Minu noorem vend Njinjū väitis, et suudab oma varju kinni püüda. Temast aasta vanemana ei tahtnud mina ka alla jääda. Rivaalitsemine kasvas vendadevaheliseks võistluseks, kes sellega esimesena hakkama saab. Vaevatasu himustajate tõsise ja innuka otsustavusega asusime oma varje püüdma. Need osutusid väga kavalaks. Nad jooksid meie eest ära, kuid hoidsid nörritavalt just sama tempot, kiirendades, aeglustudes ja peatudes koos meiega.
Otsustasime ise nende eest ära joosta. Tulemus sama. Nad järgnesid meile, tehes sedasama, mis meie, sõna otseses mõttes samal ajal ja sama kiiresti kui meie. Ükskõik kas me kandsime pea peal, käte vahel või turjal koormat või ajasime taga ratast, näitasid varjud meile meie täpset koopiat. Nad olid kohal kuuvalgetel öödel, jalutades meie taga, meie ees, meie kõrval, ja narrisid meie suutmatust neid kinni võtta.
Pääsesime varjude eest alles siis, kui läks pimedaks, mis alguses meid uhkeks tegi – aga niipea kui me tule äärde istusime, olid nad tagasi. Mitte meie ei olnud nende eest põgenenud, vaid nemad olid end pimedusse peitnud, et õhtujutu ajaks äkitselt ja jahmatavalt tagasi ilmuda.
Nad mängisid seintel, meie nägudel, olenevalt leekidest isegi tantsisid. Mõnikord nad paljunesid ja jätkasid meie narritamist liigutuste ja lainetena, mis paistsid olevat koreografeeritud nii, et meid võimalikult hästi pilgata.
See, et nad pimedas ära kadusid, andis meile aga mõtte, kuidas neist lahti saada. Suure puu all või tihnikus neelas meie varjud põõsa vari, aga niipea kui me sealt jälle välja tulime, olid me varjud tagasi. Olemata kindlad, kumb kumba ninapidi veab, ei tundnud me selle ajutise edu üle tõelist võidurõõmu. Otsustasime varje lähemalt tundma õppida. Ei saa ju toime tulla vastasega, keda sa ei tunne. Asusime asja kallale tõsise teadusliku hoolega.
Puudel, lehmadel, kitsedel, kassidel, konnadel, putukatel, isegi puul ja kividel olid varjud. Autodel ja lennukitel samuti. Kõik asjad kandsid kaasas varje. Inimeste nägudel olid väikesed varjud silmade ja kõrvade all või lihtsalt varjuviirud risti üle näo, olenevalt sellest, kuidas nad valgusallika suhtes istusid ja vaatasid. Leidus mõningaid tähelepanuväärseid erinevusi. Kui sõiduki vari jooksis selle kõrval, siis taevas lendava lennuki vari kulges maa peal. Sama lugu lindudega – keha lendas taevas, vari jooksis mööda maad, aga nõnda kähku, et meil ei tulnud pähegi seda püüdma hakata. Otse vastandlikud olid taimede ja kivide varjud. Erinevalt lendavate objektide varjudest, mis näisid end objektidest lahti kiskuvat, ei liikunud taimedele kuuluvad varjud minema, kuigi pikenesid või lühenesid sõltuvalt päevaajast.
Muutsime oma taktikat või õigemini suhtumist. Varjude püüdmise või nende eest põgenemise asemel hakkasime otsima neile kasutust. Märkisime aja möödumist oma varjude pikkuse peal. Hommikuti olid need maa peal pikad. Pärast keskpäeva nad pikenesid jälle, kuid peaaegu vastassuunas. Kõige lühemad olid nad keskpäeval. Vihm ja pilved rikkusid kõik ära, muidu aga, kui päike ühtlaselt päev läbi paistis, oskasime peaaegu alati kellaaega kindlaks määrata. Leppisime selle järgi isegi kohtumisi kokku. Saame kokku siis, kui vari on kõige lühem. See tähendas keskpäeva. Saame kokku enne või pärast seda, kui suur vari kõik muud alla neelab. Õigupoolest me ei tundnudki puudust kellast käe peal ega koduseinal. Ajaühikuid, nagu ka päeva ja ööd, kandsime hämmastaval kombel oma varjudes.
