Kaheksa luuletust

*

yhel ööl ma tajusin surma
olematust
ja lõplikku pimedust
peale 35 aastat
millest vähemalt 24
olin soovinud surra
ja teinud kaks katset end tappa
aga nyyd
esimest korda
oli see masendav
mitte pääsemine
vaid lämmatav vältimatus
tal oli Robbie Williamsi nägu
Tina Turneri hääl
ta oli seksjalinn
isamaaliidu valimisplakat
ta oli kõik see
mida ma kunagi
ei ole vajanud
mis on tyytu
ja võõras
nyyd oli see käes
kui kõik mis sulle omane
on kadunud
kõik millest oled sa tehtud
need võnked ja valemid ajus
mis teevad kellegi mina
see rakkude kooslus
lähedased suhted
kiindumused
need kellel pole su jaoks enam aega
see kõik millest oled loobunud ise
uskudes et ajutiselt
ja siis on nad kadunud
pöördumatult läinud
pimedus
tyhjus
Robbie Williamsi laul
kellegi raadios
minu ja mu kaugenenud
elu vahel
mitte-elu
ehk surm

*
kui kylm alumiiniumist joon
kahe kalda vahel
on jõgi keset linna
plangu taga tootmishooned
akendel peegeldub tuhm valgus
mu isa ei näe jõge
ja mina
sain selgeks aastate eest
et ta ei tule tagasi
tulen koolist
yle silla
poest mööda
risti yle parkimisplatsi
mäest yles
nurgani jõudes on selg higine
paks jope ja raske kott
suusamyts silmini
kodus sektsioonkapil ootamas
vastik kollane õhtuläige
veebruaris
kui tuleme klassiga pyssi laskmast
tilguvad jääpurikad
mais
lõhnab soe asfalt magusalt
kui sajab on kõik sinine
novembris raagus puud rivis
vene kooli ja staadioni vahel
kus aastaid tagasi
yhel ööl tapeti keegi
piinati jõhkralt enne surma
yks taksojuht tutvustas yksikasju
lombid kylmuvad
tuleb talv
mõned klassid on hommikul kylmad
koolist tulles on juba hämar
ikka needsamad majad
aeg venib tyytult
ei jõua ära oodata
millal ei pea enam minema kooli
pikk kylm alumiiniumist joon
jõgi keset linna
lahutab kahte kallast
joone lõppu ei näe
kool sai läbi
kuid rusuvad pärastlõunad jäid
lapsepõlv sai otsa
isa muidugi
ei tulnud tagasi
kylm alumiiniumist joon
jookseb läbi mu sisikonna
kylm alumiiniumist joon
minu ja mu tytre vahel
ma armastan teda
aga ei lähe kunagi tagasi

Vikerkaar