Maarja Kaaristo
Inimene, loom, inimloom
Fanny de Sivers, “Jumala loomaaed – tuttav tundmatu maailm”
Kui me ütleme, et issanda loomaaed on suur ja lai, siis mõtleme selle all enamasti, et küll on ilmas ikka imelikke inimesi. Keeleteadlase, esseisti ja kristliku mõtleja Fanny de Siversi uus raamatuke “Jumala loomaaed – tuttav tundmatu maailm” aga räägib sõna otseses mõttes loomadest. Ühelt poolt teeb ta seda kristlikust perspektiivist, vaagides näiteks küsimust looma hingest,[1]teisalt aga käsitleb oma vähem kui sajal leheküljel äärmise lihtsuse ja elegantsiga suurt osa olulisematest võtmeteemadest, mis seoses inimeste ja loomade kooseksisteerimisega on eri teadusaladel esile kerkinud. Nii võib juba ette ära öelda: tegemist on päris kena eestikeelse sissejuhatusega inimeste ja loomade üle mõtisklemiseks.
Loomadest saab mõelda ja kirjutada muidugi mitut moodi ning mitmest eri perspektiivist. Kuid et mina pole etoloog, vaid etnoloog, alustan paratamatult ka loomadele mõeldes ikka inimesest, sest nagu nimetuski vihjab, vaatleb see rahva-, rahvuste- või inimeseteadus kõike, sh loomi, läbi inimprisma. Nõnda on küsimus loomadest minu jaoks ennekõike küsimus inimeste ja loomade suhetest inimese pilgu läbi, kes maailma mitmesuguste teiste elusolenditega jagab, ning sellest, kuidas need suhted eri ühiskondades-gruppides või eri aegadel on kujunenud äärmiselt erinevateks. (Inimkoosluste tohutus mitmekesisuses peitub ka põhjus, miks humanitaar- ja sotsiaalteadlased ei kasuta sõna “loomakultuur”, nagu mõned loodusteadlased viimastel aastakümnetel on loomi objektistaatusest vabastada püüdes teinud. Teisalt muidugi on mõiste “kultuur” lihtsalt nii laiali valgunud ja üle ekspluateeritud, et seda ei armastata naljalt kasutada mitte millegi kohta.)[2]
Hakatuseks võiks küsida, kes üldse on loom. Või siis ka: “Mis on loom?”, nagu teeb antropoloog Tim Ingold artiklikogumiku toimetajana, kus seda küsimust vaetakse nii antropoloogilisest, arheoloogilisest, bioloogilisest, psühholoogilisest, filosoofilisest kui semiootilisest vaatepunktist.[3]Fanny de Sivers alustab oma mõttelõnga kerimist Descartes’i kuulsast lausest cogito, ergo sum, mis tema arvates viib tõdemuseni, et “kui mõtlemist võtta kriteeriumiks inimese olemise puhul, siis tekib kohe hirmuäratavaid küsimusi. Inimene võib küll mõelda-olla, aga kui ta saab ajurabanduse ja kaotab kõne- ning mõtlemisvõime, kas ta siis lakkab olemast?” (lk 6). Niisiis kui seda, kes ei mõtle, pole lihtsalt olemas, võivad ka need, kes muidu liigitataks inimese kategooriasse, teatud tingimustel selle õiguse kaotada. Ingold ei lähtu selle küsimuse puhul mitte mõtlemisest, vaid pigem keelest, kusjuures keel on tema jaoks chomskylikus vaimus midagi, mille puhul kommunikatsioon (mis võib ju lõpuks olla ka mitteverbaalne ega kuulu seega üksnes inimsaavutuste hulka) ei ole ülim eesmärk, vaid pigem kõrvalsaadus. Keel on esmajoones tajuinstrument, miski, mis võimaldab meil tulevikku planeerida, luua mõttes uusi maailmu, alternatiivstsenaariume ja tegevuskavasid – see pole ideede edastamise vahend, vaid nende loomiseks vajalik instrument ja seega pigem inimesi iseloomustav nähtus. Sivers vaidleks Ingoldile siinkohal ilmselt vastu näitega ühest külastajaid põlgavast loomaaiašimpansist, kes hommikuti kive valmis korjas, et nendega hiljem puuri ette kogunevaid inimesi loopida (lk 13). Kognitiivteadlased ja psühholoogid David ja Ann James Premack[4]aga on esile toonud, et loomadel puudub kategoriseerimisvõime ning see takistab neil end ümbritseva maailma kohta teooriaid loomast. Bioloog Brian Goodwin omakorda kirjutab viidatud kogumikus “What is an Animal?”, et loom on “iseenda põhjus ja tagajärg”, ta on puhtalt enesekestlik tegutseja – ja just selles, mitte mõtlemisvõimes või keeles, peitub looma olemine, olemus ja tema mittemasinlikkus, kui selle kartesiaanliku idee juurde korraks tagasi pöörduda.