Suutsin mitte üksnes aega ja selle ühikuid kindlaks määrata. Kui oli väga palav, istusime puude varjus, kus tundus jahe ja hea. Kui ema küpsetas põllu peal mõne kartuli, siis eelistasime süüa riitsinusetaimede varjus. Peagi hakkasime taipama ka varjude muid, kunstilisi aspekte. Mänglevate varjude taustal oli jutustamine sügavam ja mõnusam. Varjud tekitasid meie ümber maagilise pehmuse.
Mõnikord panime oma varjud isekeskis maadlema, mõistagi ise maadlemist matkides. Proovisime varjudega ka muid mänge. Valmistasime kalingurpalakatest, oma ainsatest riideesemetest, mingisuguse kardina, sidudes need vastu valgust kahe posti vahele. Üks meist seisis ihualasti kardina taga, tehes nägusid, katsetades poose ja asendeid, samal ajal kui teine, samuti ihualasti, istus kardina ees ja nautis näitemängu, mis avaldus varjudena. Vahetasime kohad ja jätkasime etendust.
Peagi saime teada, et varjudel on ka karmimaid külgi. Kord nägime vennaga üht meest jalgrattal. Ta kandis alumiiniumraamiga prille. Tema jalgratast kaunistasid alumiiniumraamiga peeglid ja vidinad, mis tegid tuules kummalisi hääli. Kui me oma kohtumisest emale rääkisime, ehmatas ta ära. Järgmine kord, kui me meest näeme, peaksime jooksma lähima põõsa varju ja kandma hoolt, et põõsa vari meie varjud üleni kinni kataks.
Peagi saime kuulda, et see mees on meie piirkonna kõige kardetavam kuju, sest ta valitsevat inimeste varje. Ta töötas kohalikus kingavabrikus, aga tegutses selle kõrvalt ka maagilise nõustajana ning võis tasu eest oma kliendi vaenlase varju kinni püüda ning seda noaga torkida. Pahategija, kus ta ka viibinuks, jooksis siis verest tühjaks, kui ta just ennast üles ei andnud või oma pahategudest lahti ei öelnud. Mõned väitsid isegi seda, et vangi vari peeglis hakkab verd jooksma. Ema ei arvanud, et meie oleksime pahategijad, aga ta ei saanud välistada, et mees võib eksida või lihtsalt õel olla.
See andis kinnitust sellele, mida me niigi teadsime: varjudes on tõepoolest midagi. Aga me uurisime ja vaidlesime ka varju ontoloogia üle. Kas vari, mis paistab peeglist või vee alt, on seesama, mis meile järgneb? Ei-ei, see ei saa sama olla, väitsin mina. Varjud peeglis näevad välja täpselt sellised nagu meie näod; varjud, mis meile järgnevad, ei ole aga täpsed koopiad. Samamoodi on ka varjudega selges vees. Vend väitis, et need on päriselt samad: vesi ja peeglid on varjude päriskodu. Me ei näe neid pimedas ainult seetõttu, et nad on hüpanud oma asupaika peeglis ja vees. Me ei jõudnud selles küsimuses üksmeelele, aga olime ühte meelt selles, et peame seda nõidust ise järele proovima. Varjude peeglisse püüdmise asemel me läheneme neile otse. Laenasime noa, aga ei tahtnud torgata inimese varju, rääkimata enda omast, ka mitte loomade varje, sest ei tahtnud, et keegi surma saaks. Putukate varjude torkamine osutus võimatuks – meie käte jaoks liikusid need liiga kiiresti. Aga me leidsime, et taime ja puude varjudega oleks asi aus, sest need on paiksed ja taimed ju tegelikult valu ei tunne, kuigi olime kuulnud mõningaid puid kukkudes kiljumas, kui suured inimesed olid need kirvega maha raiunud. Teatava pettumuse ja kergenduse seguga avastasime, et torka kui kõvasti tahes, taimede varjud verd jooksma ei hakka. Muidugi, puud ja taimed erinevad inimestest ja loomadest, sest neis ju polegi verd, mis võiks joosta.
