Ilmunud Vikerkaares 1994, nr 4
Itaalia mõtleja Julius Evola nimi on Eestis ja tema lähemas ümbruses samahästi kui tundmatu. Samavõrra tundmatu on siin ka Euroopa parempoolne ideoloogia. Kui nüüd on meil päevakorras enda eurooplaseks harimine, siis ei tuleks piirduda üksnes liberaalsete ja pahempoolsete poliitiliste voolude (neid kõiki on pärast Teist maailmasõda ühendanud niinimetatud sotsiaalse turumajanduse idee) tundmaõppimisega, vaid huvi tuleks tunda ka neist paremale jääva osa vastu. Kuid paraku ei ole meil pinda selle käsitamiseks, ning ka Euroopas endas enam ei ole, sest parempoolsus, mis põhiolemuses tähendab tuginemist Euroopa tsivilisatsiooni traditsioonilistele väärtustele – eeskätt on need vaimsed väärtused, mis leiavad selgepiirilise väljenduse mõtlemise ja ühiskonna elu korralduse tegelikes vormides – ei suuda enam kuigivõrd mõjutada seda, mis toimub maailmas, mis on valinud endale saatuseks pelga majandusliku edu. Viimast põhiväärtuseks pidavas maailmas ei ole parempoolsetele ehk traditsioonilistele eluvormidele tõepoolest kohta. Euroopa uusparempoolsus, sealhulgas prantsuse la nouvelle droite,mille ideoloogid usinalt Evola teoseid uurivad, on pigem alalhoidlik intellektuaalne ühiskonnakriitiline hoiak kui tegelik poliitiline jõud.
Maailmasõdade vahel paistis paljudele Euroopa intellektuaalidele, et oli tekkinud täiesti reaalne alternatiiv maailmas domineerima hakanud, üksnes majanduslikke tegureid ja väärtusi tunnistavale kapitalismile ja sotsialismile, mida parempoolsed käsitasid kui kõikide seniste eluväärtuste eitamist ja allakäiku. Tänapäeva politoloogid niisugust parempoolsusekäsitust ei tunnegi; nende meelest on parempoolsus pigem kitsa pahelise eliidi või kliki huvides teostatav autoritaarne riigivõimuvorm, mis on liberalismi ning rahvavõimu (demokraatia) vastand. Sedasi jääb poliitiliste liikumiste olemus piiritlemata ja parempoolsust on raske eristada pahempoolsusest, eriti nüüd, kus pahempoolsuse põhitunnus – marksistlik ideoloogia – on minetanud oma rolli. Iga demokraatiat arvustav või ründav liikumine, seisku see siis rahvuslikul, usulisel või mõnel muul pinnal, tähendab politoloogide meelest juba äärmusparempoolsust. Tegelikult on tänapäeval ainsaks reaalseks demokraatiavastaseks jõuks ainult pahempoolsus, mitte küll enam uue ühiskonna rajamise utoopia vormis, vaid puhtal kujul – ühiskonna põhjakihtide agressiivsuse ja terrorina. See on, Evola sõnadega, “viienda seisuse” teadlik sõda kõige selle vastu, milles on veel “traditsioonilisuse” sugemeid.
Kapitalismi pahemalt poolt vastustav proletaarne sotsialism ja bolševism oli utoopia, samavõrra oli utoopia kapitalismi paremalt poolt vastustanud liikumine, mis kulmineerus Itaalia fašismis ja Saksamaa natsionaalsotsialismis. Kuid Euroopas oli üpris palju alalhoidlikke mõtlejaid (praeguseks on nad enamasti ära unustatud), kes marksismi vastustavate poliitiliste jõudude esile tõusmist 1920.-1930. aastatel tõlgendasid kui konservatiivset revolutsiooni, mis pidi taastama Euroopa pärimuslikud eluväärtused. Ent paraku suutis see revolutsioon paremalt poolt luua vaid butafoorse elujõuetu maailma. On loomulik, et iga aateline liikumine, mis soovib tänapäeva maailmas saada tegelikuks poliitiliseks jõuks, peab tõlkima oma sihid massidele arusaadavasse propagandakeelde. Äratatud massid muutuvad kergesti plahvatusohtlikuks jõuks, mis järgib omaenese vormitust olemusest johtuvaid destruktiivseid eesmärke ja mitte äratajate tõstatatud ülevaid aateid. Massiliikumine pöördub paratamatult varem või hiljem oma intellektuaalidest juhtide ja nende aadete vastu. Niiviisi ei olnud juba 20. sajandi esimese poole Euroopas enam “inimlikku ega vaimset substantsi” tõeliselt konservatiivseks pöördeks.
