Raske oli sobitada seda pilti, mis mul oli Daniel Dennettist kui vankumatust vaimufilosoofist, visast ja õpetatud väitlejast ning meie hubaste illusioonide vaidlustajast, tolle põlvpükstes mehega, kes tuli mind tervitama oma eelmisel sajandil ehitatud taluhäärberi trepile. Ta kasvatab kaht siga, teeb kodus õunasiidrit ja loodab sügisel aiast hea marjasaagi koguda. Enne kui asume arutlema elu tekkimise ja teadvuse olemuse üle, teeme ta valdustes traktoriga tiiru. Räägime ta kaugetest sugulastest ja ta õpetab mulle mõned talupidamisnipid, mis ta on siin veedetud kahekümne nelja suvega omandanud.
Tegelikult pole siin mingit paradoksi. Võib-olla just maalähedus ongi üks põhjusi, miks Dennetti raamatud nagu “Äraseletatud teadvus” ja “Darwini ohtlik idee” on küündinud välja ülikoolifilosoofia kitsast ringist. Sõna “filosoofia” võib viia mõtted läbitungimatule kirjutamisstiilile ja elukaugetele argumentidele, kuid Dennetti tööd hoiduvad filosoofiatekstidele iseloomulikust tüütust formaalsest loogikast ja tehnilisest žargoonist. Ta teeb oma abstraktsed mõtted vaimu loomusest ja evolutsiooniprotsessist elavaks ja arusaadavaks tõestisündinud anekdootide ja kergesti korratavate mõtteeksperimentide abil.
Ei pea omama doktorikraadi, et ta mõtteid jälgida. Kuigi teda huvitab kõige rohkem, kuidas kolleegid ta raamatuid vastu võtavad, meeldib talle kuulata ka keskkooliõpilaste, hambaarstide ja autoparandajate arvamusi. Üks saksa kunstnik kasutas üht “Äraseletatud teadvuses” esitatud mõtteeksperimenti kunstiteose loomiseks.
55-aastane Daniel Dennett on hariduse saanud Harvardis ja Oxfordis ning töötab 1971. aastast Tufts University’s. Aastate jooksul on tast saanud kõige kompromissitum ja sõnaosavam materialistliku vaimufilosoofia eestkõneleja. Dennetti ja teiste materialistide järgi tekib vaim – kõik see, millest koosneb “mina”, mu mõtted, tunded, ulmad ja soovid – täielikult füüsilisest ajutegevusest. Pole olemas mingeid eeterlikke vaime ega surematut hinge, vaid ainult kõrvadevaheline mateeria.
Et seletada, miks minadel pole tarvis hingi, on Dennett võtnud briti zooloogilt Richard Dawkinsilt üle meemi mõiste. Lühidalt öeldes võib meem olla igasugune kultuuriline üksus, inimeselt inimesele edasiantav idee – nt ratta, riietekandmise, male või korvpalli idee, mõni kõnekäänd või viisijupp. Meemid sarnanevad geenidega selle poolest, et nad paljunevad ja muteeruvad aja jooksul. Meemid teevad kultuuri evolutsioneerivaks süsteemiks. Need meemid, millega me aju on nakatunud, aitavad meil moodustada “ennast”. “Mina” on kultuuriline artefakt, meemide omandamise saadus. Ka “mina” ideed ennast tuleks pidada meemiks.
Pole ime, et see kõlab üsna karmilt ja – materialistlikult. Sellegipoolest ei tee rahulik enesekindel ja sõbralik Dennett oma veendumustes mingeid järeleandmisi. “Darwini ohtlikus idees” ütleb ta ühemõtteliselt, et evolutsioon on “sama kindel teaduslik tõsiasi nagu see, et maakera on ümmargune”. Ta on üsna kannatamatu nende suhtes, kes pooldavad vaimukeskset (mind-first) kosmoloogiat, milles materiaalne maailm tekib kas meie, Jumala või kellegi muu “teadvusest”. Samuti ei talu ta kreatsionistlike uskumuste põhjenduseks toodavaid ebaloogilisi väänutusi.
