Kes süütas tulekahju? Fossiilmajanduse ajaloost

Ilmunud Vikerkaares nr 1-2, 2019

Planeedi Maa kliima on mineviku saadus – aga mitte enam kauge geoloogilise, loodusliku mineviku, mille vanust loeme ajastutes ja aegkondades. See on juhuslikult kokku keeratud viimasel kahel sajandil. Fossiilkütuseid põletades on mõned inimesed selle lühikese ajaga täitnud atmosfääri ülearuse CO₂-ga niisugusel määral, milletaolist ei olnud kogetud mitme miljoni aasta vältel, ja igal hetkel praegu muundab just see uusaja pärand meie ilma äratundmatuseni. 2015. ja 2016. ning järgnenud aastate rekordiline kuumus on minevikus toimunud pideva põletamise üha kasvava heitgaasisumma tagajärg. Maa temperatuuri tõus tuleneb üha suurenevast CO₂ sisaldusest atmosfääris, mis omakorda johtub heitgaaside kuhjumisest, kogu sellest tagasi õhku paisatud süsinikust, mis oli sadu miljoneid aastaid maa all peidus – see on kahtlemata kõige saatuslikum tulekahju, mis iial puhkenud.^[1]

Niisiis võiks väita, et kõva kliimateaduse kõrval peaks just ajalugu olema tähtis globaalset soojenemist uuriv valdkond. Või vähemalt peaks kogu seda protsessi puudutav uurimistöö olema kantud ajalooteadlikkusest – ja teatud määral see tõesti juba ongi nii, kuna uurimisobjektiks on juba definitsiooni poolest ajas toimunud muutumine. Oma „Ajaloomanifestis“ osutavad Jo Guldi ja David Armitage, et kliimateadlased „on ise seda märkamata saanud ajaloolasteks“ lihtsalt inimtekkelisuse kinnitamise läbi; sedamööda, kuidas nende teadus edasi areneb ja tõeliselt katastroofilise kliimamuutuse ärahoidmise väljavaated päev-päevalt kahanevad, sõeluvad nad mineviku ja tuleviku vahet läbi oleviku, mis narmendab mõlemas suunas.^[2] Muutumine ajas – ajalooteaduse eriala – on päevakorral, kuna kaks viimast sajandit ründavad meid selja tagant nagu maalihe ning tõukavad meid tuleviku poole, milles Maa peal võivad valitseda väljakannatamatud tingimused. Niisugune on lühidalt kokku võetuna sõnum, mida edastavad tuhanded ja tuhanded kliimateadlased. Aga võiks küsida: kas ajaloolased on neile vastanud?

Siin artiklis visandatakse meie muutuva kliima ajaloo uurimise kava. Alustuseks eristame selle uurimistöö ühest juba rohkem juurdunud uurimisvallast: sellest, kuidas kliima kõikumine on mõjutanud mineviku ühiskondi. Toome ette põhjusi, miks kliima ajalukku sügavamalt süveneda, kusjuures enamik neist taandub lihtsale küsimusele: kes selle epohhiloova tule süütas ja seda levitas? Võtame sihikule fossiilkütustel põhineva majanduse kui peamise kliimamuutust taganttõukava jõu ning vaatleme siis mõningaid tegelikke näiteid Briti impeeriumi annaalidest, kelle tegevus aurujõu viimisel Indiasse ja teistesse kolooniatesse osutus selle eripärase majandusliigi levitamisel otsustavaks. Seejärel pöördume tagasi mõne ajaloolist vastutust ja põhjuslikkust puudutava kontseptuaalse küsimuse juurde. „Antropotseen“ kui nüüdseks üldiselt tunnustatud kontseptsioon kliimamuutuse kohta nimetab selle tule taga seisva jõuna üht universaalset toimijaliiki, inimest; samalaadne tendents sisaldub levinud argumendis, et Nõukogude Liit ja selle satelliitriigid kuulusid kõigi aegade kõige hullemate saastajate hulka. Vastupidiselt säärasele üldjoonelisele süüdistamisele on siin visandatud tööplaan ülevalt ahenev ning lõpuks ka näitlikustatud naasmisega söelõkete juurde, mis Indias praegu aina laiemalt loidavad.

Kliima ajaloos ja ajalugu kliimas

Siiani on üleilmne antropogeenne soojenemine ajendanud uurima peamiselt seda, millist mõju avaldas mineviku ühiskondadele mitteantropogeenne jahenemine. Monumendiks säärase uurimistöö võimalikele saavutustele on Geoffrey Parkeri „Globaalne kriis: Sõda, kliimamuutus ja katastroof 17. sajandil“, olümposlik kroonika, mis kirjeldab, kuidas väike jääaeg tõi igasse maailmanurka äärmist külma, põuda, paduvihma ja muid anomaaliaid, andes seeläbi oma panuse – mitte üksinda, nagu Parker väga hoolikalt rõhutab, kuid ühe sädeme või raskendava asjaoluna ning globaalse ühisnimetajana – näljahädade, mässude, riisumise, vägistamise, pogrommide, kuningatapu, kodusõja, dünastilise sõja, ususõja ja lõputu hulga muude hädade puhkemisse Hiinast Rootsini. Selle kibedas laastamistöös võis otsa saada üks kolmandik Maa inimelanikkonnast.^[3] Ühes teises samasse žanri kuuluvas teoses pealkirjaga „Mässukliima varauusaegses Osmanite impeeriumis“, mis võib isegi vastata oma pretensioonile olla „siiani kõige detailsem analüüs mõnest suuremat sorti kliimakriisist“, vaatleb Sam White, kuidas väike jääaeg kulges Anatoolias ja Levandis: talupoegadel, kes niigi kannatasid ennenägematu põua ja ikalduse all, kästi toita impeeriumi sõjamasinat üha tõusvate maksudega.^[4] See kombinatsioon ajas neil kopsu üle maksa ja õhutas tõusma üles maksukogujate vastu, ohjeldamatult röövima ning moodustama rahvaarmeesid, kes märatsesid maal ringi, sellal kui halb ilm – mida põhjustasid päikesekiirguse loomulikud kõikumised ja vulkaaniline tegevus – üha õõnestas põllumajanduse aluseid. 17. sajandil Osmanite riiki tabanud kaose varasemad uurijad on otsinud seletusi valitsejate ja alamate vahekordadest, heitmata pilkugi kliimale, mille rüpes nood elasid; ent selle teguri suhtes „hellaks tehtuna, nagu me tänapäeval oleme“, näib niisugune kahe silma vahele jätmine hämmastav. „Maailmas, mis seisab silmitsi üleilmse soojenemisega, peaks kliima tähtsus inimsoo asjadele olema kergesti mõistetav.“^[5]

See on soojeneva maailma esimene historiograafiline revolutsioon: uurida kliimat ajaloos.^[6] Seda on tohutult hõlbustanud kliimateadlaste töö, kes on andnud ajaloolaste käsutusse terveid arhiivitäisi andmeid – jääpuursüdamikke, puude aastarõngaid, järvedesse sadestunud õietolmu ja spoore –, mis jutustavad senitundmatuid lugusid sellest, millal ja kus äärmuslikud kliimasündmused aset leidsid; neid arhiive saab võrrelda kirjade ja päevikutega, laevade logiraamatutega ja maalidega ning muude allikatega, millega ajaloolased on harjunud töötama. Praegune soojenemine võib heita valgust minevikusündmustele, mida arvasime juba tundvat läbi ja lõhki. Kannustatuna arusaamast, et see tõesti muudab kõike, ning vastselt avanenud arhiivide abiga püüavad mõned rekonstrueerida kogu inimajaloo kaart pika tantsuna läbi kliima paremate ja halvemate perioodide, Niiluse delta asustamisest kuni Rooma impeeriumi languseni ja sealtkaudu valgustusajastuni ning edasi.^[7]

Praegune soojenemine võib heita valgust minevikusündmustele, mida arvasime juba tundvat läbi ja lõhki.

Niisugusel ajalool on oma hundiaugud ja piirangud. Näiteks vana kliimadeterminismi kummitus. Ühes USA Teaduste Akadeemia toimetistes ilmunud essees suhestavad seitse uurijat temperatuuri kõikumisi „harmoonia- ja kriisiperioodidega“ põhjapoolkeral enne 1800. aastat, sisestades mudelitesse muutujaid nagu elanikkonna suurus, toitumuslik olukord, migratsioon, epideemiad ja sõda ning järeldades, et „lõppkokkuvõttes oli kliimamuutus tööstuseelsetes ühiskondades inimkonna kriiside peamiseks põhjuseks“.^[8] Aga seda kirjutab geograafidest koosnev uurimisrühm; ei Parkerit ega White’i saa süüdistada monokausaalsete seletustega mängimises – vastupidi, nende tööd jälgivad kliimamuutuse mõjusid nii, nagu need diferentsiaalselt liigendatuna ilmuvad läbi 17. sajandi sotsiaalsete suhete. Siin on probleem muus.