Eestlane oma väikekodanliku ja talupoegliku päritolu tõttu ei saagi kuigivõrd parempoolselt meelestatud olla. Oma Evola-huvi alguses küsisin tema kohta Aleksander Kurtnalt, kelle Itaalias olemise ajaks olid Evola põhilised raamatud juba ilmunud. Kuid Kurtna polnud temast midagi kuulnud. Hiljaaegu küsisin sama niisuguselt targalt mehelt nagu Einar Laigna. Ka tema polnud oma pikkadel Euroopa-matkadel Evolast midagi kuulnud. Niivõrd haruldane on parempoolne vaimsus tänapäeva Euroopas. Ent siiski on Eesti väikekodanlikus ühiskonnas piisavalt alalhoidlikku meelt, mis on teinud ta immuunseks võõrsilt sisseimbuva laostava mentaliteedi suhtes. Kuid see rahvas on nüüd seatud teelahkmele – ta peab valima moraali ja kiire majandusliku edu vahel; teame aga, et kõige kiiremini edenevad majanduslikult need, kes omakasu nimel on hüljanud moraali ja muud pärimuslikud väärtused.
Üks neid Euroopa vaimuinimesi, kes omal ajal valis teise utoopia, oli itaallane Giulio Cesare Andrea Evola (1898-1974). Oma teoseid signeeris ta alati ladinapäraselt – Julius Evola. I maailmasõja ajal ja järel (1915- 1920) oli ta futuristidele ja seejärel dadaistidele lähedal seisev maalija ja luuletaja ning ka avangardistliku kunsti teoreetik (essee Arte astratta). 1920-1925 tegi ta läbi piinaderohke vaimsete otsingute perioodi ja oli valmis sooritama enesetappugi, kui poleks leidnud ühest budistlikust tekstist – see oli Majjhimanikaya – sellest lummusest vabastava kirjakoha. Evola biograafi sõnul “oli ta alati käsitanud avangardistlikku kunsti mitte kui saavutust, vaid kui kogemust, laskumist Mina sügavustesse, retke elementaarsete jõudude infernaalsesse maailma. Evola saatuseks polnud avangardistlikele positsioonidele jäänult rikastuda ja raugastuda. Tema mässu mõte oli teine kui bohème’il ja progressiusklikel vabaduse aseainega leppivail nõrkadel vaimudel. Dadaistid ja ta sõber Tristan Tzara jäid oma mässukultuses vanaks ja ootasid oma lõppu kommunismi prügihunnikus, Evola, seevastu, tegi oma nihilistlikest harjutustest lähtepunkti positiiv-ete väärtuste jaatamiseks” (Adriano Romualdi, Julius Evola, 1’homme et 1’oeuvre. Paris, 1985, lk 24; itaalia algupärand ilmus 1968).
1920. aastatel kirjutas Evola mitu tuhat lehekülge filosoofilisi tekste, oli pädev usundiloo, okultismi ja maagia tundja. Euroopa kodanliku vaimsuse moevoolusid karmilt arvustav raamat Maschera e volto dello spiritualismo contemporaneo (“Tänapäeva spiritualismi maskid ja näod”) on ka praegu New Age’i ajal “põletavalt aktuaalne”.
Enda jaoks avastasin Evola kui orientalisti – põhjapaneva tantra-jooga käsitluse Lo yoga della potenza autori. Ta on kirjutanud ka uurimuse budismist La dottrina del risveglio, saggio sull ‘ascesi buddhista (“Õpetus kirgastumisest, essee budistlikust askeesist”), mis pole akadeemiline käsitlus, vaid pigem süvenemine pühenduse ja selle saavutamise võimalusesse. Analoogseid teemasid on ta leidnud ka Lääne vaimuajaloost – alkeemiast ja maagiast, neid käsitlevad raamatud La tradizione ermetica (“Hermeetiline traditsioon”) ja Saggi sull’idealismo magico (“Esseed maagilisest idealismist”). Selle ainevalla käsitlemist jätkas Evola pärastsõjaaja üks tuntumaid teoseid La metafisica del sesso (“Soo metafüüsika”).
