19. sajandi Euroopas hakkavad tekkima lapsed. Alamõõdulisi inimesi oli muidugi eksisteerinud varemgi, nüüd aga hakatakse lapseiga käsitama mitte bioloogilise eluetapina, vaid kultuurilise konstruktina.[1] Hakatakse valmistama ekstra laste jaoks mõeldud esemeid ja rõivaid, neile luuakse erisugune mängu- ja kasvukeskkond, kujuneb välja lastekirjandus, kasvab lasteajakirjade arv ning kvaliteet ja last hakatakse vaatlema olendina, kes täiskasvanust olemuslikult erineb ning vajab erinevat kohtlemist. Seda vähemalt jõukamates ühiskonnakihtides. Vaestes kihtides seevastu toob kiire linnastumine ja tööstuse areng kaasa ulatusliku lapstööjõu ärakasutamise, mille ohjeldamiseks puuduvad seadused. Hoolimata mõnevõrra paranevast sanitaarsest olukorrast ning meditsiini arengust püsib endiselt kõrgena väikelaste suremus; esimesed eluaastad üle elanutele kehtestatakse eri riikides järk-järgult kohustuslik algharidus, mis viib lapsed eemale tööst kodus või väljaspool seda. Laiemalt levib laste kirjaoskus. Paralleelselt ühiskondlike kontrastide süvenemisega areneb teadus, pakkudes välja uusi teooriaid ja ideid, millest otsitakse abi nende tõlgendamiseks; nii kohaldatakse näiteks Darwini arusaamu bioloogilise maailma evolutsioonist ühiskonnaelule. Loomulikult pidi see kõik jõudma kirjandusse; eri riikides erinevas tempos kulgevad muutused tingisid aga üsna erineva pildi eri rahvaste kirjandustes. Siin püüan visandlikult, peamiselt inglise kirjandusele tuginedes, kuid otsides paralleele ka teiste Euroopa rahvaste juurest, kirjeldada nende muutuste avaldumist ilukirjandustes.
Sajandi alguses püsib mõjukana (omakorda Locke’i tabula rasa ideele tuginev) Rousseau käsitus lapsest kui süütust ja kergesti mõjutatavast olendist, kes võib kalduda kurja poole üksnes ebameeldivate kokkupuudete tagajärjel keskkonnaga; romantikud käsitasid last kui puhast, jumalale lähedast olendit. Teisalt oli tugevalt esil evangeelsetest usunditest lähtuv (ja juuripidi Hobbesi pessimismi ulatuv) käsitus lapsest kui, otse vastupidi, patusest ja kurjast olendist, kes vajab pidevat karmi distsiplineerimist. Sajandi vältel lisandub vahest tähtsaima uuendusena arusaam lapsepõlvest kui komplekssete ja raskesti talitsetavate kirgede valitsusajast, mis heiastab ette täiskasvanuiga, kuid võib täiskasvanute maailma ka ohustada.
Kaks viimatinimetatud käsitust on efektselt sulandunud Charlotte Brontë „Jane Eyre’i“[2] kurikuulsas alguses, kus kirjeldatakse vanemateta Jane’i käekäiku tädi juures ja hiljem vaestekoolis. Pereringis tõrjutud Jane näeb onulaste hellitamist, taludes ise kõrvalejäetust, ülekohut ja viletsust. Vastuhakukatse viib tädi Reedi otsuseni saata ta vaestekooli. Rõhuasetus on distsipliinil: „Ei ole kurvemat nähtust kui sõnakuulmatu laps, eriti veel siis, kui ta väike tüdruk on,“ ütleb Jane’ile Lowoodi kooli eestseisja mr Brocklehurst (lk 37); ja „Rangust, armas mr Brocklehurst, igas asjas pooldan ma rangust,“ kajab vastu mrs Reed. Järjekindel rangus, väidab mr Brocklehurst, on „kristlase peamisi kohuseid, ja Lowoodi koolis on seda põhimõtet igas suhtes silmas peetud: lihtne toit, tagasihoidlik riietus, range päevakord, mis karastab iseloomu ja teeb töökaks“ (lk 40). Äraseletatult tähendab see vaestekooli kasvandikele ärkamist enne koitu, öö jooksul jäätunud silmapesuvett, söögikõlbmatuks kõrvetatud putru, pidevat külmetamist, vitsanuhtlust, tapvaid nakkuspuhanguid, rangelt reglementeeritud igapäevategevusi, pikki palvusi ning pühapäeviti mitut jumalateenistust, mille vahel ei jõuta kirikust tagasi kooligi minna. Samal ajal loevad neile moraali siidis ja sametis valevagad silmakirjatsejad, kes neid „iseloomu karastamiseks“ ette nähtud meetmeid enda peal muidugi ei rakenda.
Julmus ja viletsus mõjuvad laastavalt tüdrukute tervisele ning äratavad viha ja trotsi Jane’is, kes leiab: „Kui meid põhjusetult pekstakse, peame kõigest jõust vastu hakkama – olen selles kindel –, peame nii valusasti vastu lööma, et nad meid enam mitte kunagi peksta ei julge“ (lk 66). Tema trotsile seab Brontë vastu siiralt vaga ja malbe Helen Burnsi veendumuse: „Elupäevad on mu meelest liiga lühikesed, et neid võiks pillata vaenu õhutamiseks või eksimuste loetlemiseks. Sessinatses maailmas oleme muidugi kõik pahedega koormatud, kuid ma usun, et pea tuleb aeg, mil me oma surelikust ihust vabanedes neistki lahti saame, mil koos maise kestaga põrmu variseb ka alandamine ja patt ning jääb ainult vaimuvalgus … Võib-olla ühineb [hing] mingi kõrgema olendiga kui inimene, võib-olla läbib ta kõik hingeülendusjärgud inimese mannetusest seeravi hiilguseni. On siis kannatused meie täiustamiseks, selleks, et manduksime inimesest saatanaks?[3] Ei, ma ei saa seda uskuda, mul on teised tõekspidamised … Peale selle võin nende tõekspidamiste alusel nii selgesti mõista kurjategijat ja ta süütegu: võin puhtsüdamlikult andestada esimesele, kuigi ma jälestan teist“ (lk 67–68).
