Oudekki Loone
Kellele Stockmann, kellele Toompea
Mihkel Raud, “Sinine on sinu taevas”
- sajandi teiseks pooleks oli suur hulk kriminaalromaanide süžeesid juba efektselt ära kirjutatud. Reaalmaailmas tegi märkimisväärse tehnilise arenguhüppe ka kuritegude uurimine, hakates nõudma nüüd nii keerukaid vahendeid, et see eradetektiivid politseiuurijate kõrvalt lootusetult välja tõrjus. Muutunud olukorras otsisidki kriminaalromaanid pääseteed keskendumisest tollelesamale tehnikale ja politseitöö eri aspektidele või siis astusid sammu kõrvale õigusemõistjate juurde.
Soolokarakteritega mõistatuslood aga kitsendasid küsimuse “kes sellest kasu saab?” küsimuseks “kes saab võimu?” ning hakkasid kaardistama poliitikamaailma elu, mis polnud kriminaalsest vähem keerukas ja okkaline. Ka Mihkel Raud oma debüütromaanis “Sinine on sinu taevas” on valinud just niisuguse tee, süüvides Eesti ühiskonna eripäradesse, dekoreerides lugu Stockmannis vedelevate punastesse saabastesse kängitsetud jalgade ja hoonetesse laskuvate lennukitega ning palmitsedes igaks juhuks juurde ka vana hea krimkaliini mõnede noorte tüdrukute õõvastavast saatusest. Kogu sellele segule puistab Raud ohtralt peale omadussõnu ja lõppematuid võrdlusi – kui 4. peatüki alguses juba kolmandas järjestikuses lauses “a nagu b”- konstruktsiooni kohtasin ja seepeale unustanud olin, kuidas imikute hingeelu siin täpselt asjasse puutub, tundsin, et kui ma veel ühte võrdlust näen, siis ma löön kedagi.
Tehnika
Tegelikult muidugi ei löönud, vaid hoopis mõtlesin kahetsusega, et Mark Twaini 1878. aastal kirja pandud jutustust “Lood suuremeelsetest tegudest” on mõned inimesed kahjuks liiga tõsiselt võtnud. Sealhulgas arvatavasti ka teost toimetanud Pärle Sepping-Raud, kes ilmselt otsustas vältida Twaini kuulsa Snodgrassi viga ning kõik need algaja liigsed ilukõneõied ja aakrite viisi adjektiive puutumata jätta. Oma abikaasat ei saa ju ukse taha jätta nagu kodutut puudlit, seega tuleb lasta algajal oma vead ise avastada. Suur osa võrdlustest ja muudest kaunististest on küll ilusad, vahvad või vaimukadki, kuid selle kirjususe tulemusena kogupilt kaob ning isegi dialoogi ““Kõik surevad kunagi.” – “Kas nagu Beethoven?”” ei jaksa nagu-rägastikesse veetud vaim enam vääriliselt hinnata. Seda enam, kui seejärel veel ka üle korratakse, et Beethoveniga võrdlemine ikka tõesti teeb võrreldavale au (lk 157).
Siiski, karmim harvendamine oleks ehk lasknud ühest teose suurimast tehnilisest puudusest suurima vooruse teha. Nimelt arvatavasti teleseriaalidest mõjutatud hakitud ülesehitus, kus ebaromaanilikult iga emotsiooni jaoks eraldi karakter luuakse, võinuks iseenesest võimaldada väga mitmekihilist ja silmapaistvat jutustamisviisi. Aga see tee on pooleli jäänud, peatükid ei moodusta omaette tervikuid ega lühilugusid – vorm, mille kirjutamiseks Mihkel Raual ilmselgelt annet on. Praegusel kujul jäävad ümbritsevast reaalsusest mängleva kergusega väljanopitud tähenduslikud minijuhtumid õhku rippuma, autor üritab ühekorraga kirjutada nii lühikest kui pikka narratiivi, aga tulemusele ei saagi ühtki vorminime anda või seda mingiks tervikuks pidada.