1930. aastatel ja Teise maailmasõja ajal oli Evola, nagu juba öeldud, lähedal fašistlikele ringkondadele. Ta kirjutas mitmeid parempoolse ideoloogiaja ka spetsiifilisi rassiteooria tõlgendusi (Il mito del sangue – “Vere müüt”); püüdis pääseda idarindele (sinna ta ei kõlvanud, kuna polnud partei liige), oli kõige lõpus Salò sotsiaalvabariigi minister ja taandus koos sakslastega Austriasse. Viinis tegeles ta SS-ametkonna ülesandel vabamüürlaste arhiivide uurimisega. Jäädes truuks oma võitlejafilosoofiale – “esitades saatusele vaikiva küsimuse” (Romualdi…, lk 105) – ei läinud ta iialgi pommivarjendisse ning jäi mõni päev enne venelaste sisenemist Viini rusude alla. Vigastusele järgnes kogu alakeha halvatus. 1948 sai ta loa naasta Rooma, kus ta elas tagasitõmbunult oma noorepõlve maalide ja raamatute keskel. Sellest ajast pärineb ka tema kõige teravam poliitiline ja filosoofiline raamat Gli uomini e le rovine (“Inimesed ja varemed”). 1950. aastal sattus ta, seoses parempoolsete üliõpilaste väljaastumisega, korraks kohtupinki kui “ässitaja”.
Julius Evola mõttemaailma võtmesõna on traditsioon. Sellest tulenevad mõisted nagu traditsiooniline tsivilisatsioon ja kultuur, traditsioonilised õpetused ning ka traditsionalism. Selles osas ei pretendeeri ta olla algupärane vaid on ainult selle mõttesuuna üks produktiivsemaid viljelejaid. Traditsionalismi olulisim tõlgendaja Euroopas oli René Guénon (1886-1951), kellega Evola oli üpris lähedastes suhetes. Traditsionalismi tulevikuväljavaadete suhtes nende arusaamad aga lahknesid põhimõtteliselt. Guenon leidis, et Lääs on juba parandamatult kaotanud oma traditsiooni ning traditsioonilised eluvormid on säilinud veel vaid Oriendis – 1930. aastal lahkus ta Euroopast ega naasnud sinna enam iial. Evola meelest oli traditsiooniliste väärtuste säilimine võimalik eeskätt just Läänes. Tal oli võimalik näha, et Teise maailmasõja järel oli Ida allakäik tunduvalt kiirem, pärimuslikud eluvormid ja õpetavad institutsioonid kaotasid ka seal oma ehtsuse. Tõenäoline on, et traditsiooni taassünd algab just vaimselt jõulisemas Läänes.
Traditsiooni tähendust ja sellest tulenevaid käsitusi ühiskonnajaelu korralduse kohta vaatleb Evola ühes oma olulisematest raamatutes Rivolta contro il mondo moderno (“Ülestõus nüüdismaailma vastu”, ilmus 1934). Raamatu esimeses osas uuritakse traditsiooni, nagu see oli olemas muistses Egiptuses, Iraanis, arhailises Hellases, Roomas, Hiinas ja Jaapanis, teises osas püütakse leida neid kõiki ühendavat üldist lähtealust.
“Traditsiooni maailma eraldab tänapäeva maailmast asjaolu, et esimene lähtub pühadest ja igavestest väärtustest, kuna teine põhineb kasu ja ajahetke kriteeriumidel. Traditsioonilise tsivilisatsiooni käsituses saab elu oma valguse Olemise kõrgemast sfäärist, ainult tänu sellele on muutumiste heitlikus järgnevuses mõte. Ta on teatavate ajast väljaspool – müüdi ja rituaali maailmas – olevate tegude kordamine ajas, neis osalejad pälvivad osaduse igaveste olemustega. Rituaal, ohver ja seadus on traditsioonilise elukorra kolm alussammast. Initsiatsioon tähendab teist sündimist, ta on rituaal, mis viib nähtavast maailmast nähtamatusse; kontemplatsioon ja sõjameheaskees on kaks suurt eneserealisatsiooni teed: need pöörduvad igaveseks eemale “emade teest”, allmaailmast – ürgkaosest ja pimedusest – ja viivad germaani Asgardi “isade teele”, inkade “päikesemajja” ja heroilisesse surematusse.