Huvitava paralleelina jõuab sarnasele seisukohale ka ise evangelismiga tegelenud Tolstoi oma viimases romaanis „Ülestõusmine“,[4] kus peategelane Nehljudov pika patukahetsustee lõpus leiab, et inimesed peavad tunnistama oma alatist süüd jumala ees, mistõttu nad ei ole kõlblikud teisi inimesi karistama ega parandama: „Vastus … seisis selles, et alati kõigile andestada, loendamatu arv kordi andestada, sest ei ole sääraseid inimesi, kes ise ei oleks süüdi ja võiksid seepärast karistada ja parandada“ (lk 487–488). Nehljudovi patukahetsus on tingitud püüdest heastada oma kuritegu – ta oli teinud süütule neiule lapse ning rikkunud seeläbi tema elu. Aga sellest edaspidi.
Helen Burnsi elupäevad jäävad tõesti lühikeseks – ta sureb külmast ja näljast tingitud tiisikusse. Jane’i edasist käekäiku võib tõlgendada mitmeti – ühtpidi on ta väikest viisi mässaja, keeldudes tingimusteta alistumast pealesurutud türanniale ja otsides oma kohta kõrgemalt, kui ühiskond tahaks lubada; teistpidi võib tema tegevust guvernandi ja õpetajana näha juba uue põlvkonna samalaadse painutamisena ja sotsiaalsele türanniale allutamisena, nagu koolis saadeti korda tema endaga. Romaan lõpeb õnnelikult – mitmesuguste saatuse keerdkäikude järel leiavad armastajad teineteist taas, ehkki Brontë romantiline kangelane mr Rochester on jäänud pimedaks ja sandiks; ja enne temaga abiellumist lausub Jane mõtlemapanevalt: „Nüüd, kus ma teile tõesti kasulik saan olla, armastan teid isegi rohkem kui varem, siis, kui te oma uhkes sõltumatuses aina kinkija ja kaitsja osa etendasite“ (lk 524). Ükski heategu, nagu öeldakse, ei jää karistamata. Võib küsida, kas Jane tahab siiralt olla oma mehe hooldaja – või tunneb ta, et mehe invaliidsus võimaldab tal nüüd varasema sõltuvussuhte enda kasuks pöörata?
Raske võib aga tütarlapse käekäik olla ka vanemate olemasolul. Romaanis „Veski Flossi jõel“[5] maalib George Eliot pildi targa tüdruku traagikast traditsioonilises ühiskonnas. Vanema venna varjus kasvav Maggie Tulliver vääriks vaimuannete poolest tähelepanu ja haridust, mis kombekohaselt antakse aga töntsivõitu vaimuga pojale. Terane ja ahne lugeja, valmistab Maggie emale meelehärmi nii käitumise kui ka välimusega, mõjudes oma tõmmu jume ning tumedate tõrksate juustega ohtliku ja mässulisena. Tema vastandiks ja hea lapse musternäiteks on ingellik täditütar Lucy Deane. Lucy on hea laps – „pane ta järile istuma, ja seal ta istub või tund aega ühtejärge ega mõtlegi maha ronida“ (lk 40); Maggie satub alatasa pahandustesse, on kärsitu, rikub isepäiselt riideid ning ühes mälestusväärses stseenis lõikab ise maha oma juuksed (lk 56), kui tema „terve, nägus, lopsakas ja rumalavõitu“ ema (lk 12–13) on teda nende pärast liialt hurjutanud. Poisina, kellel on lubatud oma andeid ja iseloomu arendada, oleks Maggie küllap võinud teha elus silmapaistvaid tegusid. Tüdrukuna peab ta leppima venna kõrvalt üles korjatud teadmispudemetega. Hoopis rohkem kui tänapäeva lapsed sõltub ta oma vanemaist ja keskkonnast – olukord, mida meeldejäävalt iseloomustas Thomas Hardy „D’Urberville’ide Tessis“ [6] Tessi õdesid-vendi kirjeldades: „Kõik need noored hinged sõitsid Durbeyfieldi laevas, ja nende rõõmud, vajadused, tervis ja koguni elu – kõik sõltus täielikult sellest, mida kaks täiskasvanud Durbeyfieldi ette võtsid. Kui Durbeyfieldi pere juhid otsustasid purjetada raskustesse, õnnetustesse, näljahätta, haigustesse, alandusse ja surma, olid laeva trümmis sunnitud kaasa purjetama ka need pool tosinat väikest vangi … kelle käest keegi polnud eales küsinud, kas nad üldse elada tahtsid, veel vähem seda, kas nad tahtsid elada nii rasketes tingimustes, nagu need valitsesid Durbeyfieldi logedas majapidamises“ (lk 22).
Romantilisemat lapsekäsitust võib näha George Elioti „Silas Marneris“,[7] loos kangrust, kes valesüüdistuse tõttu on kaotanud hea nime, töö ja kihlatu suures tööstuslinnas ning asunud elama üksildasele mäenõlvale, kus on 15 aastat oma telgedel kangast kudunud ja tööga teenitud kulda kogunud. Ühel vana-aastaõhtul sureb aga tema hüti lähedal külma ja oopiumi üledoosi kätte noor naine, lõtvuvate käte vahel väike laps. Elioti kirjeldus maalib võluva pildi süütusest ja armsusest: lumme vajunud ema sülest maha veerenud, hakkab laps püüdma Silase hüti lahtisest uksest välja siravat valguskiirt – pilt, mis toob mõttesse kassipoja mängu; valgust järgides hütti vudinud, vajub ta kolde kõrvale sooja kätte nagu vastkoorunud hanepoeg.
Silas aga, kellelt on mõni aeg varem röövitud ta aastatepikkuse tööga teenitud raha, seostab lapse kuldset juuksepärga oma tagasi ilmunud kulla kumaga; lapse sülle võtnud, kiindub ta temasse kiiresti ning keeldub teda loovutamast arsti prouale: „Ei, ei, ma ei saa temast lahkuda, ma ei saa lasta teda minna. Ta tuli minu juurde, mul on õigus ta endale jätta.“ Väide, mis võib tänapäeval kõlada kummaliselt, kuid oli täiesti korrektne tollasel Inglismaal, kus adopteerimist ei reguleerinud mingid seadused.[8] Silas kasvatab lapse üles, saab tänu temale tervemaks ja õnnelikumaks (ning lõpuks isegi tagasi oma kulla), ja romaan lõpeb õnnelikult.