“Darwini ohtlikus idees” pistab ta rinda evolutsionist Stephen Jay Gouldi, matemaatilise füüsiku Roger Penrose’i, keeleteadlase Noam Chomsky ning paljude filosoofidega. Enamasti on tegu viisaka professionaalse eriarvamusega, kuid teisal on ta kriitikas kuulda isiklikku tooni. Dennett möönab, et ta on “hulga inimeste suhtes karm olnud, kuid ma arvan, et neist enamikku saab klassifitseerida demagoogideks. Kui ma midagi jälestan, siis seda, kui väga mõjukas, karismaatiline ja särav inimene laskub oma vastase tahtliku karikeerimiseni. See on mulle nagu punane rätt”.
Pole siisime,et ta on kogunud endale vaenlasi neuroteaduses, keeleteaduses, bioloogias ning mõistagi filosoofias. Mõned Dennetti kriitikud arvavad, et ta eklektilisus on piisav põhjus tema argumentide ignoreerimiseks, väites, et ainult spetsialist saab teatud valdkonnas tehtud uurimust õigesti hinnata ja kommenteerida. Kuid Dennetti ja ta mõttekaaslaste jaoks võib ainult sünteetiline lähenemine anda lootust elu ja teadvuse tekkimise suurtele küsimustele silma vaadata. “Tuleb olla kartmatu,” ütleb ta. See sõna sobibki kõige paremini iseloomustama meest, kes on pannud ühele oma raamatule pealkirjaks “Äraseletatud teadvus”.
Robert K. J. Killheffer
Kuidas teie kolleegid reageerisid “Äraseletud teadvusele“?
Üldiselt olen ma meelitatud, sest seda raamatut võeti väga tõsiselt – peaaegu kõik tundsid end kohustatuna selle suhtes mingi seisukoha võtma. Üheks äärmuseks on inimesed, kes mu üllatuseks ja nördimuseks pole suutnud tõsiselt võtta raamatu radikaalset väljakutset. Nad mõtlevad: hea küll, aga see lihtsalt ei saa nõndaviisi olla. Filosoof Ned Block on üks neist, kellele pole kohale jõudnud võimalus, et mul on ehk tõesti õigus. Ja paljud teisedki on raamatu sõnumit enda jaoks liiga radikaalseks pidanud. Kena kogemus oli paljude neuroteadlaste reaktsioon: “Ma olen pidanud ennast tubliks materialistiks, kuni sa näitasid, kuivõrd kontraintuitiivne materialism tegelikult on. Nüüd, kus ma mõistan, mille ma pean oma maailmavaatest välja viskama, et olla tubli materialist, näib dualism minu jaoks pisut etem.”
See meeldib mulle, sest ma tahtsingi näidata, et materialism pole niisugune lihtne ja intuitiivne arusaam, et “vaim ongi aju”. Nad püüavad probleemidele sirgjoonelisemalt läheneda kui päris materialistid, sest nad klammerduvad kartesiaanliku materialismi külge. Nad on heitnud kõrvale interaktsionismi ehk vaimu-keha dualismi, kuid jätnud alles koha – ajus asuva juhtimiskeskuse –, kus too interaktsioon toimuma peaks ja mida ma nimetan “kartesiaanlikuks teatriks”. Oh jeerum, kui ägedalt on seda seisukohta küll kaitstud. Ja see vast ongi mu raamatu retseptsiooni kõige põnevam aspekt. Mõned teadlased on aga osutanud, kuidas nende tulemusi saaks kasutada minu vaadete toetamiseks ja laiendamiseks. Rod Brooks Massachusettsi Tehnoloogiainstituudist on öelnud: “Meie arvates on su teadvuse-käsitlus õige ja me proovime seda mõne roboti peal modelleerida.” See on vägev! On tunne, nagu ulatataks sulle Aladdini lamp.