Traditsiooniline ühiskond saab oma alused ülalt ja ta on suunatud üles: tema tipuks on heroiline ja usuline aristokraatia, kelle ülesanne pole mitte ainult poliitiline, vaid ka preesterlik – selles mõttes, et preester (pontifex) rajab silla {pons) meie ja ülemaise maailma vahele…
Traditsiooniline kord on omamoodi olemise saar muutumises. Ta saab end kaitsta viimase vastu tänu kontaktile inimesest kõrgemal olevate jõududega. “Kindel on taevas ja kindel on maa, kindlad on ka mäed. Püsiv on elusate maaja püsiv inimeste kuningas” – sellist lauset kasutati “Rig-Veda” järgi aarja kuningate pühitsemisel.
Sellest johtub ka käsitus inimese maailmast kui korrast, Kosmosest, Midgardist, ja inimeste ning jumalate ühisest võitlusest kaose vastu ning ühtlasi hirm selle ees, mis on vormita, deemonlik ja vallapääsenud. Sellest tuleneb samal viisil traditsioonilise sümbolismi kujutlus mäest ja poolusest kui Korra vääramatust alusest: Veedade Rudra mägi, kus asub maise ringi valitseja troon, Iraani Tshinvati mägi, kuhu viib taevast ja maad ühendav sild, “Mahabharata” Meru mägi ning muinas-põhja müütide taevamägi Himinbjorg…” (Romualdi…, lk 66-68).
Traditsiooni üheks vormiks on religioon, kuid vähemalt Euroopas on religioon olnud ahtam kui metafüüsiline tunnetustee, mida täielikul kujul võib leida üksnes Indias ja Kaug-Idas. J. Evola käsituses on Lääne traditsioon avaram kui katoliku kiriku õpetus ja selle kiriku raamidesse mitte mahtuva osa peamine hoidja on olnud sõjameheteed käi- nud aristokraatia. Meenutagem, et paavsti esimust taotlevate gvelfide ja aristokraatliku keisririigi pooldajate gibelliinide vastuolu läbib kogu Euroopa keskaja ning ulatub kaugele uusaega. See võitlus ulatus ka Eestisse, võitluses võimu pärast sellel maal jäi peale gibelliinide Saksa ordu, kelle suhted kirikuga olid siin alati teravad. J.Evola, keda on nimetatud “viimaseks gibelliiniks” (seda ainet on ta käsitlenud raamatus II mistero del Graal e la tradizione ghibellina dall ’impero – “Graali müsteerium ja gibelliinlik keisririigi traditsioon”), oli kiriku võimaluste suhtes skeptiline – tänapäeva katoliku kirik on üleni pahempoolsete sotsiaalsete ideede lummuses.
Traditsioonilise ühiskonna täiuslikuma vormi leiab ta antiiksest Kreekast ja Roomast, mis rajanesid indoeuroopa “päikeselisel” maailmakäsitusel. Kristluse kaudu imbus sellesse maailma semiitide hämarat deemonlikku alget, kuid kristluse sublimeerumine katoliikluseks ja germaanlaste sissetungiga kaasa tulnud põhjamaisuse pinnal tekkis viimane suur traditsiooniline tsivilisatsioon -Euroopa keskaeg. “Prantsuse revolutsioon ja 19. sajandi liberaalsed pöörded tähistasid demosi hämara substantsi esiletõusu ning valmistasid ette kodanlikku materialismi, milles helkis veel teatav individualistlik püüdlemine au poole, ja neljanda seisuse tumeda kollektivismi võitu. See on kvantiteedi, masside ja meeletu tootmiskire võim, mis paarikümne aastaga nivelleeris kõik, sealhulgas ka teistel mandritel säilinud traditsiooniliste ühiskondade fossiilsed jäänused. Igasugune käsitus kvaliteedist ja eluvormide mitmekesisuse jäljed hääbuvad hulga ja masside demonismis. Euroopa kui vana maailm, mis püsib veel rahvuslike ja alalhoidlike struktuuride najal, lakkab olemast vene-ameerika tangide haarmete vahel. On omamoodi saatuse nemesis, et need kaks gigantset vesivõsu on sugenenud Euroopa enda kirest kvantiteedi järele” (Romualdi…, lk 73-74).
