Martin Algus. Tagamaa. Tallinn: Varrak, 2020. 198 lk. 21.99 €.
Aeg-ajalt kerkib taas päevakorda arutelu, kas on olemas „meie aja suur Eesti romaan“. Kui vaadata müügiedu pealt, siis on selleks vahel pakutud Andrus Kivirähki „Meest, kes teadis ussisõnu“ või ka Vahur Afanasjevi „Serafimat ja Bogdani“. Mõlemast on võimalik leida teatud üldistust või pretensiooni aegadeülesusele, aga oma tegevuse spetsiifika tõttu nad ei räägi piisavalt palju või laiahaardeliselt meie ajast, et kuidagi seletada näiteks 20. sajandi või 21. sajandi alguse olemust. Iseasi, kas moodsa kirjanduse kontekstis üldse on vaja nõiavitsaga mingit müütilist kõikehõlmavat Bildungs– või jõgiromaani otsida. Mulle endale tundub, et võib-olla tähelepanek räägib lihtsalt üldiselt huvi-äratavate romaanide nappusest, mitte ühe suure tüviteksti leidmise vajadusest.
Martin Alguse „Tagamaal“ võiks nende ülemääraste ootustega väliselt justnagu vähe pistmist olla, sest tegemist on jutukogu, mitte romaaniga. Kuid väga selgelt on näha, et tekstil on olemas ajastu mõtestamise ambitsioon, kuna kogumiku kümme lugu katavad Eesti ajaloos viimast sadat aastat, alates 1918. aastast kuni kaasajani. Võiks peaaegu arvata, et tegemist on omamoodi juubeliaasta „EV 100“ jätkutrükisega, kuid sarnase lahendusega raamatuid on ilmunud terve rida. Selliste kronoloogiliste mosaiikraamatute seast võib mainida näiteks Olga Tokarczuki „Rändajaid“ (üle 100 Poola ajalooga seotud loo viiesaja aasta jooksul) või Julian Barnesi „Maailma ajalugu 10 ½ peatükis“. Kui aluseks võtta ajaline raamistik, siis suurim sarnasus võiks olla hoopis Günter Grassi raamatuga „Minu aastasada“, kus sada lühilugu räägivad eri tegelaskujude, aktsentide, ühiskonnaklasside ja elualade kaupa 20. sajandi ajalooga seotud killukestest. Lisaks meenutab see ka ühte luhtunud projekti, kui seoses 2011. aasta Tallinna kultuuripealinna kavadega plaaniti mõnda aega raamatut, mis ilukirjanduslike lugude kaudu seletaks tuntud inimeste või suurkujude kokkupuudet Tallinna ajalooga. Raamat jäi sündimata, aga kultuuripealinna projekt muutis Tallinna igaveseks (ühe saate salvestamisel mind hoiatati, et irooniline ei tohi olla, kuna inimesed ei saa sellest kunagi aru). Õnn kaasa, Tartu!
Kõike seda arvestades on lähtekohad vastavas žanris raamatu avaldamiseks üsna head või vähemasti täiesti korralikud. Martin Algus on „Tagamaaga“ liikunud ka kergelt ebatüüpilist kirjanduslikku rada pidi: algul esikteosena romaan („Midagi tõelist“, 2018), nüüd jutukogu. (Jätaksin siinkohal spekuleerimata teemal, kas jutukogud ja novellid on meie kirjanduspildis 2020. aasta suur märksõna või mitte.)
„Tagamaa“ promotekstid annavad kätte soovitusliku võtme juttude tõlgendamiseks. Pealkirigi viitab, et tegevus toimub keskustest eemal, siin ei ole peategelasteks Päts Jämejalas, Jõhvi naistega tiiba ripsutav Carius või Tiit Vähi Valga autobaasi päevil, vaid hoopis üksik lesknaine ääremaal, baltisaksa poisike, lihtne reamees ja rida teisi valdavalt mitteprominentseid tegelasi. Esialgu tundub võrdlemisi vähetähtis annotatsiooni märge, et „esiplaanil on inimene ja loodus“ ning „tagamaa lopsakas rahus väreleb midagi ürgset ja salapärast“. Pärast lugemist aga selgub, et tegu ei olnudki tühipalja sõnakõlksu või ähvardusega, vaid raamatu lugudes on tõesti väga palju looduskirjeldusi. Või kui kasutada nii mõneski loos esinevat punktuatsiooni: Seda. On. Tõesti. Väga. Palju.
