Jan-Werner Müller,
Saksa keelest tõlkinud Triinu Pakk-Allmann
Kas “mõtlemispaus” ilma mõteteta?
Juba 2005. aastal märkis Luxembourg’i peaminister Jean-Claude Juncker ametliku mõtlemispausi kohta, mille EL oli välja kuulutanud pärast seda, kui Prantsuse ja Hollandi valijad konstitutsioonile “ei” ütlesid: “Ma näen küll pausi, aga mitte kuigi palju mõtlemist.” See olukord ei ole tänini kuigivõrd muutunud. 2006. aasta keskpaiku pikendasid Euroopa poliitilised liidrid mõtlemisaega veel aasta võrra, uusi põhjapanevaid visioone ei ole nad aga Euroopa kodanikele pakkunud, ehkki Juncker oli kurtnud – paatosega, mis pole EL-iga seotud retoorikas just ebatavaline – et kodanikud ei “armasta” enam oma Liitu ja et EL ei ärata neis enam “unistusi”. Samal ajal ei paista Euroopa eliit soovivat pühenduda ka tahtlikult visioonivabale pragmatismile, mis teoreetiliselt oleks üks võimalus edasiliikumiseks. Kuidas siis tuleks kujutleda seda Euroopa “uut alust”, millele Angela Merkel viitas oma esimeses Euroopa-poliitikale pühendatud kõnes Saksamaa Liidunõukogus?
Kas selle pausi näiv mõttelagedus on seotud ka asjaoluga, et akadeemilised diskussioonid Euroopa-kontseptsioonide teemal on jõudnud ummikusse ega suuda seetõttu pakkuda ei kodanikele ega poliitikutele värsket mõtlemisainet? Mitte tingimata. Teoreetiliselt on olemas kolm põhilist omavahel võistlevat nägemust EL-ist, mille kilde imbub aeg-ajalt isegi poliitilistesse vaidlustesse, moodustamata siiski iga kord järjekindlat tervikut. Seega oleks vaeva väärt mõningad nende visioonide plussid ja miinused läbi vaielda.
Esiteks leidub ikka veel üksikuid EL-i kui tulevase “rahvusriikidest koosneva riigi” eestkõnelejaid. Need eestkõnelejad, keda mõnevõrra ebatäpselt nimetatakse föderalistideks, on alati pidanud konstitutsiooni olemuslikult tähtsaks sammuks teel föderaalse Euroopa riigi poole. Niisuguse föderaalriigi vajadust võib õigustada mitmeti: teadlikult eetilistel alustel, väites, et klassikalise rahvusriigi sõjakas minevik on selle moraalset substantsi põhjalikult kompromiteerinud; või ka praktilise preventiivse vahendina konfliktialtide rahvusriikide ohjeshoidmiseks.
Ent Euroopa Liitriiki saab õigustada ka täiesti teistsuguselt, mõneti isegi vastandlikult positsioonilt. Näiteks Briti politoloog Glyn Morgan on oma paljuvaieldud raamatus “Euroopa üliriigi idee” püüdnud demonstreerida, et jõuline üleeuroopalise julgeoleku idee nõuab ka üleeuroopalist riiki – Morgani sõnul on Euroopa eliidist lihtsalt vastutustundetu jääda rahulikult lootma oma kestvale strateegilisele sõltuvusele USA-st.1 Ja muidugi kehtib alati seegi argument, et ainult tugev EL võib päästa “euroopaliku ühiskonnamudeli”.
Viimastel aastatel on ilmnenud, et praktiliselt kõigis Euroopa riikides lihtsalt puudub see enamus, kellele oleks meele järele Euroopa föderaalne riik; konstitutsiooniteemalised vaidlused on selle – vastupidiselt paljude eurofiilide ootustele – enam kui selgeks teinud. Niisugune skeptitsism on mõistagi tärganud asjaolust, et paljud föderalistlikud argumendid paistavad lähemal vaatlusel üpris kahtlased: näiteks ei ole olemas mingit üht ja ainukest euroopalikku ühiskonnamudelit. Erinevused näiteks Skandinaavia riikide, Vahemeremaade ja Iirimaa või Suurbritannia taoliste “Atlandi-äärsete liberaalsete riikide” vahel on mõnes osas märksa suuremad kui erinevus Euroopa kui terviku ja USA vahel.