Milline peaks olema filosoofia ja neuroteaduse vahekord?
Suurem osa vaimufilosoofias tehtust on kognitiivse ja neuroteaduse jaoks üsna kasutu. Selles toimub palju sisevõitlust, mis ei lähe teistele distsipliinidele korda. Aga kui käsitleda vaimufilosoofiat kui üht teadusfilosoofia haru, mille mõte on teaduses esilekerkivate kontseptuaalsete probleemide selitamine, siis on see küll neuroteadlastele oluline, sest nad näevad nüüd, kuidas minu argumendid ja analüüsid aitavad neil vältida eksiteid. Muidugi valitseb neuroteaduses veel tugev teooriavastane eelarvamus. Veel praegugi ähvardab neuroteadlasi, kes laboratooriumis käsi ei määri, oht, et neid ei võeta tõsiselt.
Kas Roger Penrose’i etteheited tehisintellektile põhinevad samasugusel eelarvamusel?
Tema puhul on tegu väga eripärase väärkäsitusega. Ta on võtnud pähe, et see, mida matemaatikud nimetavad algoritmiks, on seesama, mida tehisintellekti tegijad algoritmiks nimetavad, kuid see pole tõsi. Kui matemaatikute moodi mõelda, siis on algoritm lõpule-jõudev Turingi masin, mis tõenäoliselt sooritab teatud ülesande – sarja käskusid, mis arvutavad teatud funktsiooni. Kui seda silmas pidada, siis pole tehisintellekti mehed kunagi algoritmidega tegelenudki. Tehisintellekti uurijad nimetavad algoritmiks hulka käskusid, mida saab pimesi järgida, kuid millel ei pruugi olla mingit eesmärki, spetsiifilist otstarvet või sihti. Seega on Penrose’i raamatu “Keisri uus vaim” põhiteravik valesti sihitud.
Eelmisel kevadel oli meil võimalus pidada maha debatt Dartmouthis, kus ta esitles peatükke oma uuest raamatust “Shadows of the Mind” (“Vaimuvarjud”) ja mina esitlesin katkendeid Penrose’ile pühendatud peatükist raamatus “Darwini ohtlik idee”. Kuigi Penrose on nüüdseks taibanud, et tegu pole tema argumentatsiooni pisiveaga, vaid suure lüngaga, pole ta sellele tõsiasjale siiski veel silma vaadanud. Ta pole oma seisukohta suutnud täpselt formuleerida, kuid on mõistnud, et siin on tegu suurema probleemiga, kui ta varem oli arvanud.
Mida arvate Penrose’i oletusest, et olulised kvantmehaanilised efektid toimuvad neuronites paiknevates mikrotorudes, mis on nii pisikesed, et ühe elektroni käitumine võib neile avaldada tugevat mõju? Ja et need kvantefektid, nagu näiteks mitmete tõenäosusseisundite samaaegne olemasolu ühe osakese jaoks, võivad kuidagi olla teadvuse tekkepõhjuseks?
Mikrotorud on Stuart Hameroffi idee. Ma sain hea sissejuhatuse mikrotorudesse Stuartilt ja Rogerilt kaks aastat tagasi Lapimaal toimunud seminaril, kus olid põhjapõdrad, kesköine päike ja puha. Ühest küljest oli Penrose’il õigus, kui ta taipas, et “Keisri uues vaimus” sisalduv neuroteadus on kehv ja visandlik ja ta peab leidma mingi teadvusoperatsioonide baasi, kui ta tahab seda argumentatsiooniliini jätkata. Ma arvan, et Hameroffi ideed on parimal juhul kahtlased ja Penrose ei peaks sellele vankrile istuma. Kuid paraku on ta nende suhtes suureks entusiastiks muutunud. Kui te otsite närvisüsteemis kvantefektide võimendumist, siis võite muidugi hakata pihta neurotorudest. Kuid Hameroffi väited on jahmatavalt segased.
