Üks on igal juhul kindel: inimene ei ole
ei kõige vanem ega ka kõige kestvam probleem, mis on kunagi inimliku teadmise ette kerkinud
(Michel Foucault).[1]
Kujutlege, et olete vann.
Asute näiteks Vilniuses selles-ja-selles rajoonis kolmandal korrusel tuttavlikus ühetoalises stuudiokorteris. Aus korterivann, metallist, sisseehitatud… Või seisate kollastel harkjalgadel hubases Airbnb-s Karlovas Tähe ja Tolstoi tänava nurgal puumaja teisel korrusel. Hipstervann. Viibite alatasa pimedas, sest teie tuba asub alati kõige kaugemas nurgas, ukse taga, trepi all. Olete ööloom, elupaik multimiljardile pisielanikule, kes pimedas oma maailmade loomise nimel võitlevad, tunnistaja valgustkartvaile ja intiimseile sündmusile, kuid tule põlema klõpsatamine ning kustumine teid ei huvita. Vahel ronib teisse keskmiselt ühe tsentneri jagu kohmakat orgaanilist materjali, trambib ja vähkreb. Õnneks koosnete vastupidavast materjalist, teie peamine funktsioon ongi olla vastu- ja vettpidav, sest olete hästi säiliv, eriti kui satute olema üks neist emailitud eksemplaridest, mis H2O korrodeerivast toimest ei hooli, küll vaid juhul, kui emailis pole defekte (vt ka: puhastage vanni õrnalt pehme lapi ja neutraalse puhastusainega!). Teie ruum-ala on väga tugevasti kinnitatud struktuuri külge, mis omakorda magmal ujuvale laamale, mis vibreerib õrnalt, rappub. Teil ei ole emotsioone, aga karta pole ka midagi. Ees võib oodata suhteliselt kiire ja värvikas reis jäätmejaamast sulatusahju, sealt edasi kasvõi kosmosesse! Siiski võite jääda nii oma endisesse vormi kui ka ülesandesse, jätkamaks järgmises, veidi kehvemas korteris viimasel gentrifikatsiooni-eelsel kümnendil või eriti kummalisel juhul kusagil Elva taga metsas sõstrapõõsaste vahel kastmisveemahuti ning noorte daamide suvistepühade lemmiku, hullamistoobrina. Neljakümneaastase emailikihi mikropragudesse, -vahedesse, -õnarustesse, -lohukestesse ja -pooridesse tungib kontsentreeritud soe orgaanikalahus, milles on rasvu, karvu, surnud ja elusaid rakke, mikroorganisme, baktereid, viiruseid ning klassifitseerimatut mustust.[2] Vannitäis humanus-tõmmist. Hetkeks, mille möödumine on samavääriline sajandi möödavuhisemisega, olete iseeneses ligunevast eristamatu, lihtsalt mateeria. Keemilised reaktsioonid kiirenevad, katalüsaatoriks assamblaaž nimega sapiens, Homo.
No kuulge, kas ei kõla see üpris intiimselt?
Eksperimendi tagamaad ja põhjendus
Te loete 2022. aastal läbi viidud hobifilosoofilise mõtteeksperimendi „Intiimsus tööriistadega“ raportit, mille eesmärgiks on dokumenteerida, kirjeldada ja tõlgendada lähedust tööriistaga ehk esemega ehk elutu objektiga.
Soovisin eksperimenti alustades saavutada käsitsedes, manipuleerides (ld manus – ‘käsi’) nii tehnilise vilumuse – uued ja osavad liigutused – kui ka objektil end uudsel viisil käituma sundida. „Töö ja töö tegija on üks – siin ilmneb mõtlemise, saagimise, näitlemise ja fotografeerimise ühtsus,“ kirjeldab Soome kunstnik ja kunstiteadlane Jyrki Siukonen, kuidas ta pildistas skulptor Constantin Brâncușit töötamas.[3] Proovisin endki mateeria meelevalda anda, mis aga siis kõik asjad pea peale pööras ja mind ontoloogilistele radadele kiskus, käskis mõelda sellele, kuidas ja kes me, inimesed, siin maailmas koos asjadega oleme. Elutuga intiimsust (ld intimus – ‘sisim, olemuslik, väga lähedane, tuttav’; intimare – ‘tuttavaks saama’) teeseldes kukkusin objektide seas järge ajades maha kriipsutama kõiki ümbritsevaid entiteete, kuid pöördvõrdelises tehtes kippus ikkagi välja joonistuma vaid mu enese piirjoon. Lootes saada tuttavamaks, ehk isegi sõbraks planeeti katva ja üha kasvava artefaktide armeega, meie naabritega, mis – nagu ma kahtlustan – meile peagi ebamugavust valmistama võivad hakata, jäin ikkagi märkamatult imetlema iseenese peegeldust veepinnal.
Ma tunnistan: tunnen end maailmas toimuva pärast süüdi, olen kurb, nõutu ja mures, kuid siiski võimetu oma tarbimisharjumusi muutma. Tundub, et selle peamiseks põhjuseks on – ma ei taha! Maailm põleb, inimesed ja mitteinimesed, mered ja ökosüsteemid surevad, möllavad pandeemiad, sõjad, näljahädad, kuid mina olen siiski oma olukorraga veel niipalju rahul, et jäägu mu osalus esialgu vaid puhtteoreetilisele tasandile…
Vaimustusin posthumanistlikest mõtteeksperimentidest 2019. aastal tänu Tallinna Ülikooli talvekoolile „The Humanities and Posthumanities: New Ways of Being Human“, kus esinesid vana head humanismi kritiseeriva filosoofia eri alamharude superstaarid (Stacy Alaimo, Ewa Domanska, Stefan Lorenz Sorgner, Timotheus Vermeulen jt). Üks asi viis teiseni ning peagi innustas etenduskunstnik ja kloun Marija Baranauskaitė mind juba Vilniuses katsetama objektidele esinemist, mille raames näiteks kontaktimprot tehes oma väljavalitule, vannile, märkimisväärselt palju tantsisin. Kontseptuaalsetele kunstnikele mõeldud seminari programmi kuulusid nii laps(el)ik objektide antropomorfiseerimine kui ka iseenda objektistamine. Püüdsin kangekaelselt vältida vannide isikustamist, sest tahtsin neile läheneda empaatiliselt, nende enda tingimustel, mida see siis ka tähendanuks… Kas sofistikeeritud (ja, olgem ausad, üsna arusaamatute) filosoofiatrendide katsed subjektsust laiali jagada on vaid üks järjekordne ettekääne, millega õigustada inimkonna võimetust võtta vastutust planeedil korda saadetud sigaduste eest, või ehk isegi püüd leida mõni „kõrgem jõud“ (näiteks agentne universum), kellele jätta viimane sõna (ja süü)?
