Pereisa Jüri võttis kandikult ühe koogi. See juhtus olema piparkoogitüdruk. Jüri vajus korraks mõttesse. Enamik piparkooke olid päris tavalised piparkoogid. Nagu piparkoogid ikka – krõmps ja läinud nad ongi. Valitud piparkoogitüdruk oli kahtlemata täiesti tavaline. Väga suur osa piparkooke olid siiski erilised, põneva saatusega. Nimelt oli neil nimi ja lugu. Eraldi vääris esile tõstmist näiteks tütre tehtud Gandalf, kelle hobune ei olnud just väga hobuse nägu, pigem oli ta nagu suur koer. Seepärast sai Gandalfi hobuse nimeks Ülar ja nad mõlemad kuulusid väljatõugatute hulka. Piparkoogid on teatavasti väga lõhestunud isikud ja isiksused. Nimelt on iga piparkoogi unistuseks saada ära söödud. Kui sööja mõnusasti krõmpsutab ning taigna ja glasuuri kohta küsib, siis on eriti tore. Teisest küljest on iga piparkook ainulaadne. Vähemalt glasuuritud piparkookide puhul on see nii. Ainulaadsed piparkoogid tahavad enne ärasöömist elada võimalikult (kohati suisa võimatult või võrratult) kaua. See lõhestas iga vaese piparkoogi hinge, nende maitseomadused langesid ju aja jooksul, aga midagi pole teha, salata ei saa – vaieldamatult tahtsid nimega piparkoogid elada kauem kui tavalised. Tavalistel oli vaikne pakitsev unistus, aga ei midagi enamat. Enamasti ei märganud nad isegi seda unistust, seda tärkavat helinat oma rinnas.
Kui piparkoogil oli nimi, siis oli helin selgesti kuulda. Mõnikord juhtus, et piparkook sai lisaks nimele ka loo – kuidas ta jala kaotas, mida ta tegi enne mereröövliks hakkamist, kas talle maitseb vanilje- või šokolaadijäätis. Sellised olid kõrgem klass – need tõugati teiste piparkookide hulgast välja. Kas nad tõsteti koguni eraldi vaagnale või jäeti nad lihtsalt meelde, see on tehniline küsimus. Oluline oli, et nad pidid kohtumist hammaste ja seedekulglaga ootama kauem. Nad pidi söödama viimastena, kusjuures küllalt tihti oli ette teada isik, kes nad sööb. Nime ja looga piparkoogid võisid asjade arengut teatud filosoofilise rahu ja huviga jälgida. Nad küll tahtsid kauem elada, aga samas ei pannud nad sellele enamasti liiga suuri lootusi. Nad said praktiseerida filosoofiat just selles vanamoodsas surmaks valmistumise tähenduses. Nad lugesid märke ja teadsid enamasti üsna täpselt, millal saatus neid tabab – inimesed on ju nii läbinähtavad.
Samal ajal tundis üks naine ühes kõrghoones, et senine elu ei rahulda teda. Kogu see punnitamine, kogu rähklemine, kohmakas tants etteantud reeglite piires, palgalõhe, seksistlikud naljad, perspektiivitu töö ja lontrusest kallim – miski ei ole õige. Tööpäev oli lõppenud juba paari tunni eest. Ta lõpetas nüüd töötamise ja pani arvuti kinni, aga jäi oma toolile istuma ning mõtlema. Alustan kõigega algusest, mõtles ta. Võtan endale uue nime, mõtles ta. Milleks seda vaja oli, selle üle ta arutlema ei hakanud. Uus nimi oli nagu tõotus. Tõotus, et ta hakkab visalt otsima teistsugust elu. Parem töö, julgemad (ent paremini läbi kaalutud) otsused, pigem vähem, aga paremini – Isobel (nii otsustas ta ennast kutsuma hakata) ei jaksanud kõike korraga sõnastada, kuid ta nägi võimalust elada teisiti, elada paremini. Ta oli ju veel noor, tas oli särtsu, tal oli haridus, tal olid kõik eeldused elada paremini. Häbiväärne, et ta seda varem polnud märganud. Isobel tõusis ja sikutas liibuva sviitri allapoole, et selles ei oleks kortse. Riietumisstiili muudan ka, mõtles ta peeglist möödudes. Mitte et mu krapsakad rinnad oleks vabandus nilbitseda, ei, ma ei teagi, tunnistas Isobel endale. Samas tundis ta, et stiil peab küll muutuma, aga seksikus peab jääma. Isobel naeratas ja kujutas juba oma uut garderoobi ette. Oh, ma hakkan endale veel meeldima, hõiskas ta.
