Alustan enesepaljastusest. Siinse teksti kirjutamisele mõeldes märkasin raamatupoes Ivan Makarovi raamatut. Autori deemonliku portree kohal ilutses pealkiri: „Venelane Eestimaal“. Mõistusega sain aru, et neist sõnadest vaatab nagu peeglist vastu see, mis ma tahan rääkida vitriinivenelastest. Nii Makarovi kuju, tema eneseesitus kui ka erinev reaktsioon sellele raamatule eestlaste ja venelaste seas. Mõistusega, kordan, sain aru. Aga mälust ujus ikkagi pinnale tsitaat Šolohhovi raamatust „Nad võitlesid kodumaa eest“: „Arvasin, Nekrassov, et sa oled vene inimene, aga sina, tuleb välja, oled tundmatust rahvusest pask.“
Halb reaktsioon. Halb. Ainult et kollaboratsionism ärritab. Mind. Ja tundub, et mitte üksnes mind.
Tokenismi poolt ja vastu
Oma veendumustelt olen kosmopoliit, ei jaota inimesi rahvusteks ja ei poolda mitte rahvuslikku või rassilist, vaid eetilist koordinaadisüsteemi. Kuid kosmopoliit ei ole kohustatud olema rumal – ega sulgema silmi selle ees, et rahvusteks ja rassideks jaotavad meid teised inimesed. Kõik teavad, et rahvusteks jaotamine Eestis eksisteerib – ja et see on, ütleme, über alles. Eksisteerib juba põhiseaduse preambulis „eesti rahva, kultuuri ja keele“ säilitamise kujul. Mitte-eestlased selle lõigu subjektiks ei ole. Eesti on jagatud eestlasteks ja noiks teisteks, peamiselt venelasteks; see pole mingi saladus.
Jagatud on ta nii diskursuse tasandil kui ka poliitiliselt. 13% täiskasvanud püsielanikest (osalt kodakondsuseta isikud, osalt Venemaa kodanikud) ei saa parlamendivalimistel hääletada. Iga seitsmenda elaniku poliitilised huvid on poliitiliselt esindamata. See on tõsiasi. Kuna need 13% on põhiliselt venelased, on diskrimineerimine rahvustunnuse järgi ilmselge. Tulemus on nutune: natsionalistlik retoorika ja ideoloogia on meil võidule pääsenud, aga ilma nendeta poleks EKRE nii populaarne.
EKRE populaarsuse teine komponent on majanduslik: nagu kõik „natsionalistlikud populistid“ (Steve Bannoni mõistemahus), toetuvad nad vasakpoolsele agendale, apelleerivad alandatutele ja solvatutele. Vasakagenda tasandil EKRE-le alternatiivi pole, ja need 13% mängivad siin saatuslikku rolli. Vasakpoolne partei on meil olemas igiammu, oleks tal vaid valijaskonda. Kuid 13%-l – ja see on ka ühtlasi vaeseim rahvaosa – puudub hääleõigus. Sealjuures lubas ja lubab „rahvusriigi“ diskursus paremparteidel mobiliseerida valijaskonda mitte sotsiaalmajandusliku, vaid rahvusliku kriteeriumi järgi. Nii on seaduspärane, et sotsiaalmajanduslik protest tekkis meil natsionaalsotsialistlikus vormis. EKRE võimalust lendu tõusta võinuks pärssida internatsionaalsotsialistlik ideoloogia, kuid õiguste puudumine 13%-l ei lasknud sel välja areneda.
Lühidalt: Eesti ei ole demokraatlik (nii ei saa nimetada maad, kus igal seitsmendal hääleõigus puudub) ja tema seadustesse kinnistatud rahvuslik koordinaadisüsteem soodustab natside menu. Kusjuures tekib suletud ring: rahvuslik eliit keeldub andmast 13%-le (või olgu, kasvõi hallipassimeestele) hääleõigust, aga selle õiguse puudumine võimaldab rahvusliku eliidi olemasolu. Põgeneda pole kuhugi. Muutuste vastas seisab poliitiline koordinaadisüsteem ise.
Nii juba kord on. Ma saan täiesti aru inimestest, kes vaikivad. Mõni ei mõista, mõnd „see ei puuduta“. Mõni, vastupidi, otsustas, et muuta ei saa midagi, ja laskis käed rüppe. Inimesed tahavad lihtsalt elada. Nõuda, et igaüks neist oleks Martin Luther King, Eugene Debs või Mahatma Gandhi, on võimatu.