Sümpatiseerib kõvasti, kui Anti Saar kirjutab (toimetaja Velmeti tellimusel!) oma teoses „Sõnaraamat“ nii: „Antropomorfism <antropo+morfismi, antropo+morf`ismi; subst> Kõige kurja juur, tüvi ja tipmised raod. … Ühesõnaga, agentsuse küsimus. See käib mulle sügavalt vastu. … On see tee, mis aitab inimesel oma keskkonnaga paremini, sõbralikumalt suhestuda? Ma kahtlen. Palju viljakam paistab see kitsam suund, mis otsib animaalset, vegetaalset või mineraalset kommunikatsiooni inimolendite vahel. Ühtlasi peaks säärane suhtlusbaas olema ühisosana aprioorne. Que l’on devienne animaux, que l’on devienne minéraux! (lk 130).“
No just! Kogu see vanni-asi on läbivalt tobe ja tore ja eks ma ikka tean, et objektide eest kõnelemine ei ole loogilis-inimlikult kuigi tavapärane (ega võimalik). Sellele vaatamata olen kohusetundlikult kõik eksperimendid (või ka „filosoofilised klounaadid“) sooritanud ning vähemalt õnnestus suuresti absurdsuse tõttu valitud objektitüübil „vann“ koostöös naljakate harjutustega mind uusi mõtteid mõtlema panna, mille eest olen kõigile kohatud vannidele siiralt tänulik!
Ameerika poliitikateoreetik ja filosoof Jane Bennett, kelle teosest „Ergas mateeria“ siinsete mõtiskluste jaoks rohkelt tuge olen leidnud, kasutab uudse materiaalsuse sõnastamiseks aga antropomorfiseerimist programmiliselt, igasuguse au- ja häbitundeta. Seda iroonilis-performatiivselt oma minaga vastuollu minemiseks kutsudes – „kas see, kes siin parasjagu erksa mateeria teooriat sõnastab, pole mitte inimsubjekt?“ – selgitab Bennett asja: „Miks hakata mateeria vitaalsuse eestkõnelejaks? Sest mu sisetunne ütleb, et kuvand surnud või viimseni instrumentaliseeritud mateeriast toidab inimeste hübris’t ning meie planeetihävitavaid vallutus- ja tarbimisfantaasiaid.“[4]
Mida oligi tarvis tõestada! Kõhkleme objektidele isegi mõtteliselt agentsust andmast, sest tunneme, kuidas midagi on siin mäda. Bruno Latour, kelle kõrvad paistavad nii Bennetti kui ka minu teksti tagant, kutsub uut humanismi otsima asjade ja inimeste, objekti ja subjekti vahelisest alast.[5] Tohutul tehismateeriahulgal peab ju ometi meie jaoks olema mingi kaal (pun intended)! Süüdistame üksteist regulaarselt, kui kulutame liiga palju aega ja raha mammona kokku ajamisele, lapsed on asjade ülekülluse tõttu ülekäte läinud, tapame teineteist objektide tootmiseks vajalike ressursside pärast, ja Madonna laulis juba 1984. aastal, kuidas me kõik tegelikult materialistlikud tüdrukud oleme. Bennetti teos, mille alapealkirjaks ei ole ilmaasjata „Asjade poliitiline ökoloogia“, aitab vormistada minu lõbusa mängu taga peituva ja, mis seal salata, eetika vihmavarju alla kuuluva küsimuse – kuidas edasi, noored?
Seitse aktanti
Kuidas tarvilist intiimsust objektide puhul esile kutsuda? Vannidelt õpitut meenutades ja suhtenõuandeportaale sirvides otsustan, et objektidega intiimsuse katsetamiseks pean praktikas keskenduma vaid ühele spetsiifilisele esemele. Tegin esimesel korral algaja vea ja pühendusin objektitüübile tervikuna, kohtudes paljude eri aamidega, kuid vaid põgusalt, mistõttu ei tekkinud lähedast suhet õigupoolest ühegagi neist.
Kahtlustan, et objektiga mehkeldamiseks ei ole tarvis intiimsuse mõistet ümber mõtestada, kuna termomeeter, millega läheduse intensiivsust mõõdetakse, on ikka seesama mina. Pigem on see isegi eeliseks, korraga nii kontrollgrupp kui ka katsealune. Intiimsus on tähelepanelikult koos veedetud aja ühik, portsjon isiklikust elust, mis kuulub kellelegi või millelegi väljaspool, „väljaspoolsusele“ (Bennettil out-side). Viimase peal võrgustunud maailm on nii mitmuslik ja tähelepanu nii paljude entiteetide vahel killustunud, et looma või inimesegagi (rääkimata esemest) intiimsuse saavutamine on tõeline vägitükk.
Üks kõvemaid suunamudijaid angloameerika intiimsuse valdkonnas on psühho- ja paariteraapia „rokkstaar“ Esther Perel, kelle programmi keskmes heliseb kujund into-me-see („vaata-mu-sisse“, „minussekaemus“), uus intiimsus. Veebilehekülje Well+Good suhtenõuande rubriigist loen üht Pereli moodsatele suhetele soovitatud elutarkusepärli, mis annab nõu, kuidas partnerid tänapäeval üksteist kohtlema peaksid:
„Ma ei too sulle mitte kaasavara ega majanduslikke tagatisi. Ma toon sulle oma sisemise elu. Soovid, tunded, ambitsioonid, ärevuse. Kui ma sinuga räägin, tahan ma, et sa mind vaataksid. Ma tahan kontakti, ühendatust, ma tahan, et sa tekitaksid minus tunde, et olen tähtis.“[6]
Kõike seda loodan oma väljavalitule pakkuma hakata.
Asun kalleid riistu otsima esmalt enda lähedusest (milline on teie lemmiktööriist?). Seljakotis on peotäis esemeid, millega vahetevahel pinnad vastakuti aega veedan. Üks sulepea, üks kruvikeeraja, üks kazoo-pill, üks huulepintsel ja üks süstal. Üksteise kõrvale asetatud objekte võrreldes on selge, et mingi tähendusliku osa tööst minu ümber sooritavad väikesed piklikud pulgataolised objektid, mida hoitakse käes. Usun, et selles võib osaliselt süüdi olla ka nende pakend ehk minu „tööriistakast“. See plekist karbike sisaldas vanasti Fauchoni šokolaadikomme, nüüd aga hoopis ühetaolisi lühikesi asju, vidinaid.[7] Eks seal on muud ka, aga kõnealuste esemete vaheline vormiline sümmeetria on juba mu tähelepanu köitnud.