Parker vähemalt tunneb huvi, kuidas võivad inimesed õppida kohastuma vaenuliku kliimaga ning „valmistuda pikaajaliseks taastumiseks“ pärast katastroofi.^[9] Tema uurimus on kainestav õppetükk kõigest, mis võib viltu minna, kui tsivilisatsioonil kliimavaip jalge alt tõmmatakse; raamitud mõtisklustega tänapäeva äärmuslikest ilmastikutingimustest, soovitab see meil targasti kohanduda. Aga mis siis, kui kohandumine maailmaga – rääkimata veel pikaajalisest taastumisest maailmas –, mille keskmine temperatuur ületab praegust näiteks rohkem kui 2°C, on lihtviisiliselt võimatu, eriti inimkonna määratu enamiku jaoks väljaspool mugavalt jõukaid keskusi? Siis võivad teist sorti õppetunnid olla hoopis kõrgemas hinnas. Veel enam, mõnesid Parkeri tähelepanekuid võib lugeda vihjetena, et katastroofiline globaalne soojenemine on paratamatult määratud juhtuma, jäädes ise väljapoole ajaloouurimise raame: „Kriitiline küsimus ei ole, kas kliimamuutus toimub, vaid millal see toimub; ja kas riikidel ja ühiskondadel oleks targem praegu investeerida raha valmistumaks vältimatute looduskatastroofide vastu – nagu Põhja-Ameerika Mehhiko lahe ja Atlandi ranniku orkaanid, tormiüleujutused Põhjamerd ümbritsevatel aladel; põuad Aafrikas; pikemad kuumalained – või pigem oodata ja maksta märksa kõrgemat hinda oma tegevusetuse eest – see tähendab, tegevusetuse eest kohandumise, mitte tagajärgede leevendamise alal.“^[10]

Aga see tähendaks lahtiütlemist ajaloolaste kesksest ülesandest soojenevas maailmas, milleks peaks olema uurida ajalugu kliimas. Selle ürituse kasuks võiks ette tuua mitmeid põhjusi; otsekohe jääb silma neli. Esiteks, kuna me teame, et tulekahjus pole olnud midagi vältimatut – selle lõid inimesed mitte küll meelega, aga oma aktiivse tegevusega viimase kahe sajandi jooksul, see on vastava teaduse alfa ja oomega –, ning kuna vanaviisi edasi elamise plaani tuleb pidada talumatuks, nii et meil tuleb vaagida kõikvõimalikke vahendeid heitmaks fossiilkütused maailmamajandusest välja, siis tahame arvatavasti teada, millised sotsiaalsed jõud nende tarbimise mängu tõid ja seda laiendasid.^[11] See aitaks nende vastu võidelda.

Teiseks, globaalse soojenemise ajalugu on üksiti nende alternatiivide ajalugu, mis arengu käigus välja praagiti, kuid mis oleksid võinud asendada piiripidamatult kasvavat sisepõlemist. Alternatiivide tundmine aitaks ehk leida strateegiaid olukorrast pääsemiseks.^[12]

Kolmandaks – mis vahest kõige kummalisemal kombel kahe silma vahele jäetud –, kliimapoliitikad on takerdunud vaidlustesse ajaloolise vastutuse üle: vähe on minevikuga seotud teemasid, mis oleksid nii pika aja vältel osutunud nii tõsiseks tüliõunaks nii kõrgetasemelistel rahvusvahelistel läbirääkimistel. ÜRO Kliimamuutuse raamkonventsioonis (UNFCCC) on, nagu hästi teada, põlistatud „ühise, kuid diferentseeritud vastutuse“ printsiip – mis tähendab, et mõned maad on teinud probleemi põhjustamiseks rohkem kui teised –, ent mis sellest täpselt järeldub ja kuidas seda tõlkida heitgaaside vähendamise või muutusega kohandumise finantseerimise või ohvritele kompensatsiooni pakkumise kohustuseks, on jäänud lõputult püsivaks tüliõunaks. Siin on mängus õigluse väärtused. Et valdav osa kuhjunud emissioonidest läheb väheste rikaste maade arvele, kas ei peaks nad siis kandma ka suuremat vastutust selle saasta ärakasimise eest? Kindlasti on kõigil inimestel ühesugune õigus tarvitada atmosfääri CO₂ heitmepaagina, aga mõned on ilmselgelt kasutanud ära märksa enam kui oma õiglase osa – ja kas pole nad seega korjanud endale võlga nende ees, kes on tarbinud vähem või üldse mitte? Ja kui nii, siis kas ei peaks nad oma heitgaase kärpima nii otsustavalt, et need läheksid miinustesse, sellal kui teistel oleks lubatud paisata gaase atmosfääri pisut rohkem, ja kandma vajalikud kohandumiskulud ning maksma kinni süütuile vaestele põhjustatud vältimatud kaotused ja kahjud? Või on asi vastupidi: võib-olla tegid need rajaleidjad ülejäänud inimkonnale hoopis teene, algatades kiire arengu, mida said võimaldada ainuüksi fossiilkütused? Kas ei peaks hiljem jaole jõudnud siis olema hoopis tänulikud elatustaseme eest, millest nad on kutsutud osa saama?^[13]

Sellal kui poliitikategijad, aktivistid ja moraalifilosoofid jätkuvalt nende ja teiste, mitte põrmugi vähem okkaliste teemade üle vägikaigast veavad ja pead murravad, on loodusteadlased tulnud lagedale tooreste arvudega. Me teame näiteks, et Majandusliku Arengu ja Koostöö Organisatsiooni (OECD) kuuluvad maad andsid 86 neist 107 osakesest miljoni kohta, mille võrra on CO₂ hulk atmosfääris tõusnud ajavahemikus 1850–2006.^[14] Aasta 2000 seisuga elas põhjapoolkera arenenud kapitalistlikes riikides 16,6% maailma elanikkonnast, kelle arvele läks 77,1% 1850. aasta järel õhku paisatud CO₂-st; ainuüksi Ameerika Ühendriikide osa moodustas sellest 27,6%, sellal kui Nigeeria osaks jäi tühine 0,2%, Türgi osaks 0,5%, Indoneesial 0,6%, Brasiilial 0,9% – kusjuures need on riigid, kelle ajalooline vastutusmäär on piisav, et anda neile koht esikahekümne seas. Enamik on jätnud veelgi väiksema jälje.^[15] Kui alustada arvestust alles 1990. aastast, on kaugelt kõige suurema võla endale kokku ajanud Ameerika Ühendriigid, kellele järgnevad Venemaa, Kanada, Saksamaa ning Ühendkuningriik, sellal kui suurimad võlausaldajad – see tähendab suure elanikkonnaga riigid, mis toodavad kasvuhoonegaase vähem kui neile inimese kohta määratud osa – olid India ja siis Hiina, Bangladesh, Pakistan ning Nigeeria.^[16] 63% ajavahemikus 1751–2010 kumuleerunud emissioonidest saab panna 90 fossiilkütuste kaevandamisega tegeleva korporatsiooni arvele.^[17]

Kindlasti on kõigil inimestel ühesugune õigus tarvitada atmosfääri CO₂ heitmepaagina, aga mõned on ilmselgelt kasutanud ära märksa enam kui oma õiglase osa – ja kas pole nad seega korjanud endale võlga nende ees, kes on tarbinud vähem või üldse mitte?

Nii kasulikud kui need arvud ka oleks ja nii väga kui me ka tahaks neid rohkemgi näha – eriti mis puudutab eri klasside vastutust ja võlgu –, võivad nad jätta mõneti stiliseeritud ja verevaese mulje.^[18] Nad ei anna edasi kõnealuse ajaloo dünaamikat. Mitte mingid arvud ei saa tabada selle ajaloo tekstuuri, paljastada põhjuslikke protsesse, täpsustada, kes tegi mida, miks ja kelle teenistuses selleks, et seada maailm palanguni viinud rajale: sellega saaks hakkama ainuüksi ajalooline narratiiv ja analüüs. Ja ometi on ajaloolased paistnud silma ainult oma puudumisega sellest debatist.

Neljandaks, isegi kui ei tule kõne alla mingi arvestatav leevenemine, väljapääs, kõikehõlmav ja tõhusalt rakendatud rahvusvaheline leping – lühidalt, kui ei leita vahendeid ohjeldamaks asjade vanaviisi edasi ajamist –, võidaks eeldatavalt siiski tunda veidi huvi küsimuse vastu, kuidas jõudis inimkond omadega niikaugele, et tema planeet ei kõlba enam elamiseks. Esimese, kolmanda ja neljanda neist põhjustest võiks laias laastus võtta kokku nii: kes süütasid fossiilkütustel põhineva majanduse tulekahju ja levitasid seda tööstuslikust pöördest tänapäevani – miks, kus ja kuidas?

Me tegeleme ajaloostatud kliimaga, biosfääriga, mis kannab mõnede oma asukate minevikutegude jälgi, ja just nende mõjukas tegutsemisviis tuleb meil välja joonistada. Nihe kliimalt ajaloos ajaloole kliimas, teise historiograafilise revolutsiooni juurde, viiks teise metodoloogilise imperatiivini: seada impeeriume ja tööstusi puudutavad andmed vastavusse temperatuuride ja sademetega, mitte vastupidi. Osmanite impeeriumi puhul, kui selle näite juurde jääda, võiks see tähendada uurimist, kuidas impeeriumi maad allutati söepõletamise varal kasvavale majandusele; otsustavateks sündmusteks ei oleks siis mitte Celalî mäss ega Ahmed-paša lintšimine, vaid 1838. aasta Balta Limani leping, 1840. aasta Suurbritannia-Egiptuse sõda, Krimmi sõda, Euroopa laenud; mitte põua algus, vaid auruveduri saabumine. Luubi all ei oleks mitte 17. sajand, vaid 19. ja järgmine.^[19] Globaalse soojenemisega silmitsi seisvas maailmas peaks olema ilmselge, kui tähtis on, kuidas algselt hakati fossiilkütuseid massiliselt põletama ja kuidas see tava levis ebaühtlaselt üle maailma.