Lapsed ja leidja õigus neile toovad mõttesse Charles Dickensi, suurima lastest kirjutanud viktoriaani. Ent temani jõudes tasub lisada lapse kirjeldusse veel üks seik – tihti on viktoriaanliku romaani kangelane mitte lihtsalt laps, vaid orb – st kaotanud lapseeas vähemalt ühe oma vanemaist. Orvud olid ka Jane Eyre ning Silas Marneri kasutütar Eppie; Dickensi romaanid aga lausa kubisevad orbudest.
Osalt on seda tõsiasja seletatud Dickensi enda raske lapsepõlvega ja sunniga minna juba 12-aastaselt tööle; osalt on põhjus kindlasti üldisem, sest orvud vohavad ka väljaspool Dickensi teoseid ja inglise kirjandust üldse, me kohtame neid kõikjal Euroopas. 19. sajandi Euroopa kirjanduste suuri romaane ridamisi üle lugedes ja kõrvutades tekib tunne, et seda sajandit võiks lausa nimetadagi orbude sajandiks. Alustades Jane Austenist (Jane Fairfax „Emmas“, 1815) üle William Thackeray (terane Becky Sharp „Edevuse laadas“, 1847–1848) kuni George Elioti „Daniel Derondani“ (1876) ja juba järgmise sajandi alguskümnendeisse paigutuvate lastekirjanduse klassikuteni, nagu Frances Hodgson Burnetti „Salaaed“ (1911) ja „Väike printsess“ (1905), kipuvad haaravate raamatute peategelased, olgu lapseeas või täiskasvanud, olema kasvanud vanemateta. Dickensi orvud – Oliver Twist, David Copperfield ja Martin Chuzzlewit omanimelistest romaanidest, Pip ja Estella „Suurtest lootustest“, Esther Summerson „Kõledast majast“ jne – omandavad kohati lausa müütilise kvaliteedi. Ent orvud, vallaslapsed, hüljatud või leidlapsed on ka Heathcliff ja noor Cathy Emily Brontë „Vihurimäes“ (1847),[9] Bathsheba Everdene Thomas Hardy romaanis „Eemal hullutavast ilmakärast“ (1874) ning Jude Fawley tema teoses „Tundmatu Jude“ (1894); George Eliotil aga ei leia ühtegi raamatut, milles keskset rolli ei mängiks mõni orb. Ja muidugi ei piirdu orbude kujutamine inglise romaaniga – meenutagem kasvõi Tom Sawyerit Ameerikast; Gavroche’i ja Cosette’i (Hugo „Hüljatud“) või ka Balzaci mitmes teoses figureerivaid elumehi Lucien de Rubempréd ja Maxime des Trailles’i Prantsusmaalt; Isidorat ja Marianot (Pérez Galdós, „Osatu“) Hispaaniast;[10] vürst Mõškinit ja Nastasja Filippovnat (Dostojevski „Idioot“) või Anna Kareninat (Tolstoi samanimelisest romaanist) Venemaalt jne jne, kui nimetada ainult keskseid tegelasi. Kui vaadata ka kõrvaltegelasi, võib näida, et vanemateta laps on pigem reegel kui erand.
Muidugi on orbude vohamisel mitmeid põhjusi. Ühelt poolt on orb, nagu on märkinud John Mullan, iseenesest väga romaanipärane: „Orb on ennekõike tegelane, kellel puudub koht, kes on sunnitud endale maailmas ise kodu rajama. Romaan kui niisugune arenes žanrina, mis kujutab tavalise üksikisiku jõupingutusi elu katsumustest läbitulekul. Seetõttu on orb olemuselt romaanipärane tegelane, kelle side kehtivate konventsioonidega on katkenud ja kes peab astuma vastu maailmale täis lõputuid võimalusi (ja ohte). Orb juhib lugejat läbi kogemuste labürindi, pistes rinda elu ohtudega ja haarates kinni selle võimalustest. Olendina, kellele koondub loos keskne tähelepanu, on ta teiste tegelaste omaduste naiivne peegeldaja.“[11]
Teisalt tuleb arvestada ajastu sotsiaalseid tagamaid. 19. sajand on tööstusliku pöörde ja tohutu tehnilise progressi aeg, osade ühiskonnakihtide kiire rikastumise ja teiste sama kiire vaesumise aeg. Sellal kui jõukamad kihid olid ametis progressi viljade nautimisega ning lapsepõlve leiutamisega nii, nagu me seda tänini mõistame, surus seesama progress kehvemates kihtides tänavatele, vaestemajadesse, kalmistule lugematul hulgal teisi lapsi, kellele elu hüved jäid kättesaamatuks. 1830. aastatel oli londonlaste oodatav eluiga sündimisel 36,9 aastat,[12] teistel hinnangutel vaeste seas kõigest 22 aastat.[13] Emasid ohustasid lisaks ületöötamisele, alatoitumisele ja üldiselt ebasanitaarsetele elutingimustele veel ka lapsevoodipalavik ja muud sünnitusjärgsed komplikatsioonid. Oliver Twisti ema sureb vahetult pärast sünnitust; sünnitusel surevad ka Heathcliffi armastatu Catherine Earnshaw „Vihurimäes“, Fanny Robin (Hardy „Eemal hullutavast ilmakärast“ – muuseas ise orb), Scrooge’i õde Fan (Dickensi „Jõululaul“, 1843), nõrgamõistuslik Lizaveta Smerdjaštšaja (Dostojevski „Vennad Karamazovid“, 1879–1880), Liza Bolkonskaja (Tolstoi „Sõda ja rahu“, 1865–1867). Puhuti võib surm sünnitusel näida lausa käepärase võttena vabanemaks tülikast tegelasest.