Kõige raskem saab olema neist ühe valimine.
- Sinist läbipaistva plastpeaga kruvikeerajakest „Made in Germany“ kannan kaasas „juhuks kui“. Juhtunud on vähe, ju leidub keeramist vajavaid detaile mu ümber harva. Kuna ma ei suuda kruupenderile kohe väljundit leida, võtan järgmiseks ette –
- kazoo, pisikese sigarikujulise plekist valmistatud Ameerika „kammipilli“ firmalt Clarke. Kruvikeerajast erinev juba selle poolest, et sellesse ei mõjuta mitte sõrmede (kuigi neid on kazoo suus hoidmiseks vaja, ei ole need siiski asendamatud, kazoo’l võiks näiteks samahästi olla kaelaraam nagu suupillidel!), vaid vibreerivate häälepaelte ja põristava keele toodetud helilainetega. Piipja pilli membraan võimendab ja moonutab inimhäält, kazoo on analoog-efektiplokk, mille funktsiooniks tüütu heli tekitamine. Suurepärane naljakink väikelastele ja nende frustreeritud vanematele!
Kasutusviis on sel vaat et erootiline. Pisikest fallilist objekti manipuleeritakse huultega. (Tegusõna „manipuleerima“ on siinkohal loomulikult eksitav, aga milline on võrreldav tuletis labia’st? Labipuleerida?) Pilli kasutan eranditult üht teatavat roppu laulu esitades. Kazoo kõige ebasümpaatsem omadus on selle kalduvus ununeda. Mitu korda olen kriitilisel hetkel laval avastanud, et pisikest pläristajat pole seal, kus ta olema peaks – ihupesu sees, kahe rinna vahel. Olgugi et teoreetiliselt oleks muidugi nauditav saada silmapaistvaks kazoo-virtuoosiks, ei ole pirtsakas objekt mulle vist sümpaatne, sest no mitte kuidagi ei leia ma Clarke’i jaoks sobivasti isoleeritud harjutamispaika ega piisavalt aega…
Kardan, et mind on tabanud huvipuudus. Kas on ehk aeg leida mõni täiesti uus ja veidi põnevam objekt kui need, mis mul juba olemas olid? Iga uue suhte algus on intensiivne, eks ole? Ehk õnnestuks mõne kütkestavama objektiga intiimsus nobedamini saavutada?
- Proovin unistada taskunoast ega pea isegi seitset luisku padja alla panema, kuna leian ühe kohe Saaremaalt, ja seegi mahub ilusti karpi, mida tõlgendan päris hea märgina. Ainulaadne juhus minu elus: sassi on läinud mu mõlema vanaisa asjad, nii et ma ei tea, kumma pärandi hulgast schroedingerjas väits pärineb. Sümpaatne hõbedase metallist riputusaasa, märkamatu ehise ja valge plastikuga kaetud liigendnuga, teral ei ühtegi märget. Plastik nii vana ja kulunud, nii täkitud ja diskoloreerunud, et võib olla ka viiekümne aasta vanune, või nii tahan uskuda. Puhastan tera roostest ja teritan isa antud vana luisuga, mis on paarikümneaastasest kasutamisest mõlemalt poolt mõnusalt nõgus. Viin eseme noameistri kätte, kes seda uurides aeglaselt peos keerutab, jälgin teda kümme minutit. Võib olla ise tehtud, usub terasid armastav mees. Miski hakkab susisema, meenuvad mälestused mõlemast vanaisast ja mu vanematest, laulud ja lood, kisub emotsionaalseks. Silitan nuga tihti ja hoian metalset, samas veidi nagu juba kuumavat eset pihus, kuid intiimsus jääb siiski poolikuks, ei ole mul aega sellegi objekti jaoks.
Ehk on meil vaja konkreetset eesmärki, mille poole koos püüelda? Loen Walter L. Faurot’ käsiraamatut „Puiduvestmise kunst“ aastast 1930, mis julgustab vaatamata puiduvestmise esialgsele keerukusele mitte alla andma, sest tarvis on vaid väga vähest: „Loomisiha – me kõik kanname seda eneses. Tavapärast hulka kannatlikkust ja hoolikust. Oskus areneb ise. Head taskunuga või kaht ning väikest luisku, millega neid heas korras hoida.“[8] Kõik vajalik on mul olemas, nii et võtan nõuks voolida endale puulusika! Ent siis, kui järgmine sümpaatne noamees mulle selgitab, kuidas puulusika vestmiseks läheb tarvis veel palju teisigi tööriistu, erineva kuju ja suurusega nugasid ja masinatki võib vaja minna, lahtub ind. Hakkan oma metoodikas kahtlema. Selleks et esemega tõeliselt objektorienteeritult suhestuda, võiks ju jätta sellele vabaduse toimida just nii, nagu see ise soovib. Lavale ei ole mõtet tuua püssi, millest keegi tulistada ei kavatse. Teritan väitse aeg-ajalt ja naudin tomatite lõikumist.