Niisuguses segaduses jääb ka peategelase karakter üheplaaniliseks, teiste tegelaste nimed, näod ja väljendusviisid segunevad sootuks ning dramaatilise 18. peatüki alguses tuleb lehekülgi tagasi keerata, et meelde tuletada, kes oli õieti see Brigitta ja kas peaks talle kuidagi kaasa tundma, ning terroristlik rühmitus tundub olevat kokku pandud kõige ebatõenäolisematest kujudest.
Revolutsioon
Kuigi Raud on rõhutanud, et spiooniromaanide mängumaale ta otseselt ei kipu ja poliitika moodustab tal lihtsalt tausta osutamaks tänapäeva Eesti ühiskonna kitsaskohtadele, on see dekoratsioon kahjuks äärmiselt ebausutavalt maalitud. Ebausutavasse maailma aga usutavaid, reaalsete inimestena mõjuvaid karaktereid paigutada on peaaegu lootusetu ülesanne. Poliitilise põneviku põhiprobleem – võim – on loos sootuks kaduma läinud. Terrorism ei ole lihtsalt täiskasvanute luurekamäng või hullumeelse soov vaadata, kuidas kivid lendavad, vaid tal on oma strateegiline eesmärk – haarata võim maksimaalselt enda kätte (millise programmi huvides täpselt, on järgmise taseme küsimus). Vägivald on vahend, mitte eesmärk.
RAF, kellest autor tundub olevat inspiratsiooni saanud, püüdis oma vägivallaaktide abil viia töölisklassi seisundini, et see nõuaks riigikorra vahetust ja tõuseks üles revolutsioonile (ning mitte ainult Saksamaal). Niisamuti oli töölisklassi võimu kehtestamisele ja riigipöördele suunatud Itaalia Brigate Rosse. Tänapäeva “rahvusvaheline terrorism” on suunatud ühe võimu kõrvaldamisele teise huvides. Kuid kõik need mehhanismid on toiminud tingimustes, kus ka näiteks 500-liikmeline organisatsioon on alles tilluke rakuke ning üleriiklikule mängutandrile alla 2–5 miljoni toetajaga gruppidel eriti asja ei ole. Sellisel puhul on vägivallaaktide eesmärk suurema koherentsuse saavutamine, enesele tähelepanu nõudmine ja oma jõu demonstreerimine, sest terve elanikkonna kontrollimiseks oleks vaja juba suurejoonelist armeed (liiatigi kui see elanikkond on tugevalt jagunenud kergesti mobiliseeritavatesse poliitilistesse gruppidesse, ametiühingutest rääkimata).
Kes oleks tänapäeva Eestis tõenäoline terrorist? Jättes arutlemata selle sõna ambivalentsuse üle, võib lühidalt öelda: mitte keegi. Eestis ei ole mõtet teha terroristlikke akte. Eesti on väikese selgelt piiritletud territooriumi, tillukese elanikkonnaga suletud riik. Eestis on 500-liikmelisel hästikorraldatud organisatsioonil juba endal ülemaaline mõjujõud (arvestades mõne parlamendiliikme tuge). Siin tähendab pommide ehitamine, relvade kogumine, inimeste väljaõpetamine, selleks et siis lihtsalt Stockmann õhku lasta, mõttetut jõukulu, ning sellega võib hakkama saada ainult loll või hullumeelne (see aga on juba pigem kriminaalromaanide ampluaa). Rühmitus, mis suudab kiiresti paigutada Stockmanni kuusteist lõhkekeha, ei pea seda tegema – sellise võimekuse korral on mõistlik kohe Toompeale marssida.