Fossiilkütuste majandus kui uurimisobjekt

Kliimamuutuse spiraali lükkab käima fossiilkütuste tuvastamise, väljakaevamise ja süütamise akt: see on telg, mille ümber kogu protsess keerleb. Teisisõnu, globaalse soojenemise fundamentaalne ajalooline fakt on nonde kütuste mastaapse tarbimise algus, midagi tõesti uut siin päikese all. Suurema osa inimajaloo vältel olid need lademed püsinud puutumatuna, turvaliselt aktiivsest süsinikuringest välja lukustatult. Siis tungis nendeni kvalitatiivselt uut tüüpi majandus. Me nimetame seda edaspidi „fossiilmajanduseks“, mida on kõige lihtsam määratleda sellise isejätkuva majanduskasvuna, mille toob kaasa fossiilkütuste kasvav tarbimine ja seetõttu ka süsinikuheitmete jätkuv kasv.^[20] Sellega kaasnevad teised protsessid (eeskätt metsade kadumine) ning teised kasvuhoonegaasid (metaan, lämmastikoksiid, väävelheksafluoriid jne), aga peamises süüdlases ei saa kahelda.

Kui kolded olid kord ehitatud, suurendati ja tugevdati neid kivi kivi haaval; see maalähedane pärand ei pärsi olevikku ja tulevikku mitte vähem kui atmosfääri muutunud koostis iseeneses. Oma viimases raportis hoiatab Valitsustevaheline Kliimamuutuse Paneel (IPCC) „mineviku otsuste ja sündmuste kalduvuse eest end püsistada, vähendades ja võib-olla isegi välistades seeläbi alternatiivide esiletõusu väljavaateid“.^[21] Kui maantee või kivisütt põletav elektrijaam on kord ehitatud, loodetakse seda kestvat palju aastakümneid; pikk kasutusaeg annab kasumit; tarbijad harjuvad pakutava mugavusega; planeerimine, reklaam, kaubandus, subsiidiumid ja investeeringud mängivad kokku, et infrastruktuur oma ringkaitse alla võtta ja seda hülgamise asemel veelgi laiendada. Alternatiivid kipuvad jääma kättesaamatuks, mineviku võim kipub kasvama, heitgaasid ajavad paiskama õhku veel rohkem heitgaase.^[22]

Tekkinud alles 19. sajandi alguses, on fossiilmajandus sestpeale vaibumatu hooga kasvanud. Tema tõeline tähtsus ilmnes aga alles hiljuti ja on, nagu põgus pilk mis tahes kliimateaduse ajakirja selgeks teeb, kõike muud kui lõppenud: „Võiks öelda, et see areng,“ kui kohendada siin Walter Benjamini ütlust, „leidis aset kahe viimase sajandi selja taga, mis ei olnud veel teadlikud tehnoloogia hävitavast energiast.“^[23] Paljastades ühe ootamatu mõju teise järel, kirjutavad loodusteadlased ajaloolastele üha pikenevat uurimispalvet – või, kui laenata Benjaminilt veel teinegi kujund: ajalooline teadmine peaks võtma tasakaalus seisvate kaalude kuju, kus ühel vaekausil on minevik ja teisel olevik (ning tulevik). Teisel vaekausil lebab nüüd globaalse soojenemise kaalukas fakt. Esimesel tuleb faktid – ja need „ei saa kunagi olla liiga tähtsusetud ega liiga arvukad“ – alles ümber seada, et need annaksid välja ligilähedaseltki sarnase kaalu.^[24]

Me võisime pidada viimast kaht sajandit päris hästi kaetuks, aga kui nende vahest laastavaimad tagajärjed kujunesid välja nende endi seljataga, peame nad tulemuste valgel uuesti üle vaatama.^[25] Osmanite impeeriumi jagamise Lääne ülemvõimule allutatud tsoonideks, kus leiti ja hakati puurima naftat, saab nüüd pöörata atmosfäärilise küljega ülespoole – mitte üksnes seetõttu, et nimelt sellest naftast sündinud CO₂ moodustab nüüd ühe osa kumulatiivsetest emissioonidest, mis muudavad tänast (ja homset) kliimat, vaid ka seetõttu, et see kindlustas fossiilmajandust. Lähis-Ida nafta ekspluateerimine võttis ringkaitse alla pretsedenditul määral CO₂-intensiivset infrastruktuuri San Francisco lahest Pärsia laheni, suurendades selle eripärase majanduse kaalu mitme suurusjärgu võrra. Ajalugu saab kirjutada ainult koguterviku kohta. Mitte ühtegi üksikmõju – üht konkreetset kuumalainet ega väljasurnud liiki – ei saa kausaalselt seostada ühe konkreetse naftabarreli või kuupjala gaasi põletamisega, sest iga CO₂ molekul seguneb õhuga ja toimib maailmale tervikuna, ühes kõigi teiste molekulidega, ühteliitunult. Kahe viimase sajandi sündmused pakuvad huvi hetkedena fossiilmajanduse kui terviku arengus – selle kõigis dimensioonides, sealhulgas poliitilises, ideoloogilises ja kultuurilises.

Et sellele lähemale pääseda, tuleb meil vähemalt varbaots koguterviku annaalides märjaks kasta. Siin on valik langenud mõningatele episoodidele Briti impeeriumi ajaloost, alustades riigiga, millele üleemiteerijad näikse kõige enam võlgu olevat: Indiaga.

Süsi jõuab Indiasse

19. sajandi teisel veerandil, pärast Assami okupeerimist aastal 1825, otsustas Briti impeerium katta India veeteed aurulaevadega. Nood moodsad alused pidid mitmeti teenima brittide koloniaalset ülemvõimu ehk Raadži. Tuultest ja hoovustest sõltumatud, võisid nad transportida vara – st talupoegadelt välja pigistatud makse – sisaldavaid kirste kiiremini, ohutumalt ja paremini kaitstult maad laastavate röövlite eest. Pardale oodati ka erakaupmeeste rahasaadetisi. Ülemad, maksukogujad ja muu koloniaalpersonal said aurujõul territooriume pidi ringi reisida ja oma kohalolekut põlistada palju kergemini kui purjede all; hädaolukorras sai vägesid kiiresti ümber paigutada. Ja lõpuks, mitte vähim tähtsana, võisid metropoli esindajad viimaks ometi näha avanemas ärile alakontinenti, mille jõgedest olid saanud „suured aurutransporditeed, et tuua puuvilla ja muid saadusi sisemaalt rannikule ning toimetada vastu Inglise tooteid,“ varustades Suurbritanniat ühel hoobil külluslike toorainetega – lisaks puuvillale veel siidi, indigo, kanepi, puidu, riisi, oopiumi ja teega – ning kihava turuga, kuhu parseldada maha tööstustoodete ülejääke.^[27]

Aga aurulaevad vajasid kütust. Paar Ida-India Kompanii pioneeri olid 1770. aastail juba kivisütt kaevandanud, aga ilma püsivate tulemusteta. 1810. aastail avas keegi William Jonesi nimeline ettevõtja Bengalis Raniganji kaevanduse – mis tänapäeval on India kõige kauem kasutusel olnud söemaardla – ning teenis ära au olla „esimene, kes tõi India söe üldisele turule.“^[28] Ent Jones oli oma ajast ees. Kui ta 1822. aastal murtud mehena suri, „ei olnud tal aimugi“, nagu üks India kaubanduse asjatundja hiljem ütles, „suurest revolutsioonist, mis aurujõule oli määratud toime panna, ega sellest, kui tungivalt on kaubandusliku ja tööstusliku jõukuse saavutamiseks vaja rikkalikku ja odavat söevaru“.^[29] See revolutsioon jõudis mürinal kätte aurulaevade tulekuga Jonesi surmale järgnenud kümnendil. Tootmine Raniganjis kiirenes, et kütta aurulaevade katlaid, ning 1830. aastate keskpaiku suundus esimene Söekomitee mägedesse ja džunglitesse senitundmatuid maardlaid otsima, millele 1840. aastail järgnesid mitmed takseerimised; kõigil Raadži ametnikel kästi silmad lahti hoida.^[30] Sel ajaloohetkel sai süsi äkisti kõige kõrgemini hinnatud maavaraks India maapõues.

Ida-India Kompanii Calcutta valitsusse jõudis üsna hämmastavaid teateid. Khasi mägedes olevat kohalikel hõimudel tavaks valmistada kivisöest „söetõrva, helmeid ja amulette“. Aga maardlate suuremahulisest uurimisest hõimud ei huvitunud: arusaamatul kombel paistsid nad leppivat oma eluga nii, nagu see oli.^[31] Teisalt teatas keegi kirurg: „Siin on suuri ja ulatuslikke rauatööstusi, kus töötab palju inimesi, ja ometi, ime küll, ehkki enamik elanikke seda ulatuslikku söemaardlat teab, ei kasuta nad kivisütt kunagi oma sulatusahjudes, vaid kannavad suurt kulu, vedades mitme miili kauguselt metsast kohale puid ja puusütt. Ma püüdsin mõnele töömehele selgeks teha, kui tulus oleks neil kasutada kivisütt ja kui palju nad sedasi säästaksid, aga nende vastused andsid märku täielikust ükskõiksusest kasu vastu ning vankumatust otsusest jääda kindlaks oma isade kommetele. See söesoon ei ole nende tööstusest kaugemal kui üks miil.“^[32]