Saan aru ka rahvuslastest – etnilistest eestlastest. Nende hirmust, pühendumusest, uhkusest. Need on mistahes rahvuslaste ühisjooned. See, mida need inimesed teevad, näib mulle kuriteona Eesti vastu, kuid see on loomulik kuritegu. Valge ameeriklane, kes hääletab Trumpi poolt, on loomulik; sakslane, kes hääletas NSDAP poolt, oli loomulik. Kuulumine enamuse hulka ei õigusta taolisi otsuseid, kuid vähemalt võtab maha küsimused laadis: „Oled sa ikka mõistuse juures?“ Need inimesed on omamoodi ratsionaalsed – nad seisavad oma grupi huvide eest, oma n-ö laiendatud perekonna eest, nagu nemad seda mõistavad.
Aga kuidas nimetada Mehhiko päritolu ameeriklast, kes kaitseb mehhiklastest migrantide väljasaatmist ja müüri rajamist? Või Saksa juuti, kes pooldab NSDAP-d? Või eestivenelast, kes kaitseb eesti natsionalismi ja mustab Eesti venelasi?
Mina arvan, et kollaboratsionistiks. Analoogia põhjal okupeeritud Prantsusmaa les collabos’ga. Inimesed, kes võib-olla seisavad ka oma isiklike huvide eest, kuid lähevad „omade“ vastu, kelle õigusi piiratakse ja ahistatakse, pole paremat nime ära teeninud. („Tundmatust rahvusest pask“ – kõlab jõhkralt, kuigi Šolohhovil ütleb seda lihtsalt üks sõdur teisele, süüdistades teda „ainult oma naha hoidmises“, kuid rindel polnud viimane kaugel kollaboratsionismist.)
Mulle ei meeldi väljend „kasulik idioot“ ja ma ei pea vitriinivenelasi idiootideks, kuigi natsionalistidele on nad kasulikud. Nende kasulikkust kirjeldab termin „tokenism“. Sisuliselt on tokenism silmapete: kui võim tahab hiilata oma demokraatlikkusega, vajab ta rõhutud vähemuse esindajaid, kes tuleksid ja ütleksid, et kõik on korras, „õigel teel olete, seltsimehed“.
Tokenism (ingl token – sümboolne) tähistabki ju ahistatud vähemuse esindaja koostööd ahistava enamusega. 1936. aastal teatas Rahvusvaheline Olümpiakomitee, et olümpiamängud toimuvad Berliinis vaid juhul, kui natsid lubavad osaleda ka juutidel – ja natsiriigi koondisse kutsuti vehkleja Helene Mayer, saksa juuditar, kes oli emigreerunud USA-sse. Ta võitis hõbemedali, sirutas käe natsitervituseks ja teenis ära paljude põlguse, et oli saanud Reich’i vitriinijuudiks. Muide on arvatud, et ta läks sellele tehingule oma sugulaste pärast, kes olid sunnitöölaagris. Kui nii, siis saab Helene Mayerit mõista ja peabki seda tegema.
Aga harilik tokenism on vähem traagiline ja labasem nähtus. Ameerikas oli see pärast sõda eriti levinud vitriiniafro-ameeriklaste kujul – ega ole tänini kuhugi kadunud: vitriinimustanahalised, vitriinijuudid, vitriinigeid mängivad usinasti oma rolle. Muide „South Parkis“ leidub mustanahaline tegelane Token Black.
Kolm funktsiooni ja kolm vahendit
Eestis on tokenism aja jooksul täitnud erilise niši.
Spordis valitseb meil erinevalt 1936. aasta Saksamaast internatsionaalne õhkkond: seal on tähtis tulemus, ja kui tšempioni nimi kellelegi ei meeldi, pole see probleem. Ka kunstide vallas pole lood pahad. Kultuurkapitali otsust anda välja venekeelse kirjanduse auhinda võib ju kritiseerida kui „kvooti“, kuid see lahendab tokenismi-probleemi. Ei olnud mingit tokenismi ka Eesti Teatriliidu otsuses nimetada 2016. aasta parimaks lavastajaks Artjom Garejev – tema lavastus „Vaenlane“ („Враг“) oli seda igati väärt.