Te peate silmas oletust, et kvantefektide pärsitus mikrotorudes põhjustab anesteesia puhul teadvusetuse?
Ma küsisin Hameroffilt, kas ta anestesioloogina on kunagi osalenud eemaldatud jäseme tagasiõmblemises. Ta ei olnud. Ja ma ütlesin: “Kui ma sind õieti mõistan, siis vastavalt sinu teadvusteooriale pead sa eemaldatud jäseme enne tagasiõmblemist kõigepealt tuimestama. Sest selles on ju paras ports mikrotorusid ja kui teadvus sõltub mikrotorudes toimuvast, siis see käsi tunneb valu enne tagasikinnitamist.” Mu mulje oli, et ta ei olnud kunagi selle peale tulnud – tal polnud mulle head vastust.
Kas mingit sorti kvantefektide võimendumine on üldse teadvuse teaduslikuks seletamiseks oluline?
1984. aasta raamatus “Elbow Room” arutasin küsimuse üle, kas kvantmehaaniline juhuslikkus on vaba tahte jaoks vajalik. Teoreetiliselt on neid asju üsna kerge seostada, kuid ma väitsin, et keegi pole veel näidanud, et see on vajalik. Näiteks võib palju lihtsamini hakkama saada makroskoopilise tasandi pseudojuhuslikkusega, kui tuua mängu mingi arvugeneraator, mis viskab täringut, kui tarvis. Pseudojuhuslikkus annab sulle kogu selle võimsuse, mida pakub kvantjuhuslikkus. Kui soovite juhuslikkust, võite selle installeerida närvisüsteemi. Kuid mida see teile annab? On võimalik, et molekulaartasandi arvutused on olulised, kuid keegi pole seda suutnud põhjendada. Penrose arvab, et tema on, sest ta on näidanud, et inimmatemaatika võib teha seda, mida Turingi masin ei suuda, ja see seab tema meelest materialisti teatud dilemma ette: me kas peame olema avameelsed dualistid või meil tuleb teha füüsikas revolutsioon. Kuid ta argument on puudulik ja ta pole andnud ühtki põhjendust, miks me peaksime mängu tooma kvantfüüsika.
Kas Penrose ei suuda tõesti seedida sirgjoonelist, pehmendamata materialismi?
Penrose’il on tarvis taevakonksu, deus ex machina’t, midagi, mis ei alluks mehhanitsismile, teadvusetutele algoritmilistele protsessidele. Darwin annab mõista, et kogu looduslikku korraldust saab seletada mehhanismide abil – mida ma nimetan “kraanadeks” –, nii et üks darvinistlik algoritmiline protsess kuhjub teise otsa. Minu meelest on see kõige parem ja ilusam idee, millega ma olen kunagi kokku puutunud.
Kas te mõtlete kraanade all komplekssemaid vahemehbanisme, mis täies kooskõlas darvinistliku protsessiga aitavad edasi viia evolutsioonilist muutusi?
Just nii. Kuid teiste meelest on see mõte rõhuv ja nad on kogu aeg püüdnud otsida mõnd kuristikku, mida ei saa kraanade ehk pelkade mehhanismide abil ületada, vaid mille ületamiseks on tarvis taevakonksu, mis aitaks sind edasi järgmisele tasandile. Kui Noam Chomsky tõrgub vastu keeleorgani evolutsioonilise arengu teooriale, siis ta tahab vist, et selle asemel oleks mingi taevakonks, Jumala kingitus, mis eraldaks meid muust mehhanilisest loodust ja mida ei saaks seletada lihtlabase mehhanitsismi terminites. Penrose ütleb otse välja, et teda riivab tehisintellekti idee ja sestap ta soovib näidata, et tehisintellektiteadusel ei saa olla õigus. Piinlik öelda, aga ma ei osanud kohe algul siduda seda soovi tema avalikult väljendatud kahtlusega loodusliku valiku darvinliku teooria suhtes. Siis ma taipasin, et ta ju lausa peab olema evolutsiooni suhtes skeptik, sest tehisintellektiteadus ja evolutsiooniteooria räägivad üht ja sedasama lugu erinevas ajamõõdustikus. Loodusliku valiku teooria ütleb, et me põlvneme robotitest, pisikestest makromolekulaarsetest robotitest, ja et me koosneme robotitest. Ja sedasama räägib ka tehisintellekt. Olla skeptiline tugeva tehisintellektiteooria suhtes ja seda evolutsiooni suhtes mitte olla tähendab uskuda, et kuigi me põlvneme robotite sugupuust, juhtus ühel hetkel – karpauh! – midagi imelist ja me lakkasime olemast lihtsalt üks robotite kogum.