Eesti väiksus muudab kahtlaseks ka romaanis kujutatud politseipoolse visioonitu rabelemise. Kui heita pilk meie reaalsesse ajalukku, siis on ju hästi teada, kuidas vapsid ei suutnud oma plaane ega tegusid politsei eest salajas hoida, 1920. aastate kommunistidest rääkimata: ka väikest salaorganisatsiooni on siin küllalt keeruline peita. Sedagi tegevusliini oleks saanud parandada võimuküsimuse sissetoomisega, lastes näiteks poliitikutel politseitööd ideoloogilistel põhjustel ignoreerida…
Kõrvalepõikena: teatud välispoliitilistes oludes võiks muidugi olla kellelgi huvi panna Venemaad Eesti siseasjadesse jõuga sekkuma. Kõige lihtsam viis selleks oleks aga ässitada mingi huvigrupp kohalikke venelasi tapma, koonduslaagritesse paigutama või relva ähvardusel välja saatma (mis paneks ka EL-i ja NATO Eestist külmalt ära pöörduma). Kuid niisugunegi stsenaarium on oma olemuselt tsipa robustne ja vähetõenäoline ning võiks anda ainet pigem fantaasiaromaaniks rahvusliku valitsuse liialduste teemal. Selle asemel et terveid linnakvartaleid hävitada, tasuks Eesti poliitpõnevikel usutavuse saavutamiseks pöörduda rohkem diplomaatia sametkinnaste ja “valgete riigipöörete” maailma.
Raud vihjab, et hullumeelse ajakirjaniku, kes soovib Eestis kaost luua vaid seetõttu, et “see on nii lihtne”, tellis too arvatavasti ainus praegu elusolev Eesti kodanik, kes on siin riigis astunud konkreetseid samme vägivaldseks võimuhaaramiseks. Kuid see aspekt ei tee lugu usutavamaks. Too kodanik, eriti kui eeldada, et tal on nii suurel hulgal militaarset teavet, sidemeid, vahendeid, sinisilmsetest noortest ja tehnilistest professionaalidest rääkimata, saaks väga hästi aru, et Eestis võib kohe coup d’état’ kallale asuda.
Niisiis vajabki “Sinine on sinu taevas” pisaraidkiskuvaid finesse jalutust klaverimängijast ja tema väiksest tütrest. Lugu muutub teises pooles igavaks. Võimuküsimuse täielik puudumine ei luba ka lugejal loogiliselt otsustada, kas FSB üldse kuidagi asjasse puutub. Ning tundub juba liiast nõudagi, et raamatul mingisugune lõpplahendus oleks.
Seks
Realistlikku maitset võiksid lisada armastuslugu ning need (kohustuslikud) seksistseenid, ilma milleta Raud polekski justkui Raud ning millest ei saa seetõttu üle vaadata. On ta ju üks väheseid autoreid, kes professionaalsel tasemel püüab lahendada seda tüütut probleemi, mida tekitab korralikult funktsioneeriva vande- ja seksisõnade varamu puudumine eesti kirjanduskeeles ning mis seisab ka näiteks iga ilukirjanduse eestindaja ees, kui see soovib korraga vältida nii silmakirjalikkust kui labasust.
“Sinine on sinu taevas” keerab aga vindi üle, sukeldudes naturalismi vaid ilmse sooviga lugejat õrritada, paremsirgena näkku löövate detailidega. See aga kisub tähelepanu loost endast eemale.