On teisigi märke, et India inimesed tundsid hästi oma maa all peituvaid rikkusi – Damodari jõgi voolab Bengalis läbi mitme söepiirkonna ja tema nimi tähendab „tuli kõhus“ –, kuid siiski ei toimunud siin enne Raadži mingit süstemaatilist kaevandamist.^[33] India söetööstus sündis jõeaurikute käikuvõtmisest. 1820. aastate keskelt 1840. aastate keskpaigani kasvas tootmine Raniganjis enam kui neli korda, kusjuures kaugelt tähtsaimaiks tarbijaiks olid Ida-India kompanii aurikud; jõereisile asudes oli neil tavaliselt trümmis 18 tonni Bengali sütt. Marsruute ääristasid laod söevarude täiendamiseks. Rajmahali lagunevate mälestiste seas hakkas ühele briti külastajale silma ilmeksimatu progressi tundemärk: marmorsaal, mis oli „muudetud söepunkriks, et varustada Gangest mööda üles- ja allavoolu saalivaid valitsuse aurikuid“.^[34] Et laevu kasutati kahel üldisel eesmärgil – stabiliseerimaks oma kontrolli alakontinendi üle ning kurnamaks selle rikkusi –, kestsid uute maardlate otsingud edasi ning võimaldasid Raadžil teada anda epohhiloovast saavutusest: „Mõne aasta jooksul arvates selle maavara esmaavastamisest Indias on seda leitud terve 15 pikkuskraadi ulatuses, Assami oru idaküljest peaaegu otsejoones läbi Sylheti ja Bengali kuni Hyderabadi territooriumi piirimaile: nüüd võime pidada söevarusid ammendamatuks ning käsitada neid ressursina nii kütmiseks kui ka paljude tööstusliku tootmise harude ning aurulaevanduse jaoks – ressursina, mille loomus ja väärtus olid siin täiesti tundmatud, enne kui meie sel maal oma ülemvõimu maksma panime.“^[35]

Raudteevõrgud, mida hakati rajama alates 1850. aastatest – suuresti vastuseks 1857. aasta sipoide ülestõusule –, osutusid märksa tõhusamaks kontrolli ja varanduse väljaveo tööriistaks ning kutsusid esile juba hoopis uues suurusjärgus kivisöebuumi. 1860. aastaks töötas Raniganji söemaardlas 42 kaevandust, kusjuures toodang oli kolme aastakümnega kasvanud kahekümnekordseks; ajavahemikus 1861–1866 kasvas raudteedel põletatava India kivisöe kogus enam kui viiekordseks, kusjuures raudteedel kasutatavad aurumootorid tõrjusid peamise nõudlusallikana kõrvale varem valitsenud jõelaevade aurumootorid.^[36] Aga kes olid valmis minema maa alla, et kogu see kütus sealt välja tuua? Siin peitus suurim takistus veelgi ulatuslikuma tootmise teel. Khasi mägede hõimudes, „kellele sõna otseses mõttes langeb selle eksperimendi koormus“, nägi reporter rahvatõugu, kes „ei ole sugugi harjunud töötama“, ning ennustas, et läheb raskeks „sundida piisavat hulka neist leppima kestva pingutusega, mille eesmärgi ja tähtsuse mõistmist neist vaevalt loota võib“.^[37] See oli tavaline olukord, millega Raadž pidi rinda pistma: kivisöepiirkondade elanikel ei olnud mingit tahtmist kaevandusse minna. Niisiis töötati välja korraldus, mille alusel kaevanduste investorid – kelleks sajandi keskpaigaks olid eranditult briti kapitalistid – ostsid nn zamindari-õigused tohutute kaevandusi ümbritsevate maalahmakate üle. Maaomanikena võisid nad sundida talupoegi ja teisi külaelanikke töötama teatud aja kaevandustes, ähvardades neid vastasel korral kodudest väljaajamisega.^[38] Niisuguste vahenditega õnnestus lapsekingades tööstusel endale tööjõudu leida – ehkki vajalikust madalama kvaliteediga.

1869. aastal saatis Raadži kõrgeim mäeinsener Mark Fryar laiali ringkirja „Kiri India kivisöekaevanduste omanikele ja mänedžeridele“, milles visandas selle põletava probleemi olemuse. Kirjeldades algelisi töötingimusi, märkis ta äärmist palavust, mille all kaevur kannatas. Kuumus tõusis veelgi, kui kaevandusse laskus mõni sahib, sest kaevur pidi talle suure tõrvikuga teed valgustama: „See, ühes kaevanduse seisva õhu palavusega, kuumutab inimese vere ja meele üles üsna keemispunkti ligidale.“ Igal jumala hommikul võisid mänedžerid leida oma kaevandused eest hüljatuna. Töökäed „läksid tööle ja sealt ära just siis, kui neile endale sobis, ja lõikusajal kadusid paljud oma töökohalt mitmeks nädalaks“; kõige isepäisemad olid naised, kes hooldasid söe maapinnale tõstmiseks vajalikku masinavärki. Olukord ähvardas Raadžile piinlikuks, kui mitte ohtlikuks minna, sest sõja või rahutuste korral võis „kivisöevarustuse katkemine tõsiselt takistada võimu kiiret maksmapanekut“. Ainsa praktilise lahendusena soovitas Fryar veel karmimat orjastamist. Oleks vaja mõningaid „väga rangeid“ seadusi, „mis seoksid töötajad igas kaevanduses vähemalt 12 kuuks oma töökohale, ning karme karistusi, mida rakendada sundaja rikkumise eest“.^[39]Ja tõepoolest õnnestus enam-vähem stabiilne kaevandustööjõud välja kujundada üksnes järk-järgult, pideva majandusvälise sunduse rakendamise teel ning brittide enam kui sajandipikkuste pingutustega selle tööstuse jalulesaamiseks.^[40]

Vaja vaid otsida, ja maavara ka leitakse

Mõnel pool andis söe avastamine algtõuke koloniaalokupatsioonile kui niisugusele. 1830. aastatel, aga eriti Oopiumisõdade kiiluvees – mis võideti Nemesise ja teiste söe jõul sõitvate sõjalaevade kuulsusrikka abiga – hakkasid Briti aurulaevad regulaarselt seilama Hiina meredel, andes kahuritest tuld ning kandes posti, oopiumi ja teisi tulusaid varasid. Aga nende tegevust pärssis sõltuvus Raniganjist või kaugelt kodumaalt pärit kivisöest. 1837. aastal aga komistas üks briti misjonär Borneol söelademeile ning lükkas käima palavikulise söeotsingu sel määratu suurel saarel, mis paiknes soodsalt „otse Hiinasse viival mereteel“.^[41] Kõige paljutõotavamad rikkused leiti peagi Labuanilt, väikeselt saarelt veidi Borneo põhjatipust põhja pool, kus paksud söelademed paljandusid kõigest kiviviske kaugusel merest. Labuani põliselanikud ilmselt teadsid neid lademeid, olles natuke nende pinnakihti kraapinud, kuid põhiosa oli jäänud puutumatult ootama, et britid need ära kaardistaksid ja enda valdusse võtaksid. Pärast Nemesise kolletes läbi viidud katsetusi hindasid Kuningliku Mereväe insenerid selle kütuse „aurumootoritele parimaks kivisöeks, mida siiani Indiast leitud on“.^[42]

Pärast Manchesteri ja Glasgow’ kaubanduskodade intensiivset lobikampaaniat andis lord Palmerston 1846. aasta novembris Singapuris paiknevatele eskaadritele käsu Labuan enda valdusse võtta. Muidugi eksisteeris alternatiivne võimalus veenda „põliselanikke endid koguma ja ladustama“ ning üle andma nõutavaid söekoguseid, „kuid arvestades kõigi India saarlaste loomupärast loidust ning apaatiat, ei usu ma, et oleks ohutu jätta aurulaevad täielikku sõltuvusse nende jõupingutustest,“ hoiatas Singapuri kuberner – ehk, kasutamaks Labuani esimese kuberneri puhtsüdamlikke sõnu: „selleks et pärismaalased millegi kasulikuga maha saaksid, peab keegi neid valitsema“.^[43] Jõululaupäeval korraldatud tseremoonia käigus heisati saarel Suurbritannia lipp, merejalaväelased rivistusid rannal ning põliselanikud tulid kokku vaatemängu uudistama. The Singapore Free Press sõnastas uue koloonia äratatud ootused: „Asundus Labuanil viib peaaegu täiuseni vahesadamate rea, mis aurulaevanduse abil ühendab Southamptonit Victoriaga Hong Kongis. … Aurulaevanduse abiga oleme juba sidunud Briti Põhja-Ameerika, Lääne-India, Tseiloni ja India nende emamaaga. Nüüd oleme ühendamas samadesse piiridesse ka Hiinat ning avamas sama toimejõu abil India saarestikku kaubandusele, tsivilisatsioonile ning ristiusule. … Nõnda võime üsna lähedases tulevikus loota näha kogu maailma ilusasti aurulaevastiku abil Inglismaa külge köidetuna.“^[44]

Nii rajas Briti impeerium endale esimese sillapea Põhja-Borneol.^[45] Õigupoolest käsitati Labuani sissepääsuna selle saare maismaaossa, mis „näib olevat üksainus suur kivisöemaardla, sest iga suur jõgi lõikub mõne söesoonega; tundub, et vaja vaid otsida, ja maavara ka leitakse“.^[46] Kummalisel kombel näis Borneo elanikkond olevat selle aarde suhtes täiesti ükskõikne. Brittide silmis oli see „palju tähtsam ja väärtuslikum kui isegi kuld“ – aga „saarlaste ja nende valitseja silmis ei maksa see midagi“.^[47] Täpselt nagu India alakontinendil, nii ka Malai saarestikus, sealhulgas tänapäeva Indoneesias, viis just impeerium sisse ulatusliku kivisöekaevandamise; 1850. aastate keskpaigaks tarnis Labuan aurulaevadele 1000 tonni sütt kuus.^[48]

Ei läinud aga kaua, kui impeeriumi esindajad taas jooksid peaga vastu neis paigus tavalist müüri: tööjõud. Kohalikele, nagu ilmnes, oli „tööleasumine vastumeelt“ ja nad murdsid sütt „hookaupa, töötades ehk paar nädalat järjest ja siis sama kauaks ära kadudes“.^[49] 1867. aastal oli Labuani raamatupidamises kirjas 600 töölist, aga igal üksikul ajahetkel olid neist tööl kõigest pooled. Ainsaks lahenduseks sai taas kord mittevaba või sama hästi kui mittevaba tööjõud: Hiinast ja Bombayst värvatud kulid. Kuid esimeste puhul kurtis kaevanduste mänedžer, et „nad töötavad vastutahtsi“ – tal oli raskusi „nende maa alla saamisega“ –, samas kui teisi tuli „kantseldada nagu lapsi“.^[50] Piisava hulga distsiplineeritud tööjõu leidmisega seostuvate raskuste tõttu ei suutnud Labuani kivisöekoloonia täita talle pandud ootusi. 1870. aastate lõpupoole jäeti sealsed kaevandused maha.^[51]