Tõsi, filmides näen ma „sümboolseid venelasi“ sageli. Kui tegevus toimub Tallinnas, peaks teoreetiliselt ligi pooled inimesed kaadris olema venelased; sellist protsenti pole kusagil, kuid episoodiliselt venelased vilksatavad, ehkki enamasti on nad süžee seisukohalt tarbetud. Aga vene perekond Rjabovid „Õnne 13-s“ – on see tokenism või mitte? Ja üldse: kas leidub tokenismi elementi eestivene kirjanike, luuletajate, kunstnike, lauljate loomeelus? On nad apoliitilised sellepärast, et nii on neile kasulik, või juba loomulaadilt? Mine tea. Ja pole tähtiski: kunstiinimest hinnatakse lõpptulemusena tema kunsti järgi, isegi kui mitte-eesti perekonnanimi varustab ta kergelt eksootilise looriga. Apoliitilisus ei ole näitaja; „sümboolne venelane“ aga on alati „poliitiline“, ainult et ta väljendab „venevastast“ vaatepunkti. No ja kui isegi mingi venekeelne teadlane saab järsku eksperdiks rahvusküsimuses, ei pruugi ju seegi tingimata olla tokenism (kuigi mõnel juhul seisab sellele väga lähedal).
Poliitikas paistab vitriinivenelaste ajastu olevat läbi saanud. Täna tundub anekdootlikuna ühe mu 1990. aastate ülikoolikaaslase soov teha karjääri, asudes juhtima Isamaaliidu vene noorteorganisatsiooni. Jah, oli aeg, mil igas riigikogu fraktsioonis istus vene nimega rahvaesindaja, „meelitades ligi valijaid“. Kuid pärast Pronksiööd läks venelaste juurdemeelitamisega raskeks – kõik, nagu öeldakse, tõmbasid uttu. „Vene kaarti“ välja käimast see ei sega, kuid vitriinivenelastest poliitikud on nüüd kasutud.
Lõppkokkuvõttes säilisid vitriinivenelased ainult eesti massiteabevahendites kolumnistidena, kes toonitavad oma venelaseks olemist, kuid edastavad sihtauditooriumile sõnumit, mis töötab lõhestamise ja lahutamise kasuks. Vitriinivenelased ise muidugi kinnitavad, et nad on eraldatuse vastu. Kuid nende sõnum – see on nagu nõel, mida kotti ei peida: ta kõneleb enda eest.
Vitriinivenelasest kolumnist täidab meil peamiselt kolme funktsiooni:
1) edendab natsionalistlikku koordinaadisüsteemi, ühes sellega tõendades oma isiklikku lojaalsust;
2) konstrueerib sellist „kohalike venelaste“ kuvandit, nagu natsionalistist lugejale meeldiks: „venelased“ on „eestlastest“ mitmete parameetrite järgi halvemad, sealhulgas alluvad väga kergesti Kremli ja Venemaa meediakanalite manipulatsioonidele;
3) loob sihtauditooriumile hea enesetunde.
Viimane punkt on tähtis: kommertsväljaanded peavad klikke koguma ja kasumit tootma. Lugejale heameelt valmistada võib mitut moodi, kuid natsionaliste on meil palju ja ka sõnumi 2 järele valitseb nõudmine. Seda edastab venelaste kohta ka rida eestlasi, aga siin on oma nüanss: natsionalistist lugeja arvab juba oma koordinaadisüsteemist tingituna, et „venelastest“ oidu saada suudab ainult venelane. Seetõttu on vitriinivenelane ideaalne „omade“ kohta „tõe“ tooja. Sellist eksperti natsionalistist lugeja usaldab – s.o tänu eksperdilt ammutatud „teadmistele“ saab naudingu, mida ei varjuta miski.
Vitriinivenelane omakorda – ja siin peitubki tokenismist saadav tulu – omandab vaid tänu oma rahvusele ja hõivatud positsioonile eksperdi staatuse. Selle staatusega kaasnevad mitmesugused hüved, alates rahalistest ja lõpetades sotsiaalsetega. Vähemalt tribüün eesti meediaväljaannetes on tagatud, sest eksperdi avastuste järele on nõudmine.