Indoeuroopa traditsiooni ürgsete põhjamaiste vormide otsimine oli Saksa natsionaalsotsialismi lähtealuseid ja seda tähtsustati eriti SS-ametkonnas; Itaalia fašism oli selles osas lootusetult pinnapealne. Seetõttu on mõistetav J. Evola sümpaatia Saksamaa vastu. Fašismi üheks olemuslikumaks tunnusmärgiks oli sedasi püüd asendada kristlus mingi ürgse “taara usuga”; ilmselt on ka meie kohaliku “taara usu” algatajad saanud omal ajal eeskuju ja äratust Saksast, kuid paraku pole soomeugri aines olnud sel määral produktiivne, et kirja panna niisugust teost nagu seda on saksa “taara usu” piibel – Hermann Winni Der Aufgang der Mensch- heit (Jena, 1928). Tartu Ülikooli raamatukogus on see hiigelteos olemas ja arvatavasti viimane eestlane, kes seda luges, – kui pliiatsis ääremärkuste järgi otsustada – oli Uku Masing.
Traditsioonilise tsivilisatsiooni kadumine on paraku objektiivne protsess, mille tingib aja tsükliline kulgemine. Antiigist on teada käsitus kuld-, hõbe-, pronks-ja raudajast, Indias on üksikasjaliselt arendatud õpetust neljast ajajärgust ja neljast kastist. Ajatsükkel algab kultuuriga, milles domineerivad sakraalsed ja igavikulised väärtused ning neist tulenevad eluvormid, ajajooksul käsitus neist paratamatult ähmastub ja üha enam hakkavad inimeste elu mõjutama meelelisest kogemusest lähtuvad arusaamad, vahetu tõhusus, tulusus ja kasu (vaata R. Guénon, Märkusi kosmiliste tsüklite õpetuse kohta. “Eesti AO Sõnumitooja” nr 9, september 1990). Pärast sõda tuli Evola taas selle teema juurde tagasi ja sõnastas raamatus Gli uomini e le rovine veel kord oma poliitilise doktriini, mis nõudis kohest ja armutut tegutsemist demokraatliku ja marksistliku õõnestustöö vastu. Traditsioonilises käsituses pole riik mitte “ühiskondlik leping”, ta pole ühiskonna ega rahva tahte väljendus või pealisehitus, vaid hoopis teist päritolu – ta kehastab seadust, mis on üleinimlikku päritolu. “Riik on meesteliit (Männerbund), rühm mehi, kes on võimelised kandma relvi. Sellesse rühma pääseb läbi initsiatsioonirituaalide, mis annavad mehisusele uue kvaliteedi. See on suletud maailm oma väärtustega, mis asuvad kõrgemal igasuguse kollektiivi huvidest… Poliitika sfääri piiritlevad hierarhilised, heroilised ja idealistlikud antihedonistlikud ja osalt ka anti-eudaimonistlikud väärtused, mis asuvad väljaspool loomulikku ja vegetatiivset eksistentsitasandit. Tõelised poliitilised sihid on suuremas osas täiesti autonoomsed (mittetuletatud), nad on seotud ideaalide ja huvidega, millel pole midagi ühist rahuliku elu, pelga majanduse ja ainelise heaoluga… Tõeline vastuolu ei ole mitte kapitalismi ja marksismi vahel, vaid majandust iseenesliku väärtusena tunnustava süsteemi ja teda kõrgematele ja täiuslikumatele väärtustele allutatud tegurina käsitava süsteemi vahel” (Romualdi…, lk 111). 1950. aastate arengud Euroopas ajendasid Evolat mõneti oma ägedust leevendama – ta “keskendus otsima teeradu, mida mööda indiviid võis end ohustamata läbida nüüdismaailma kivistunud metsa” (Romualdi…, lk 123). Konservatiivse revolutsiooni ideed olid jõukohased vaid vähestele, kes, leidmata endale kohta poliitikas, ei taha selles osaleda ja distantuvad “demos’e deemonlikust maailmast”. Niisuguse hoiaku kujundiks sai idamaine võrdpilt “tiigril ratsutajast”. Cavalcare la tigre on Evola viimane ja biograafide meelest ka olulisim raamat. Selle põhiidee on, et traditsiooniline eluhoiak võib püsida nähtamatult, sest traditsioonil ei ole spetsiifilist välist vormi – oluline on vaim, mitte kirjatäht.