Kõigi kauplejarahvaste mootor ja meeter

Viktoriaanlik Suurbritannia seiras söeotsinguil kogu planeeti – Vaikse ookeani vastaskaldal osutus Labuani peegelpildiks Vancouveri saar, niivõrd kui asi aurulaevade jaoks perfektselt paiknevaid kivisöeladestusi puudutas.^[52] Lõuna-Aafrika lõunatipust saatsid impeeriumi „silmad“ õnnestavaid teateid, et „Natali ümbruses leidub seda väärtuslikku vara rikkalikult“.^[53] Sama käis ilmselt Trinidadi ja Tasmaania, Newfoundlandi ja Uus-Meremaa kohta; üks konsul Osmanite impeeriumis kutsus kapitaliste üles haarama enda kätte kivisöemaardlaid, mille saamatu Kõrge Värav oli sööti jätnud; pärast Oopiumisõdu avastasid britid vaimustunult, et „Nankingi kaid on varustatud kõige parema kohaliku kivisöega (nagu oleks see sinna meie aurulaevade sissetungi toetamiseks ette saadetud).“^[54] Musta kulla näidiseid koguti enamikust maailmanurkadest ning nende võimet toita aurumootoreid – eeskätt laevadel – analüüsiti hoolikalt. Üleilmse hindamisprojekti peadirektoriks oli Richard Murchison, geoloog, kelle maine põhines siluri fossiilide uurimisel – viimased olid tähtsad seetõttu, et hõlbustasid süttkandvate kihtide kindlakstegemist, mis oli tema tähtsaim ülesanne Kuningliku Geoloogiaühingu presidendina, Geoloogiakeskuse direktorina, Kuningliku Kaevanduskooli ning Praktilise Geoloogia Muuseumi direktorina: magneetilise isiksusena, kelle poole näisid tõmbuvat kõik maailma kivisöesooned. „Aur,“ selgitas ta oma õpetust, „on üldtunnustatult uus arengujõud, mis eristab meie ajastut kõigist eelnenuist. Tema võluvägi tühistab kauguse; ja antipoodide tooted tuuakse kiiresti kokku. Seepärast peab kivisüsi siitpeale olema kõigi kauplejarahvaste liikumapanev jõud ja mõõt – nende mootor ja meeter. Ilma selleta ei saa ükski moodne rahvas suureks ei tootmistegevuses ega meresõja kunstis“.^[55]

Britid olid teinud kivisöest – oma võimu märgist ja fossiilmajanduse eetosest – „kõigi kauplejarahvaste mootori ja meetri“: nii ei olnud sellest veel mõeldud.^[56] Enne Pax Britannica sajandit ei olnud süsi kunagi andnud hoogu rikkuse pidevale suurenemisele. Britid kohtusid metslastega, kes – nende barbaarsuse märk! – eirasid seda ainet, põletasid seda puhuti ilma mingi märgatava vaimustuseta või lihtsalt mängisid sellega –, aga niisugused lapsikud tegevused võisid vihjata tulevaste kaevanduste asukohale. „Et tsiviliseerimata hõimud, kes ei tunne kivisöe tähtsamaid kasutusviise, valmistavad sellest tihti ehteid ja mänguasju,“ rõhutas üks ettekanne Ida-India Kompaniile 1838. aastast, „võib tähelepanelik reisija üldiselt selle esinemist niisugusel kujul märgata“: kõik silmad peaksid olema lahti ja ametnikud valvsad nii Assamis, Madagaskaril, Araabias kui mis tahes muus maailmaosas, mis nüüd sissetungiks avatud.^[57] Nii asus Briti impeerium allutama maailma fossiilmajanduse loogikale – uudsele struktuurile, mis oli täielikult puudunud igal pool peale ajaloolõuendi ühe tillukese nurgakese, ent rajas endale 19. sajandi jooksul teed üle kogu Maa pinna.

Ühe kõrvalsaadusena hakkasid CO₂ allikad tohutu kiirusega paljunema. Insener Fryar jõudis oma „Kirjas omanikele ja juhatajatele“ sellele arusaamisele oma iseäralikul kombel väga ligidale. Vähe sellest, et temperatuur India kaevandustes oli talumatult kõrge, eriti kui sahibid maa alla ülevaatusele tulid, ka „ventilatsioon on nii täielikult kahe silma vahele jäetud“, et „õhk saab rikutud ja muutub hingamiskõlbmatuks, ja seeläbi kahaneb tööliste energia“. Kõige kahjulikum oli „süsihappegaasi“ nime all tuntud gaas ehk CO₂. Vabas õhus, märkis Fryar, jätab see tühise jälje, sest suurima osakaalu moodustavad seal lämmastik ja hapnik, ventileerimata kaevandustes aga koguneb see piiramatult ja mõjub „kange mürgina“. Insener pakkus välja üldreegli: „Kõigega, mis kaldub kõigutama gaaside suhtelist osakaalu“ – normaalses, tervislikus õhus –, „tuleks ringi käia kui inimese elujõu ja animaalse energia vaenlasega“.^[58] Sõnadetagi on selge, et see kehtis ainult söekaevanduste tööväe efektiivse juhtimise kohta. Maa all töötavate kaevurite pärisosaks jäi endiselt enneaegne surm süsinikdioksiidimürgitusse. Mis puudutab muid, laiemaid tagajärgi, siis need jäid veel kauaks radaripildilt välja.

Briti impeerium asus allutama maailma fossiilmajanduse loogikale – uudsele struktuurile, mis oli täielikult puudunud igal pool peale ajaloolõuendi ühe tillukese nurgakese, ent rajas endale 19. sajandi jooksul teed üle kogu Maa pinna.

Antropotseen või ajalugu

Pärinedes küll kõvadest loodusteadustest, on „antropotseen“ nüüd saanud juhtivaks mõisteks, mis suunab suurt osa kliimamuutuse-alastest uuringutest sotsiaal- ja humanitaarteadustes. Vaid harva on mõni neologism nii kiirelt haaranud korraga mõlemat teaduskultuuri. Üldidee peaks praeguseks olema tuttav: rea muutuste tõttu keskkonnas, mis tipnevad kliimamuutusega, on inimesed saanud jagu Maa süsteemi moodustavatest looduslikest suhetest ning tahtmatult haaranud enda kätte kontrolli nende edasise arengu üle. Enneaegu lõppenud holotseenile on järgnenud meie liigi epohh, mille käigus on mõned biosfääri olukorra võtmenäitajad – ennekõike CO₂ sisaldus ning temperatuur – triivinud kaugele oma loomulikust, eelsotsiaalsest, teatud mõttes eelajaloolisest variatiivsusest. Selge, et antropotseeni mõiste on suguluses fossiilmajanduse ajaloolise uurimisega. Ent sel on ka omad probleemid. Need võiks jaotada kahte klassi: üks on seotud anthropos’ega, teine kainos’ega.

Kui Paul Crutzen esimest korda „antropotseeni“ mõiste mängu tõi, dateeris ta uue geoloogilise epohhi alguse rootoraurumasina leiutamisega James Watti poolt.^[59] Mõiste varajase karjääri vältel pälvis selline genealoogia suurt heakskiitu, ja päris veenvatel põhjustel: masinaid ja transpordivahendeid käitades ühendas aurumasin kivisöe ennastjätkava kasvu kahe tulipunktiga – kaupade tootmise masinate ja nende laialivedamise vahenditega – ning õnnistas seeläbi sisse uue ajastu inimeste ja süsinikuringe suhetes.^[60] Siiani kõik õige. Probleemi tekitab selle ajaloo tuletamine anthropos’est ehk liigist kui niisugusest. Narratiivi üks populaarne versioon tõmbab otsejoone tule käsitsemise oskusest, mille inimlased omandasid umbes pool miljonit aastat tagasi, kivisöe, nafta ja maagaasi põletamiseni tööstusliku pöörde kiiluvees.

„Saades tule oma valitsuse alla, andsid meie esivanemad inimkonnale võimsa monopoolse tööriista, mis oli teistele liikidele kättesaamatu ning seadis meid kindlalt pikale teele antropotseeni poole,“ kirjutavad selle mõiste juurutamise tähtsaimad lipukandjad.^[61] Raamatus „Päikese lapsed: Inimkonna rahuldamatu energianälja ajalugu“ visandab Alfred W. Crosby samasuguse evolutsioonilise järgnevuse, alustades ohjeldatud tule „imperiaalsest võimust“, liikudes sirgjoones keedupliidist aurumasinani ning edasi automobiili ja elektrikaablini – kõik sellesama igavese inimliku iha „rohkem rohkemat“ ilmingud – ning jõudes välja antropotseenini, kus „me oleme vähemalt sama võimsad kui muinaspõhja jumalad“.^[62] Nigel Clarki ja Kathryn Yusoffi arvates „on tule käsitsemise äraõppimine inimeseks saamises konkurentsitult kõige tähtsam hetk“, saavutus, mis lõpuks võimaldas inimliigil ehitada „„tulemasinaid“, mis olid piisavalt tugevad, et kammitseda ja juhtida fossiliseerunud biomassi ülimalt kontsentreeritud energiat“ – see tähendab, aurumasinaid.^[63] Üks hiljutine arheoloogiline juhtumiuuring Põhja-Tansaaniast sõnastab uuesti väite, et tule kasutamine varajaste inimeste poolt oli „nende tegevuste eelkäija, millel oli määratud tulevikus muuta maailma palet“: esmalt küttepuud koopa koldes, siis kivisüsi vabriku aurukatla all.^[64] Poolteist kümnendit pärast antropotseeni mõiste ajaloolavale tulekut ei ole see narratiiv ikka veel oma paeluvust kaotanud.