Aga see ei teinud lõppu meievahelistele vaidlustele varjude üle. Vaidlesime inimvarjude värvi üle. Pannud tähele, et meie varjud on alati mustad, väitis vend täie kindlusega, et see tuleneb ainult sellest, et meie ise oleme mustad. Mustad varjud on mustanahaliste inimeste jaoks, valged varjud valgetele, pruunid pruunidele. Varjud matkivad meid kõiges, miks mitte siis ka nahavärvis? Kui mina märkisin, et ka taimede varjud on tumedad, ütles tema, et asi on selles, et nad on taimed. Inimeste varjud on teistsugused: lõppude lõpuks on ju kõik taimevarjud paiksed. Seda vaidlust sai lahendada ainult inimeste peal järele kontrollides.
Meie külas valgeid polnud, nad elasid teispool raudteed, peidus suurte majade taga suurtes istandustes ja autode sisemuses. Panime lootused indialastele. Nad ei olnud küll sama valged kui Euroopa valged, aga me oskaksime teha loogilisi järeldusi mis tahes erinevustest, mida täheldaksime aafrika ja india varjude vahel.
Niisiis me asusime ühel päeval teele india ostukeskusesse, mis jäi meie külast kahe miili kaugusele. Oma missiooni tähtsust arvestades pesime ja kuivatasime eelmisel õhtul oma ainsad kalingurriided. Niisiis me lõime end üles. Uurimisreisi sihist me oma vanematele ega teistele õdedele-vendadele ei rääkinud. Kuigi minul oli asjast teistsugune arusaam, polnud mul midagi ka selle vastu, kui õigus jäänuks vennale, valge vari tundus midagi vaatamisväärset ja me ootasime suure uudishimu ja ärevusega oma esimest kohtumist indialastega, kelleks olid lapsed poe ees.
Nende varjud käitusid samamoodi nagu meil: avatarid järgnesid neile ja jooksid eest ära, kuid ei rebinud ennast kunagi täielikult oma india originaali kehast lahti. Ja need olid mustad. Võib-olla oli asi selles, et tegu oli laste varjudega? Selgus, et sama lugu on ka india täiskasvanutega. Tumedad varjud. Aga kuidas on valgetega, päris valgetega? Kas neil on päris valged varjud?
Siis oli meil õnne. Autoga sõitis mööda üks paar valgeid. See oli siinkandis haruldane vaatepilt. Poetasime end india laste sekka, kes autot ümbritsesid, et väljaastuvat paari näha saada. Lapsed kommenteerisid nende riideid, kingi ja ehteid, nende kõnnakut: nad olid päris eurooplased, peas troopikakiivrid kaitseks päikese eest. Paar astus autost välja jäiga väärikusega, „teisest“ lähtuvat antropoloogilist pilku peaaegu et kõrvale lükates, mööndes seda vaid aeg-ajalt katsetega see müntide kaugemale loopimisega endast eemale juhtida. Nad vaatasid põgusalt, kuidas lapsed varanduse järele jooksid, aga mõned ei võtnud sellest rüselusest osa, justkui lükates tagasi katsed neist pilgu objekti teha.
Mina ja minu vend olime aga huvitatud ainult ühest – nende varjudest. Paraku ristusid nende varjud paljude teiste inimeste varjudega, kes paari ümbritsesid. Seejärel jalutas abielupaar veranda varju alla, kus nende varjud muutusid eristamatuks katuse varjust. Kui kõik teised lapsed olid oma uudishimu rahuldanud ja minema läinud, ei jätnud meie ikka veel järele, vaid lonkisime neil sabas ühe leti juurest teise juurde. Valge paar püüdis münte loopides meid maha raputada. Meie ei nihkunud paigast. Meil oli tarvis nende varje, mitte münte. Tahtsime, et paar tuleks katuse varju alt välja.