Igatahes on ilmselt paratamatu, et oma juudikristlike traditsioonidega läänemaailma mõtteviisist lähtudes takerdume, küsides “kes on loom?”, alati esmalt küsimusse “kes on inimene?” ning seeläbi strukturalistlikesse dihhotoomiatesse nagu inimene-loom, kultuur-loodus, mina-Teine jne. Samal ajal kipume neid kategooriaid aga ka omavahel küllaltki loominguliselt segama, nagu ilmekalt on näidanud moraalifilosoof Mary Midgley, kes kirjutab, kuidas inimesed kipuvad loomadele omistama inimlikke omadusi ja kuidas hinnangute tasandil on inimesest saanud etalon, mudel, mis peaks väljendama otsekui mingit ideaali.[5]Sõnad “inimlik” ja “ebainimlik” ja “loomalik” on selge hinnangulise laenguga sõnad, mille tähendusväljas pole tavakasutuses mitutpidi mõtlemist. Ja nii nagu “ebainimlik” inimene võib olla “loomalik” või “elajalik”, poogitakse omakorda loomadele sageli külge inimlikke omadusi: haid on “julmad tapjad” ja krokodillid “pühendunud tapamasinad”. Sama toob välja ka Sivers: “siga oli räpane, kass oli valelik, hunt oli tige” (lk 7).
Nii tekibki ehk filosoofilises plaanis kergelt skisofreeniline olukord, kus ühelt poolt vastandab inimene end loomale, kuuludes ise ometi loomariiki, ja kus kristlikust perspektiivist on oluline näiteks küsimus sellest, kas loomal on hing või mitte (lk 63; kõrvalmärkusena võib öelda, et eesti folklooris võetakse asi lühidalt kokku: “inimesel on hing, tõpral toss”), teisalt aga mõõdab nii end kui ka looma samades kategooriates. “Nn loomasõbrad ei vaata tavaliselt looma – inimesele on loom “teistsugune” … –, vaid otsivad sealt iseenda peegelpilti või kujutist. Selleks poogitakse vahel loomale külge meie enda tundeid ja tahtmisi” (lk 23). Sest inimene on ühtaegu inimene ja loom, kuulub loodusesse ja kultuuri, tal on hing ja keha (see on mõneti sarnane probleemiga, mida tajume kehalisusele mõeldes – mul onkeha, ent samal ajal ma olen oma keha). “Kuid enamasti teeb loom rahutuks. Ta segab tahes-tahtmata ka siis, kui ta võib olla kasulik ning kasutatav. Bioloogiliselt on ta meie vend: ta sünnib ja sureb, peab sööma, jooma, oma elu eest võitlema. Ka hirmu ja valu tundma. Ja see sarnasus võib käia närvidele, eriti nende juures, kes unistavad nagu Husserl jääda elu ja sündmuste “erapooletuks vaatlejaks”. Kogu läänemaailma mõtlemine, mis toonitab inimese spetsiifilisust ja eesõigusi, on arvatavasti tingitud selle bioloogilise loomalikkuse eitamisest” (lk 21). Pole siis imestada, et need teemad on ilmatu aja rakkes hoidnud mõtlejaid naturalia’st humanitaria’ni.