Oma uues raamatus te pistate rinda ühe teise populaarse teadlasega, Stephen Jay Gouldiga. Mida on teil tema vaadetele ette heita?
Steve on olnud tubli ründama arusaama globaalsest progressist ja evolutsiooni eesmärgipärasusest. Kuid neid arusaamu pole evolutsionistid kunagi jaganudki: see on vulgaarne vaade evolutsioonile ja sellisena väga tobe. Ükski asjatundja ei jaga niisugust evolutsioonikäsitust ju niikuinii.
Seega te olete Gouldi retoorika vastu, kui ta püüab oma vaadet esitada revolutsioonilisena ?
Tõepoolest, ta on näiteks esitlenud raamatut “Wonderful Life” millenagi, mis peaks raputama bioloogide establishment’i. Kui ta tahab öelda, et paljud inimesed väljaspool bioloogiat kipuvad arvama, et kuna me oleme üks evolutsiooni lõpp-produkte, siis pidigi see protsess meid produtseerima – siis tal on õigus: niisugune vaade on väär. Kuid ma ei tea pärast Darwinit tõsiseltvõetavaid teadlasi, kes oleksid samamoodi arvanud.
Niisiis on arusaam evolutsioonist kui eesmärgipärasest protsessist vale?
Globaalses mõõtkavas on alati ekslik rääkida progressist – lõppude lõpuks me võime end ju hommepäev õhku lasta ja siis ei tunduks kogu eelnenu kuidagi progressina. Kuid lühemates ajamastaapides leidub progressi. Muidugi on progressi ka evolutsioonis. Mäkkeronimist esineb mitmes mõõtkavas, mitmes dimensioonis kogu aeg. Ja seda tuleb ette ka kultuuris.
Mõned ei usu, et mul pole Steve Gouldi kui inimese vastu midagi. Tegelikult ma vastustan seda kahetsusväärselt menukat müüti, mida ta on esitanud ja mida tuleks minu meelest revideerida. Ma olen püüdnud Steve’ile jätta nii palju ruumi kui võimalik ütlemiseks: “Oh, tänan sind, Dan, ma ei näinud ette, et mu retoorikal võib olla ka niisuguseid ebameeldivaid tagajärgi.” Kuid siiani pole ta midagi niisugust öelnud. Mõni aasta tagasi korraldas mu kirjastusagent John Brockman ühise lõunasöögi, kuhu oli kutsutud ka tehisintellekti mees Danny Hill. See oli kohutavalt pingeline.
Ma püüdsin Steve’ile seletada oma kraana ja taevakonksu eristust ning määratleda, mis vahe on heal ja aplal reduktsionismil. Head reduktsionistid arvavad, et me saame hakkama ilma ühegi taevakonksuta; aplad reduktsionistid arvavad, et me saame hakkama isegi ilma kraanadeta. Siis ma panin ette, et me ju oleme samal arvamusel vähemalt ühes asjas: me oleme vähemalt head reduktsionistid. Danny oli sellega päri, kuid Steve mitte. Taevakonksudeta läbiajamine oli tema jaoks mehhanitsistlik reduktsionism, mis talle ei meeldinud.
