Maarja Kangrol on hea hoog sees. Ta on kuulus, teda teatakse (kes ei tea luuletaja Kangrot, teab teda poliitilise aktiivsuse järgi, vankumatult liberaalse ilmavaate eest seisjana), tal läheb paganama hästi. Ta on pidevalt pildil, tõlgitakse palju, auhindu on saanud hulgi, arvustatud alati, üldjuhul heatahtlikult. On andnud hulga intervjuusid (kõik huvitavad, neid kirjanikke polegi nii palju, kes iseendast ja oma loomingust sisukalt rääkida oskavad). Äsja vallutas tormijooksuga Läti („Läti lipp“ on viimase peal hea jutt, jumala eest), Aro Velmet esitles teda viimati Vikerkaares tõe kehtestajana, ja kes säärase lähilugemise pälvinud, seda loetakse juba teisiti – ette respektiga. „Klaaslaps“ tegi niikuinii ajalugu, seda on kõik lugenud. Juba teema erakordsuse tõttu jääb see raamat püsima igal juhul, ja pärast seda loetakse ka autori luulet teistmoodi.
Kangro on särav ja edukas – see viimane pole sõna, millega just paljusid eesti (eriti vabakutselisi) kirjanikke saaks iseloomustada. Lõikav intellektuaalsus ja hea esinemisoskus nii kõneldud sõnas kui ka kirjas on temast teinud avalikus ruumis hinnatud arutluspartneri, kelle eksimatu maitse ja muljetavaldav kultuuritundmine avardavad ka seda publikut, kelle maailmavaatelised alusveendumused ei põhine tingimata agnostitsismil ja teataval Kangrole eriomasel nüansseeritud nihilismil. Kodus äärmiselt mitmekesistes registrites (mida kindlasti ei maksa paigutada madala-üleva skaalale), kõnetab ta ilmselt ärritavalt neid tekstitarbijaid, kelle meelest tehakse kirjandust emotsioonidest ja nende esilekutsumiseks. Sest emotsioone Kangro väldib, need jätab ta alati ainult lugejale, ja kui sentimentaalsusel oleks mõni ühene ja otsene vastand (sest tundetus pole see kindlasti), siis asuks ta just sellel teisel, sentimentaalsusele vastandlikul poolusel.
Kangro on valitud teed käinud järjekindlalt, enda suhtes rangelt, lausa sõdalase kombel laitmatult, ja iseendale truuksjäämine on viinud suurepäraste tulemusteni. Ta on moodne autor mitmes mõttes: läbini irooniline autorimina nii luules kui ka proosas kõnetab lõikavalt aega, mis parasjagu käes; aeg, mil „valivad tited“, laseb tal parimal viisil välja paista ja esile tõusta, sest temasugused on võitlev, võidukas ja silmapaistev vähemus. Keeldumus sobitumast kõigega, mida annaks kuidagi seostada konservatiivselt mõistetud naiselikkusega, on teda säästnud tõmbamisest „naiskirjanduse“ odavatele liistudele, ja üksnes juba kirjanik Kangro olemasolu näitab pehkinudpäistele macho-arvustajatele koha kätte, sest intellektuaalselt on Kangro neist kõigist üle nii suurelt, et lausa piinlik.
Samuti jõulisuselt: Kangro kirjandusliku mina „elusus“ on nii valusalt ehe, et vastuvaidlemist ei kannata – kes proovib, sellel tuleb vaimselt valmistuda viisil, mis ei pruugi jõukohane olla. Ta on ilmalik Jeanne d’Arc, kes seisab vabaduse, aususe ja õigluse eest hea maitse ja intellektuaalsuse mõõgaga relvastatult, võitmatu ka siis, kui peaks langema intellektuaalselt sõnastatud inimlikkuse eest. Valmidus iroonialaevaga põhja minna on Kangro teinud haavamatuks, tema juhtimisel läheks iga kell barrikaadidele. Omas laadis üksiklasena seisab ta kaptenisillal murdumatult naeratades: ühtegi iseenese tarkusest ülbeks läinud raiska pole tal tarvis maha lüüagi, esimene tugevam tuulehoog pühib ennast haletsevad mehikesed merre niisamagi. Mõne kenama võib kapten Kangro enne uppumist pardale tõmmata, et temaga koos veini juua ja kalamarja süüa, miks mitte enamatki ette võtta, kui ta just liiga loll pole – et ta siis järgmises sadamas armulikult maha panna ja ise taas nelja tuule poole teele asuda. Näiteks järgmisesse loomemajja, kus kogunevad esimese maailma luuletajad, need naeruväärsed, valmis laval hüpates surema, et neid vaid armastataks, välja antaks ja arvustataks, rahastataks ja toidetaks, olgu maksumaksja või metseenide raha eest.