See on teleoloogiline.^[65] Eelfossiilsetel majandustel ei ole omaenese tihket reaalsust, muutusele vastupanevat struktuuri; neid ei tule lammutada ega kummutada, vaid lihtsalt läbida teel kogu biosfääri hõlmava palangu poole. Kuid „selle asemel et eeldada, nagu oleks mineviku maailma valitsenud sama loogika, mis tänapäeva maailma,“ kirjutab William Sewell, „eeldavad ajaloolased, et mineviku sotsiaalseid maailmu valitsenud sotsiaalsed loogikad varieerusid põhjalikult“: üleminek ühelt korralt teisele oli harva sujuv või ettemääratud, sagedamini konarlik, sattumuslik, isegi traumaatiline.^[66] Tule lugu näib rääkivat vastu ajaloolaste vahest kõige põhilisemale mõttele: et asjad pole mitte alati niimoodi käinud.^[67] Selleks et need oma tänapäevase kuju omandaksid, pidi sekkuma massiivne ümberkorraldus.

Nagu britid pärast Assamisse, Borneole, Natali, Türgisse tungimist teada said, ei kujundanud sugugi kõik inimesed, kes oskasid tuld süüdata ja kustutada, veel välja fossiilmajandust, isegi kui neil oli vahetu ligipääs kivisöele ja nad teadsid, et seda saab kasutada kütusena. Kaugel sellest et olla fossiilkütuste kasutamise eelkäijad, ilmutas enamik neist nende rikkuste suhtes täielikku ükskõiksust ning pidas ustavalt kinni oma esivanemate kommetest. Fossiilmajandus tuli neile kaela määrida. Tule taltsutamine on ühildatav terve rea eri majandustega (sealhulgas postfossiilsetega) ega saa seetõttu olla selle eripärase tüübi algupära ega püsimise allikaks: see on üks triviaalseid tingimusi kõrvuti kahel jalal kõndimise, kaevamisriistade, kirja ja hea hulga teistega. Tule allutamine inimlaste poolt on sündmus, mis jääb sellest 19. sajandi konstruktsioonist liiga kaugele, et tal sellega midagi pistmist saaks olla; selle ettetoomine on John Lewis Gaddise sõnul sama hea „kui seletada Jaapani hävituslendurite edu faktiga, et inimese eellastel kujunes välja binokulaarne nägemine ja vastandunud pöial. Meie ootame, et ette-toodavad põhjendused seostuksid tagajärgedega märksa otsesemalt“, vastasel korral tuleb need välja praakida.^[68] Hävituslendurid on sobiv analoogia: brittidest fossiilmajanduse kandjad sadasid teistele mandritele just nagu taevast.

Probleem ei ole siiski ainult tules. See on liigis kui ajaloolises tegutsejas. See kipub võtma antropotseeni narratiivis keskset rolli. Ühes silmapaistvas üllitises luges Christophe Bonneuil kokku sõnade nagu „inimkond“, „inimsugu“, „inimesed“, „inimsus“, „meie liik“, „inimese üritus“ ja muude sarnaste variatsioonide 103 eri kasutust. Niisugusel peategelasevalikul on tõsiseid historiograafilisi tagajärgi: „Spetsiifiliste, situatiivsete kultuurilisi väärtusi kandvate ja konkreetseid sotsiaalmajanduslikke ning tehnilisi otsuseid vastuvõtvate sotsiaalsete gruppide asemel ülendatakse inimajaloo mõistmisel kausaalseks seletavaks kategooriaks üks bioloogiline kategooria, „liik“ või „populatsioon“.^[69] Ütlematagi on selge, et Bonneuil ja teised, kes on – viimaks ometi – seda narratiivi kritiseerima asunud, ei hoidu kirjeldamast kliimamuutust ja muid ökoloogilisi hädasid antropogeensetena. Just libisemine selle vaieldamatu avastuse juurest liigi kui ainulise ühtse tegutseja juurde on see, mis neile muret teeb.^[70]

Fossiilmajanduse ajaloost ei ole sellise tegutseja jälgi leitud. Esiteks, aurujõudu ei töötanud välja ega levitanud üle planeedi mitte Homo sapiens sapiens, vaid Briti valitsev klass (kellele varsti järgnesid Prantsuse ja Ameerika ning mõned muud Lääne ülemklassid). Neid taksonoomilisi järke ei tohiks segi ajada. Ühe saareriigi tootmis- ja transpordivahendite omanikud lükkasid maailma kindlalt rajale, mida mööda ta praegugi liigub, ja nad ei tulnud mingi evolutsioonilise pärandi ammuoodatud saadikutena. Nad tulid omaenda ainelisi huve taga ajades, tegeldes ettevõtmisega, mis ei olnud olemuselt rohkem ega vähem inimlik kui eluviisid, mida järgisid Khasi mägede hõimud või Labuani põliselanikud. Niisugune vähemalt oleks ajalooline – konkreetselt selle distsipliini hoiakutest vormitud – analüüs, ehkki eelarvamused, sotsiaaldarvinism või taksonoomiline segiajamine võiksid viia teistsugusele järeldusele.

Aurujõudu ei töötanud välja ega levitanud üle planeedi mitte Homo sapiens sapiens, vaid Briti valitsev klass.

Empiiriliselt vaadeldava ajaloo juurde jäädes tundub, et fossiilkütuste ulatuslikku põletamist ei oleks saanudki algatada liigi tasandil, sest see eeldas mõnede inimeste võimalust käsutada teiste inimeste tööjõudu: õppetund, mille Briti valitsev klass omandas läbi impeeriumi. Tõepoolest, fossiilkütused on definitsiooni poolest ebavõrdsete sotsiaalsete suhete tihendus, kuna kusagil ei ole inimesed alustanud nende süstemaatilist kaevandamist paljalt eluspüsimiseks. Üks fossiilmajanduse mitteküllaldane, kuid paratamatu ja mittetriviaalne eeltingimus – palgaline või sunnitööjõud – ei ole erinevalt tule valitsemisest sugugi eksisteerinud alati ja igal pool; isegi Briti impeerium ei suutnud seda garanteerida, nagu näitab Labuani kaevanduste käekäik. Ometi oli see kõigest üks paljudest fossiilmajandusega seotud ebavõrdsustest. Ühes kitsas keskmes välja mõeldud aurujõudu käsitati eriti selgelt relvana, et suurendada oma võimu perifeeriate üle, vedada emamaale kõigi mandrite saadusi, saata vastu tööstustoodangut ning tagada igal sammul sõjaline üleolek omamoodi fossiil-imperiaalse ainevahetuse kaudu, millele tugines impeeriumi areng pärast 1825. aastat.

Selle ajalugu, kuidas Britannia (ja seejärel temaga võistlevate impeeriumide) rikkad valged mehed suunasid aurujõu relvana suurema osa vastu inimkonnast – Nigeri jõest Jangtseni, Levandist Ladina-Ameerikani –, on alles napilt hakatud pinna pealt kratsima, ka Indias.^[71] Tõepoolest, äsja toodud väidete kinnitamiseks, täielikuks tõestamiseks või muidugi ka kummutamiseks on vaja ulatuslikku allikate uurimist – nii tasakaalust väljas on Benjamini vaekausid. Aga anthropos kui niisugune võiks sealt nähtavale ilmuda küll ainult selge ime läbi. Kuivõrd „antropotseen“ on seotud liigi tasandiga, teeksid fossiilmajanduse ajaloo uurijad targasti, kui sellest distantseeruksid – välistamata muidugi võimalust, et kui see formaalne geoloogiline määratlus vabastada kvaasibioloogilistest konnotatsioonidest, võib sellega seostuda tõeliselt ajalooline narratiiv.

Teine probleem seostub geoloogia distsipliiniga. Crutzeni algne auru kronoloogia on viimasel ajal kõvasti nahutada saanud, sest ei rahulda geoloogide võtmenõuet: olla üheselt mõistetav, järsk, kõikjal maailmas üheaegselt esinev marker stratigraafilises ajaloos, „kuldnaelaga“ tähistatud piiripunkt. Näiteks võib üht geoloogilise aja üksust lahutada teisest teatav liik, kes ilmub kaljudesse või setetesse üheaegselt kõikjal maailmas. Antropotseeni puhul ei otsi keegi uue liigi säilmeid, ent sel juhul peab leiduma mingi muu stratigraafiline signaal, mis rahuldaks geolooge, kes lõppude lõpuks peavad nomenklatuuri üle otsustama. Antropotseeni „tseen“ tuleneb kreeka sõnast kainos, mis tähendab „uut“ või „täiesti hiljutist“ – seesama sufiks esineb „holotseenis“, „pleistotseenis“, „pliotseenis“ ja veel kaugemategi ajastike nimedes; kui sel terminil üldse mingit raison d’être’it on, peab selleks olema nende epohhidega klappimine teaduslikult tuvastatud ühikuna.