Levisid ka nakkushaigused, millele pakkusid kasvupinnast tihedalt elanikke täistuubitud tillukesed ja rõsked üüritoad vaestelinnaosades. Võtkem Axel Munthe omaeluloolise „San Michele raamatu“[14] (et mitte tsiteerida Marxi „Kapitali“), kus ta kirjeldab 19. sajandi teise poole Pariisi: „Me sõitsime läbi süngete lehkavate tänavate. Hulk räbalais lapsi mängis rentsleis, ja peaaegu iga ukse ees istus naine, imik rinnal … peatusime ühel tänaval, mis oli rõske ja pime nagu mõne kaevu põhi“ (lk 26). Ja teisal: „Suvine Pariis on väga mõnus neile, kes kuuluvad Pariisi qui s’amuse; kui aga juhtutakse kuuluma Pariisi qui travaille, on see koguni teine asi. Eriti veel, kui peab tegelema tüüfuse-epideemiaga sadade skandinaavia tööliste seas La Villette’il ja difteeria-epideemiaga oma itaalia sõprade ja nende arvutute laste seas Quartier Montparnasse’il. … Enamik lapsi, kes olid liiga väikesed, et tüüfusse jääda, sai sarlakid või läkaköha. … Kogudus oli poole peale kokku sulanud, teine pool lebas voodis. Pastor oli jalul hommikust õhtuni … ainsa tasuna viis ta haiguseidud omaenda koju. Kaks vanimat ta kaheksast lapsest jäi tüüfusse, viis sarlakisse, ja ta vastsündinu kasutas juhust, et alla neelata kahefrangilist, ja oli suremas soolesulgu“ (lk 43). Niivõrd kui kirjandus paratamatult peegeldab end ümbritsevat sotsiaalset reaalsust, ei saanud ta 19. sajandil vaadata mööda orbude ja hoolitsuseta laste teemast.
Dickensi peast manas see sotsiaalne reaalsus esile ainulaadse uskumatult värvikate karakterite paraadi, mille terviklikuks ülevaatuseks vist ühest elueast ei piisaks. Üks ta kuulsamaid orbe on Oliver Twist (1837–1839), kelle elukäigus kaardistab Dickens pea kõik orvule avaneda võivad väljavaated. Poiss alustab vaestemajast,[15] kus teda on sünnist saadik kohaliku kihelkonna kulul näljasurma piirikese peal peetud. Vaestemajadel oli aga õigus „müüa“ oma kasvandikke meistritele õpipoisteks: ostja kohustus last teatud hulga aastaid ülal pidama, talle hädapärased riided selga muretsema ja ameti kätte õpetama. (Vähemalt korstnapühkijate puhul, kes rõõmuga ostsid lõõriharjadeks just pisikesi lapsi, oli ette nähtud ka üks pesukord nädalas.) Niisiis müüakse Oliver õpipoisiks surnumatjale, kelle juurest ta peagi peksu ja mõnitamise pärast ära jookseb. Teel Londonisse satub ta taskuvaras Jack Dawkinsi seltsi, kes viib ta nagu tee pealt leitud neljapennise endaga vargajõuku, kus algavad uued katsumused. Oliver nabitakse kinni, kahtlustatuna ekslikult taskuräti varguses; pääseb kohtu alt tänu räti heasüdamlikule omanikule, kelle juures saab mõnda aega peavarju ja hoolitsust; varastatakse tagasi vargajõugule, on sunnitud aitama kaasa sissemurdmisele, jäetakse surnu pähe maha, päästetakse sissemurdmise ohvrite poolt, saab taas nautida rahu ja heaolu, osutub oma lurjusest venna tagakiusamise ohvriks, leiab oma esimese heategija, elab üle hirmsa salasepitsuse ja saab lõpuks teada oma tõelise päritolu ning võidab kätte päranduse. Kusjuures kõigi nende peadpööritavate seikluste käigus käib ta käest kätte ikka leidja – või röövija – õiguse alusel. Dickensi pilt vaeste ja varaste Inglismaast sarnaneb džungliga, kus kehtib jämedalt darvinistlik tugevama eluõigus. Samas väljendab Oliveri vankumatu keeldumine lasta end kuritegelikule teele meelitada Dickensi usku laste algsesse puhtusse, mida näeme mitme teisegi tema lapstegelase juures; samas ei puudu ka kuritegelikud lapsed-põrgulised, kelle portreed külgnevad groteskiga.
Dickensi tänavapoiste kõrvale sobib Gavroche Victor Hugo „Hüljatutest“.[16] Gavroche pole rangelt võttes orb, ta vanemad on ta lihtsalt välja visanud. Ta on Pariisi tänavapoiss – keda Hugo näeb poeetilises võtmes: „Pariis ja lapsepõlv – ühendage need kaks mõistet, millest üks kujutab endast lõõmavat sulatusahju ja teine õrna, hommikust koidupuna, andke neile kahele sädemele võimalus kokku puutuda – ja sellest sünnib väike olendike. Homuncio – ütleks Plautus.
See väike olendike on elurõõmus. Ta ei söö küll iga päev, aga ta läheb igal õhtul teatrisse, kui ta heaks arvab. Tal pole särki seljas, kingi jalas ega katust pea kohal. Ta on nagu linnuke oksal, kellel samuti kõik puudub. Tema vanus on seitsmest kolmeteistkümne aastani. Ta viibib alati teiste omataoliste hulgas, uitab tänavail, ööbib lageda taeva all ja kannab isa vanu pükse, mis ulatuvad talle üle kandade. … Üksainus kollasest paelast traksiharu üle õla, jookseb ta väsimatult, tuhnib midagi, luurab kedagi, looderdab, imeb piipu, vannub ületamatult, külastab kõrtse, tunneb vargapoisse, sinatab lõbutüdrukuid, räägib oma erikeelt, laulab rõvedaid laulukesi – kuid südames pole tal midagi halba. Sellepärast, et hinges on tal veel pärl – süütus. Ja pärlid ei lahustu poris. Senikaua kui inimene on laps, soovib jumal, et ta oleks süütu“ (2. kd, lk 7).
Gavroche on Pariisi tänavapoiss par excellence – vaimukas, jultunud, uljas, leidlik ning alati heasüdamlik; ta elab suure elevandikuju sees ja abistab endast õnnetumaid. Erinevalt Dickensi tänavapoistest on Hugo oma pigem uljas kangelane kui õnnetu ohver. Seal, kus Dickensi Oliver kannatab, muretseb ja palvetab, laseb Hugo oma Gavroche’il laulda, naljatada ja tegutseda. Kindlasti on selle põhjuseks peamiselt Hugo romantism, ent omajagu vahest ka prantsuse vaim üldisemalt – ja ühest revolutsioonist teise vaaruva Pariisi vaim eriti. Pariisis on tänavapoisski revolutsionäär.