Võimeline perfektselt kirjutama sonetti või mis tahes teist riimilist stroofi (ja seda ka tõlkijana tõestanud), on Kangro luules algusest peale valinud vabavärsi, millesse suhtub rigoroosselt. Luuletaja Kangro on enese suhtes eriti range, palju rangem kui proosakirjanik Kangro, kelle tekstidesse on (varem, nüüd enam naljalt mitte) võinud sisse jääda teatavat viimistlematust, päralejõudmatust, ka juhuslikkust (kui „Klaaslast“ hakatakse distantsiga lugema, siis võidakse küsida, kas see tekst poleks võinud mõnevõrra „seista“ saanuna ehk mõne teise, kunstiliselt motiveerituma kuju võtta), ehk kohati ka meelega: sest mõnikord – ja tittede ajastul eriti – eelistavadki lugejad ju vorme, milles on ehedat sisu rohkem ja kunsti vähem, igasugune isiklikkus on kõrges hinnas. Luules seevastu on Kangro algusest peale olnud eriti valiv. See, mis pealiskaudsel lugemisel võib paista elu ja loetu ääremärkustena, on päriselt enamasti hoolikalt selekteeritud ja parimates tekstides vägagi mitmepromilline destillaat, mida on soovitav tarbida ainult täie teadlikkusega ja loomulikult omal vastutusel. Iseäranis kehtib see viimase, Kangro kuuenda luuleraamatu kohta.
Äsja ilmunud „Tuul“ on täiesti kindlalt Kangro parim luulekogu, kokku pandud professionaalse käega ja vormiliselt täiuslik, nõudlik nii iseenda kui ka lugeja suhtes. „Igaühele midagi“, nagu esitluskutses lubatud, küll vaevalt, sest mingit rahvakirjanikku hoolimata suveräänsest ja võidukast positsioonist eesti kirjanduses ei saa Kangrost kunagi, selleks on ta liiga elitaarne, liiga „vaimne“. Kui Kangro oleks tahtnud, et massid ostaksid, oleks raamatu pealkiri pidanud olema „Kodutu perse“, mitte „Tuul“. Selles tekstis on olemas kõik need sõnad, mis on massidele arusaadavad (ent ka paljud teised sõnad ja viited, mis ei pruugi olla – aga millest võib üle lugeda, et „oma osa“ kätte saada – see vastutulelikkus massilugejale on puhas näivus, aga see masse muidugi ei huvita). Pealegi, mitte igaüks ei lähe palja peega kodutule lähemale, et vaadata, kas äkki on näha enamat kui p… („ja tõesti on“), massid on selleks liiga korralikud ja viisakad, liiga hästi kasvatatud, nii lõpmata sallivad (iseenese mugavate eelarvamuste suhtes, muidugi). Kangro teeb seda nende eest, tema vaatab ikka sinna, kuhu vaatamiseks on teised liiga arad, näitab seda, mida on valus vaadata, ja kohustab järele mõtlema, mis see siis õieti on, mida ma nägin. Ega ometi mitte minu enese silmakirjalikkuse võrdkuju? Mis on minu osa selles, et kodutu seal niimoodi, inimväärikusest ilmajäetuna lamab, ja mida ma saan teha, et? Mine siis pärast koju ja ela oma ontlikku elu edasi, nagu midagi poleks olnud. Kui satud lugema enne magamajäämist, saad veel halvad unenäod.