Kuna juba küsimuse defineerimine on pehmelt öeldes komplitseeritud, siis on selge, et inimeste ja loomade vahelised suhted reaalmaailmas on olnud keerulised, segased ja mitmepalgelised. Nii kerkivad loomadega seoses paratamatult ja üpris teravalt sellised erinevad moraali ja eetikaga seotud laiemad ja kitsamad probleemid nagu loomade vastu suunatud vägivald, loomkatsed, suurfarmid, karusnaha kandmise õigusta(ma)tus, loomade toiduks tarvitamine jne. Siversi arvates kohtleb inimene loomi julmalt bioloogilisest sugulusest hoolimata või pigem just selle tõttu (kristliku mõtlejana näeb ta niisuguse suhtumise võimendajat ka darvinismis, sest enne seda oli “vähemalt Jumal-Looja autoriteet inimese vägivallale piire tõmmanud” – lk 23). Üldiselt aga on küsimus seotud pigem looma kui Teisega. “Keskmine egoist, kes toetub antropomorfismi toonitavale või vähemalt sugereerivale informatsioonile, lähtub oma tõekspidamistes alati iseenesest. Loom on “asi”, mida ei kõlba siduda moraaliga. Tige, perversne kohtlemine ei nõua siin karistust. See ei mahu ülesloetavate pattude registrisse. Ka senistes loomakaitseseadustes allub loom veel täielikult inimese vajadustele ja huvidele. Nõnda tarvitab inimene looma vastu sageli vägivalda ja püüab oma käitumist õigustada – kui südametunnistus vahetevahel siiski torkima hakkab – kartesianistide argumendiga, et loom on mingi elav masin, mis ei mõista ega tunne ja millega omanik võib teha, mida tahab” (lk 13).
Siin on viidatud ühele olulisele momendile inimeste ja loomade suhete ajaloos, nimelt omandisuhetele: kultuurilised olendid (inimesed) võivad loomi omada, looduslikud olendid (loomad) saavad olla üksnes omamise objektiks. Tim Ingoldi järgi on siin võtmemõisteteks usaldus ja domineerimine.[6]Kui näiteks kütid-korilased sõltuvad toidu osas “metsikutest”, kodustamata ressurssidest, siis aiaviljelejate, karjakasvatajate ja ka traditsiooniliste talupoegade elu oleneb “kodustatud” ressurssidest – neil on kontroll toiduks kasutatavate loomade ja taimede üle. Kütid ja korilased keskenduvad looduse oma kontrolli alla saamise asemel sellele, et saada kontrolli alla oma suhted loodusega. Kodustatud loomade puhul on asi vastupidi, siin on suhete märksõnaks domineerimine. Maailmapildis toimub põhimõtteline nihe: inimesest saab looma kaitsja ja valvur, aga ka timukas, kes otsustab oma looma elu ja surma üle ja vastutab ainuisikuliselt tema heaolu eest. Loomad alluvad oma inimesest omanikule ja käskijale, majapidamises on nende staatus kõige madalam ning kui loomas nähakse esmajoones vara ja omandit, on tema suhtes kergem ka vägivalda tarvitada. 2008. aastal Vikerkaarele antud intervjuus rõhutab Ingold kõige tähtsamana just selle domineerimissuhte tänapäevaseid väljundeid – näiteks agrotööstust ja suurfarme, kus loomad on sõna otseses mõttes tarbeesemestatud või kaubastatud.[7]Viimane teema on üks olulisemaid ka tänapäeva loomakaitsjatest ja loomaõiguslastest mõtlejate debattides (näiteks Peter Singer või Tom Regan).
Küsimus on rahumeelses ja võimalikult vägivallavabas kooseksisteerimises loomadega, mis aga praegu näib olevat pigem kauge tulevikumuusika. Lõpetagemgi Tim Ingoldi mõttega samast intervjuust, millega kindlasti nõustuks ka Fanny de Sivers: “Loomad on maailmas meie naabrid. Mõnda neist on hea süüa, mõnele neist võib olla hea mõelda, aga peaasi on see, et nad on olemas, nad mõjutavad meie elu ja meie mõjutame nende elu. … Ja seega tuleb nende olemasoluga ära harjuda. Võib-olla on nendega hea koos olla. Mõnikord.”
[1] Teoloogi nägemust sellest raamatust võib lugeda nt: U. Petti, Vajatakse animaalset teoloogiat. Sirp, 17.12.2010.
[2] Vt sellest nt: L. Cañás Bottos, Mõned põhjused, miks ma ei kasuta kultuuri mõistet. Tlk T. Pakk. Vikerkaar, 2009, nr 1/2.
[3] What is an Animal? Toim. T. Ingold. London, 1988.
[4] D. Premack, A. J. Premack, Why Animals Have Neither Culture Nor History. Rmt-s: Companion Encyclopedia of Anthropology. Toim. T. Ingold. London; New York, 2005, lk 350–365.
[5] M. Midgley, Beast and Man: The Roots of Human Nature. Hassocks, 1979.
[6] T. Ingold, The perception of the environment: Essays on livelihood, dwelling and skill. London, 2000.
[7] Vestlus Tim Ingoldiga. Küsis M. Kaaristo. Vikerkaar, 2008, nr 12.