Revolutsioonid olid määranud Prantsusmaa ajalugu ja meelelaadi 1789. aastast alates, andes Balzacile tema keskse teema isade ja poegade vahekorrast, kus eri põlvkondi juhivad täiesti vastandlikud arusaamad elust; pärast Napoleoni langust ja Bourbonide restauratsiooni kaotas elusihi ka noorem põlv, kellele tulevikuvisioonide asemel petukaubana pakuti minevikuhõllandusi. „Hüljatutes“ on juulimonarhia kukutajate seas rida üllameelseid, kuid meeleheitel tudengeid; nende seas jõuab 1832. aasta juunirevolutsiooni barrikaadidele ka 12-aastane Gavroche. Ja kui Dickensi tänavapoisid reeglina lõpetavad hästi – pärandusega, oma päritolu avastamisega, õnneliku abieluga – ning, kui nad just ära pole surnud, elavad õnnelikult tänapäevani, siis Hugo väike kangelane hukkub: „Gavroche, haaranud kõrtsist kaasa pudelikorvi, oli varukäigu kaudu [barrikaadist] välja läinud ning asunud rahulikult tühjendama reduudi lähedal surmasaanud rahvuskaartlaste padrunitaskuid.
„Mis sa seal teed?“ hüüdis Courfeyrac.
Gavroche tõstis pea:
„Täidan oma korvi, kodanik.“
„Kas sa kartetšisadu ei näe?!“
Gavroche vastas:
„Las sajab. Mis sellest?“
…
Samal silmapilgul, kui Gavroche vabastas padrunitest posti juures lamavat seersanti, tabas surnukeha kuul.
„Kurat võtaks,“ turtsus Gavroche. „Hakkavad juba mu laipu tapma““ (3. kd, lk 50–51).
Ja kuule trotsides hakkab ta laulma: „Tundus, et ta polegi laps, polegi inimene, vaid mingi kummaline väike võlurüblik. Mingi lahingus haavamatu pöialpoiss. Kuulid ajasid teda taga, aga ta oli neist vilkam. Ta mängis nagu mingit hirmsat peitusemängu surmaga; iga kord, kui surm näitas talle oma viirastuslikku nägu, tegi poisike talle ninanipsu.
Kuid üks kuul, kas paremini sihitud või reetlikum kui kõik teised, tabas lõpuks siiski seda virvatulukest“ (lk 52). Gavroche langeb, ajab end veel korra üles, alustab uut laulusalmi – kuni teine tabamus ta igaveseks vaigistab.
Muidugi on „Hüljatutes“ veel hulk teisigi vanemateta lapsi, ühe olulisemana neist keskset osa mängiv Cosette, kes jääb pärast ema Fantine’i surma kõrtsmik Thénardier’ hirmu ja armu alla. „Cosette oli Thénardier’dele kasulik kahel viisil: nad lasksid Cosette’i emal endale maksta ja sundisid last eneste kasuks töötama“ (1. kd, lk 369). Hugo ei hoia värvi kokku lapse rõõmutu ja raske elu kirjeldamisega. Orvuna on Cosette’ki nagu omanikuta neljapennine; tema aga korjab lõpuks üles hea omanik. Erinevalt Gavroche’ist käib Cosette’i käsi lõpuks hästi.
Kodutud on ka kaks väikest poissi, kellele Gavroche korra Elevandis öömaja ja veidi saia pakub. Nemad on vanemate poolt välja üüritud naisele, kelle enda pojad olid surnud kruppi. Naine oli saanud poiste jaoks igakuist elatisraha; et rahavoog laste surma järel ei katkeks, vajas leinav ema mõõduka tasu eest kiiresti elavaid poisse surnute asemele. Nende laste hilisem saatus jääb teadmata.
Hispaania 19. sajandi kirjanduses on orvud tihti kesksel kohal Benito Pérez Galdósi hiiglaslikus sarjas üldpealkirjaga „Episoodid rahvuslikust elust“ – muljetavaldavas katses tabada hispaania rahvuslikku vaimu, millest eesti keelde on tõlgitud vaid „Osatu“.[17] Romaani orbudest peategelased, keda vaevab eeskätt soov tõestada oma arvatavat aadlipäritolu, on juba jõudnud või jõudmas täisikka, mistap ma nende asemel tooksin esile hoopis muljetavaldava pildi, mille Galdós raamatu algupoole visandab vaestelinnaosa laste mastaapsest kaklusest – et mitte öelda, sõjakäigust. Siin ei ole lapsed süütud, aga kaugeltki mitte ka distsiplineeritavad olendid, vaid otsekui vallapääsenud loodusjõud, kelle tegevusest sünnib Galdósi käes kogu rahvast haarav üldistus: „Need inimsoo vaenlased olid tillukesed ja räpased. Jalavarjudeks oli neil midagi arusaamatut, sest raske oli kindlasti öelda, kus lõppes ihunahk ja algas saapanahk. Nad olid pealaest jalatallani poritressidega ehitud. … Kõik ühesuguse kelmliku süütuse ilmega, olid lapsed nägudelt ja välimuselt siiski uskumatult mitmekesised. Paljude rõõmsate nägude seas oli kaameid, oli võikaid. Päritud rahhiit oli märgistanud paljusid päid oma kollase pitseriga, tähistades kuritegevusele määratust. Lamedaks muljutud kolbad, vistrikkudega kaetud põsenukid ja hõredad juuksed tegid vastumeelseks muidu alati huvitavad lapsenäod. Üks-kaks-kolm varustas kogu salk end luuavartega, pilliroo- ja puukeppidega selle puhthispaanialiku kiirusega, mis pole midagi muud kui loomusunniline relvastumiskihk … Kui lapsed olnuksid täiskasvanud ja tänavad provintsid, siis oleks pildipoogen olnud tõsine, ülearu tõsine lehekülg [kaasaegset ajalugu]. … Kust küll kogu see rahvas oli välja tulnud? Neis peitusid tuleviku lahkhelid, nad moodustasid suure osa Hispaania tulevikust, nii suure, et kui leetrid, rõuged, palavikud ja rahhiit neid poleks hävitanud, oleksid nad mõne vähese aasta pärast olnud arvuliselt tähtsalt kohal. Nad olid linnaosa rõõm ja mure, oma vanemate virgutus ja südamevalu, vähem kooliõpilased kui koolijooksikud, istandik, kust võib-olla tuli kasulikke inimesi ja kindlasti päevavargaid ning kurjategijaid. … Selle maleva ridades oli põlvepikkusi põngerjaid, kes, ninaalune tatine, paterdasid kõverail jalgadel ja vandusid nagu voorimehed, oli mõni hambamurde-ealine, kes praalis oma julgusega; oli niisuguseid, kes kandsid sigarikoni kõrva taga ja tikutoosi mõnes rõivatühemes … Seal oli kadedus, siin heldus, samas lähedal võimukus, pisut eemal orjameelsus, ilmsed egoismieod kõikjal! Lastesalga ähmane sumin kätkes valjusid hüüdeid, mis tahtnuksid lausuda: „Me oleme ulakad lapsed; me pole inimkond, aga siiski selle visand. Hispaania, me oleme sinu lapsukesed, ja tüdinud härjavõitlusmängust, mängime kodusõda““ (lk 76–78). Kui mõelda Hispaania ajaloo keerdkäikudele 20. sajandi esimesel poolel, mõjub see kirjeldus kõhedusttekitavalt prohvetlikuna.