Eksisteerib ka hall tsoon, mis on seotud Venemaaga. Osa eesti väljaannetes populaarseid vene kolumniste kirjutab sagedamini või peaaegu ainult Venemaast – nüüdsest Vene võimust kui Eesti vaenlasest ja meid ähvardavast ohust. Kas sellised inimesed edendavad natsionalismi, mõjutavad suhtumist siinsetesse venelastesse? Pigem jaa. Kas on nad vitriinivenelased? Ei, sest ei täida otseselt funktsiooni 2. Tean venelasi (emigrante Venemaalt), kes minu meelest adekvaatselt kritiseerivad Kremli tegevust, kuid oma ütlemistes meie vene kogukonna kohta on väga ettevaatlikud. Nende jaoks pole Venemaa ja siinsed venelased üks ja seesama. Nad ei pruugi kaitsta eestivenelasi, kuid ka ei ründa neid. Üksi seepärast juba olen neile tänulik.
Nii et ma pole kindel, kas näiteks Vladimir Juškinit saab nimetada vitriinivenelaseks, ehkki ei välista, et lugeja usub teda kui Venemaa-eksperti muuhulgas ka tema ees- ja perekonnanime pärast. Või võtame Oleg Samorodni: tema „Vene meedia päevik“ kõneleb peamiselt Venemaast, kuid mõnikord pruugib autor suud ka siinsete venelaste kohta; näiteks kolumnis Venemaa TV kahjulikkusest kirjutab Samorodni: „Ja siis me veel imestame, miks näevad eestlased ning Eesti venekeelsed elanikud inforuumi täiesti erinevas kontekstis“ – vrd funktsioon 2.
Nüüd keskendun kõige ilmsematele näidetele vitriinivenelastest nii kohapealsete (Ivan Makarov, Sergei Metlev, Jevgeni Krištafovitš) kui ka emigrantide (Andrei Kuzitškin, Artemi Troitski) seast. Neid väga erinevaid inimesi ei ühenda mitte üksnes kolm mainitud funktsiooni, vaid ka kolm vahendit: (1) üldistused rahvustunnuse põhjal; (2) armastus üksikjuhtumite vastu; (3) natsionalistlik asümmeetria.
Venelane, aga venelastele võõras
Kolumnist Ivan Makarov kujutab endast ühtaegu nii klassikalist kui ka radikaalset juhtumit. Makarov rõhutab sageli, et ta on venelane, kuid venelane, kes seisab teistest lahus. Intervjuust Taavi Minnikule: „Kas tunned end siinsete venekeelsete hulgas üksi?“ – „Venekeelses ajakirjanduses ma olengi üksi. Ka oma töökohal.“ – „Aga muidu?“ – „Tunnen end venekeelsete hulgas väga hästi. … Üks asi on inimesed, kes tarbivad meediat, sest nad käituvad internetis hoopis teistmoodi. Aga kui sa kohtad neid bussis, siis nad on meeldivad, tulevad bussis juttu rääkima.“ Justnimelt „neid“, mitte „meid“. Ja edasi: „Ma tunnen neid väikesest aktsendist ära, kuid ma ei lähe mitte kunagi vene keelele üle, ehkki olen rahvuselt venelane, sest annaksin sellega mõista, et ma pole rahul eesti keelega, mida nad räägivad.“ Tavaliselt on kommunikatsiooni eesmärgiks mõistmine, s.o parem oleks rääkida emakeeles. Ma ei tea, milline kommunikatiivne eesmärk on Makarovil, kuid siinkohal on talle tähtis anda teada oma positsioonist „võõrana omade seas“.
Sama lugu on kodanikuaktivist Metleviga, kes kirjutab: „Eesti keeles väljendab ennast eestlane (kelleks võib sündida või saada), aga ka kommetelt eurooplane.“ Sõnad „võib saada“ on tähtsad: Metlev õigupoolest teatab, et temast on saanud eestlane. Edasi: „Kuna minu emakeel on vene keel, siis on vast paslik selgitada, miks eesti keele saatus on mulle tähtis. Vene keeles räägib 200 miljonit inimest, seda ei ohusta miski. Antud taustal tajun eriti teravalt, kui teistsugune on olukord mulle ammu armsaks ja igapäevases elus valdavaks saanud eesti keelega.“ Raske öelda, kus siin on siirus, kus mäng publikule, kus katse tõestada, et „ma olen samasugune nagu teiegi“ (ülejooksikud on natsionalistile kahtlased). Kuid pilt on seesama: olen venelane, kuid mitte nagu venelased, vaid peaaegu eestlane.