Toon vaid paar näidet, esiteks loost „Kõik on korraga“: „Lepalehed läigatasid, keegi liikus kaldapealsel, soe õhk ja sahinad ja üldse kogu olemise nähtamatu suund näis korraga voogavat alla vahustesse keeristesse, mis silla juures häälekalt pahisesid. Vesi peksles kivitalade ümber, pöörles ja hüples väsimatult. Pritsmete keskel lendlesid putukad ja pisut kõrgemal püüdsid paplituustid oma villaudemetega nõrka tuult, et õnnelikult vastaskaldale maanduda.“ Teiseks loost „Kodutee“: „Hele õhtutaevas kattus aegamisi mullaga, mis kleepus otse pilvede vahele, see võis kõikjale kleepuda, hajusa kuu peale, mis tundus ometi nii õrn ja läbipaistev nagu lapsepõlve unenägu. Piimast tehtud pilved, piimjas taevas, maailm nagu üks suur koorene udusaar, allpool liikumas loomade ja inimeste varjud, tema ise, oma ema seest tulnud pidetu laps selle kõige keskel. Kuidas siis teha niimoodi, et sa ära ei eksiks, et ema ära ei kaoks, kuidas olla, kui see kõik on siin juba ammusest ajast kohaneda jõudnud, oma kokkulepped sõlminud ja sina tuled alles nüüdsama, alles nüüd astud soojast ja pimedast üsast välja.“ Kui Günter Grassi „Minu aastasajas“ jutustaja hääl, toon ja vaatepunkt pidevalt muutub, siis „Tagamaa“ puhul on see sarnane kogu raamatus, dialoogi on võrdlemisi napilt, pigem on kasutatud kõiketeadva pisut pühaliku jutustaja häält. Kui teile selline toon ja ohtrad looduskirjeldused meeldivad, siis ilmselt meeldib teile ka terve raamat. Teistes võib see aga tekitada pisut imestust, allikat teadmata paigutaks selle pigem eelmise sajandi kolmekümnendatesse aastatesse või ehk kaugemalegi, Tuglas, „Maa õnnistus“ jne.
„Tagamaa“ juttude peategelastel läheb valdavalt halvasti, kuigi nad pürgivad korda saatma ka head või üritavad ära hoida paha, siis peamiselt teiste inimeste tegude tõttu ootavad neid paremal juhul katsumused – halvemal juhul lihtsalt surm. Meie ees on küla poolt põlatud üksi elav lesknaine Eesti Vabariigi väljakuulutamise aegu, krahhieelne baltisakslase lapsepõlveidüll, 1944. aastal rindelt põgenev sõdur, Stalini ajal ebasoosingusse langenud kunstnik, keset kolhoosielu sattunud kultuuritöötaja, südametunnistusega maamees Peipsi ääres, murtud südamega väliseestlane olümpiaregatil, mustlased taasiseseisvunud Eesti väikelinnas, kodukülla tagasi jõudnud vang ning maale jaanipäeva veetma saabunud läbipõlenud linnamehe pere. Kui neid lugusid üritada ühe mütsi alla sokutada, siis kumab sellest kokku läbi natuke rahvusromantilises toonis idee, et inimesed surevad, aga Eestimaa ja tema loodus jäävad. Siit on poolteist sammu vana tuttava motiivini, kuidas õige Eesti on maal ning linnaelu on ropp ja roojane mammona orjamine. Iga aasta ilmub paar naiivset lasteraamatut, mille leitmotiiv on, et kui lastele anda vikat ja neil lasta heinamaal joosta, vaarikavarreteed juua ning ööbikut kuulata, ei nad siis enam küsi wifi parooli ja laadijat. Algus muidugi midagi päris nii naiivset siiski välja ei paku, ausalt öeldes on ka tema maainimesed parajalt hukas. Näiteks Anna mees on siiski vägivaldne joodik („Lumi“) – kuigi see on vajalik peamiselt Anna õilsuse suuremaks esiletoomiseks. Põgenikule annavad maainimesed süüa („Kodutee“) ja võõra inimese häda pealt teenida ei taha („Põgenikud“). Ma ise eelistaksin pigem tasapisi loobuda maad ja linna vastandavast jaotusest, sest tänapäeval on wifi enamasti ka maal olemas ja debiilikuid (või õilsaid inimesi) leiab kerge vaevaga mõlemas keskkonnas. Vuliseva vee ja aurava raba romantika tundub küll pisut üllatav, aga võib-olla on meie seas neid, kelle jaoks selline kirjeldus on uudne. Alles hiljuti võis näha, kuidas üks telekilbar jäi ka variantidega vastates endale kindlaks, et metsasanitar on karu.
Lugude sisu puhul paistab silma, et enamik neist kulgeb omasoodu, vaiksel vulinal, loo teema või kokkuvõte ei kujune nii suureks, kui oodata võiks. Võtame näiteks kõige realistlikuma loo, „Kuivajõe eksinu“, mis räägib kunstnik Johannes Greenbergi elu natuke jaburavõitu kurvast lõpust (arvatavasti külmus surnuks teel olles): meenutatakse kiirelt mõningaid tema elusündmusi ja siis saabubki lõpp, ilma lisasüžeeta. „Mount Everesti“ läbipõlenud linnainimene on sama väsinud tegelaskuju nagu harilik külajoodik. Tahaks rohkem mängulisust ja tunnetada mingit muutumist – kuigi ei saa öelda, et üldse miski ei muutu, sest kui alguses seksitakse ahju peal, siis kaasaja lugudes juba võetakse maal ka suhu.
Kogumiku kõige tugevamad ja meeldejäävamad lood on „Põgenikud“ ja „Gandhi“. Neist esimene toimub täpsustamata ajal (ilmselt 1970. aastatel) Peipsi ääres, kuhu sahkerdaja toob suure raha eest Nõukogude Liidust põgeneda sooviva Siberi pere, kes aga Soome lahe asemel plaanitakse viia üle Peipsi Venemaale tagasi. Teine sümpaatne lugu „Gandhi“ toimub taasiseseisvunud Eesti alguspäevil väikelinnas, kus pääseb lahti mustlaste tsirkuselõvi. Juhtum polegi ehk päris alusetu – 2013. aastal maeti Auvere metsa Narvas surnud saksa tsirkuseelevant. Võib-olla näitab see just seda, et kergelt lustlikuma kallakuga lood on paremini välja kukkunud kui traagilised.