Lõpuks nad tulidki. Kõndisime nende kannul auto poole. Ja siis nägime nende varje, selgelt, eristuvalt. Paraku käitusid need samamoodi nagu meie ja indialaste varjud ja olid sama tumedad. Sellest polnud aga mulle ja vennale veel küllalt ja me jätkasime jälitamist, oodates, et mingil moel ilmuksid välja paari tõelised varjud. Uudishimust jäid nad seisma ja viipasid meie poole. Naine võttis pihku mõned kommid. Raputasime pead. Mida te tahate?
„Kätt suruda,“ paiskas vend minu poole kõõritades. Teadsin sellise pilgu tähendust. Naine pani kinda hoolikalt kätte ja ulatas hämmeldunud pilgul mu vennale kinnastatud käe. Ma ei vaadanud kätlemist – keskendusin varjudele maapinnal. Minu kord oli kätt suruda sama hämmeldunud džentelmeniga, kes ei vaevunud kinnast kätte tõmbama. Vend tegi sama, mis mina olin teinud – keskendus varjudele. Jõudsime samasuguse mõtteni.
Läksime koju vaikides, vaidlemata, kumbki ei kuulutanud ennast võitjaks ega arutanud isegi selle üle, kuidas valge paar oli meie soovile reageerinud. Meid ühendas avastus, mis sõnu ei vajanud. Kodus ütlesime teistele õdedele-vendadele, et oleme avastanud ühe saladuse. Kuulutasime välja päeva, kui oma leiu teatavaks teeme. Jutt levis. Teatavakstegemise õhtul tuli meie hütt rahvast täis. Mõned seisid väljaski. Panime tähele, et ootel rahvahulgaga olid ühinenud isegi mõned kaugemad naabrid.
Jõudis kätte aeg. Seisime üksteise kõrval. Haudvaikus. Oleme teinud suure avastuse, ütlesime ühel häälel. Igal asjal on vari. Teadaanne võeti vastu turtsatustega, mõni küsis: ja mis siis? Draama oli meil peost libisemas. Reageerisin ruttu: inimesed, loomad, taimed, kivid ja asjad on sugulased, neil kõikidel on varjud. Lapsed, kas tahate öelda, et me oleme kivid?
Vend tegi kiiresti teatavaks meie tõelise avastuse. Valged, pruunid ja mustad inimesed on võrdsed. Tõestus: me surusime valgetel kätt ning nende ja meie varjudel polnud mingit vahet. Mõlemad olid ühtviisi tumedad. Meie kuulajatele see muljet ei avaldanud. Paistis, et inimesi huvitas rohkem meie kohtumine valge abielupaariga kui see tähtis järeldus.
Hüva, meie avastus maailma ei muutnud ja läks tarvis verevalamist meie maa tänavatel ja mägedes, et koloniaalriik selle avastuse omaks võtaks ja tunnistaks, et igaühel on ühetaoline valimisõigus. Kuid mina ja mu vend teadsime, et kui nad oleksid meie lihtsat tõestust tunnistanud, poleks olnud ka tapatalguid, mau-mausid ega koonduslaagreid. Kahjuks ei elanud vend nii kaua, et nautida valimistele järgnenud uut päeva. Jäin temast autoõnnetuse tõttu ilma.
Aastaid hiljem, kui olin meie varjuvõistluse juba peaaegu unustanud, läksin ma filmikursustele Stockholmi Dramatiska Institutetis. Meid oli kaksteist tudengit maailma eri paigust, kõiki erutas väljavaade õppida valitsema kaamerat ja Hollywoodi müsteeriume instituudis, kust oli võrsunud Rootsi kino suurkuju Ingmar Bergman.