Mis puutub „noisse“ sõnadesse, siis kasutab Kangro neid täiesti pingevabalt ja motiveeritult, sestap pole põhjust sellest eraldi kõnelda. Need kuuluvad tema materialistliku aluspõhjaga loomeparadigmasse täie loomulikkuse, intellektuaalse elegantsiga, ja mitte sellepärast, et viimati viidatud tekstis on nad kõrvuti Bachi ja Baudelaire’iga (ja Honda ja Patek Philippe’iga), pigem seisavad nad inimese lõputu loomuomase silmakirjalikkuse paljastamise teenistuses. On ju Kangro ise täpselt seesama esimese maailma luuletaja, keda ta „Tuules“ ja varasemateski kogudes nii säravalt naeruvääristab, ja lammutades elukutselise literaadi elu fassaade, ei halasta ta ka iseendale. Iseäranis mitte endale, enda üle naerab ta kõlavamalt ja valjemini kui kellegi teise üle, ja nõnda ei saa ükski öelda, et ta on ebaõiglane. Seal, kus luule sõnastatakse millegi väljaonamiseks, võetakse poeesialt (Kangro pigem sureb, kui ise seda sõna kasutab) kõik need kvaliteedid, mida sellele on aegade jooksul omistatud. Sentimentaalselt häälestatud lugeja jäetakse halastamatult külma kätte, lüüriliste ootustega huviline naerdakse välja, üle parda lükatud romantikud tõmbavad abitult vett kurku ja läkastavad endal hinge seest. Saite nüüd luulet, paras teile! Just seda te olete väärt, ainult te ise ei vaevu aru saama, millegipärast. Põhja lähete oma tundlemisega, kapten Kangro loeb teie surmale määratud kõhnakoibsed kehad või lodevad vöökohad üle, ükski jumal ei tule teid päästma.
Ja muide, see elu, mida te elate? Lapselaipu vaatate televiisorist, kõrvale paneerite baklažaane riivsaiaga. Te ei taha teada midagi neist, kellel pole raha lääge, paksu ja tumekollase kõrvitsasupi jaoks, mis maksab 2.70. Märkate te neid maksimarketi näoga naisi, lapsi, kellel on juba kolmeaastaselt maksimarketi nägu peas? Muide, olete peeglisse vaadanud, äkki on see teil endal ka juba ees? Vaevalt küll, te lihtsalt korjate oma šašlõkid ja salatid kokku kohe, kui esimesed rasked piisad langevad, las see filosoofiaraamat jääb sinna kiigele vettima, sellal kui nood, kes jäävad samal ajal kusagil varingu alla, „nakatuvad, lähevad mädanema / enne täis-ikka jõudmist“. Tõepoolest, „kes nüüd ei transtsendeeru / on ise süüdi / kes nüüd on vaene / valis selle osa rollimängus“. Ikka kindlasti või? Ah jaa, muidugi. Me pole kunagi elanud nii hästi. Ainult et see kehaline elu pole kõigest enesepetust hoolimata ikka ei midagi muud kui valmistumine kõdunemiseks – sellekssamaks, millelt on turvalisem ja meeldivam pilk kõrvale pöörata, kui peaks näidatama. Ükski ei usu ju, et on surelik. See oleks liiga ebamugav.
Kangro loomingu kese on inimene olemise ebamugavuse sõnastamine. Juttudes läheb kõik teisiti, kui minategelane tahaks (keppi ei saa, lapsesaamine ei õnnestu, meestel on ikka mõni viga küljes: mehed, muide, on objektistatud viisil, mil meestel on aegade jooksul olnud kombeks objektistada naisi), kohati on ebamugavus nii suur, et sees hakkab keerama (naljakas on ka, aga tavaliselt ainult alguses). Ebamugavuse põhjus on kehalise elu determineeritus surmale ja lagunemisele ning selle faktilisuse salgamine (väga halvad asjad juhtuvad ainult teistega); teisalt aga silmakirjalik eeldus, et elu peab olema õnnelik ja ilus – vähemasti siis, kui me sellest teistele räägime –, aga no ei ole, tegelikult ju ei ole. Ausalt tuleb rääkida, kurat. Kangro lammutab inimese illusioone iseenda kohta halastamatult, aga õiglaselt, sunnib nägema nende kannatust, kelle häda on liiga suur, et me selle peale mõelda tahaksime, ja naeruvääristab „esimest maailma“, kes kujutab ette, et loodusseadused temasse ei puutu. Nõuab üksjagu kujutlusvõimet, et sedasorti halastamatu inimlikkuse alt nn positiivne programm üles leida. Mida ma siis ikkagi tegema peaksin, et see kodutu oma inimväärikuse tagasi saaks? Kas ma pälvin parema surma, kui annan 2.70 kõrvitsasupi jaoks sellele, kellel endal seda raha pole? Riigi, raisa, peale pole ju mõtet loota.
Tuuled puhuvad rannad paljaks ja löövad veed külmaks, aga jumal sõnumit ei saada. Raudse iroonialaeva kapten Kangro vaatab nutitelefonist järele: ei, ta ei ole kirjutanud. Aga õhk on puhas ja karge, korraks on kergem hingata.
Lisa kommentaar