Siiski võib 19. sajandi kirjandusest leida ka lapsepõlvekirjelduse, milles täielikult puuduvad vaesuse, rõhutuse, haiguste ja karmi elusunduse elemendid, ehkki vanemate ja keskkonna eest ei ole kaitset siingi. Kas ootuspäraselt või üllatuslikult, igatahes leiame selle ida poolt – vene kirjandusest, Ivan Gontšarovi „Oblomovist“.[18] Romaani kurikuulus peategelane, otsustusvõimetult lebotava „üleliigse inimese“ kehastus Ilja Iljitš Oblomov, näeb unes oma lapsepõlvemaad Oblomovkat, mille elanike suurimaks hooleks on toit. Lapse püüdeid oma ümbrust avastada tõkestavad kodakondsete eelarvamused ja ebausklik hirm röövlite, haldjate, huntide ja muude metselajate ees; ema õrn hool ei luba riskida isegi õhtuse jalutuskäiguga. Täiskasvanud, keda laps hoolikalt jälgib, täidavad oma päeva söögikordade eest hoolitsemisega – „Kotletiliha ja aedvilja hakkivate nugade täksimine kostab köögist isegi külasse“ (lk 105).
Lõunasöögi järel on aga „kõik siruli maas – pinkidel, põrandal, kojas; lapsed aga roomavad omapead õues ja püherdavad liivas. … See on mingisugune kõikeneelav, võitmatu uni, päris tõeline surmauni. Kõik on surnud, ainult nurkadest kostab igatemoodi ja igas kõrguses norisemist“ (lk 107–108).
Need kasulikud eeskujud sulavad poisi mälestustes ühte hoidja lugudega piima ja mett voolavast maast, kus keegi ei pea midagi tegema, ning heast nõiast, kes asja ees teist taga võib mõne laisa poisi oma armualuseks võtta, rikkaks teha ning talle ennenägemata iluduse Militrissa Kirbitjevnagi naiseks anda. Vastukaaluks aga paneb hoidja „lapse mällu ja fantaasiasse tallele vene elu „Iliase“, mille on loonud meie tundmatud Homerosed sel kaugel ajal, kus inimene veel elu ja looduse saladustest ega hädaohtudest jagu ei saanud, kus ta alles värises libahundi ja marduse ees ja kus ta läks olemasolevate hädade vastu abi otsima Aljoša Popovitšilt, kus õhus, vees, metsas ja väljadel sündisid veel imed“ (lk 112).
Ja Gontšarov laiendab selle pildi kogu vene rahvale: „Käsikaudu kobasid elus ringi meie vaesed esivanemad; nad ei tiivustanud oma tahet ega tõkestanud oma vabadust, pärast aga imestasid või kohkusid nad lapse kombel elu õrjetusest ja koledusest, pärides selle põhjust looduse segastelt salamärkidelt. … Veel praegugi armastab venelane keset ümbritsevat valju ja fantaasiavaest tegelikkust muinasaja avatlevaid lugusid uskuda, ja nii peagi ei tagane ta vististi sellest usust“ (lk 113).
Noore Oblomovi rõivastamise kirjeldus aga pakub hoopis kurioosse väikese paralleeli juba 20. sajandi algusse paigutuva, ehkki laadilt veel 19. sajandisse kuuluva inglise lastekirjandusega, nimelt Frances Hodgson Burnetti „Salaaiaga“.[19] „Oblomovist“ loeme: „Niipea kui Iljuša kodus ärkab, seisab ta voodi ees Zahharka … Nagu hoidja omal ajal, nii paneb ka Zahhar Iljušale sukad ja kingad jalga; ja pikutaval Iljušal, kes on nüüd juba neljateistkümneaastane poiss, pole muud vaeva kui tõsta teenrile kord üht, kord teist jalga nina alla; kui talle aga mõni asi ei meeldi, siis annab ta Zahharkale jalaga vastu nina. … Siis soeb Zahhar poisi pead, aitab talle kuue selga … ning tuletab Ilja Iljitšile meelde, et tal on vaja … pärast tõusmist silmi pesta või muud sellesarnast“ (lk 135).
„Salaaias“ ootab Indiast saabunud ja hommikumaise ümmardamisega harjunud orb preili Mary oma Yorkshire’i teenijatüdrukult Marthalt üsna samasugust teenimist, kuid saab üllatuse osaliseks: „Rõivastamise protseduur õpetas neile mõlemale midagi. Martha oli „nööpinud kinni“ oma väikesi õdesid-vendi, ent ta polnud kunagi näinud last, kes seisis vagusi ja ootas, et teine teeb tema eest kõik, nagu poleks tal omal käsi ega jalgu.
„Miks ei pane sa ise kingi jalga?“ küsis ta, kui Mary rahulikult jala välja sirutas.
„Minu ayah tegi seda,“ vastas Mary imestunult. „See oli nii kombeks.“
…
Polnud kombeks, et preili Mary oleks teinud ise midagi, ta oli vaid seisnud ja lasknud end rõivastada nagu nukku, kuid enne kui ta oli valmis eineks, tal tekkis aim, et elu Misselthwaite’i mõisas lõpeb veel sellega, et õpetab talle palju uut – nagu kingi ja sukki jalga panema ja asju üles tõstma, mida ta maha pillas“ (lk 37).
