takistuseks rahu teel, kuna aitavad kaasa Arafati positsiooni taastamisele araabia maailmas. Sellegipoolest blokeeris USA selle resolutsiooni, kõigutades nõnda põhjalikult meie usutavust ausa rahuvahendajana selles regioonis. Ameerika sõbrad ja liitlased üle maailma ei imesta enam niisuguste aktsioonide üle, kuid nad on sellegipoolest mures ja pettunud.

Iisraeli poliitikud on mitmeid aastaid omaenda raskuste tekkimisele aktiivselt kaasa aidanud; miks me jätkame nende abistamist ja tagantõhutamist? Minevikus on USA ettevaatlikult püüdnud Iisraelile survet avaldada, ähvardades iga-aastasest abipaketist kinni pidada need summad, mida Iisrael kasutab Läänekalda asunike subsideerimiseks. Kuid viimati, mil seda Clintoni valitsuse ajal üritati, hiilis Jeruusalemm sanktsioonidest kõrvale, maskeerides selle raha “julgeolekukuludeks”. Washington läks selle riukaga kaasa ning nelja aasta jooksul (1993–1997) eraldatud 10 miljardi dollari suurusest abist peeti kinni vähem kui 775 miljonit dollarit. Asundusteprogramm jätkus takistamatult. Nüüd me enam ei üritagi seda peatada.

Soovimatus tõtt rääkida ja tegutseda ei tee kellelegi head. See on moonutanud ka debatti Ameerikas endas. Selle asemel et otsekoheselt käsitleda Lähis-Ida olukorda, laimavad Ameerika poliitikud ja eksperdid Euroopa liitlasi, kui nood juhtuvad teistmoodi mõtlema, viivad Iisraeli kritiseerimise korral libedalt ja vastutustundetult jutu taastärkava antisemitismi peale ning noomivad karmilt iga Ameerika avaliku elu tegelast, kes püüab valitsevat konsensust murda.

Aga Lähis-Ida kriis ei kao kusagile. President Bush hoiab tõenäoliselt lähiaastal selleteemalistest heitlustest kõrvale; juunis “teekaardi” kohta tehtud avaldustest piisas Tony Blairi maharahustamiseks. Kuid varem või hiljem peab mõni Ameerika riigimees ütlema Iisraeli peaministrile tõtt ning leidma viisi, kuidas teda end kuulama panna. Iisraeli liberaalid ja mõõdukad palestiinlased on kaks aastakümmet teinud tänamatut tööd, rõhutades, et Iisraeli ainus lootus on lammutada peaaegu kõik asundused ja pöörduda tagasi 1967. aasta piiridesse, pälvimaks vastutasuks araabia maade tõelise tunnustuse neile piiridele ning stabiilse, terroristidevaba Palestiina riigi, mille garanteerijaks (ja talitsejaks) oleksid lääneriikide ja rahvusvahelised organisatsioonid. See on siiani konventsionaalne arusaam ning kunagi paistis see õiglase ja võimaliku lahendusena.

Aga ma kardan, et õige aeg selleks on mööda lastud. Praeguseks on sündinud juba liiga palju asundusi, liiga palju juudi asunikke ja liiga palju palestiinlasi ning nad elavad kõik kõrvuti, ehkki okastraadi ja passiseadustega eraldatult. Mida “teekaart” ka ütleks, on tõeliseks kaardiks see, mis maa peal paistab, ning see, nagu iisraellased ütlevad, peegeldab fakte. Pole ju võimatu, et üle veerand miljoni raskelt relvastatud ja subsideeritud juudi asuniku kunagi vabatahtlikult lahkuvad Palestiina araabia-poolelt; aga ükski mulle teadaolev inimene ei usu seda. Paljud neist asunikest pigem sureksid – ja tapaksid – kui koliksid minema. Viimane Iisraeli poliitik, kes riigi poliitika nimel juutide pihta tule avas, oli David Ben-Gurion, kes 1948. aastal desarmeeris jõuga Begini ebaseaduslikud Irguni väesalgad ning liitis need vastloodud Iisraeli kaitseväega. Ariel Sharon ei ole aga Ben-Gurion.³