Tänav oli kummaliselt tühi. Kell polnud veel nii palju, aga ometi polnud seal ainsatki hingelist. Isobeli tikk-kontsad klõpsusid, klõpsumine kajas tühjal tänaval kuidagi õõnsalt, hirmutavalt. Isegi tuult ei olnud. Isobel peatus hetkeks. Vaikus oli täielik, ta polnud kunagi varem midagi niisugust tajunud. Ta hakkas veidi kiirustades astuma – klõps, klõps, klõps, klõps, klõps, klõps, klõps, klõps, klõps. Korraga tundis ta mingit sooja ja niisket hoovust endast üle libisemas ning siis kostis üks vali raksatus ja tema vasak jalg lakkas põlvest saadik lihtsalt olemast. Könt tegi meeletut valu, Isobel karjus nii ahastusest, ehmatusest kui ka füüsilise piina tõttu, aga tundis kuskil alateadvuses, et tema hääl ei kosta kuhugi, et see kõlab ainult tema peas. Isobel tundis, et ta tahab elada. Nüüd tahab ta elada, ta ei astuks enam sammugi tagasi, ta on just välja nuputanud oma elu ainukordse valemi. Koodi, mis annaks talle nõu igal ristteel, mis hoiaks tema särtsu ja olemust. Eluiha oli valust tugevam, aga selgelt mõelda ta enam ei suutnud. Olukord oligi lootusetu, mis sa siin mõtled. Viimase asjana tundis Isobel uuesti seda niisket sooja hoovust, nüüd jõudis ta selles märgata mingit hapukat lehka.
KILPKONN SUREB VIIMASENA
Achilleus jälitas pimedas metsas Kilpkonna. Tema taskulambi valgusvihk liikus valgusest veidi kiiremini. Nimelt võrdus valgusvihu kiirus valguse kiiruse ja Achilleuse kiiruse summaga. Kui Achilleus seisab, liigub valgus valguse kiirusel. Kilpkonn oli parasjagu puu taga peidus, Achilleusest viiekümne meetri kaugusel. Kilpkonn hingeldas, surus selga vastu puutüve. Puutüvi ei tundunud Kilpkonnale sooja ega energiat jagavana. Kilpkonn ei mõelnud hetkel sellele, aga ühtegi põhjust puud kallistada ta ei näinud ja asi polnud mitte pimeduses. Valges oleks olnud samuti, Kilpkonn ei tahaks puud kallistada, ta ei saaks sellest midagi. Isegi siis ei saaks, kui tal oleks kogu maailma aeg. Võimalik, et viga on Kilpkonnas.
Kuna oli pime ja udune öö, siis oli puu koor veidi niiske ja kogu sellest asjast jäi Kilpkonnale ebameeldiv tunne. Puu ei olnud tema sõber. Puu tundus reetlik ja lige. Väga võimalik, et ta ainult ootas hetke, et Kilpkonnale juur ette panna või temast mõne oma oksaga kinni haarata. Loota, et Kilpkonna kukkumine või summutatud kirumine tekitab Achilleuse teravate kõrvade jaoks piisavalt valju heli. Puu ja tema sõbrad olid poetanud maha kuivi raksumisalteid oksakesi ning nüüd lootsid nad, et Kilpkonn astub neist mõnele peale. Sellised äraandlikud lurjused on puud, alati tugevama poolt. Oma oksi hoiavad nad kõrgel, Kilpkonnal polnud mingit lootust üles ronida. Ja kui olnukski – see oleks olnud kahtlane tegu. Kui Achilleus ta puu otsast leiaks, siis oleks kõik läbi, siis poleks vähimatki lootust uuesti minema saada. Ühesõnaga, puud on täiesti vaenulikud.