Andrei Kuzitškinil, poliitilisel pagulasel Venemaalt, puudub võimalus tõestada oma erilisust eesti keele kaudu. Ta annab sellest teada teistmoodi – tuletab lugejale meelde, et siinsed venelased teda ei armasta. Loomulikult mitte sellepärast, et ta on vitriinivenelane: „„Vene Lasnamäele“ olen ma ideeline vaenlane … kultuursemas vene inforuumis olen ma võõras ja konkurent. … Ma muidugi mõistan, et minu ekspertarvamus haavab rängalt paljude vene ajakirjanike ja teatritegelaste enesearmastust.“
Mida see „ekspertarvamus“ siis endast kujutab? Üks Kuzitškinile iseloomulikke ekspertiise: „Paljud eestivenelased kannatavad alaväärsuskompleksi all, mille on põhjustanud suurriigi esindaja staatuse kaotamine.“ („Paljud“ – et kui paljud siis? Mis annab autorile õiguse panna „paljudele“ niisugune diagnoos?) Või siis: „Selline skeptiline suhtumine eestlaste seas pühaks peetavasse üritusse [laulupeosse] domineerib täielikult terves Eesti inforuumi venekeelses segmendis.“ Või: „Eesti ühismeedia venekeelse segmendi analüüsimisel võib järeldada, et Venemaa saatkond on koostanud ja jaganud oma mõjuagentidele laiali metoodilised materjalid teemadega, mida avaldatakse sünkroonis Venemaa-meelsetes meediakanalites ja inimeste veebilehtedel, kes ei varjagi poolehoidu Venemaa vastu.“
Vitriinivenelaste ekspertarvamus küünib harva seesugustest fraasidest kõrgemale. Mingit analüüsi pole – on üldistused ja valikulised, kasulikud tsitaadid. Eksperti usutakse sõnast, sest see annab mõnusa tunde.
Nagu on hõlbus märgata, konstrueeritakse „siinsete venelaste“ kuvand laiade pintslitõmmetega, üldistuste kaudu. Vitriinivenelase tüüpiline artiklipealkiri: „Andrei Kuzitškin Eesti venekeelsete elanike suhtumisest uude valitsusse: vaevalt hullemaks läheb, aga kui läheb, kutsume Putini appi“. Üldistus on selles asjas esmane tööriist.
Siin on paslik meenutada Artemi Troitskit, muusikakriitikut, kes positsioneerib end kui Venemaa-eksperti ning keda serveeritakse kui „Putini režiimi kriitikut“ ja „Kremli köögipoole tundjat“. Juba kolm kuud pärast Eestisse kolimist 2014. aastal avaldas Troitski arvamusloo „Eesti riigi ja võimude peale solvunud venelastest on raske aru saada“, mööndes, et „Mu muljed on muidugi küllalt pealiskaudsed ja mitte lõplikud“. Kohapealsed venelased jagas ta viide gruppi, kellest üks on Solvunud – „Elavad ja töötavad Eestis, aga … maad eriti ei armasta ja võime vihkavad. Arvavad, et neid kiusatakse taga. Kohalikust ühiskonna- ja kultuurielust huvituvad vähe. Venemaa poliitikat toetavad tuliselt, Putinit jumaldavad“. Niisiis meie riiki ja valitsust mitte armastada (isegi kui nood selleks põhjust annavad), kuid sealjuures olla kultuurne ja Putini suhtes ükskõikne inimene on kohalikul venelasel võimatu.
Kusjuures, nagu autor kirjutab: „Lähedasi tuttavaid mul seda tüüpi inimeste hulgas ei ole“ – peamiselt olid need kaasreisijad „Tallinna ja Helsingi vahet sõitvatel laevadel“ ning Troitski vestlus nendega kulges nii: „Kui Eesti on teile vastumeelne, siis miks te ära ei sõida?“ – „Miks ma peaksin ära sõitma? Ma olen siin sündinud!“ Toon analoogilise üldistuse ka enda kõnelusest Troitskiga 2016. aastal (töötasin Postimehes ajakirjanikuna). Mina: „Öelda, et venelased ootasid [Venemaa] tanke, ma ei saa. Selliseid andmeid mul pole.“ Troitski: „No tere hommikust! Rääkisin siin mõnede poistega, uljad pöetud peadega noormehed ütlesid mulle, et nemad ainult ootavad signaali: „Hakkame eestlasi peksma!““
Üldista koos meiega, üldista nii nagu meie, üldista meist paremini
Vitriinivenelased viitavad sageli kommentaaridele vene portaalides, mis on ka mõistetav: anonüümsed kommentaarid on agressiivsed, jämedad, üldistamiseks mugavad. Ja lisaks rakendatakse need natsionalistliku asümmeetria teenistusse: rahvusülest probleemi – agressiivne kommentaarium või massimeedia mõju meelsusele – esitatakse asümmeetriliselt. Vitriinivenelane kõneleb ainult venelastest, aga eestlastest (ja ükskõik kellest veel) vaikib.