Aeg on mõelda mõeldamatut. Lahendus kahe riigi kujul – Oslo protsessi ja praeguse “teekaardi” tuum – on arvatavasti juba hukule määratud. Me lükkame iga aastaga ainult edasi vältimatut ja üha raskemat valikut, mida on seni tunnistanud vaid äärmusvasak- ja -parempoolsed, kumbki omadel kaalutlustel. Lähiaastatel Lähis-Ida ees seisev tõeline valik tuleb langetada kas etniliselt puhastatud Suur-Iisraeli või juutide ja araablaste, iisraellaste ja palestiinlaste kaherahvuselise ühisriigi kasuks. Just sellisena näevad valikut karmi joone ajajad Sharoni valitsuses ning sellepärast nad valmistuvadki araablaste kõrvaldamiseks, pidades seda juudi riigi ellujäämise vältimatuks tingimuseks.

Aga mis siis, kui tänapäeva maailmas polegi kohta “juudi riigile”? Mis siis, kui kaherahvuseline lahendus pole üksnes üha tõenäosem, vaid tegelikkuses ka soovimisväärne tulemus? See polegi nii kummaline mõte. Enamik selle essee lugejaid elavad pluralistlikes riikides, mis on juba ammu muutunud paljurahvuselisteks ja mitmekultuurilisteks. Hoolimata Valery Giscard d’Estaingi unelmatest, on “kristlik Euroopa” surnud kirjatäht; tänapäeva Lääne tsivilisatsioon on mitmete värvide, religioonide ja keelte; kristlaste, juutide, moslemite, araablaste, indialaste ja paljude teiste põiming – nagu on kogenud igaüks, kes on Londonis, Pariisis või Genfis käinud.⁴

Ka Iisrael on mitmekultuuriline ühiskond, ehkki seda ametlikult ei tunnistata. Ta jääb aga demokraatlike riikide seas erandiks oma klammerdumisega etnilis-religioossete kriteeriumide külge, mille põhjal kodanikke määratletakse ja eelistatakse. Ta pole moodsate riikide seas erandlik mitte selle pärast – nagu väidavad mõned paranoilisemad Iisraeli toetajad –, et tegu oleks juudi riigiga, mille vastu on kõik ülejäänud; vaid selle pärast, et tegu on juudi riigiga, milles üks kogukond – juudid – on seatud teistest kõrgemale, ja seda ajastul, milles niisugusele riigile kohta ei ole.

Pikka aega oli Iisraelil juudi rahva silmis eriline tähendus. Pärast 1948. aastat võttis see riik vastu sadu tuhandeid abituid põgenikke, kel polnud minna kusagile mujale; ilma Iisraelita olnuks nende olukord äärmiselt sünge. Iisrael vajas juute ja juudid vajasid Iisraeli. Riigi sünnitingimused on seega sidunud Iisraeli identiteedi lahutamatult kokku Shoah’ga, Saksa projektiga Euroopa juutide hävitamiseks. Seetõttu jõuab igasugune Iisraeli-kriitika möödapääsmatult tagasi mälestuse juurde sellest projektist – ning Iisraeli apologeedid Ameerikas on häbitult varmad seda ära kasutama. Juudi riigi puudustest kõnelemine samastatakse vaenuga juutide vastu; isegi alternatiivsete Lähis-Ida konfiguratsioonide kujutlemist hinnatakse moraalselt võrdväärseks genotsiidiga.

Teise maailmasõja järgsetel aastatel pakkus Iisraeli riigi olemasolu kindlustunnet ka neile miljonitele juutidele, kes Iisraelis ei elanud – nad võtsid seda kas kindlustuspoliisina antisemitismi võimaliku taassünni vastu või lihtsalt meeldetuletusena maailmale, et juudid tahavad ja suudavad vastu panna. Enne juudi riiki pidid juudi vähemused kristlikes ühiskondades ärevalt üle õla piiluma ning hoidma madalat profiili; pärast 1948. aastat võisid nad ajada selja sirgu. Kuid viimastel aastatel on olukord traagiliselt pöördunud.