Õnnetuseks aga ei ole antropotseeni signaal sugugi nii üheselt mõistetav. Aurumootor ei tekitanud atmosfääri CO₂ sisalduse selget tõusu – tema võimsuse selgumiseni kulus aastakümneid, kui mitte terve sajand –, ja nii on geoloogid ning nende kolleegid kippunud jätma James Watti kõrvale mõne teise kandidaadi kasuks, avades võimalike kronoloogiate Pandora laeka. Viimasel ajal on toetust võitnud kaks neist. Ühes ajakirja Nature artiklis pakuvad Simon L. Lewis ja Mark A. Maslin antropotseeni alguseks aasta 1610, sest selle järel on jääpuursüdamikes täheldatav äkiline CO₂ sisalduse langus. Seda seletavad nad Ameerikate rahvaarvu langusega pärast Kolumbuse aega, mis eeldatavalt põhjustas piisavalt ulatuslikku metsastumist, et siduda CO₂ ekvivalenti mõne osakeseni miljoni kohta.^[72] Kriitikud väitsid otsekohe vastu, et see langus jäi vabalt holotseeni loomuliku variatiivsuse piiresse – mistõttu ei ole põhjust seostada sellega uut ajastikku – ning tõenäoliselt kutsusid selle esile mitteinimlikud tegurid; et Maa süsteemis ei tekitanud see fundamentaalset muutust; et 1610. aastal ei juhtunud ühtegi maailmaajaloolise tähtsusega sündmust; ent mis selle pakkumise juures kahtlemata kõige veidram, see tugineb CO₂ sisalduse langusele – täpselt vastupidi sellele, mis meie ajastikku eristab.^[73] Tegelikult jääb aasta 1610 väikese jääaja alguse ligidusse.

Spektri teises servas on mõte, et antropotseen algas 16.07.1945 kell 11:29:21 Greenwichi aja järgi, kui New Mexicos Alamogordos lõhati aatomipomm Trinity – esimene tuumapomm geoloogilises ajaloos, millel oli teatav perekondlik sarnasus kriidiajastu ja paleogeeni piiril dinosaurused tapnud asteroidiga, kuivõrd see põhjustas kõikjal maailmas kergesti täheldatava tehislike radionukleiidide arvukuse tõusu.^[74] Sellelegi väitele on esitatud vastulauseid. Siin on CO₂ hoopis pildilt kadunud.^[75] Tuumapommid võivad olla inimkonna kõige koledam leiutis, aga ka nende katsetamine ei muutnud kuidagi Maa süsteemi ega olnud seotud globaalse soojenemise fenomeniga.^[76] Siiski kõneleb paljugi 20. sajandi keskpaiga arengutele keskendumise poolt: pärast 1945. aastat algas inimkonna mõjus biosfäärile „suur kiirenemine“ – CO₂, aga ka metaaniheitmete, osoonitaseme, lämmastikuringe tõus ning terve hulk teisi näitajaid, mida kajastab tuntud sari rabavaid graafikuid ja mis ei ole veel aeglustuma hakanud. Ühes hiljutises artiklis pannakse valdav osa neist mõjudest OECD-s eluneva inimkonna osa arvele (klasside lõikes analüüsimine aitaks seda gruppi veel kitsamalt piiritleda).^[77] Kahtlemata on see antropotseeninarratiivi jaoks samm õiges suunas, liikudes liigipõhise mõtlemise juurest peenekoelisema ajaloolise analüüsi poole – ning seostub üksiti, ehkki tema pooldajad ei tahaks seda kuidagi tunnistada, kaheldavamal kombel piiripunkti otsingutega, sest Alamogordo katsetus on asjakohane ainult suure kiirenemise jaoks (ning täiesti tähtsusetu kliimamuutuse seisukohast).

Teisalt läheb Teise maailmasõja järgsetele arengutele keskendudes kaduma Paul Crutzeni algse dateeringu kõige veenvam aspekt – side fossiilmajanduse sünniga. Antropotseenidiskursuse killustumise tõttu näib see sündmus – mis algatas sajandipikkuse CO₂ sisalduse tõusu, alguses aeglase ja järkjärgulise, hiljem järsu ja kiireneva – olevat silmist kadunud. Kadunud on ka fossiilmajandus kui niisugune, mille kohale on asunud kõikvõimalikud nähtused metsastumisest tuumakiirguseni. Niisiis näib, et „antropotseen“ võib fossiilmajanduse ajaloo uurimisele kasulik olla niivõrd, kuivõrd see katkestab sidemed (1) anthropos’e ehk liigiga ja (2) kainos’e ehk piiripunktiga. Siis oleks uurijail vabadus jälgida selle inimliku – liigagi inimliku! – ajaloo konkreetset dünaamikat. Küsimus on muidugi selles, mis siis antropotseenist järele jääks.

Fossiilkapital, fossiilstalinism

Fossiilmajanduse ajastul on tööjõud allutatud kapitalile. Aurujõu esiletõus Suurbritannias leidis aset tööjõu kapitalistliku valitsemise tingimustes, mida riigi sõjaline jõud kiirgas nii kaugetesse kohtadesse nagu Khasi mäed ja Labuan. Sestsaadik näib fossiilmajanduse peamine liigutaja olevat „fossiilkapital“, nagu seda võiks nimetada – mida on kõige lihtsam defineerida kui vahetusväärtuse tootmist ning kasumi maksimeerimist fossiilkütustest kui vajalikust materiaalsest substraadist saadava energia abil. Fossiilkapitali vaimu on eeskujuliku selgusega võtnud kokku Rex Tillerson, ExxonMobili president ja tegevjuht, kes on selles ärivaldkonnas endale kokku ajanud ühe ajaloo suurimatest varandustest: „Minu filosoofia on raha teha. Kui mul on võimalik puurida ja raha teha, siis just seda ma teha tahangi.“^[78] Aurujõu ajastust alates on see kreedo ajendanud igat masti kapitalistide tegutsemist: kui mul on võimalik fossiilkütuseid kaevandada või põletada ja raha teha, siis just seda ma teha tahangi, ja après moi, le deluge.

Aga siin kõlab valjuhäälselt vahele üks vastuväide.^[79] Kuidas jääb Nõukogude Liidu ja tema satelliitidega? Kas ei olnud nemad täpselt sama saastavad nagu Suurbritannia või Ameerika Ühendriigid või Lääne-Saksamaa või mis tahes muu kapitalistlik riik, kui mitte lausa mõõdetavalt saastavamadki? Miks siis tuua eriti pahakspandavana esile kapital, mitte aga inimlik – või tööstuslik, või arenguline, või mõni muu universaalne – üritus kui niisugune? Tõepoolest, meie üldise definitsiooni järgi vastaksid stalinistlikud riigid täpselt sama hästi fossiilmajanduse kriteeriumidele: nad kasvasid tänu fossiilkütuste kasutamisele. Raamatus „Venemaa keskkonnaajalugu“, mis on praegu autoriteetseim selleteemaline teos, märgivad Paul Josephson ja tema viis vene kolleegi, et teatud hetkel 1970. aastail oli Nõukogude Liit maailma juhtiv kivisöetootja ning ületas oma suurt Külma sõja rivaali ka iga-aastase naftatoodangu poolest; maagaaski andis oma panuse, et küllastada sotsialistlik isamaa fossiilenergiaga.^[80] Just Stalini võimuletulek andis fossiilkütuste ahmimisele õige hoo sisse. Josephsoni ja tema kolleegide kroonika kinnitab taas – ehkki nad seda kordagi rõhukalt esile ei too – teravat pööret, mis lahutas varajase bolševike valitsuse keskkonnapoliitikat selle lummavate sööstudega looduskaitsesse ja ressursside heaperemehelikku kasutamisse, ning esimest viisaastakuplaani, mille agressiivsete eesmärkide seast võib leida kivisöetootmise kahekordistamise.^[81] Juhtumisi sõltus fossiilkütuste kaevandamine Nõukogude Liidus pikka aega sunnitööjõust. Üheks selle keskuseks oli Vorkuta, kus vangistatud ja Gulagi režiimi saadetud töölistel kästi ekspluateerida hiljuti avastatud kivisöemaardlaid: sisuliselt orjalinn, mis peagi „kasvas kiirelt, pööramata tähelepanu reostusele, kuna andis nii tähtsa panuse kaitsetööstusele“.^[82] Niisuguste vahendite abil toitis kivisüsi nõukogude majanduse kasvumudelit.

Seda katastroofilist pärandit tuleks uurida tema enda kontekstis. Lakooniline, piiratud kirjavarale tuginev „Venemaa keskkonnaajalugu“ teeb selgeks, et fossiilmajanduse stalinistlik väljaanne nõuab sama palju empiirilist uurimistööd kui iga teinegi – uurimusi sellest, kuidas täpselt olid fossiilkütused seotud kasvumasinaga; millised olid tööjõurežiimid, hüvede jaotus, poliitika muutused ja järjepidevused ajavahemikus 1917–1989, ja palju muud. Mis ehk tähtsamgi, see osutab vajadusele fundamentaalse kontseptuaalse töö järele mõistmaks stalinistlike formatsioonide kasvumehhanisme ja sõltuvust fossiilkütustest. Selle teema üle Josephson ja tema kolleegid õieti ei mõtle – nende meetod on rangelt empiiriline –, aga kui lugeda raamatut kõrvuti teosega „Lääne marksism ja Nõukogude Liit: Ülevaade kriitilistest teooriatest ja väitlustest pärast aastat 1917“, tõuseb esile üks alaagenda. Selles meisterlikus uurimuses demonstreerib Marcel van der Linden, et kõik teooriad stalinistlikest formatsioonidest – kui „degenereerunud töörahvariikidest“, „riigikapitalismist“, „bürokraatlikust kollektivismist“ või mõnest muust värdjalikust tootmisviisist – kukkusid ühes või teises otsustavas suhtes läbi, jättes 1989. aasta järgsed põlvkonnad ilma igasugusest töökõlblikust analüütilisest raamistikust selle vältimatu pärandi mõistmiseks.^[83]

Nüüd, kus me hakkame ka aimu saama sellest, mida stalinism tegi kliimaga (ja üldse mingi alternatiivse ökoloogilise korra ideega), on põhjust naasta küsimuse juurde, kas ta jäljendas kõrgemini arenenud Läänt või toimis mingil kvalitatiivselt erineval viisil või tegi eri määral nii üht kui ka teist; ja kui ükski eelmainituist on õige, siis milliseid tagajärgi see andis looduses. Pealtnäha tundub, et Vorkuta kivisöekaevanduste-gulag järgis kapitalismile üsna võõrast dünaamikat (riigi absoluutne kontroll tööjõu üle, parteijuhtkond, kelle kinnismõtteks oli toodangu koguhulk, Kremli julgeolek kui kõrgeim kaalutlus, millele peab alluma kõik muu, jne). Kohatäiteks, oodates vajaliku empiirilise ja kontseptuaalse töö järelejõudmist, võiksime seda tüüpi fossiilmajanduse tähistamiseks võtta kasutusele termini „fossiilstalinism“, mida võiks kõige lihtsamalt defineerida kui bürokraatia võimu maksimeerimist fossiilkütuste abiga.