Miks peavad teadlased nagu Gould ja Penrose Darwini mudelit nii rusuvaks?
Üks põhjus on peidetud teaduslikku üritusse endasse. Kui teadlased eksperimenteerivad, siis nad eeldavad, et nad on sõltumatud, väljaspool uuritavaid nähtusi. Freeman Dyson osutab raamatus “Disturbing the Universe”, et teadlane häirib universumit, nägemaks, mis juhtub. Selleks tuleb mõelda iseendast kui kellestki, kes asub väljaspool universumit. Kui eksperimentaator on osa universumi ehitusest, siis võib see olla vaid illusioon, et sa võid “objektiivselt” universumit häirida – pigem on tegu sellega, et üks universumi osa häirib teist.
Mina ei näe siin formaalset vasturääkivust. Vastasel korral vajuks kogu teadus kokku. Tegemist on lähenemisega, idealisatsiooniga, kuid sellisega, mis on teadusliku meetodi tuumaks. Soov, et see idealisatsioon oleks tähttäheline tõde, võib toita meie soovi, et meid ei käsitataks mehhanismidena. Paljudele inimestele meeldib mängida niisugust „geograafilist“ mängu: nad loobuvad varvastest, jalgadest, immuunsussüsteemist, metabolismist ja leiavad viimase varjupaiga oma ajus – ainsas kohas, mis on veel oluline. Koik ülejäänu las olla mehhanism, kuid palun jätke teadvus sellest välja.
Miks on Darwini idee ohtlik? Ja kelle jaoks?
See on ohtlik nende jaoks, kes on pannud kõik mängu, et jääks domineerima nägemus universumi toimimisest, mis seab esikohale vaimu. See on nende jaoks ohtlik, sest tegu on teadusega – sellesama teadusega, mis ehitab sildu, millest nad üle sõidavad, ja teeb võimalikuks televisiooni, mida nad vaatavad. Seesama teadus, mis on sama objektiivne ja usaldusväärne, näitab, et protsessid, millel nende meelest peab olema jumalik seletus, ei vajagi seda.
Inimesed, kes arvasid ekslikult, et eetika ja moraal sõltub sellest vaimukesksest maailmapildist, avastavad, et kogu nende elukäsitlus on ümber pööratud. See on ohtlik, sest see raputab. Niisuguse maailmavaate ja darvinistliku vaate vahel on tõeline konflikt. Ma tahan ainult öelda, et kõik see, mida inimesed peavad oma traditsioonilises maailmavaates kalliks – ja kõik see, mis on selle maailmavaate puhul oluline – jääb mugandatud kujul alles ka darvinistlikus vaates. Selleski on küllalt tähendust, moraalsust, armastust ja vihkamist – kõigel sellel, mis on meie jaoks suur ja tähtis, on variant, mis jääb alles veelgi tervemal kujul.
Mis oleks darvinlikus maailmavaatesmoraali puhul teisiti?
Võtame näiteks abordi. Kõik on seda meelt, et kusagile tuleb tõmmata vahejoon. See pole ideoloogiline, vaid praktiline küsimus. Traditsionalist arvab, et on olemas mingi looduslik jõnks, otsustav eristus, mis määrab ära selle piiri. Darwin näitab, et looduses pole sedasorti jõnkse. Ükskõik, millise otsuse me ka vastu võtaks, jääb see teatud määral meelevaldseks. See ei tähenda, et see otsus oleks alusetu. See on nagu seadus, mis ütleb, et juhiluba ei saa enne 16- või 18-aastaseks saamist. Igaüks saab aru, et see on meelevaldne, kuid inimesed ei vähkre unetuna voodis, vaevates pead niisuguse ebaõigluse üle, sest nad mõistavad, et tegu on meelevaldse otsusega. Leidub ka häid moraalseid põhjendusi piirjoone tõmbamiseks ja kellelgi ei maksaks arvata, et mingid avastatavad faktid lahendaksid selle probleemi paremini. See joon tuleb tõmmata niihästi abordi kui meditsiinilise surmadefinitsiooni puhul. Darvinism näitab, et lootus mingi põhimõttelisema piirjoone järele on asjatu.