Tänapäeval tunnevad mitte-Iisraeli juudid end taas kriitika ja rünnakute märklauana asjade eest, mida nemad teinud ei ole. Kuid sedapuhku hoiab neid oma tegudega pantvangis hoopis juudi ja mitte mõni kristlik riik. Diasporaa juudid ei saa mõjutada Iisraeli poliitikat, kuid neid kiputakse ikkagi sellega samastama – muide ka seetõttu, et Iisrael ise nii pealetükkivalt taotleb nende lojaalsust. End juudi riigiks nimetava riigi käitumine mõjutab seda, kuidas kõik ülejäänud vaatavad juutide peale. Euroopas ja mujal sagenenud rünnakud juutide vastu on eelkõige seletatavad (peamiselt noorte moslemite) valesti suunatud katsetega teha Iisraelile tagasi. Masendav tõde on see, et Iisraeli praegune käitumine ei ole halb üksnes Ameerikale, kuigi ta on ka seda. See pole isegi halb pelgalt Iisraelile endale, nagu paljud iisraellased vaikselt tunnistavad. Masendav tõde on see, et tänane Iisrael teeb halba juutidele.

Maailmas, kus rahvused ja rahvad üha enam segunevad ning omavahel omaenda äranägemise järgi abielluvad, kus kultuurilised ja riiklikud kommunikatsioonitõkked on varisemas, kus üha rohkem inimesi kannab korraga mitmeid isevalitud identiteete ning tunneb end ahistatuna, kui peab järgima ainult ühte neist, – niisuguses maailmas on Iisrael tõesti anakronism. Ja mitte lihtsalt anakronism, vaid talitlusraskustega anakronism. Tänapäeva avatud pluralistlike demokraatiate ning sõjakalt sallimatute, usust kannustatud etnoriikide “kultuurilises kokkupõrkes” riskib Iisrael jääda valele poolele.

Iisraeli muutmine juudi riigist kaherahvuseliseks riigiks ei oleks kerge, kuid mitte ka nii võimatu, nagu esialgu paistab: see protsess on de facto juba alanud. Nii juutidele kui araablastele põhjustaks see märksa vähem vapustusi, kui selle religioossed ja natsionalistlikud vastased väitma hakkavad. Igal juhul ei ole mulle teada ühtegi paremat ideed: see, kes siiralt usub, et praegu ehitatav ja suuri vaidlusi põhjustav elektrooniline tara lahendab probleemid, ei tea viimase viiekümne aasta ajaloost midagi. Mainitud “tara” – tegelikult küll kraavidest, taradest, anduritest, liivaribadest ja kohati kuni üheksa meetri kõrgusest müürist koosnev tsoon – võtab enda alla, killustab ja röövib araablaste põllumaad. See hävitaks nende külad, elatusallikad ning araabia-juudi ühiselu seni veel eksisteerivad riismed. Tara üks miil läheb maksma umbes miljon dollarit ning see ei too kummalegi poolele muud kui alandust ja ebamugavusi. Nagu Berliini müür näitab seegi rajatis, millisesse moraalsesse ja institutsionaalsesse pankrotti on jõudnud režiim, mida müür kaitsma peaks.

Kaherahvuseline riik Lähis-Idas vajaks Ameerika-poolset julget ja otsusekindlat eestvedamist. Niihästi juutide kui araablaste julgeoleku tagamiseks oleks tarvis rahvusvahelisi jõude – ehkki legitiimselt moodustatud kaherahvuselisel riigil oleks mitmesuguste äärmuslaste ohjeldamine omaenda piirides märksa kergem, võrreldes olukorraga, kus need imbuvad sisse väljastpoolt ning saavad mõlemal pool piiri toetust vihastelt ja kõrvaletõrjutud kogukondadelt.⁵ Lähis-Ida kaherahvuseline riik nõuaks uue poliitikute klassi teket nii juutide kui araablaste seas. Kogu see idee on mitte just paljulubav segu realismist ja utoopiast ning niisugusena pole see teab kui heaendeline lähtealus. Aga alternatiivid on palju-palju hullemad.

Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

Tony Judt, Israel: The Alternative. The New York Review of Books 23.10.2003, lk 8–10.

TONY JUDT (sünd 1948 [–2010]) on New Yorgi ülikooli juures asuva Erich Maria Remarque’i Instituudi direktor ja Viini Inimteaduste Instituudi kirjavahetajaliige. Ta on uurinud peamiselt Teise maailmasõja aegset kollaboratsionismi ja vastupanuliikumist ning sõjajärgse Euroopa poliitilist ja intellektuaalset ajalugu. Raamat Past Imperfect: French Intellectuals 1944–1956 (1992, Ebatäiuslik minevik: prantsuse intellektuaalid 1944–1956) käsitleb prantsuse vasakintellektuaalide poliitilisi kõikumisi. Tulevikku vaatav A Grand Illusion? An Essay on Europe (1996, Suur illusioon? Essee Euroopast) on kirjutatud europessimistlikult positsioonilt. Tony Judti viimane raamat The Burden of Responsibility: Blum, Camus, Aron and the French Twentieth Century (1998, Vastutuse koorem: Leon Blum, Albert Camus, Raymond Aron ja prantsuse 20. sajand) käsitleb pealkirjas mainitud kolme tegelast vastutustundlike intellektuaalide eeskujuna. Eesti keelde on temalt tõlgitud “Minevik on teine maa” (Akadeemia 1994, 8, 9), “Milline ajastu lõppes Euroopas 1989. aastal” (Vikerkaar 1995, 5/6) ning “Ameerika ja sõda” (Looming 2001, 12).

1Vt Burgi esseed “La revolution sioniste est morte“ (Le Monde, 11.09.2003). Burg on olnud Jewish Agency juht ja aastail 1999-2003 Iisraeli parlamendi spiiker ning on praegu parlamendi liige. Mainitud essee ilmus esmalt Iisraeli päevalehes Yediot Aharonot ja seda on hiljem veel mitmel pool publitseeritud, näiteks Forward’is (29.08.2003) ja Guardian’is (15.09.2003).

2 Vt intervjuud asekaitseminister Paul Wolfowitziga Vanity Fair’i 2003. aasta juulinumbris.

3 1979. aastal, pärast rahulepingut Anwar Sadatiga, käskisid peaminister Begin ja kaitseminister Sharon armeel sulgeda juudi asundused Egiptusele kuuluval territooriumil. Mõnede asunike vihasest vastupanust saadi jagu jõuga, kuid keegi ei saanud surma. Tollal aga seisis sõjavägi vastamisi kolme tuhande ja mitte veerand miljoni ekstremistiga, ning kõnealune maa oli Siinai kõrb ja mitte “piibli Samaaria ja Juudamaa”.

4Itaalia albaanlased, Prantsusmaa araablased ja neegrid, Inglismaa aasialased puutuvad endiselt kokku vaenulikkusega. Väike osa valijaist Prantsusmaal ja Belgias ning isegi Taanis ja Norras toetab parteisid, kellele vaenulikkus “immigratsiooni” vastu on mõnikord ainsaks platvormiks. Kuid võrreldes kolmekümne aasta taguse ajaga on Euroopast saanud võrdsete kodanike mitmevärviline mosaiik ja niisugused on kindlasti ka tema tuleviku üldjooned.

5Burg märgib, et Iisraeli praegune poliitika on terroristide parim värbamisvahend: “Me ei hooli Palestiina näljaste ja alandatud laste saatusest – miks me siis üllatume, kui nood end meie restoranides õhku lasevad? Isegi kui me tapaksime tuhat terroristi päevas, ei muudaks see midagi.” Vt Burg, “Le revolution sioniste est morte”.

Comments

Lisa kommentaar Tühista vastus

Vikerkaar