*
Arheoloogid ja eriti paleoantropoloogid on sel sajandil pakkunud inimevolutsiooni paragrahvidele põnevaid uusi lõikeid, mis komplitseerivad seni kanoonilist darvinistlikku arengulugu. Olgugi et Darwini teesi – inimevolutsiooni katalüsaatoriks on looduslik valik, ahvatlevate eelisõigus järglastele – ei soovita otseselt ümber lükata, ollakse nüüd enam-vähem üksmeelel, et inimese keerukas evolutsioonis osales tõenäoliselt hulk teisigi aktante, millest paljud olid elutud. Timothy Taylor on raamatus „Tehisahv“ sõnastanud probleemi, mida kutsub „targa kahejalgse paradoksiks“ (ja ma refereerin ja parafraseerin viiendast peatükist):[9]
Probleemi tagumises otsas on meie suur peakolu. Arheoloogilised leiud tõestavad, et püstiasendis hominiidide ajumaht jätkas kasvamist, samal ajal kui inimahvide ajumaht jäi miljonite aastate jooksul samaks. Homo’d valisid riskantsema püstiasendi, millega kaotasid võimaluse puude otsa varjuda, kuna nende esijäsemed muutusid liiga nõrgaks. Kadusid kaitsevahendid, teravad hambad ja karvkate. Püstiasend oli suurepealisele organismile aga väga energiakulukas. Sellegipoolest seedekulgla lühenes, jättes me eellaste toitaineile vähem soolepinda, millel imenduda, kuid käed vabaks. Inim-ahvid eelistavad sooritada peenmotoorikat huultega, kuid Homo peres läks suud kõneaparaadi kiireloomulise arengu aegu vaja hoopis muudeks asjadeks. Püstiasend nõudis pikkadelt ja vibalikelt bipedaalidelt (ld pes, ped– – „jalg“) erinevalt neljajalgsetest head tasakaalu, mistõttu arenes meie väike ja jäik vaagnaluu. Raske ja suur pea oli aga kõigi mehaanikareeglite vastane. Suurepealised beebid, kes tänapäevani läbi emase kitsa vaagnaluuava kuidagi välja peavad mahtuma, muudavad sünnitamise riskantseks ning on ilmale tulemise järgselt väga abitud, kuna arenevad pikalt ka emakaväliselt. Inimlapsed vajavad füüsilist ringitassimist, toitmist, katmist ja patsutamist proportsionaalselt kauem kui mistahes imetajate järglased. Kõik viitab sellele, et vaatamata jamadele ihkas loodus liikuda just ebamugavama valiku suunas. Eriti põnev on Taylori sõnul see, et vanimad täksitud servaga kivitööriistad, maailma esimesed artefaktid, mille arheoloogid Aafrikast leidnud on, pärinevad poolteist miljonit aastat varasemast ajast kui esimesed tõendid Homo perekonna märkimisväärsest ja kiirest bioloogilisest arengust (mida tõestab ka asjaolu, et Homo ei ole ainus perekond Maal, kes tööriistu kasutab; inimahvid, saarmad, mõned linnud kasutavad leitud objekte tööriistadena regulaarselt praegugi). Tehnoloogia oli olemas juba enne seda, kui olime suurajulised, nii et väga võimalik oli perfektsete asjaolude kokkulangemine, kus targa kahejalgse paradoksi bioloogilise pudelikaela lahendasid teravaäärelised kivid koostöös tugevate kätega, mis neid käsitseda tahtsid. „Inimesed on tehisahvid – me oleme bioloogia pluss tehnoloogia. Me oleme esimesed olendid, kes selles sidemes eksisteerivad, mitte pelgalt darvinistlikud entiteedid.“ Me oleme tehnoloogiaga üksteise implikatsioonid, üksteisest järelduvad tähendused, võib-olla sarnasemad, kui oleme harjunud mõtlema. Taylor usub, et „inimtehnoloogia on eriline tänu sisaldumisvahekorrale inimesega. Mitmed filosoofid ja sotsiaalantropoloogid on väitnud, et artefaktidel on oma loogika – mõte, mis viib tagasi Kanti ideeni esteetika autonoomsusest“.
Fiona Coward jätkab samal teemal, kirjeldades, kuidas inimeste emotsionaalne side objektidega võis olla veel tähtsam kui sümbolism ja keel ise, kuna see eksisteeris juba enne neid modelleerivaid süsteeme ning oli tõenäoliselt nende võimete oluliseks eelduseks. Eriti tähtis näib talle see, kuidas hominiidide seas pikenes materjaliga koos veedetud aeg märkimisväärselt võrreldes teiste loomade-tööriistakasutajatega.[10] Vannistika-projekti ühe tulemina olin minagi 2020. aasta lõpuks veendunud, et kõige efektiivsem viis objektsuse ja inimsuse ideedele külje alla pääseda on veeta objektiga aega.[11] Mida vastupidavam objekt on, seda enam on lootust, et seda peetakse väärtuslikuks, mis suurendab omakorda võimalust sellega kauem koos aega veeta. Ajalooliselt valmistatigi artefakte kõvadest materjalidest (kõvematest kui me pehme keha): luust, puust, kivist, metallist, mistõttu need teinekord maapõueski tuhandeid aastaid säilisid. Meister, kes selliseid keerukaid riistu tagus ja koos mateeriaga tunde või suisa päevi tähelepanelikult aega veetis, võis jõuda legendi staatusesse, saada õige kõvaks inimeseks. Meie nõudmiste suurenedes muutus purunematute, väärtuslike esemete tootmine ajakulukamaks ning kulutatud aeg sedamööda üha väärtuslikumaks. Kulude vähendamiseks tuli hakata valmistama vähem vastupidavaid tööriistu, mille tootmine sellevõrra jällegi vähem ajakulukaks, odavamaks pidi muutuma.
Areenile astus tehismaterjalide kuninganna plastik – kerge, vastupidav, piiranguteta manipuleeritav, teatud tingimustel ka ümberkäideldav. Esimesed ühekordsed plastiknõud ilmusid eelmise sajandi neljakümnendatel ja jõudsid masstootmisse 1960. aastatel, et vähendada aja- ja veekulu nõude pesemisele, eriti populaarsed olid need kiirtoidusektoris. Kui mitu sekundit veedab aga mõni ühekordne kahvel tänapäevase sapiens’i tähelepanu keskpunktis? Miks peakski üldse võtma vaevaks mõne plastriistaga suhestuda või sellega lähedaseks saama, kui see on väärtusetu? Omahind murdosa sendist, tootmiseks kulunud paar sekundit. Inimelu on liiga lühike (ja liiga väärtuslik), et seda väärtusetute objektide või olendite peale raisata. Sööginoad ja -lusikad, taara, pakendid, kosmeetikavahendid, mähkmed, kogu meditsiiniteaduse töövahendite arsenal on keeruliselt käideldavast plastikust, mille rahaline, ajalik (vt ka „aeg on raha“) ja emotsionaalne väärtus on nullilähedane, samas veedaks mõni kena kahvel meie keskkonnas tuhat aastat aega ilma märkimisväärselt muutumata.
