Mari-Liis Müürsepp. Jäävad ainult silmad. Tallinn: EKSA, 2023. 108 lk. 15.99 €.
„Jäävad ainult silmad“ on seni eelkõige luuletajana tuntud[1] autori Mari-Liis Müürsepa esimene jutukogu. Kes on tema luuletajaminaga varem kohtunud, ei pea ka värskes novellikogumikus pettuma – ühiskonnakriitika, naiselikkuse erinevad varjundid, üksildus ning igatsus tähendusliku kontakti järele täidavad neidki lugusid. Proosa võimaldab aga esile tõusta Müürsepa moodsal, kohati jõhkravõitugi keelekasutusel. Vähem on poeetilisust ja rohkem huumorit. Luuletustele omane isiklikkus on mahukamas vormis asendunud laiema fookusega, mis lubab autoril tekstist enam distantseeruda, katsetada erinevate perspektiivide ja jutustajahäältega.
Jutukogu pealkiri „Jäävad ainult silmad“ valmistab lugejat ette pilkude paljususeks. Näeme elu kõrgelt ja madalalt, elusa ja eluta, inimese ja looma vaatepunktist. „Elajad“ viib meid kärbeste armulennule, „Mänd“ ööklubi põrandaks saanud männi südamesse, „Narkissos pole surnud“ koduvägivalla all kannatava naise siseilma ja „Põrgulik pang“ alkohoolikust vanamehe raevu ja üksindusse. Enamik lugusid on kirja pandud esimeses isikus, kiht-kihilt paljastuv jutustajaidentiteet moodustab osa novelli puändist. Selline võte sunnib lugejat astuma taldrikule jäänud silmade taha, mõistatama ning kild killu haaval maailmataju taha isikut looma. Eelkõige aitab see aga säilitada empaatiat tegelaste suhtes, kelle eluvalikud kõrvaltvaatajale tihti küsitavana võivad paista.
Tehisintellekti võidukäik on tõstnud küsimuse, kui palju on inimeses inimest. Mulle tundub, et hiliskapitalistlikus ühiskonnas kuigi palju ei ole. Paljud indiviidid on sunnitud taandama end funktsioonide tasandile, millele lisandub väike paratamatu laadimisaeg une, toitumise ja meelelahutuse näol. Sellest vajadusest on tehisintellekt õnneks prii.
Loos „Mutt“ viib Mari-Liis Müürsepp inimese funktsiooniks taandamise absurdini – ema, kelle elu täidab tänamatu poja eest hoolitsemine enese vajaduste, tervise ja heaolu arvelt, muutub lõpuks Snickersi šokolaadibatooniks. Korporatiivse ja lääneliku, kunagi nii ihaldatud maiustuse kehastuseks. See on tipp, lapse nimel toimuva eneseohverduse apoteoos. Võimust võtva metamorfoosi joonivad alla vestlused ükskõikse ja distantseeritud meditsiinisüsteemiga ning (lõpuks) koju jõudnud poja hoolimatu kõnepruuk.
Teose nimilugu leiab aga aset düstoopilises tulevikuühiskonnas, mille minategelane jätkuvalt kulinaarseid elamusi ihaleb. „Naine tundis end kõikvõimsana. Ükski katastroof ei saanud talle keelata naudinguid, mille pärast ta siia ilma sündinud oli“ (lk 57). Lihast on saanud delikatess, mida linna ainsas restoranis harva leida on, ning sündmustiku kestel hiilivad menüüs pakutavad pearoad inimesele aina lähemale – siga, koer, kass ja… lõpuks, paratamatult, ka inimene. Iga liud on risttee eetiliste valikute ja egoistliku ihade rahuldamise vahel. Peategelane valib järjekindlalt viimase.
Kannibalism, mis on üks universaalsemaid kultuurilisi tabusid, on viimaste aastate eesti kirjanduses omamoodi leitmotiiviks saanud. Meenub nii Maarja Kangro musta huumoriga vürtsitatud novell „Tseremoonia“ (2019) kui Janika Kronbergi groteskne pala „Verivorstid“ (2019), möödunud aastast võib siia lisada ka Mehis Heinsaare etnohorrori võtmes kirjutatud romaani „Kadunud hõim“. Väga eriilmelised autorid ning žanrid kinnitavad vaid motiivi olulisust. Inimsöömine ei mõju enam transgressiivse või eemaletõukavana, vaid sellest võib jutustada nii humoorikas kui isegi romantilises, maagilis-realistlikus võtmes. Allhoovus jääb aga samaks – loojad näevad, et tänapäeva inimene on oma pidureid kaotamas. Naudingutest on saanud heaolu mõõdupuu.