Kuzitškin on oma tekstis „Vahetevahel on mul häbi olla venelane“ (!) kirjeldanud, kuidas ta astus bussis vastu matslikule käitumisele („juhtum elust“). Andes endale aru, et tegelikult leidub matse kõikjal, suutis autor ometi täita ka funktsiooni 2. Jälgige, kuidas see täpselt käib: „[Saab öelda, et] lojustel ei ole rahvust. See on selline vaieldav küsimus. Esiteks … moraalseid värdjaid tuleb ette iga rahvuse seas. Teiseks saab juba sellest järeldada, et igal niisugustel värdjal siiski on rahvus. Ja ka oma tunnusjooned. Vene moraalsete värdjate tunnusjoon on põhjendamata agressiivsus, räige keelekasutus, täielik hoolimatus ümbritsevate inimeste suhtes ja matslus.“ Sõnadel „saab juba sellest järeldada“ puudub mõte: sellest, et igal värdjal on rahvus, ei saa kuidagigi järeldada, et selle värdja tunnusjooned on rahvuslikud. Sessamas tekstis: „Venelastel on teatavasti üks omadus, mis eristab meid paljudest teistest rahvastest – me oleme kole haleda südamega.“ (Braavo!) Toetutud on ka kirjutaja Moskva-sõprade „autoriteetsele“ arvamusele: „Kuule, Andrei, aga kuidas eestlased suudavad üldse neid kohalikke venelasi välja kannatada?“
Kuzitškini leidlikkus on tõeliselt rabav. Miks näiteks „kohalikud venelased“ ei armasta laulupidu? Sellele on banaalne vastus: vene natsionalistid üldse ei armasta eesti kultuuri. Kuid Kuzitškin teab, et see vastus on vastuolus funktsiooniga 1: natsionalistile ei tohi öelda, et natsionalism on halb. Halvad on kosmopoliidid. Ja ennäe: „Jah, meie, venelased, oleme õigusega uhked suure vene kultuuri üle … Kurbloolisus peitub ent selles, et tänapäeva vene inimene on juba loomult kosmopoliit. Ta on kaotanud autentsuse, sideme maaga. Samuti on katkenud side suure vene kultuuriga … Eestis elab samal ajal selline kultuur edasi … Putin … pakkus välja üheainsa rahvusliku idee: jõuda SKT poolest Portugalile järele ja minna ette. Mistõttu eestlaste kadestamine, kes on suutnud säilitada rahvusliku identiteedi, on veel üks kohalike venelaste ärrituse ja meelepaha põhjus.“ Siin on täidetud kõik kolm funktsiooni: hea natsionalism, halvad venelased, hea eestlasest lugeja, kes on säilitanud oma kultuuri.
Üldistused taandatakse „mentaliteedile“. Metlev ütleb: „Ei ole väga vale jutt vene mentaliteedi mõõdukamast materialismist võrreldes tüüpilise lääneliku suhtumisega. Ei ole väga kaugel tõest see, et kohalikud venelased põevad oma rippumist kahe väärtussüsteemi vahel.“ Kuzitškin tsiteerib mingit Venemaa eksperti: „See on meie geneetiline eripära – viibida otse mõistliku ja ebamõistliku piiri peal.“
Rahvusliku üldistamise tipu saavutab Makarov oma programmilises tekstis „Keeldun nimetamast rahvust“: „Kes räägib kogu aeg meedias diskrimineerimisest, kes kogu aeg vingub ja mustab Eestit, kes ähvardab meid uute rahutuste ja Venemaa sõjaväega? Jätan ütlemata, sest see ei oleks poliitkorrektne. Rahvuslik kuuluvus pole ju üldse oluline. Kuigi venekeelses meedias heidetakse Eesti riigile kogu aeg ette seda, et kultuuris ja riigiametites on vähe vene nimesid. Näiteks kaitseministeeriumis. Tõesti, ühes kohas vähe, mõnes teises aga palju. Aleksei Dressen, Viktoria Dressen, Deniss Metsavas, Pjotr Volin, Aleksei Vassiljev, Ilja Tihhanovski, Jevgeni Slavin, Dmitri Kozlov, Vladimir Kulikov… Mis ühendab kõiki neid inimesi? Riigireetmine, spioneerimine, mis veel? Ma ei ütle, mis veel, sest me ei tohi selliseid asju esile tuua … Nii et mitte kõik teatud rahvuse esindajad ei ole Eesti riigireeturid, kuid kõik Eesti riigireeturid on teatud rahvuse esindajad.“