Kaheksamiljardilises populatsioonis on nüüd hakanud kõlama hoiatusnoodid, et toiduahel on kokkuhoiu- ja mugavustaotluse tagajärjel juba silmale nähtamatuid mikroplastikutükikesi triiki täis. Kujutan ette neid jupikesi mööda veresooni ringi kihutamas ja itsitan, kuni satun põhjapolaarjoone taga 80. laiuskraadil ühele inimtühjale Teravmägede rannale, mis on kilomeetrite ulatuses kaetud sulaselge plastikuga. Materjalil alates hiiglaslikest konteineritest kuni kokteilitikukesteni, mis laevadelt merre kukuvad või linnades rentslisse langevad (vt ka „meri algab siit!“), on aega küll. Vaikselt uperpallitades jõuab iga plastikutükk vulisevas ojas ükskord jõkke, merre, ookeani, kus kandub võimsate hoovuste süles vabadesse vetesse, et taas kaldale uhtuda, saada lainete, kaldakaljude, moreeni ja kruusa abil poleeritud, purustatud ja liivaks lihvitud. Peotäis kõige puutumatumat rannapinnast Svalbardil on kui värviliste plastnonparellidega üle puistatud. Odav materjal on kergeusklike ranna- ja mereloomade ihudes kandunud kuni ahela tipuni, looduse krooni organismi, mis promillhaaval plastikuga lahjenedes oma väärtust kaotab.
Õõvastavat mõtet vaagides teen siinkohal ettepaneku alustada plastkahvlitega tiivaripsutamise asemel intiimsuhet oma kodus leiduvate söögiriistadega või, nagu soovitab suur igapäevaelu kataloogija Georges Perec: „Miks mitte alustada oma teelusikate küsitlemisest?“[12]
*
- Suhe minu järgmise katsealuse, huulepintsliga, on lühike ja väga emotsionaalne. Ma ei ole varem sellist tööriista omanud ega oma õigupoolest ka nüüd, sest sain pintsli laenuks. Feminiinse stereotüübi keskme ligidalt pärit pulk saabus koos kasutusjuhendiga, õigemini küll hooldusjuhendiga: „Sünteetilisest karvast pintsleid võib pesta Palmolive’i seebiga, naturaalsest karvast instrumenti tohib aga puhastada vaid spetsiaalse, õrnu lahusteid sisaldava vedelikuga“ (ja ma tsiteerin taas Anti Saare “Sõnaraamatut“): „Vett ja tärpentini kasutatakse vist selleks, aineid, mis vastava värvolluse lahustavad. Ja neist värvijääkidest omakorda saab määritud lahusti. Must on see töö, riided silmnägu, kõik saab kokku. Jah, sellest tunnemegi, et kunstnik on oma loominguga veel koos.“[13]
Lõuendiks isiklik suu, määrin lühikese aja jooksul 23 korda endale näkku punased huuled ning leian, kuidas iga korraga muutub hirm viltu minna väiksemaks. Hakkan vaikselt märkama vilumusjälgi: mõnest kohast sobib huulejoont teha laiemaks, milleks tuleb pintslit käes hoida teatava nurga all. Lustin väikeste ja suurte kaartega, teravate tippudega, leian oma lemmiku ja naudin värvi huultele määrimise füüsilist tunnet. Karvad on pehmed, värv lõhnab hästi, pintsel paitab. Suu värvimiseks võtan rohkem aega, sest see meeldib mulle. Proovin just selle pintsli eest kõige paremini hoolitseda, kuid siis tabab katastroof: mingil põhjusel hakkab pintslike karva ajama, ta muutub kahuseks ja ei värvi enam nii hästi nagu varem. Probleem on kas kasutusviisis või liigses kasutamises. Objekt ei paku vaatlemisel selgitusi. Kardan, et olen algusest peale eksinud, pintslit valesti puhastanud. Nüüd olen muidugi portsu otsas ning pelgan, mida laenaja minuga teha kavatseb! Kas kompenseerida hind (vt ka „kui palju maksavad pintslid?“), kas neid saab parandada ja kes küll seda teeb?
Avastan, et olen võimeline asjade pärast muretsema. Pärast neisse oma väärtusliku aja sissevalamist muutuvad esemedki hinnalisemaks, mistõttu hoian neid hästi. Sest ma olen viisakas laps.
Üldse mitte liiga kaua aega tagasi, kui olin väike, õpetati meid siinmailgi kodus ja koolis oma asjade eest hoolitsema, sest asju oli vähe. Raha oli ka vähe. Iga muretsetud vinge objekt oli väärt, et sellega tegeldaks, sõidetaks, seda mängitaks. Lapse jaoks, kes võis oma mänguasju rahumeeli hommikust õhtuni animeerida ja antropomorfiseerida, omandasid objektid seda suurema tähenduse, mida rohkem lisandus uusi oskusi (lisaks oli lapsel esemeid veel absoluutarvult vähem). Noore inimese käele sai objekt järjepideval kasutamisel tuttavaks, lähedaseks. Pill hakkas kõlama, lihastesse graveerusid liigutused, mis olid nagu rattasõit. Kui minu Rootsist toodud roosa jalgratas 96. aastal Orissaares kortermaja eest ära varastati, õppisin tundma, mida tähendab lein.
Näib, et objektidega intiimsuse saavutamise eksperiment on vaatamata sümpaatsele objektivalimile luhtunud, sest puudub nii aeg kui ka huvi asjadega tegeleda, ja ega need ju ei solvu ka. Isegi mulle isiklikult olulise võluva noa või seksika pintsli jaoks ei näi linnaelaniku igapäevases elus olevat praegu stabiilselt piisavalt rakendust, taskunugade kuld-aeg jäi vist üldse eelmisse sajandisse. Kõik funktsioonid, mille Homo on endast esimestest kivikirvestest alates välja delegeerinud, on nüüdseks üksteisest (ja inimestest) tingitud, st konatiivsetes suhetes. Mateeria konatsioonivõime abil (ld conatio – eesmärgikindlus, iha või tahe tegutseda) astusid konatiivsed kehad Spinozal tegutsemisenergia suurendamise nimel teiste kehadega liitu.[14] Vähesed inimesed teritavad veel pliiatseid noaga, vähesed vannid saavad kosmoselaevadeks, sest ergas mateeria on sõltuvalt materjali eriomadustest äärmiselt mitmekesine, orgaanika ja mitteorgaanika väga erinevate valentsustega.
Tunnen end küll halvasti, sest valitud kuus riista meeldivad mulle, kuid intiimsuse hoidmine orgaanikaga osutub kümnel juhul kümnest pakilisemaks. Lähedased inimesed ja koduloomad on nagu ma ise samuti tehtud poorsest, pehmest, kaduvast materjalist, millel on „parim enne“ kuupäev ja mille iga väiksemgi rike rivist välja võib lüüa ning mille parandamine on kulukas ja tülikas, ja kui midagi kapitaalset juhtub, on kõik vastu taevast – elu jooksul kogutud kogemused, oskused, mälestused, anekdoodid ja PIN-koodid.