Teisalt on viimastel aastatel teadliku alternatiivina föderaalriigi unelmale hakanud maad võtma niisugune nägemus Euroopast, mida võiks nimetada “rahvusüleseks multikulturalismiks”. See perspektiiv taotleb niisugust Liitu, mille ülesanne seisneks eeskätt mitmekesisuse ja erinevuste tunnustamises ja säilitamises. Selle asemel et püüelda klassikalise homogeense riigi poole, püüaks säärane Euroopa saada “erinevuste ühenduseks”, omamoodi “Teise riigiks”, kui tsiteerida mõjukat õigusteadlast Joseph Weilerit. Siin saab Euroopa tähtsaimaks vooruseks sallivus; seda, et liit on föderaalse õigusega, kuid ilma föderaalse riigita üksus, ei peeta enam nõrkuseks, vaid pigem osaks üleeuroopalisest moraalsest “ümberkasvatusest” või isegi emantsipeerumiseks eurooplaste varasemast rahvuslikust identiteedist. Weileri järgi kutsutakse eurooplasi üles EL-ile kuuletuma, kuid keegi ei saa neid selleks sundida, sest EL-il kui niisugusel puuduvad survevahendid oma kodanike sundimiseks. Ent “Euroopa rahvaste nimel” vastuvõetud seadustele kuuletumine saab vahendiks, mille abil saab “natsionalisti meie sees” pidevalt ohjes hoida ja sallivust harjutada. Nagu Euroopa föderaalriigi pooldajad, nii näevad sellegi nägemuse toetajad Euroopas lõpuks kõlbelise kasvatuse vahendit – ainult mitte päris nii silmatorkavalt.
Väärib rõhutamist, et mitte mingil juhul ei taha sedalaadi rahvusülese multikulturalismi pooldajad Liidu kujundamist föderaalseks demokraatiaks. Pigem kujutlevad nad mingisugust niinimetatud “demoi-kraatiat”, mis ei tähenda mitte ühe rahva ehk ühe “deemose”, vaid pigem sellist rahvaste – ehk “demoi” – võimu, kus rahvad teadlikult kinnitavad ja soovivad säilitada oma erinevusi. Selles nägemuses on palju säärast, mis mõjub ahvatlevalt. Tekib ainult küsimus, kui usaldusväärsed on Euroopa liidrid sedalaadi rahvusülest multikulturalismi propageerides, kui nad samal ajal kodus naiivse “multikulturalismi” oletatavaid illusioone rõhukalt tõrjuvad, nagu seda kuuleb praeguseks juba peaaegu kõigi riikide tavalises poliitilises retoorikas. Kas vastastikuse tunnustamise põhimõtet on võimalik meelevaldselt suruda üksnes teatavate poliitikalõikude või -tasandite raamesse?
Ja edasi tahaks küsida, kas ei ole õilis jutt “Euroopa võitlusest tunnustuse eest” pelgalt suitsukatteks faktile, et sellest “tunnustamisest” kõneldes peetakse eeskätt silmas läbinisti proosaliste rahvuslike korralduste ja normide tunnustamist? Kahtlemata oleksid prantslased tunnustanud seda nüüdseks juba kõnekäänuliseks muutunud “Poola torumeest” ühes kõige tema kultuurilise eripäraga – oleks ta vaid kodus püsinud, selle asemel et pürgida Pariisi bideesid parandama. See ongi peamine põhjus, miks sallivust ning Euroopat kui teekonda ja “igavest saamist” puudutav retoorika Euroopa juhtide suus nii võltsilt kõlab. Juba enne 2005. aasta referendumit kirjutasid Dominique de Villepin ja Jorge Semprśn raamatus “Euroopa inimesest”, et Euroopa olemust võib kirjeldada kui “oma teed käivat unelmat”, un rźve qui voyage2. Nii briljantsed fraasid kõlavad kahtlemata pilkena nendegi kõrvus, kes ei pea Euroopat neoliberaalseks, töökohti hävitavaks bürokraatiamasinaks.
Rahvusülese multikulturaalse Euroopa peamine eeskuju on Kanada – isegi kui selle vaate pooldajad alati asja nii ei esita. Kanada on ainuke riik, mis on ühekorraga nii sisserändajate maa, paljurahvuseline poliitiline lapitekk kui ka riik, mille konstitutsiooni on sisse kirjutatud multikulturalismi printsiip. Kui asja seega vaadata vaikimisi kanadalikust perspektiivist, siis ei ole konstitutsioonilepingu esialgne läbikukkumine mingi tragöödia. Kanadalased on enam kui kaks aastakümmet pingutanud mingi konstitutsioonilise “kokkuleppe” saavutamise nimel – siiani tulutult. Tulemusest tähtsam on aga asjaolu, et see protsess – või vestlus, nagu seda tihti nimetatakse – üha kestab; see annab võimaluse tõmmata kaasa uusi hääli, arutelu süvendada ja laiendada. Pole ime, et kanadalased selle lõputu konstitutsioonilise vestluse kohta ütlevad “see me olemegi” – otsekui oleks riigist saanud gadameriaanide rahvus.