Müürsepa jutukogu tegelasi käivitavaks mootoriks on varjatud ihad ja pained, millele ühiskonna poolt pakutavas puudub ventiil. Arvustuse pealkirjaks sai laenatud geoloogia valdkonda kuuluv mõiste, kuna sarnaselt maakoores toimuvate nähtamatute muutustega, millel võivad olla plahvatuslikud tagajärjed, on ka inimhinge nihked enamasti varjatud. Seni, kuni saabub murdepunkt. Lugude dünaamika muudabki huvitavaks inimeste sisemise Richteri skaala jälgimine. Turvalist kodu otsinud naine poeb lõpuks elama kolimiskasti. Eduka burgeriketi omanik leiab sisutühjale kontoritööle leevendust klienditeenindajana. Paha Hugo saavutab võimu hea, ühiskondlikke viisakusnorme järgiva lödipüksi üle: „Ta tundis esimest korda, et elab. Pahal Hugol oli siiski kogu aeg õigus olnud. Just nii peabki tegema. Sa ei ole enam kellegi bitch, ega? Kontrollis Paha Hugo ja Hugo raputas endamisi pead“ (lk 51).
Hapraid siseilmu tasakaalustab tekstide tugev kehalisus. Lendab vandesõnu ja verd, andutakse kehalistele naudingutele, kakeldakse, juuakse ja võrgutatakse. Kõige otsesemalt on kehalise ja hingelise maailma vastuolule üles ehitatud lugu „Ainult fännid“, mis esitab paroodia OnlyFansi leheküljest. Maailmas, kus seksuaalsuse pakkumine on ületanud nõudluse, saab üsna krõbeda tasu eest nautida virtuaalseid vestlusi. „Kõik on ainult füüsilise peal väljas, varjavad hinges valitsevat tühjust seksiga, aga mulle ei piisa sellest. Ma tahaks rääkida, arutada, analüüsida,“ kurdab peategelane oma muret kaastundlikule ekraanile (lk 90). Petmise mõistegi on loos pea peale pööratud. Füüsiline lähedus mõne muu partneriga on okei, aga pisut pikem vestlus magamistoas enam mitte.
Mari-Liis Müürseppa on varasemates arvustustes nimetatud feministlikuks autoriks.[2] Naise pilku ja meeste pilku naisele leiab tema teostest tõesti palju. Käesolevas raamatus tunduvad naistegelased jagunevat madonna ja hoora arhetüüpide vahel. Lugudes „Mutt“ ja „Narkissos pole surnud“ loovutavad naised oma agentsuse mehe eest hoolitsemisele. Palades „Elajad“, „Mänd“ ja „Ainult fännid“ esinevad nad ainult seksualiseeritud objektidena meeste vaateväljas. Feministlikku võimestamist võib enam leida Müürsepa luulest, tundub, et ühiskondliku satiiri võtmes kirjutatud proosa on sundinud maalima tegelaskujusid jämedama pintsliga. Küll aga on säilinud tema luuleraamatutestki tuttav terav puänteeritus. Enamasti keeratakse „vint peale“ alles päris viimase lause või lõigukesega, mis eelnevalt toimunu ümber mõtestab või arengutele uue suuna annab.
Enim kaastunnet ja mõistmist äratava tegelasena astub lugejate ette ööklubi põrandaks saanud Mänd. Sundseisus, võõras keskkonnas ja hääbumisele määratud puu leiab lohutust teadmises, et saab oma vaikivas kohalolekus inimestele tuge pakkuda: „Mänd oli nende jaoks olemas. Oli, ja püüdis nii teistelegi näidata, kui lihtne on kellegi jaoks lihtsalt olemas olla, isegi teadmata, kas sellest on päriselt kasu“ (lk 63). Vahel sellisest vaikivast kohalolust üksilduse ja igatsuste lepitamisel piisabki. Kui ebakindlas maailmas näib puuduvat tugipunkt, võib leida rahu teadmises, et oled ise suutnud kellegi teise jaoks olemas olla.
[1] Varem on temalt ilmunud kolm luulekogu: „Paradoksid“ (2018), „Blondiine armastav mees“ (2019) ja „Strippari pisarad“ (2021). Möödunud aastal valiti Mari-Liis Müürsepp Eesti Luuleprõmmu võitjaks.
[2] A. Loog, Heas naises kasvab kõik kole sissepoole? Postimees, 02.02.2022; Selgus feministlik luulemeister, kes põrutab Rooma Eestit esindama. Postimees, 19.08.2022.
Lisa kommentaar