Otsustan, et ei saa armsaid objekte rohkem petta, sest kui ma midagi olen, siis vähemalt lojaalne.
- Väikeste falliliste objektide valimikust on jäänud veel viimane kandidaat.[15] Kuna üks eksperimendi lootusrikkaid eesmärke oli, et sellest valmib tekst, oleks klassikaline filosoofiliigutus olnud keskenduda algusest peale vaid oma sulepeale, riistale, millega seni mainitutest olen koos veetnud kõige rohkem aega. Paar aastat tagasi soetasin endale toreda messingist Kaweco Sport reisisulepea. Lisaks üha kasvavale pahameelele nirude plastikust pastakate vastu, mis suurema osa oma üürikesest elukaarest kaotsis on, ajendas mind teinegi, üpris isekas agenda – ma soovisin rohkem kirjutada (laule, luuletusi, lugusid objektidest). Sulepea oli aga kallis, ligi nelikümmend korda kallim kui tavaline reapastakas, ja see oli ka üks põhjusi, miks ma arvasin asja õnneks minevat (sest raha on ju makstud, miks ei kasuta?).
Jean-Paul Sartre kirjeldab teoses „Olemine ja eimiski“ („L’Être et le Néant“) käe ja tindipliiatsi kohtumist, seda, kuidas kirjutades suudab kuulus eksistentsialist hoomata vaid suletippu, mitte kätt, mis sulepead hoiab ja mis on otsekui haihtunud. Meie suhe käega on nimelt teistviisi kasutuspõhine kui meie suhe sulepeaga, sest „iseenese käsi ma ju olen“. Käsi ei ole kirjutades muud kui vaid sulepea kasutus, käsi ongi sulepea. Me ei saa toimida, kui miski meiega samaaegselt ei toimi.[16]
Minu jaoks on tööriistade valikul olnud ilmselt kõige olulisem nende käepärasus. Kõik valimisse kuuluvad pulgad on vahendustööriistad, mis komplekssete sõrmeliigutuste abil meie abstraktseid ideid mateeriasse aitavad üle kanda, kuuludes sedasi esimesse, meie kehadele lähimasse, kõige erksamasse mateeriakihti, mille kaudu objektide maailmaga suhtleme, meie maailma kasutajaliidesesse, kus asub keha ja objekti kohtumise locus.
Seal, kus pihk sulepeaga kõige intiimsemalt kokku puutub ning piir minu ja selle vahel häguseks muutub, segunevad me pindmised kihid, nahaniiskuses tärkavad keemilised reaktsioonid, lõimuvad mikrobiootad… Ka meie posthumanistide talvekooli külastanud Ameerika filosoof Stacy Alaimo on seda piiriülest vastastikmõju kirjeldanud mateeria „transkorporeaalsuse“ abil, mis „toob kaasa nii füüsikalise keskkonna kui ka inimese kehalise eksistentsi radikaalse ümbermõtestamise, pöörates tähelepanu nende kategooriate vahelistele ülekannetele“ (lk 49).[17] Nahk on kokkuleppeliselt meie piir, seal, kus mina lõppeb ja algab subjektiivne väljaspoolsus. Fokuseerides tähelepanu objektide (sh inimkeha) pindmisele kihile, annab Alaimo agentsuse mikroorganismidele, kõigele tillukesele, mis meie makromaailmas diskreetsena näivate mateeriatükkide vahel vabalt ringi liigub. Vannis ligunemine ja oma lahustuvale pinnapiirile keskendumine illustreerisid, kuidas me, inimene ja ümbritsev, koosneme samadest ehitusosakestest ning meid pole võimalik mateeria- ja energiaringlusest eraldiseisvalt lahti harutada. Tagatipuks asustame ka sama ruumi (küll erinevates dimensioonides) ja näeme, kuidas maailma mikrotasandil toimuv võib tuua kaasa jõulisi muudatusi inimühiskonnas, poliitikas, majanduses (vt ka „koroona“), samal ajal võib inimese mõju mateeriale tuvastada näiteks liigirikkuse kadumises või kliimasoojenemises.
Olgugi et orgaanika nõudmised trumpavad elutu omad tihtipeale üle, saab vanast ja kuulu järgi peagi haruldasest metallisulamist (tsink saab otsa 8, vask 28 aasta pärast!) koosnev sulepea mulle väga kalliks. Olen sellega paratamatult kõige rohkem aega veetnud, sest see on mu põhitööriistu. Internetist sulepead valides sai otsustavaks väikese Kaweco juurde lisatud hoiatus: valmistatud materjalist, millele kasutus (ehk sartre’ilik käsi) jälgi jätab. Nüüdseks on kirjapulga tuhmpronksjale pinnale siginenud juurde nii mõnigi täke ja mu rasvaste sõrmede haare jätnud sule ümber kaks tumedat kajakatiiba, oksüdeerumisjäljed. Kirjatehnika on aga märkimisväärselt paranenud ja õnnestunud on isegi järjepidev päevikupidamine. Ilus ja väärtuslik, põnev ese on niisiis näidanud, et ergas mateeria hakkabki pelgalt oma olemasoluga minu kätt enda külge tõmbama. Selleks, et kallist käepikendust kadumise vastu kindlustada, hoolitsen selle eest väga hästi, kontrollin tihti, kas see on alles, puhastan seda regulaarselt, soetan kvaliteetset ja ilusat tinti ning olen talle võimaldanud isegi oma alamtööriista, tindisüstla (kasutatud, eelnevalt oli süstla sees miskine rohi). Kui inimeste haardejäsemed ei oleks mitte sümmeetrilised, agiilsed, skeletiga toestatud ja pöialdega varustatud orgaanilised tangid, vaid pigem nagu kaheksajalgade, elevantide või bakterikolooniate jätked, näeksid meie raamatud ka kõhklematult teistsugused välja.
Valed. Puhtad valed ja vassimine.
Pean siinkohal teie ees, head lugejad, vabandama ning iseendale viimaks tunnistama, et ei ole tegelikult enam ammu kindel, kes täpselt seda projekti juhib, kas mina või hoopis mõni objekt, sest uurimust on tõtt-öelda algusest peale rikkunud ränk metodoloogiline eelhäälestus.