Preili Mary satub orvuna keskkonda, kus tal avaneb võimalus neid kasulikke asju õppida; noorel Oblomovil aga pole pääsu: „Kui Ilja Iljitš tahab midagi, siis tarvitseb tal ainult silma pilgutada: kohe tõttab kolm-neli teenijat tema soovi täitma; kui ta pillab midagi maha, … kui on vaja midagi tuua, millegi järele lipata – hea meelega tooks või teeks vilgas poiss seda ise, kuid siis hakkavad isa-ema ja kolm tädi viiel häälel karjuma.
„Milleks sina? Kuhu nüüd? Aga Vaska, aga Vanka, aga Zahharka?!…“
Ja nõnda ei saagi Ilja Iljitš midagi ise teha.
Hiljem leidis ta, et nõnda on hulga mõnusam, ja õppis samamoodi karjuma“ (lk 135).
Et siinne arutelu on piiritletud lapseeaga, jäävad vaatluse alt välja täisikka jõudnud orvud – tihti need kõige huvitavamad tegelased. Muidugi leidub 19. sajandi romaanides ka lapsi ja lapseealisi orbe väga palju rohkem, kui mahtus sellesse artiklisse. Lisada võiks vaid mõned tähelepanekud laste kohta, kes esinevad kõrvaltegelastena ja kõigest episoodilisena.
Eeskätt kipuvad sellised lapsed surema. Sureb vaenelaps Dostojevski jutus „Poiss Kristuse jõulupuul“ (1876), sureb Tess Durbeyfieldi vallaslaps, surevad Fanny Robin ja tema vallaslaps, sureb Oliver Twisti väike sõber Dick. Ja kui orb ei sure, oleks talle siiski parem, kui ta oleks surnud, nagu hellalt teatab väikesele Jude’ile tema vanatädi Hardy romaanis „Tundmatu Jude“[20]: „Küll oleks see olnd õnnistus, kui Kõiksevägevam Issand ka sinu oleks koos su ema ja isaga ära koristand, sa vaene kasutu poiss!“ (lk 32). Sureb väike Iljuša Dostojevski „Vendades Karamazovites“ – küll mitte orb, vaid lihtsalt väga vaene; oma käe läbi sureb pärast isata lapse ilmaletoomist orb Eliza Belskaja Turgenevi „Suitsus“, ja sama romaani lõpus saame nagu möödaminnes teada, et õrnas eas suri ka tema tütar. Oma käe läbi leiab lõpu erilise salakavalusega silma paistnud Smerdjakov Dostojevski „Vendades Karamazovites“, komplitseerides seeläbi tublisti ellujäänute olukorda. Sureb Jane Eyre’i õilsahingeline sõber Helen Burns – ja veidi hiljem sureb Lowoodi koolis tüüfusepuhangus koguni nii palju lapsi, et kooli ülal pidav kihelkond seda tähele paneb ning juhtkonna suurema südametunnistusega isikute vastu välja vahetab, kes laste eest pisut paremini hoolt kannavad.
Mõnikord pannakse siiski tähele ka üheainsa lapse surma. George Elioti „Adam Bede’is“ (1859) jätab oma vastsündinud vallaslapse metsa Hetty Sorrel, edev ja tühine iludus; laps leitakse surnult, Hetty tabatakse, antakse kohtu alla ja mõistetakse surma, ehkki otsuse täideviimisest päästab teda ta võrgutaja kohaleilmumine, kes saavutab surmanuhtluse asendamise väljasaatmisega. Oma võrgutatud ohvrit püüab aidata ka vürst Nehljudov „Ülestõusmises“, seal aga kujuneb olukord hoopis teistsuguseks. Ka Nehljudovi laps on surnud – „„Jumal tänatud, ta suri kohe,“ vastas Maslova järsku ning kurjalt“ (lk 162) –, ja kunagise silmarõõmu leiab vürst kohtu alt hoopis süüdistatuna kellegi kaupmehe mürgitamises. Uurides lapse kohta Maslova tädilt Matrjonalt, saab ta aga vastuseks: „„Lapse üle, mu isake, mõtlesin ma seekord hästi järele. … Teised teevad nii, et jätavad lapse kus seda ja teist, ei toida, ning ta kustub, kuid mina mõtlen: miks siis nõnda – parem näen vaeva, saadan kasvatusmajja. …“
„Aga kas number oli?“
„Number oli, kuid ta suri siis kohe ära. Tema ise seletas …“
„Kes tema?“
„Ikka seesama naine … Tema pidas seda ametit. … Juhtub, tuuakse tema kätte lapsuke. Tema võtab vastu ja hoiab enda juures kodus, toidab … kuni pundi on kokku saanud. … Nii targasti oli ta selle kõik sisse seadnud, nihuke suur kätki oli, kahe jaotusega, võis siia ja sinna panna. … Vaat laob neid neli tükki sisse … ja viibki nad ära neljakesi korraga. Pistab neile lutud suhu, nad jäävad vait, hellakesed.“ … Kõigest niipalju saigi Nehljudov oma lapsest teada“ (lk 236).
Ja mitte miski ei luba oletada, et see imikute angroo mahasuretamise skeem oleks pälvinud kohtuvõimu tähelepanu – ei algata uurimist ka suure südametunnistusega Nehljudov.
Mõnikord läheb orbudel ja vaestel lastel siiski ka paremini. „Kuritöös ja karistuses“[21] sunnib lesk Marmeladova oma lapsi tänavalauljatena esinema: „Katerina Ivanovna oli siin oma vanade riietega, villase salli ja mõlgitud õlgkübaraga … Ta oli tõepoolest täielikus hullustuses. … Ta kargas laste kallale, karjus nende peale, manitses neid … lõi neid… Pärast, ilma et oleks lõpetanud, tormas rahva juurde; kui ta seal mõnda pisutki paremini riietatud inimest nägi, … tõttas ta silmapilk temale seletama, et vaadake, kui kaugele on viidud „suursuguse, võiks isegi öelda, aristokraatse perekonna“ lapsed“ (lk 436–437). Pole küll leskproua teene, et mõisnik Svidrigailov pärast tema surma lapsed omal kulul õppeasutustesse paigutab.