“Uurime nüüd, kuidas rakendada välise maailma ja ümbruse suhtes tiigril ratsutamise printsiipi. See võib tähendada seda, et siis kui tsivilisatsioonitsükkel oma lõpule läheneb, on raske jõuda mingile sihile otsese vastupanu varal ja maailmas toimivatele jõududele vastu tegutsedes. Vool on liialt tugev ja sellesse võib uppuda. Oluline on mitte lasta end lummata ajastu jõudude kõikvõimsusest ja näilikust võidust. Kuna meil pole mingit sidet kõrgema printsiibiga, siis on nende jõudude mõju väikese ulatusega. Ei tohi lasta end hüpnotiseerida olevikust ega sellest, mis meie ümber, vaid tuleb pidada silmas olusid, mis võivad tekkida tulevikus. Käitumise põhimõtteks võib saada vaba voli andmine oma ajastu jõududele ja protsessidele, jäädes ise kindlaks ja olles valmis sekkuma, kui “tiiger, kes ei saa rünnata seda, kes ta turjal istub, on väsinud jooksmast”. Kristlik “kurjale mitte vastu panemise” printsiip mõneti ootamatus tõlgenduses võib omada samasugust tähendust. Loobutakse vahetust tegutsemisest ja taandutakse sisemisele kaitsejoonele” (J. Evola, Chevaucher le tigre. Paris, 1982, lk 19).
“Ründavad massid, vormituks paisuvad linnad, kulla ja seksi demonism, tühised ja samavõrra palavikulised müüdid, gigantsust ihalev maitse koos kõige kaduvuse eelaimusega on märgid, mis iseloomustavad ajastut, kus inimene ise ei ela oma elu, vaid on kollektiivse ja instinktiivse protsessi osa, mida ta enam ei kontrolli. Nüüdismaailm on nagu lahti pääsenud tiiger, kuid nagu hoiatab ida- maine õpetussõna, “see, kes ratsutab tiigril, ei pääse sealt maha”. Parem on jääda tiigri turjale ja oodata, kuni end ammendanud loom kokku variseb… Kuivõrd on veel aega, on mõistlik astuda kõrvale ja hoida eemale sellest, mis peab varisema ja seisma sellel, mis olemuse poolest ei saa hävida. Seal, kus kõik variseb, seisab kõige kindlamini see, kes mi lestki tuge ei otsi…” (Romualdi…, lk 124). Õhtumaine rüütliideaal hakkab siinkohal tähendama sama, mis budistlik arhat.
Kuid, nende ridade lugejad, jäägem enese hindamisel objektiivseks ja teadvustagem, et see pole tee meie, neljanda seisuse esindajate – india pärimusejärgi šuudrade – jaoks. Meie oleme osa “demose, deemonlikust maailmast” ega ole suutelised sellest kõrgemale tõusma, et elada ülevamat elu. Meie jaoks on see maailm parim, kuna traditsioonilises maailmas eksisteerimiseks pole meil ei vaimseid ega kehalisi eeldusi. Materialismis on ka omamoodi eluvõimalused, meil on kirjandus, teadus ja tehnika, mis elu näilikult turvaliseks ja magusaks teeb ning laseb end võimsana ja targana tunda. Kuid olemise vaimne ja sakraalnedimensioon on meile kättesaamatu, me pole võimelised mõistma muistsete kultuuride keelt ega tõlgendama nende sümboleid. Seda, mille poolest erineb tänapäeva ini- mese teadmine traditsioonilisest teadmisest, võib veidi selgitada alpinismi-kujund’- J. Evola oli omal ajal kirglik alpinist, kelle retked Alpide kõrgustesse olid sümboolse tähendusega. Retk mägedesse oli tema sõnul “praktiline metafüüsika”. Ühe oma esseekogumiku on ta pealkirjastanud “Meditatsioonid mäetippude kõrguses” (prantsuse väljaandes Méditations du haut des cîmes). On täiesti eri kogemused vaadelda mägesid alt orust või sooritada tegelik retk kõrgmäestikku.