Millised on küborgite käed, küsin, hoides Donna Harawayl käest?[18]
Viimane lops
- Olen eksperimendi algusest peale eira-nud fakti, et mu põhitööriist on tegelikult nutitelefon iPhone 7 Plus, millel parasjagu ka kirjutan. See, et on telefon, too digiajastu paratamatu kaaslane, ei oleks võluvate objektide juurde ju lihtsalt sobinud, ei oleks olnud stiilne.
Aastast 2017 on punase korpusega, väikese pingpongireketi mõõtu ekraan olnud iga päev keskmiselt viis tundi, kiirematel aegadel poole kauemgi, pea kõigi mu meelte, mu käte, kõrvade ja silmade lähimaks kaaslaseks, mu otseühendus multiversumiga. Olen tolles nimetus masinas (kes teist oma arvutile nime andnud on?) kirjutanud laule, artikleid ja meile, tõlkinud täispikki raamatuid, pidanud päevikut, toimetanud tekste, videoid, heli ja pilte, lugenud kümneid raamatuid, maksnud väga palju arveid, hoidnud sotsiaalmeedias ühendust lähedaste ja kolleegidega… Mulle tundub, et me, humanus’ed oleme nende tööriistadega, mis on – nagu fotopaberile trükitud fotokujutised – ise vaat et nähtamatud, veetnud kauem aega kui oma sõprade, oma elukaaslaste, oma vanemate või lemmikloomadega. Vaatan telost läbi kui anonüümsest raamist, portaalist, mille tagant vilksatab helendav virtuaalne pilv, mu väline mälu, mis ootamatu haihtumise puhul mind äärmiselt täbarasse olukorda jätaks.
Valetaksin, kui väidaksin, et suurkorporatsiooni majanduslikke eesmärke silmas pidades valmistatud ese mulle viie ja poole aasta jooksul üsnagi lähedaseks ei ole saanud. Ma tunnen tema kumerusi. Ta nuppe ja nippe, loginaid ja kriime, mille minuga koos eksisteerimine on ta pinnale jätnud. Veidike lohutab teadmine, et tegu on nutitelefonide mõttes iidvana mudeliga. Olen masinat mitmeid kordi parandanud, vahetanud toimimise lõpetanud koostisosi, aidanud tal kesta. Objektide plastikkahveljas kombestik kirjutab ju ette, et vaid uus on väärtuslik, vaid tööriist, millega saab töötada hästi kiiresti, on tõhus, ning elektroonika jääkväärtus langeb umbes sama kiiresti ja kolinal nagu kahvlil endalgi. On isegi räägitud iPhone’idesse sisse kodeeritud pahavarast, mis programme aeglustades eset vähem atraktiivseks ja seega vähem kestvaks muudab. Nii on masina üks funktsioone kiiresti otsa saada – millisest iniminstinktist või ajaloohetkest see impulss veel alguse on saanud?
Suudan nüüdseks vasaku pöidla ja parema käe nimetissõrmega trükkida 40 sõna minutis, mis on kümne-sõrme-ja-klaviatuuri tehnika puhul täiesti tavaline kiirus, kuid pihuarvuti puhul silmatorkav. Naudin ekraanile seatud taktiilset tagasiside-klõpsu, mis viitab, et olen klahvile korrektselt pihta saanud. See tekitab minus füüsilist naudingut. Siin olengi saavutanud vilumuse, mida eksperimendi alguses otsisin ja ihkasin, kuid mida pisikeste pulkade sümpaatse valimiga poleks mul mitte kuidagi olnud võimalik saavutada, sest positsioon oli juba täidetud. Salgan silmatorkavalt keset mu elu külitava elevantja aktandi maha, sest mul on piinlik avalikult tunnistada, et olen elektroonikaga niiviisi lahutamatult, sõrmeotsi pidi kokku liimitud nagu mõni küborg. „Kuidas see on võimalik, kuidas sa suudad?“ küsitakse – veel sügavamal sisimas tunnen, kuidas see mind salamisi uhkeks teeb. Me oleme hea tiim, mu telefon ja mina, tõhusalt toimiv assamblaaž, mis täidab funktsiooni olla maailmaga ühendatud ja edukalt teksti toota. Oleme oma ajastu toodang.
Ma kardan, et ei suudaks masina kasutamist järsult maha jätta ja usun, et vajaksin väikestviisi võõrutust. Nuti- ja sotsiaalmeedia liigsest kasutamisest kõneldes on seni räägitud võimalikest muutustest, mille tarkvara meie suhtlus- ja kunstipraktikatesse on jätnud, kuid uurijate sõnul ei ole võimalik liigset ühismeedia kasutamist siiski sõltuvuseks liigitada.[19] Võimalik, et praegusel puhul oleks hoopis vaja uurida eraldi füüsilisi ja psühholoogilisi sõltuvussümptomeid, kuna eneselegi üllatuseks adun 2022. aasta lõpus, et oleme telefoniga teineteisest rohkemgi sõltuvad, kui oleksin osanud arvata: mõlemat mu pehmest orgaanikast koosnevat, õrna kätt tabab metallist, plastist ja klaasist valminud objektiga pikaajalise ja jõulise, lähedase ja taktiilse suhtlemise tõttu kubitaalkanali sündroom ehk nn „hiirekäsi“ ning paremat küünarvart piinab epikondüliit ehk nn „tennisemängija küünarnukk“. Ebaloomulik sundasend, mis jätab õla- ja küünarvarre vahele terav-, mitte nürinurga, on üleliigse koormuse tõttu kinni pitsunud mu põhilisi kontaktjätkeid ehk sõrmi liigutavad närvid. Ma olen väga kurb ja mul on häbi, kuid tean nüüd, pärast eksperimendi lõppu, et süü ei lasu ainuisikuliselt minul. Ergas mateeria (sh mina ise) ongi salakavalalt agentne. Ta potentsiaal ilmneb inimsilmale ja -temporaalsusele vaid juhul, kui aktantide võrgustikku tekib takistus või lõhe, kui püüame end mänguliselt objekti kingadesse asetada, end objektiseerida. Meie vastastikune konatiivne suhe on tinginud selle, et mu käed on katki. Telefon eksisteerib, sest sapiens’il on osavad sõrmed, samal ajal kui mul on kiired näpud, sest olen neid kõvasti treeninud eseme peal, mis seda kutsub. Süüdistada saaks näiteks tootjat, kelle eesmärgiks on ahvatlevaid liigutusi esile kutsuvaid objekte paremini müüa ning selle kaudu omakorda – globaalse tehnoloogia arengut, süsinikuimpulssi, fossiilkütuste põletamist, orgaanika iidammust ladestumist, suurt liikide väljasuremist, elu teket, veemolekulide kontsentreerumist, hapniku ja vesiniku aatomite sobivat kogunemist ja Suurt Pauku.