Natsionalistliku kallakuga statistika on vitriinivenelase üldistustes omaette alaliik: „Meie venekeelses ruumis suhtutakse seksuaalvähemustesse ja tumedanahalistesse migrantidesse … palju skeptilisemalt kui eestikeelses ruumis“ (Makarov); „kohalikest venelastest toetab kooseluseadust ainult vähemus“ (Krištafovitš). Ei saa öelda, et see on vale: küsitlused on toimunud, tulemused on avaldatud. Häda on selles, et statistika ei fikseeri põhjuslikke seoseid, vaid korrelatsiooni: inimesed tunnusega A arvavad sagedamini, et X, kui seda teevad inimesed tunnusega B. Tunnused A ja B on varem ette antud – ning määravad tulemuse koordinaadisüsteemi. Sotsioloogid ei piirdu üksnes valikuga A ja B: nad vaatlevad, kuidas X-i suhtuvad mehed ja naised, noored ja vanad, vaesed ja rikkad, linna- ja maaelanikud… See, et kooseluseadust toetavad venelased vähem kui eestlased, ei tähenda üldse midagi. Milline on valimi demograafiline taust? Selle sotsiaalmajanduslikud näitajad? Kuidas on küsitletutel lood haridusega? Alles nende ja teiste faktorite analüüs võimaldab püstitada mingi hüpoteesi.
Natsionalisti jaoks selliseid faktoreid ei eksisteeri. Temal on ainult A ja B – venelased ja eestlased –, hüpoteesi asemel aga on tal fakt. Anname sõna Makarovile: „Eestlased on selles vallas paremini töödeldud ajudega ning selles mõttes palju tolerantsemad. Venelased vaatavad Kremli telekanaleid ja kuidas papp, nõnda ka kogudus.“
Aktivist Jevgeni Krištafovitš selliseid järeldusi ei tee. Kunagi iseloomustas teda radikaalsem retoorika, kuid viimastel aastatel pöörab ta „vene küsimusele“ vähem tähelepanu – ja isegi kaitseb hallipassimehi. Kuid edendab ka natsionalistlikku koordinaadisüsteemi. Krištafovitši maine vitriinivenelasena on tuntud nii ta vastastele kui ka kaasvõitlejatele: Makarov näeb „estofiil Jevgeni Krištafovitšis“ vastukaalu „estofoobidele“; Kuzitškin leiab, et „samamoodi minuga on venelaste silmis „usutaganeja“ Krištafovitš“. Vitriinivenelased toetavad üksteist: Troitski on kuskil öelnud, et kohalikku venekeelset pressi esindavad väärikalt kaks ajakirjanikku – Slava Kopõlkov ja… Andrei Kuzitškin.
Eriti ulmelised bõliinad
Krištafovitš ja Metlev on tähtsad veel ka kui näited „edukast integratsioonist“ – keelelisest, sotsiaalsest, ideelisest. Vitriinivenelased demonstreerivad kõrgendatud integreeritust. Nii on Metlev paavstist enesest püham eesti keele kaitsmise küsimuses. Ta kirjutab, et eesti keelt on vaja osata (sellele vaidlevad vastu vähesed), kuid „Keeleoskusest üksi aga ei piisa – kasutamise tagamiseks peab keel domineerima“. Mistarvis? Ja mis see õieti tähendab? Autor maalib portree ideaalsest kohalikust venelasest, seal keele domineerimisest juttu pole, on ainult keele valdamisest: „vene keelt emakeelena kõnelev, eesti keelt väga hästi valdav Eesti kodanik, kes jagab Eesti põhiväärtusi (vabadus, iseseisvus, demokraatia), tajub ennast Eesti kultuuri osana, samas on ühendatud vene kultuuriga, eristades seda ametliku Moskva ideoloogiast“. Ilus kirjeldus, kuid sealsamas kõrval nõuab Metlev visalt enamat, sealhulgas koolide üleviimist eesti keelele, kuigi keele võib ära õppida ka ilma haridust totaalselt eestistamata.