Liiga hilja sai Kilpkonn aru, et oleks pidanud Achilleuse juurest juba ammu ära minema. Ta oli ikka uskunud teise lubadusi, pisaraid ja palveid. Kui Achilleus nuttis, ja ta nuttis tihti, tundus ta olevat nii siiras, nii vahetu. Polnud võimalik uskuda, et tal need mõtted peagi peast lendavad. Achilleuse mõtted olid nagu hakiparv. Need lendasid tema peas ühe puu otsast teise otsa ja käratsesid. Alati kui nad kuskil korraks pidama jäid, tundus nende kohalolek absoluutne. Nad oleks nagu alati seal olnud, kus nad parasjagu olid. Otsekui nende mujale suundumine oleks suisa võimatu. Otsekui need mõtted oleks juurdunud maapinda. Tegelikult võisid mõtted lennata välkkiirelt ja lärmakalt kuhugi hoopis mujale ja luua seal hetkega mulje, nagu kuuluks nad sinna. Nagu see koht kuuluks neile. Nagu see oleks nii alati olnud ja jääks sedasi. Selles mõttes ei saanud Achilleuse mõtteid usaldada.
Achilleuse siirust ei saanud usaldada selles mõttes, et tema pisarad ei pruukinud rääkida mitte kahetsusest ega häbitundest Kilpkonna ees, mitte kahetsusest oma tegude pärast. Pigem võis see olla usk, et elu on võimalik muuta, pöörata teise kanalisse. Ehk oli see hirm Kilpkonna ebamääraste süüdistuste ees. Hirm olla selles maailmas päris üksi. Kui mitte keegi pole sinu poolt, siis on ükskõik, et sa oled kõige tugevam. Muidugi oleks abi olnud mõnest lipitsejast, aga neid Achilleus ei sallinud. Lõi maha.
See siirus ei pruukinud üldse olla seotud Kilpkonnaga, pigem ikka Achilleuse enda sisemiste piinadega. Kokkuvõttes ei olnud ta ju Kilpkonna vastu kunagi otseselt halb – eks seegi oli põhjus, miks teine siiani tema juures püsis.
Kui Achilleuse rongad istusid tema raevupuu otsas, siis see oli lihtsalt kohutav. Tõsi, Kilpkonna ta ei puudutanud, aga kogu see elu, see elu polnud elu nime väärt. Seda enam, et kui Achilleus raevutses, siis kippusid elud ümberringi kustuma. Ta oli efektiivne. Otsekui istunuks iga tema ronk mõne küünla laiaks. Kilpkonnale oli see äärmiselt ebameeldiv. Veri pritsis, mõned surijad jõudsid veel enne mõõgaga kohtumist röökima pista. Kilpkonna õiglustunne oli haavatud – isegi kui need polnud päriselt head inimesed, siis surma olid neist ära teeninud vähesed, kui üldse keegi. Pigem ikka mitte ükski. Aga Achilleus lõikas, nagu lõikaks vilja.
Alles nüüd pimedas metsas sai Kilpkonn aru, et kui ta seni oligi väljaspool ohtu, siis see esimene põgenemine pidi murdma midagi
Achilleuse peas. Too pidi Kilpkonna põgenemist võtma märgina hirmust (mitte ainult jälestusest), ja hirmu märk liigitas Kilpkonna tapetavate hulka. Kõigi ülejäänud maailma asukate hulka. Kilpkonn peaaegu kuulis Achilleuse peas langeva puu räntsatust. Achilleuse palved ja pisarad ei saanud enam Kilpkonna õigele poole piiri tagasi tuua. Ehk seisneski Achilleuse tõeline siirus just selles – hirmus, et Kilpkonn, viimane olevus, kes näis teda kohati mõistvat, libiseb üle piiri. Ümberliigitamine kõigi maailma asukate hulka ei tähendanud Kilpkonnale automaatselt surma, aga kuna nad elasid koos, siis tõstis see vägivaldse surma tõenäosuse praktiliselt saja protsendini. Te peaksite Achilleust nägema hetkel, mil tema rongad on vihapuu otsas.