Severo Sarduy kirjutab oma referaat-poeemi „Big Bang“ teises osas: „Teades kaugust, mis eraldab galaktikaid, ning kiirust, millega need üksteisest eemalduvad, võime arvutuste abil minna ajas tagasi paisumise algusaegade juurde. Sellest järeldavad Suure Paugu teooria pooldajad, et universumi sünd leidis aset kümme miljardit aastat tagasi. „Maailma evolutsiooni võib võrrelda grandioosse ilutulestikuga, mille viimased raketid kustusid äsja: alles jäävad mõned hõõguvad tükid, tuhk ja suits. Kõige külmemates sütes kustuvad päikesed“ (Lemaître).“[20]
Iga plahvatuse energia saab kord otsa. Jääb üle vaid arvata, millises jõudude diagrammi osas parasjagu viibime, ning otsida isomorfiaid (ld iso- ‘võrdne’; vanakr µορϕή ‘kuju’) osakeste, objektide liikumisest, sest miski mateeria olemuses võiks ju ometi olla universaalne. Mis juhtuks näiteks siis, kui kõik objektid homme hommikul kollektiivselt katki või – taga targemaks – kaotsi läheksid? Õhtul istuksime kõik kenasti koos, inimesed-objektid, hommikul läheks aga lahti korralik mahtra.
Käesolev klounaad on vaatamata sisemistele vastuoludele ja läbikukkumistele olnud väga lohutav. Käed on küll katki, sest mul on telefonisõltuvus, maailm on katki, sest meil on esemesõltuvus, kuid hea uudis on see, et nii on see alati olnud. Ilma artefaktita ei oleks meid, me olemegi ise arte ja ka fakt, kunsttehtud. Objektidel oli ja on asjas mängida omajagu suur roll, mistõttu võiksime neile ju anda ka palju rohkem vastutust. Koostöös mateeriaga oleks meil võimalik oma eluviisi ehk isegi muuta, aeglustada, kõiksusele sobival viisil hoopis kuhugi mujale suunata? Agentsuse jagamine tähendaks ju ka vastutuse jagamist ja nii ei oleks me enam nii hirmus üksi. Joseph Schneider pöördus esemete poole pärast seda, kui armastatud abikaasa tema silme all suri ja naist ümbritsenud esemed, millesse Helen ennast delegeerinud oli, teda toetama asusid. „Objektidesse tõsisemalt suhtumine eeldab, et toimub nihe ka selles, kuidas me enese inim-objekt-olemust tajume. Teatavaid grandioosseid väiteid inimeste kohta tuleb mahendada, samal ajal kerkivad esile teised väited ühest teistsugusest „meist“.“[21]
Kui lepime sellega, et toimime maailmas ühiselt koos objektidega, omandame konatiivse seisukoha, et „oleme üksteisest tingitud, oleme siin koos“ (vt ka „väiksem vend on tegelikult jumala okei“), ei ole vannis trampiv ja vähkrev orgaanika ehk ka enam üksinda süüdi. Mitte täiel määral, mitte lõpuni, kallis Kain.
Kujutlege, et olete tuumanupp.
[1] M. Foucault, Sõnad ja asjad. Tlk M. Lepikult. Tallinn, 2015.
[2] Vt ka K. Ling, Mustuse filosoofia ehk jätiserisoto. Vikerkaar, 2021, nr 4/5.
[3] J. Siukonen, Vasar ja vaikus: Lühike sissejuhatus tööriistade filosoofiasse. Tlk J. Pärnamäe. Tallinn, 2016, lk 75.
[4] J. Bennet, Vibrant Matter: A Political Ecology of Things. Durham, 2010, lk ix.
[5] B. Latour, On Technical Mediation – Philosophy, Sociology, Genealogy. Common Knowledge, 1994, kd 3, nr 2, lk 29–64.
[6] https://www.wellandgood.com/esther-perel-modern-relationship-wisdom-sxsw/.
[7] Vt taas: A. Saar, Sõnaraamat, lk 28: „Ta on kindlasti peenem kui jubin, nõnda nagu i on peenem kui u ja d on peenem kui b. Tal pole jubina mahtu, nõnda nagu vidinat hääldavasse suhu ei jää õhule ruumi. Tal pole jubina hubisevat hubasust, ta on kime, läbitungimatu ja võõras nagu värvukeste vidin 20-kraadises pakases, kui sa tead, et sa neid kuidagi aidata ei saa ja et nad õieti su abi ei vajagi.“
[8] W. L. Faurot, The Art of Whittling. Peoria (IL), 1930.
[9] T. Taylor, Artificial Ape: How Technology Changed the Course of Human Evolution. New York, 2010.
[10] F. Coward, Scaling up: Material Culture as Scaffold for the Social Brain. Quaternary International, 2016, nr 405, lk 78–90.
[11] K. Ling, Vannistika. Maja, 2020, nr 101/102.
[12] Vt J. Siukonen, Vasar ja vaikus, lk 20.
[13] A. Saar, Sõnaraamat, lk 111.
[14] J. Bennet, Vibrant Matter, lk x.
[15] Need, kes on hoolega lugenud, teavad, et tegelikult on alles kaks – sulepea ja süstal, kuid süstal ei ole kandidaat, kuna on konatiivses alanevas suhtes hoopis sulepea enesega. Tegu on nimelt tindisüstlaga.
[16] J.-P. Sartre, Being and Nothingness. Tlk H. E. Barnes. New York, 1956, lk 323–324.
[17] S. Alaimo, Material Feminism in the Anthropocene. Rmt-s: A Feminist Companion to the Posthumanities. Toim. C. Åsberg, R. Braidotti. Cham, 2018, lk 49.
[18] D. J. Haraway, Küborgi manifest: Teadus, tehnoloogia ja sotsialistlik feminism 20. sajandi lõpul. [1985] Tlk I. Männiste, T. Kiho. Akadeemia, 2022, nr 11 ja 12.
[19] R. Sinivee, Epideemia, mida tegelikult ei eksisteeri. Müürileht, detsember 2022, nr 124.
[20] S. Sarduy, Big Bang. Barcelona, 1974, lk 48.
[21] J. Schneider. The Intimacy of Objects: Living and Perishing in the Company of Things. Rmt-s: Intimacies: A New World of Relational Life. Toim. A. Frank jt. London, 2013,
Lisa kommentaar