Kolmas nägemus Euroopast ei ole tegelikult midagi muud kui olemasoleva Brüsseli bürokraatia õigustus, mis viib mõtted tagasi Helmut Schmidti kuulsa märkuse juurde, et see, kellel on nägemusi, peab arsti juurde minema. Sellest tehnokraatlikust vaatenurgast täidab Brüssel tänapäeval samalaadseid funktsioone, nagu rahvusriigid neid delegeerivad mittevalitavatele institutsioonidele – klassikaliseks näiteks on keskpangad (ehkki paljude tehnokraatliku perspektiivi propageerijate meelest on Euroopa Keskpank tegelikult juba liiga sõltumatuks muutunud: isegi Saksa föderaalpangal ei olnud nii ulatuslikku manööverdamisruumi).
Teisalt, kinnitavad tehnokraadid, jäävad kodanike jaoks kõige olulisemad poliitikavaldkonnad – eeskätt sotsiaalpoliitika ja haridus – liikmesriikide kontrolli alla. Sellest perspektiivist vaadates ei ole Brüssel niisiis mitte aeglaselt kujunev valitsus, vaid pigem kobar reguleerivaid agentuure, ja seda tihti Euroopa tarbijate hüvanguks, kes varsti ei pea näiteks enam maksma oma mobiiltelefonide üle mõistuse käivaid roaming-tasusid. Need agentuurid omakorda on osa riiklike ja rahvusüleste kontrollmehhanismide süsteemist, mis võivad tõkestada kõikvõimalike despootlike tendentside teket Brüsselis. Niisiis on nurinad Liidu oletatava demokraatiadefitsiidi üle tehnokraatide meelest parimal juhul följetoniaine, halvimal juhul aga väikeste Madisonideks pürgijate kunstlikult elushoitavad debatid, et Brüsselist ikka edaspidigi voolaks raha “Euroopa demokraatia” teemalisteks uuringuteks.
Nende kolme Euroopa-nägemuse üle vaidlemiseks on piisavalt põhjust – kindlasti ei ole ükski neist ei Euroopa Liidu tänase olukorra ega tema võimaliku tuleviku osas jäägitult eksiteel. Föderaalne riik on kauge nägemus, kuid poliitilistes kõnedes seatakse seda jätkuvalt eesmärgiks, nagu oleks mingi teistsugune lõpptulemus täiesti mõeldamatu; tehnokraadid omalt poolt leiavad iga päevaga üha uut kinnitust oma usule, et legitiimsuse oletatav kriis ei olegi tegelikult kriis, sest EL elab ja toimib silmanähtavalt edasi. Samal ajal võidavad “demoi-kraadid” endale üha enam poolehoidjaid ülikoolides – mitte viimases järjekorras vahest just seetõttu, et normatiivselt kipuvad nad õigustama status quod, jättes samal ajal tuleviku tarbeks avatuks peaaegu kõik võimalused.
Ent selge on seegi, et debatt Euroopa tuleviku üle peab jõudma kaugemale lihtlabasest küsimusest: “Kui palju Euroopat me õieti tahame?” Esiteks tuleb täpsemalt määratleda selged kriteeriumid, mille abil mitmesuguseid Euro-visioone mõõta – ehkki mitte kõik kriteeriumid ei ole omavahel lepitatavad ega isegi mitte ühismõõdulised. Selles osas põrkuvad need, kes soovivad mõttepausi tõesti järelemõtlemiseks kasutada, märksa sügavamale küsimusele: kas on olemas mingit üksmeelselt või vähemalt enamuse poolt tunnustatavat üleeuroopalikku poliitilist mõtet? Kui vastus peaks eitav olema, siis võiks põhimõttekindel pühendumine pragmatismile ja Liidule kui omamoodi rahvaste ühendusele olla praegu kõige ausam alternatiiv suuresõnalistele nägemustele. Klassikalist hai- ehk jalgrattaargumenti – et EL peab pidevalt edasi liikuma, et mitte surra või ümber kukkuda, ja vajab seetõttu ikka uusi suuri projekte silmapiiril – ei anna empiiriliselt tõendada: praegune paus võib föderaliste küll nörritada, ent näitab ka, et paigalseisev EL ei pruugi tingimata kohe hingusele minna. On ülimalt tõenäoline, et Brüsseli eliit ei taha seda fakti alguses tunnistada – nende retoorika kõigub jätkuvalt viimsepäeva-stsenaariumi ja samalaadi euro-suhtekorralduse vahet, mis oli levinud juba ammu enne referendumeid ja mis tegeleb alati ainult sellega, kuidas Euroopa end kõige paremini “müüa” saaks.
Jan-Werner Müller, Denkpause ohne Gedanken? IWM Post 94, sügis 2006, ja Eurozine (www.eurozine.com). © Jan-Werner Müller.
1 G. M o r g a n, The Idea of a European Superstate. Princeton 2005.
2 D de V i l l e p i n ja J. S e m p r ú n, L’Homme Européen. Pariis 2005.