Sugeneb veel üks küsimus – mida saab inimene, olles silmitsi mitte ainult Õhtumaa, vaid kogu maailma allakäiguga, teha? Arvata võib, et eksivad need, kes Evola “Inimeste ja varemete” pinnapealselt mõistetud vaimus üritavad “koheselt ja armutult” tegutsema hakata. Igasugune objektiivse ülemaise aluseta pseudotraditsiooniline aktiivsus vallandab ja võimendab veelgi rohkem kaose purustavat väge. Evola andis tookord voli hetkemuljele (selle tekitas parempoolse Itaalia Sotsiaalse Liikumise edu) ja eksis. Samamoodi eksib ka üks tema uurijaid, praeguse Venemaa parempoolsete ideolooge Aleksandr Dugin, kes on algatanud Moskvas traditsioonilise impeeriumi taastamise. Venes on pärimuslikult – võr- reldes Läänega – korra kiht õhuke ja seetõttu vallanduvad seal kaose väed palju hõlpsamalt; samas aga teeb kaose lähedus ja korra nõrkus ülemaisusesse pürgijatele maisuse vastupanu kergemini ületatavaks. Õigeusk, mille tuumaks on munklus ja maailma käsitamine jumalavastase jõuna, ei ole loonud maisuse ja transtsendentsi vahele kuigivõrd püsivat korra ja seaduse kihti. Seepärast on Venemaa püha ja lähemal taevale kui Lääs, kuid ka samavõrra rohkem avatud kaose jõudude purustavale toimele (võrdle Evola: “esile manada seda, mis vormi all, et tõsta end vormist kõrgemale”). Sel põhjusel käsitab Vene Läänt, kus “vaimsus on maiseks tehtud”, kui eksitust, pattu ja isegi kui kurjuse kehastust (A. Dugin, Apologija natsionalizma. “Denj”, 24.-30. september 1993). Samas aga venelane imetleb ja ihaldab Läänele omast elu turvalisust ja “korrasust”, millest Vene algupärane püha anarhia ja nihilism ta ilma jätab. Ainuke Antikristuse-vastane kaitse vene käsituses on taeva jõudu kehastav sakraalne impeerium ehk deriava (see sõna on kreeka katechon’i tõlge). Kui kaob see, on kogu maailm kurjuse meelevallas.
Ainus, mida keset üha kiirenevat muutumist võimalik teha, on püsida paigal ja hoida seda, milles veel traditsiooni ja igavikku sümboliseeriva püsivuse sugemeid, ning mitte järele anda kaose kiusatusele. “Tiigril ratsutaja” on lähemal R. Guénoni arusaamale: “Tänapäeva tsivilisatsioonil on nagu muudelgi asjadel kindel põhjus olla selline, nagu ta on. Kui ajatsükkel temaga tõepoolest lõpeb, siis peab möönma, et ta on selline, nagu ta olema peab, ta on tekkinud oma ajal ja kohal. Kuid otsustada tuleb tema üle evangeeliumi – sageli valesti mõistetud – sõna põhjal: võimatu on, et pahandusi ei tuleks, aga häda sellele, kelle läbi need tulevad” (Luuka ev. 17. 1-2, Matteuse ev. 18. 7; R. Guénon, La crise du monde moderne. Pariis, 1985, lk 36).
Lisaks raamatutele on oma aja probleemidele erksalt reageerinud J. Evola kirjutanud väga suure hulga esseesid ja artikleid, millest ta veidi aega enne surma pani kokku valiku Ricognizioni. Sellest pärinevad ka eespool olevad esseed. Paraku on Itaalia raamatud Tallinnas samahästi kui kättesaamatud. Itaalia belletristikat meil mõnevõrra tuntakse, kuid Itaalia kui Euroopa suuremaid raamatumaid ja ideede genereerijaid meie vaatevälja ei ulatu. Seetõttu tuli tõlkimisel leppida selle valiku prantsuskeelse tõlkega (“Explorations”, Paris, 1989; selle omamise eest olen tänu võlgu Jerzy Sitkole Pariisist). Adriano Romualdi raamatu Julius Evola, L’homme et l’oeuvre andis lahkelt kasutada Sergei Stadnikov, kellele allakirjutanu on tänu võlgu ka mitme idee ja abi eest. Chevaucher le tigre eksemplari sain Heydar Cemâlilt Moskvast. Enamik Evola tekste jääb meie oludes kättesaamatuks.
Lisa kommentaar