Kas niisuguses vastupanus ei ilmne teatud laiskus, soov mitte teha rasket otsustamise tööd?
Ma ei nimetaks seda laiskuseks, vaid pigem vastumeelsuseks põhjendamatuna näiva otsuse suhtes. Nad ei taha loobuda seisukohast, et käitumisreeglid on antud kusagilt kõrgemalt. Kümme käsku, islami seadus, talmud oleksid asjakohased näited. Inimestel on hirm olla ära lõigatud neist traditsioonilistest ankrutest.
Kuid tõelised vastuolud vaikitakse tihti maha ja enamasti heade kavatsustega. On tavaks olla liiga salliv evolutsiooni mis tahes udupäise ja konformistliku tõlgendamise suhtes. Mõned ütlevad, et evolutsioon ei olegi allaneelamiseks nii kibe pill. Mina ütleksin, et see on küll kibe pill, kuid neelake sellegipoolest.
Mõne silmis on teie positsioon ateistlik. Kas te määratlete end ateistina?
Pigem kaldun ma panteismi poole. “Darwini ohtliku idee” lõpul ütlen ma: vaadake, see imeline ainulaadne fantastiline maailm ise lõi ennast eimillestki, ja selles peitubki pühadus. See pole sedasorti ateism, mis ei pea midagi pühaks; see pole nihilism, kuid igas muus suhtes on tegu ateismiga.
Kuid mida arvata neist eemaletõukavatest eesmärkidest, mille teenistusse on aastate jooksul Darwini ideid rakendatud: rassism, fašism?
Sotsiaalne darvinism, eugeenika, natsism … Kahtlemata on darvinism innustanud mõningaid hukatuslikke ja jõledaid ühiskondlikke liikumisi ja poliitilisi doktriine. Kuid seda on teinud ka platonism ja Einsteini relatiivsusteooria, ehkki mitte nii hullusti. Darwini idee on nii kütkestav. Väga lihtne on luua sellest odav versioon ja kujutada siis ette, et teadus on su valestimõistetud ideedele oma õnnistuse andnud. Piinlik öelda, et ma ka ise olen olnud sisse võetud mõningatest halbadest argumentidest, ent siis ärganud hüüdes: appi, kuidas ma võisin nende õnge minna! Need on kavalad ideed ja nad näivad otsekui teatava hea või halva entusiasmi tarvis loodud.
Kuidas hoiduda säärastest lõksudest?
Kõigepealt peame mõtlema, mis on oluline ja miks. Vähesed on nõus B. F. Skinneriga, et kultuuri püsimajäämine selle praegusel kujul on kõige lõppeesmärk. Enamik meist arvab, et me ei peakski proovima määratleda summum bonum’it, ülimat hüve kõikide aegade ja inimeste tarvis. Me peaksime küsima: mis näib olevat kõige olulisem ja ka jäävat kõige olulisemaks enamiku jaoks meist nii kaua, kui oskame ette näha? Kui juhtub nii, et poole miljoni aasta pärast ei hooli meie järglased mitte põrmugi vabadusest, kunstist või armastusest … hm, siis on ju hea, et me ei toonud praegu kohutavaid ohvreid selle nimel, et nad võiksid nautida vabadust, kunsti või armastust. Oleks jultumus arvata, et see, mis läheb meile praegu kõige rohkem korda, läheks alati kõige rohkem korda igaühele ja igavesti.
Niisiis ei määratle darvinlikud ideed mingeid väärtusi. See jääb meie enda teha.