Mentaliteet ja geneetiline eripära on üks selgitus sellele, miks „kohalikud venelased“ ei käitu „normaalselt“. Teine on infosõda. Metlev on veendunud, et just selle pärast venelased ei usalda Eesti riiki: „Sotsiaalvõrgustikus levivad lood ja videod, ellusuhtumised, mis on omased Vene karmile reaalsusele ja mida kiputakse peegeldama Eesti reaalsusena – see on üks põhjus, miks vastavalt uuringutele on Eesti riigiasutuste usaldusväärsus venekeelsete seas eestlastega võrreldes alati oluliselt väiksem. … Riigi tegevusi ei usaldata, kuigi on täiesti selge, et Eesti riik ei ole võtnud oma ülesandeks rahvusvähemuste hävitamist.“
Ei pea just raketiteadlane olema, et jõuda mõtteni: asi pole „hävitamises“, vaid kodakondsuses, hariduse eestistamises, natsionalistlikus diskursuses. Kuid reaalseid probleeme vitriinivenelased ei näe. Nende funktsioon on luua illusiooni, mitte vabaneda sellest. Kuzitškin arvab, et „topeltkodakondsus võib ohustada Eesti riigi suhteid vene vähemusega“, otsekui ei saaks aru, et neid suhteid komplitseerib juba ammu kodakondsusetus. Juhtub ka, et autor ei arvesta löögi tugevust ette ja välja kukub midagi päris muinasjutulist: „Nii on vene diasporaa Eestis lakkamatus erutusseisundis, valmis astuma võitlusse oma poliitiliste ja majanduslike õiguste eest süveneva konkurentsi tingimustes“ (Kuzitškin); „eestlane“ olevat „Eesti venekeelse ruumi tabusõna“ (Makarov). Need on juba müüdid sellest vallast, mida Makarov ise – oma vastaste puhul – määratleb kui „eriti ulmelist bõliinat“.
Leidub ka teine strateegia – panna kõik ühte patta kokku ja kuulutada Kremli salasepitsusteks. Kuzitškin: „Loomulikult on Moskva ägeda propagandapealetungi põhisuund venekeelse elanikkonna seisund. Justkui kulunud plaadil keerlevad Eesti ja Venemaa inforuumis ikka ja jälle niisugused teemad nagu russofoobia, vene koolide diskrimineerimine, mittekodanike õiguste kitsendamine, Nõukogude sõduritele püstitatud mälestusmärkide hävitamine, eesti keele õppimise ja omandamise pealesundimine, venelaste assimileerimise poliitika.“ Lubatagu, need on eri teemad, mis erutavad eri inimesi erineval moel. Mida Kremli meedia ka ei räägiks, pole midagi imelikku selles, et kodakondsusetuse teema kõlab ikka ja jälle, „justkui kulunud plaadil“. See on probleem, mitte propaganda.
Tulen tagasi algusse, oma emotsionaalse reaktsiooni juurde Makarovi raamatule. See reaktsioon ei tee mulle au, kuid seda – ja teiste kohalike venelaste reaktsiooni „vitriinivenelastele“ – mõista ma suudan. Kujutage ette, et 1960. aastate USA-s kirjutab keegi token Black, et „justkui kulunud plaadil keerlevad Ameerika ja NSVL-i inforuumis ikka ja jälle niisugused teemad nagu mustanahaliste diskrimineerimine, valge rassism, segregatsioon, Ku Klux Klani populaarsus“. Milline mustanahaliste ameeriklaste reaktsioon sellele tekstile tunduks teile ülepingutatud? Näiteid ju oli. Tuntud afroameeriklane George Schuyler sõbrunes kommunismivastastega ja astus välja 1964. aasta kodanikuõiguste seaduse vastu, mis keelas rassilise segregatsiooni ja diskrimineerimise. Paljud afroameeriklased ei andnud Schuylerile kuni surmani kätt.
Sest et aidata kaasa rassismile, natsionalismile, kõigele sellele, mis lahutab inimesi, jagab neid eri sortidesse, sunnib ühtesid tundma ebaõiglast uhkust, teisi aga olgu või õiglast viha – on halb. Kollaboratsionism nagu igasugune mõistuse uni sünnitab koletisi. Aga kui selle peale mitte mõelda, on elul vitriinis kahtlemata omad eelised.
Venekeelsest käsikirjast tõlkinud Kajar Pruul
Lisa kommentaar