Vähem morbiidselt võib laps osutuda vanemale kasulikuks indikaatoriks: George Sandi „Kuradimülkas“ (1846) võtab lesestunud isa poja kaasa uut naist kosima minnes, et lapsele osaks saava vastuvõtu põhjal otsustada loodetava
tulevase iseloomu üle, poiss aga avab tema silmad nägema hoopis vaese karjatüdruku Marie voorusi. „Jane Eyre’i“ väike Adèle võetakse pärast ema surma mr Rochesteri juurde kasvatada, kusjuures ta ise tohib valida kahe võimaliku kasuvanema vahel; ja esinenud vahendina avamaks Jane’i pedagoogilisi oskusi, saab ilmselt üsna roosilise tuleviku osaliseks. „Hüljatutes“ (2. kd, lk 35–36) võtab 84-aastane hr Gillenormand meelitatult vastu priske poisslapse, kelle talle võrgutamissüüdistusega saadab majast minema aetud teenija. Kui tüdruk talle aasta hiljem teisegi poisi läkitab, otsustab ta siiski lapsed tagasi saata, ent määrab neile elatisraha tingimusel, et ema talle tulevikus uusi pretensioone ei esita.
Lapsed võivad olla tööloomad, oma vanemate staatuse näitajad, avada teiste tegelaste teatud iseloomutahke või anda kommentaari ajastu sotsiaalsetele oludele. Mida sajandi lõpu poole, seda selgemini hakkab nende eluviis ja -keskkond eristuma täiskasvanute omast; olgu inglid või põrgulised, on nad kätte võitnud oma lastetoad, lelud ja vaba aja, et õppida ja mängida. Lootkem, et 21. sajand ei lase nende vaevaga kätte võidetud õigustel taas kaotsi minna.
[1] Philippe Arièsi järgi hakatakse lapsepõlve mõistma millegi täiskasvanueast sisuliselt erinevana küll juba 16. sajandil, ent kiire areng moodsa lapsekäsituse poole algas 19. sajandi keskpaigast.
[2] Ilmus 1847; e.k: C. Brontë, Jane Eyre. Tlk E. Raidaru. Tallinn, 1959.
[3] Lause silmatorkav ebaloogilisus sunnib korrigeerima viga 1959. aasta tõlkes. Originaalis on: „Surely it will never, on the contrary, be suffered to degenerate from man to fiend?“ – mida võiks pigem tõlkida nt: „Kindlasti ei oleks seevastu iial lubatav manduda inimesest saatanaks?“.
[4] „Воскресение“, 1899; e.k L. Tolstoi, Ülestõusmine. Tlk E. Hiir. L. N. Tolstoi, Kogutud teosed neljateistkümnes köites. XIII köide. Tallinn, 1959.
[5] „The Mill on the Floss“, 1860; e.k G. Eliot, Veski Flossi jõel. Tlk V. Raud. Tallinn, 1983.
6 „Tess of the D’Urbervilles“, 1891; e.k T. Hardy, D’Urberville’ide Tess. Tlk H. Kross. Tallinn, 1969.
[7] 1861; tsiteeritud leheküljenumbriteta võrguväljaandest: https://www.gutenberg.org/files/550/550-h/550-h.htm.
[8] Nii Inglismaal kui ka Prantsusmaal võeti esimesed adopteerimist reguleerivad seadused vastu alles 1920. aastatel. Venemaal üllataval kombel alustati lapsendamise õiguslikku reguleerimist juba 1890. aastatel, mis siiski ei pruugi tähendada, et see oleks muutnud asjade praktilist käiku.
[9] Õdedest Brontëdest kõneldes väärib mainimist, et julge uperpalli teeb kolmas õde Anne Brontë, lastes oma „Wildfell Halli üürilise“ („Tenant of Wildfell Hall“, 1848) peategelasel esineda pojaga lesknaisena, ehkki ta on tegelikult koos lapsega põgenenud alkohoolikust ja vägivallatsejast mehe juurest – tõik, mis mõjus kõrvakiiluna viktoriaanlikule sündsustundele ja on võimaldanud nimetada teost üheks esimeseks feministlikuks romaaniks.
[10] Hispaania ajaloos on hüljatud nii palju lapsi, et nendest põlvnemisele viitavad mitmed perenimed: Expósito, Iglesias, Diosdado jne. Inglismaal on leidlapsed saanud nime pigem leidja või leiukoha järgi – täpselt nagu tuntud lasteraamatus saab nime karupoeg Paddington.
[11] J. Mullan, Orphans in Fiction. https://www.bl.uk/romantics-and-victorians/articles/orphans-in-fiction.
[12] G. Mooney, Shifting Sex Differentials in Mortality During Urban Epidemiological Transition: The Case of Victorian London. International Journal of Population Geography, 2002, nr 8, lk 24.
[13] A. Warren, Charles Dickens and the Street Children of London. https://andreawarren.com/charles-dickens-and-the-street-children-of-london/.
[14] „The Story of San Michele“, 1929; e.k: A. Munthe, San Michele raamat. Tlk H. Meister. Tallinn, 1992.
[15] Peale vaestemajade eksisteeris mõningaid eraisikute loodud heategevaid asutusi, nagu nt juba 1739. aastal kapten Corami rajatud Leidlastehospidal, mis pani rohkem rõhku kasvandike tervisele kui haridusele, või 1866. aastal Thomas Barnardo rajatud ja asutaja nime järgi tuntud, tänapäevani tegutsev lastekodude kett, kus kasvandikele anti ka haridust. Neisse jõudis aga vaid tühine vähemus orbudest; enamik neist, kes vaestemajas ei virelenud ega surnud, tänavale ei sattunud või mõne heategija kasulapseks ei saanud, pidi hakkama endale õrnas eas elatist teenima.
[16] „Les Misérables“, 1862; e.k V. Hugo, Hüljatud. Tlk M. Hange, I. Pau, P. Viires, I. Pullman. 3 kd. Tallinn, 1980, 1981.
[17] „La Desheredada“, 1881; e.k B. P. Galdós, Osatu. Tlk A. Kurfeldt. Tallinn, 1979.
[18] 1859; e.k I. Gontšarov, Oblomov. Tlk A. H. Tammsaare. Tallinn, 1979.
[19] F. H. Burnett, Salaaed. Tlk A. Mägi. Tartu, 1931.
[20] T. Hardy, Jude the Obscure. London, 1974.
[21] „Преступление и наказание“, 1866; e.k F. Dostojevski, Kuritöö ja karistus. Tlk A. H. Tammsaare. Tallinn, 1958.
Lisa kommentaar