Just nii, ja ma usun, et see on sõnum, mille suhtes me oleme Gouldiga ühel meelel. Sotsiaalne darvinism oli nii hukatuslik ja populaar-sotsiobioloogia on nii vastik sellepärast, et nad teevad elementaarse vea, oletades, et meid tänaseni kandnud protsessi implitsiitset väärtust saab ekstrapoleerida ka tulevikku.
Kas darvinlikust teooriast võiks olla kasu ka humanitaarteadustele?
Minu pooljuhusliku mulje järgi on kirjanduskriitikud taibanud, kui mõttekas on loobuda kartesiaanlikust vaimu- ja autorikesksest vaatest. Sest mida dekonstruktsioon ja jutt autori surmast siis muud öelda tahab? Nad on aru saanud, mille eest pageda. Kuid oh taevas, nad on jooksnud korraga kõikvõimalikesse suundadesse ja seega on kirjanduskriitikas praegu väsitavalt palju igasugust postmodernistlikku ja relativistlikku möga. Kunagi ma arvasin, et tõde DNA kohta osutub palju “dekonstruktsionistlikumaks”, kui ta tegelikult on. Ka paljud bioloogid arvasid, et kontekst määrab ära DNA väljenduse ja seega on väga vähe võimalust liikidevaheliseks “tõlkeks”. Igal liigil oleks siis justkui oma DNA ideolekt, oma tekstuaalne traditsioon. Kuid tegelikult paistavad asjad teistmoodi. Kui te siirdate pimedas helendamise geenid jaaniussist taimedesse, siis need hakkavad pimedas helendama! Ja see on täiesti antidekonstruktsionistlik fakt. See on umbes nagu võtta üks lause “Gilgamešist” ja asetada see Saul Bellow’ romaani ning see tähendaks seal sedasama.
DNAst oleme õppinud, et kuigi põhimõtteliselt on olemas see täielik kontekstuaalsus ja kõik sõltub lugejast, siis praktikas siiski kõik temast ei sõltu. Sest tegemist on tohutute piirangutega nagu krüptograafiaski. Krüptograafid on alati teadnud, et kui te olete teatud tüki teksti dekodeerinud, siis on dekodeerimine juba tehtud. Ja seesama põhimõte kehtib ülekantult ka DNA puhul. Geenid, millest sõltub silma kujunemine äädikakärbsel, on väga sarnased hiirtel esinevate silma-geenidega. Kirjanduses oleme mõistnud, et “põhimõtteliselt” saab iga teksti lugeda, nagu oleks see midagi muud. Aga kui te proovite “Moby Dicki” põhjal petuuniaid kasvatada, ei tule sellest midagi välja.
Mõned inimesed kurdavad, et te surute darvinlikku ideed neile peale, ehkki neile meeldib nende traditsiooniline maailmapilt rohkem.
Ma ei ole neid tõsiasju leiutanud ega avastanud. Ma tahan lihtsalt näidata, mis neist järeldub ja mis mitte. Need kassid on juba korvist välja lipsanud. Ma ei oleks oma raamatut kirjutanud, kui oleksin arvanud, et halb kaalub üles hea. Kui ma oleksin arvanud, et see toob häda ja õnnetust ning on intellektuaalne vandalism. Kuid tegelikult on see uus nägemus asjadest elegantsem, reaalsem ja detailsem. Samuti inspireerib ta rohkem aukartust kui see nägemus, mille asemele ta astub. See on imeline nägemus täisealiste inimeste jaoks. Kuid paljud inimesed ei taha olla täiskasvanud. Paljud kahetsevad oma lapsepõlve möödumist ja ka mina tunnen mõnikord, kui imeline oleks kogeda maailma viieaastase lapse silmadega. Kuid inimesed kasvavad suureks ja ka inimkond saab täisealiseks. Aeg selleks on küps.
Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga
Tõlgitud ajakirjast: OMNI. Sügis 1995, lk 119–124.
Ilmunud Vikerkaares 1997, nr 3
Lisa kommentaar