Head põnevikud ja spioonilood on tihti armastusega läbi põimitud – näiteks Len Deightoni kuulsa sarja avateost “The Berlin Game” võib nimetada eelkõige armastusromaaniks ja alles teises järjekorras põnevikuks –, aga otsese seksuaalakti kirjeldused on seal harilikult vaid maitseaine, pingelanguse või tegelase tutvustuse rollis ja lühidad (“Tee minuga, ütles Chiara. Mees täitis tema soovi”)[1], vihjelised (kordade nummerdus koos iroonilise aruteluga meeste ja naiste erinevusest Fiat Panda ja Volvo võrdleva analüüsi põhjal)[2] ning mõnikord romantilised nagu armastuskiri. Usutavust lisab ka seotus loo enese kulgemisega, näiteks David Ignatiusel: “Kui naine tuli teda esmakordselt haiglasse vaatama, siis avas ta oma vihmamantli paljastamaks rinnahoidjat, sukapaelu ja piimjasvalget nahka. Gretchen plaanis tema riista imeda. Ferris tõrkus natuke, tundes end reetvat kõiki neid haavatud Joesid osakonnas, aga mitte kauaks.” Või mõned peatükid edasi: “Ta sisenes naisesse aeglaselt, kuid too tõmbas teda sügavamale. Alice’i keha liikus kiiresti ja ta hüüdis mehe poole. Enne kui Ferris suutis vastata, jõudsid nende kehad järsku samasse ihakuristikku. Ta tundis naist enda ümber pingule tõmbuvat ning kaotas oma olemuse naudingujudinasse, mis kandis nad koos valgesse valgusesse.”[3] Suhe Alice’i ja Gretcheniga saab selgeks – ning see selgus osutub hiljem lahenduse kokkulapitamisel ootamatult oluliseks.
Raua täisvalgusesse asetatud kirjeldus – “Voodini jõudes viskus ta kaksiratsi mu otsa…… Küüntega mu rinnale pikki veritsevaid jälgi vedades sulges ta silmad ja hüüdis häälega, milles puudus nii teesklus kui hapnik “Ma tulen! Oh Jeesus. Ma tulen”… “Võta mind tagant,” andis ta vastuvaidlemist välistaval toonil korralduse”, – mõjub eelkirjeldatud taustal mõneti piinlikult, ja seda mitte väikekodanlikust häbist lihalike mõnude pärast.
Eesti
Kui spioonilood (või ka poliitpõnevikud laiemalt) on mõeldud eelkõige inimestele, kes loevad põnevusega ajalehtede poliitikakülgi, siis Raua esiklugu rohkem neile, keda ei jäta külmaks internetikommentaariumes toimuv. Halastamatu aususega on autor näidanud kõigi nondes sissekannetes luuravate probleemide reaalelulisi taustu: poliitilise klassi ülbet enesekindlust, enese äravalituks ja kõigi teiste “lolliks” pidamist (ka intellektuaalide seas), kättemaksu käsitamist igasuguse inimtegevuse alusmotiivina, enesekesksuse ülistamist – kuni selleni välja, et Berliini teletornis viibimine ei tekita mõtetki näiteks Alexanderplatzi tähendusest selle riigi ajaloos ja kultuuris, vaid muretsetakse selle pärast, et sealses maailma märkimisväärsete teletornide nimekirjas pole Tallinna oma mainitud. Ka siin tekib tahtmatult nukker võrdlus Deightoni minategelasega, kes inglaslikule patriotismile ja külma sõja reaalsusele vaatamata tajub Berliini ilmselge empaatiaga.
Ma väga loodan, et Mihkel Raua järgmine raamat ei muretse enam tõsiasja üle, et Eesti kultuur lihtsalt ongi ühes Euroopa nurgas meie enda poolt välja mõeldud, vaid annab sellesse ka oma analüütilise panuse. Mitte ainult püüdes järje peal olla kõiges, mis toimub, loetledes ehmatava detailirikkusega Eesti valukohti, ette kujutades sedagi, mis ei ole teada või millest vaikitakse, vaid ka neid süsteemituid ja fragmentaarseid tükke sidusaks poliitiliseks pildiks kokku pannes, taasluues loogikat seal, kus tunduvad valitsevat juhuslikkus, udusus ja mõistatused.
[1] D. Silva, The Messenger. London, 2006, lk 63.
[2] H. Laurie, The Gun Seller. London, 1996, lk 257.
[3] D. Ignatius, The Body of Lies. London, 2007, lk 69, 123.