Õpetaja astus klassi. Hiljem saime teada, et ta on kuulus filmirežissöör, pagulane, kes oli üliõpilasena pärast Ungari 1956. aasta ülestõusu kodumaalt põgenenud. Ta kõneles inglise keelt kobamisi, lükkides igasse teise lausesse „Varsågod, mycket bra“, aga oli selge, et ta palub meil endale järgneda. Arvasime, et läheme stuudiosse, esimesele külaskäigule päris filmistuudiosse. Aga sihtkoha saladuslikkus süvenes, kui jõudsime majast välja Stockholmi munakivitänavatele. Oli kevad. Kõik olid erksavärvilistes riietes. Pärast lühikest jalutuskäiku astusime galeriisse, kunstimuuseumi, mitte oma unelmate Hollywoodi tüüpi stuudiosse.
Ta jäi seisma Rembrandti „Simsoni pimedakstorkamise“ ja „Öise vahtkonna“ ees ning käskis meil hoolikalt vaadata. Ma ei saanud aru, miks meid pannakse esimeses filmitunnis säärast vägivalda silmitsema.
Ta tahtis, et me märkaksime, kuidas kunstnik on kasutanud valgust. Kas näete valguse allikat? Valguse allikas, olgu päikene päeval või kuu öösel või tuli maja sees või õues, ja aeg, jah, isegi aeg või selle möödumine läbi akna või seinaprao määrab ära selle, kuidas varjud kujutatule langevad. Usulistel maalidel on üleüldiseks valgusallikaks Jumal. Geert tot Sin Jansi „Öises sündimises“ on Jeesuslapsuke kõike ümbritseva valgustava kiirguse allikaks. Varsågod. Ta peatus pisut pikemalt Leonardo da Vinci „Mona Lisal“, osutades sellele, kui peenelt on kunstnik varjundanud kõrvad ja suu, et luua salapärase naeratuse efekt.
Siis kõneles ta chiaroscuro’st kunstis, fotograafias ja kinos ning rääkis Marisi de Caravaggiost, tollest teisest Michelangelost, kui valguse apostlist, viidates tema Matteuse-tsüklile „Matteuse kutsumus“, „Püha Matteuse martüürium“ ja „Püha Matteuse inspiratsioon“ Contralli kabelis San Luigi de Francesi kirikus Roomas.
Vari määratleb olendi identiteedi. Algne kino, märkis ta, oli varjuteater, kus etendajad ja nende tegevused eesriide taga paistsid vaatajatele varjudena. Platoni koopaallegooria oli varjugraafia ehk suuline kinematograafia…
Seisin vaikselt, ei kuulanud. Tagasi tuli pilt vennast, kelle kaotasin autoõnnetuses varsti pärast avastust, mis, kui seda poleks ignoreeritud, oleks muutnud ajaloo kulgu. Mulle koitis ühekorraga, et kaua aega tagasi oli Njinjū, mu väikevend, minu külas andnud mulle esimese õppetunni kunsti ja filmi alal.
Inglise keelest tõlkinud M. V.
Ngũgĩ wa Thiong’o, Without a Shadow of Doubt. My First Lesson in Art and Film. Rmt-s: Ngũgĩ wa Thiong’o, Minutes of Glory and Other Stories. New York: The New Press, 2019.
1938. aastal Kamiriithus sündinud NGŨGĨ WA THIONG’O on kikuju-, suahiili- ja ingliskeelne Keenia kirjanik, rahvusvaheliselt tunnustatud elav klassik, kes on avaldanud romaane, novelle, näidendeid, esseesid jm. Ülikoolihariduse sai ta Ugandas ja Inglismaal, kodumaal on ta õpetanud Nairobi ülikoolis kirjandust. 1977–1978 tuli tal oma vaadete eest vangis istuda, vabanedes elas ta maapaos Londonis ja on õpetanud USA-s. Tema tähtsamate ingliskeelsete romaanide hulka kuuluvad „Ära nuta, laps“ („Weep Not, Child“, 1964), „Jõgi vahepeal“ („The River Between“, 1965), Jaltas kirjutatud „Verelehed“ („Petals of Blood“, 1977). Need jutustavad Keenia iseseisvusvõitlusest, Mau-mau ülestõusust (1952–1960) ja ühiskonnasuhetest iseseisvas riigis. Hiljem on ta seisnud emakeelse kirjanduse viljelemise eest. M. V.