Igatahes kui nüüd Kilpkonn Achilleusele mingit heli tekitades vahele jääb, siis tuleb arvestada valguse kiirusega. Siis hakkab Achilleus jooksma ja tuleb arvestada valgusvihu kiirusega. Valgus liigub lõpmata kiiresti, aga mingi aeg tal siiski kulub. Kilpkonn mõtles, kas ta jõuab üldse mingil määral edasi selle ajaga, kui valgus temani jõuab. Kilpkonn mõtles, kas ta tohiks selles mõttekäigus valguse kiiruse kohta kasutada sõna „voolab“ või „voogab“. Kumbki suurendaks tema võimalusi. Millegipärast tundus talle, et need sõnad ei ole lubatud.
Kilpkonn otsustas jääda paigale, olla nii vaikselt kui võimalik. Achilleuse kiirus + valguse kiirus, see tundus talle liig, sellega võidu ei jookse. Meeleheitel Kilpkonn otsustas mängida hoopis teisele kaardile: Achilleuse mõtlemise kiirus. See oli veel Kilpkonna ja valguse kiiruse rakendamise vahel. See pidi andma esimese tõuke valguse kiirusele. Seega: valgusvihu kiirus = valguse kiirus + Achilleuse jooksukiirus – Achilleuse mõtlemise kiirus. Miski tundus selles valemis valesti olevat, aga Kilpkonnal polnud paremat ideed. Ta rajas oma kahaneva lootuse sellele, et Achilleuse taskulamp hakkab ümbruskonnast vähest olemasolevat valgust ära imema. Muidugi võis karta, et see ei lähe nii, et Achilleus ei mõtle, vaid pigem tegutseb. Korraga sai Kilpkonn aru, et Achilleuse mõtlemine ongi pigem tegutsemine, alles ta oli ju peatunud kujutluses neil hakkidel või ronkadel, kes Achilleuse peas hetkega ümber paiknevad.
Nüüd kaotas Kilpkonn lootuse.
PÜÜA HETKE
Inimesed ei oska hetke püüda. Ei oska elada antud asjaoludes parimal võimalikul viisil. Selle tõestuseks võin kinnitada, et praegu, kell neli öösel (hommikul?) vastu pühapäeva on ilmselgelt selle talve täiuslikem moment (vähemalt orjandusliku Lõuna suurimas asumis), et ehitada lumememme. Aga masendav tegelikkus näitab tühje tänavaid – inimesed, kes on ehitatud memmi ehitama, magavad tuima bioroboti und.
Kujutlen kaunimat maailma: unesegased, kuid õnnelikud inimesed, hommikumantlid üll, veeretavad lumest pallikesi, tõstavad neid üksteise otsa, teevad neile pähe naerunäod ja sätivad need asenditesse, kus memmed embavad naaberkrundi piirile kerkinud memme, küsimata omasooiharusest, kooseluseadusest, vajalikust kaheksast unetunnist (olge nüüd, homme on pühapäev!), küsimata vaikimisi kojamehele ja ilmataadile asetatud lootustest. Inimesed tulevad välja nagu üks inimene – mees, naine, laps! Nad (me) peavad(me) lakoonilise lumesõja ning kinnitavad(me) seejärel alatise südamerahu kätest hoidvate memmedega, üksteist kallistavate lumekujudega. Kustugu memmed uue sula või lumega, nad on valmis, nad elavad meiega igavesti. Taarume tagasi oma sulavmagusatesse unenägudesse, igaüks oma kitsasse pähe.
Möönan, ega minagi parem ole. Ei teinud minagi memme. Rookisin lund saja meetri ulatuses, ühe meetri laiuses, üks kodanik taarus mööda, me ei tervitanud. Kahju on. Häbi on. Aga no midagi ikka on.
Järgmisel hommikul käisin kevadvetele teed tegemas. Taevast langes õhukest lirtsa, räästad tilkusid, öö jooksul ehitatud lumememmed olid viltu vajunud ja linnuke puu otsas mühises rõõmsal viisil: „suits siid suits siid suits siid!“