Pealtnäha tundub, et Vorkuta kivisöekaevanduste-gulag järgis kapitalismile üsna võõrast dünaamikat

See ei anna siiski põhjust paigutada fossiilset kapitali päevakorras kuhugi vähem tähtsale kohale. Pisut kummaline on, kui kähku tuuakse Nõukogude Liit vastuväiteks igaühele, kes tahab uurida kliima destabiliseerimise spetsiifiliselt kapitalistlikku dünaamikat. Ei ole vist kuigi palju neid, kes osutades Nõukogude Liidule – mida ebavõrdsus ja vaesus ju samuti vaevasid – tahaksid seada kahtluse alla, kas on legitiimne uurida, kuidas kapitalism tekitab ebavõrdsust ja vaesust; kui aga jutuks tuleb keskkond, siis teatatakse meile kiiresti, et reaalselt eksisteeriv sotsialism ei tulnud selle probleemiga sugugi paremini toime. Siis peaksime mäletama, et ebavõrdsus ja vaesus ei ole mitte kapitalismi välja mõeldud (2000 aastat tagasi väitis Jeesus nende igavikulisust), samas kui fossiilmajandus on selgelt kapitalistliku majanduse ainuomane sünnitis, mille tiivul ta levis ka teistesse maailma nurkadesse. Nii kronoloogiliselt, kausaalselt kui ka ajalooliselt näib side fossiilmajanduse ja kapitalismi vahel määratult tihedam.

Ja stalinism on surnud. Fossiilkapital seevastu on vägagi elus, uuristades endale teed läbi Maa koore, pinna ja atmosfääri samal trajektooril, mida ta on järginud 19. sajandi algusest saadik – see on tõeliselt kummitama jääv pärand, sest on nii hirmuäratavalt kaugel lõpetatusest. Kõige tõenäolisemalt on stalinistlikud formatsioonid vastutavad kõigest murdosa eest kuhjunud süsinikuheitmetest: päris kindlasti kahaneb see osa iga päevaga. Vorkuta ümber on sulud kinni, samas kui Raniganj on universaliseerunud. Rutiinset vanaviisi edasi tegutsemist ei vea mingid abstraktsed tööstuslikud ega inimlikud jõud, vaid Rex Tillerson ja tema jõuk: alates varajastest 1990. aastatest, mil kliimateadus sai oma kuju – juhtumisi umbes samaaegselt Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega –, on vastupanu fossiilkütustest eemaldumisele avaldanud nimelt kapital. See jätkub lugematutes vormides, nagu kliimamuutuse eitamine, uued torujuhtmed, naftapuurimine äärmuslikes oludes (extreme oil), fossiilkütuste subsiidiumid, süsinikuga kauplemine, tööstusliku tootmise massiivne üleviimine Hiinasse, keeldumine osaleda suurtes investeeringutes taastuvenergiasse, palavikulised söekaevandamisbuumid Saksamaast kuni Vietnamini, ja nimekirja võiks veelgi jätkata. Iga sellise takistustegevuse taga luurab fossiilkapital. Fossiilmajanduse kriitiline ajalugu peaks võtma fookusse arengujooned, mis on meid sellise olevikuni toonud.

Kolme lõikega võime niisiis kärpida oma uurimisagendat inimliigilt kui niisuguselt väiksemale skaalale: esiteks fossiilmajanduse tasemele; teiseks fossiilkapitali kategooriani; ja kolmandaks – niivõrd kui me otsime selle algupärasid – tegutsejateni, kes tegelikult lõid need mõlemad ning laiendasid neid üle kogu maakera pinna – ja see on inimeste grupp, keda on üsna lihtne määratleda Homo sapiens sapiens’i järgu sees selle väiksema osana. Selle agenda tipus seisavad esikohal kapitali loogika ja esindajad. See on vastuolus antropotseeni mõttega ning paistab olevat paremini kooskõlas tolle alternatiivse, ikonoklastilise, häbematu ja üldiselt tõrjutud nimesildiga meie ajastule, milleks on kapitalotseen.

Siiski leidub märke, et kapitalile keskendumine hakkab vähehaaval saama teaduslikku tunnustust. 2015. aasta lõpul avaldas kõva kliimateaduse juhtivaid ajakirju Environmental Research Letters artikli pealkirjaga „Kas kapitalistlik majandussüsteem suudab luua keskkondlikku õiglust?“, jõudes pigem eitavale vastusele. Võttes arvesse standardset Nõukogude Liidu argumenti ning tuginedes sadadele intervjuudele informantidega seitsmes eri riigis, järeldas artikli autor Karen Bell, et „keskkondliku õigluse saavutamiseks näib niisiis olevat vaja vähemalt minimeerida kapitalismi negatiivseid mõjusid, aga võib-olla isegi alustada kogu kapitalistliku süsteemi lammutamisega“.^[84] See paneb mõtlema, kas IPCC oma järgmises hinnangus seda järeldust kuidagi kommenteerib. Olgu sellega kuidas on, häbilugu oleks, kui kõigi võimalike inimeste seast just ajaloolased jääksid kindlaks mingile universaalsele, enam või vähem essentsialistlikule kategooriale – nagu näiteks „inimese ettevõtlikkus“ –, selle asemel et tunnistada konkreetset, sattumuslikku, kombineeritud ja väga ebaühtlast dünaamikat, mis lausa kargab esile fossiilmajanduse arhiivide lehekülgedelt.

Ajalugu leekides

Kriitilisema ajalooteaduse filosoofiliste ressursside seas tõusevad esile need, mille formuleerisid Walter Benjamin ja tema kaasmõtlejad. Kui kliimaajalugu tahab anda teadmisi sellest, kuidas ühiskonnad võiksid kliimamuutusele reageerida ja sellega kohanduda, siis nende ettevõtmisel on teistsugune eesmärk: „Kaasaja inimene, kes saab ajalooraamatutest teada, kui kaua tema parajasti kehtiv viletsus on juba küpsenud (ja see on see, mida ajaloolane peab sisimas püüdma talle näidata), omandab seeläbi väga kõrge arvamuse omaenda võimetest. Ajalugu, mis pakub sedalaadi õpetust, ei ärata temas kurvastust, vaid relvastab ta.“^[85] Fossiilmajanduse ajalugu peaks olema võitlev – ehk, peavoolu termineis väljendudes, olema suunatud kiirele leevendusele – ning võtma sihikule fossiilkapitali: „Ja see vaenlane pole veel kunagi võitu kellelegi teisele loovutanud.“ Mälestus tema möödunud laastamistööst tuleks üle võtta „sellisena, nagu see välgatab ohuhetkel“.^[86] Sõjakus, mida maailm nüüd valjul häälel nõuab, peaks ammutama fossiilkapitali „progressi“ poolt alistatute – kõigi nonde anonüümsete kaotajate – traditsioonidest, kes Theodor Adorno sõnul varisesid tee äärde, mida mööda Inglismaa sammus impeeriumiks saamise poole, ja sealt edasi meie tänapäevastele energia rajamaadele.^[87] Materialistid, kinnitab Benjamin, „ei suuda näha ajaloos midagi enamat kui teatud ohtude konstellatsiooni“; nad peaksid püüdma lõhkuda „epohhi homogeensuse, külvates sellesse varemeid – see tähendab, olevikku“, milleks praegu on 400+ osakest miljonist (ppm), ja milles me peame „aktsepteerima kollapsi sümptomeid stabiilsuse kvintessentsina ja käsitama juba pääsemist ennast millegi nii erakordsena, et see ületab meie arusaamise ja läheneb juba imele.“^[88]

Kui fossiilmajanduse ajaloolane vajab mingit nägemust, et minevikku oma võrku püüda, siis näib just see kõige kohasema valikuna, sest on ülimalt prohvetlik – siin seisame koos Adornoga silmitsi „ennenägematu, kõiki ootusi ületava õudusega, arenevate tootlike jõudude ustava varjuga“.^[89] Või vaagigem seda paanikakujutelma käesoleva hetke valguses, laetuna kogu mineviku palavusega: „Midagi paanilise keskpäevahirmu sarnast, kus inimesi tabab äkki teadlikkus loodusest kui tervikust, on selles paanikas, mis on tänapäeval valmis vallanduma mis tahes ajahetkel: inimesed ootavad, et järeltulijateta maailma läidab põlema totaalsus, milleks on nemad ise ja mille üle neil puudub kontroll.“^[90] Näib, nagu oleksid Benjamin ja Adorno valinud sõnu just praegust hetke silmas pidades. Aga nende ettenägelike sähvatuste täielik rakendamine fossiilmajanduse minevikule ja olevikule ootab alles kollektiivset uurimispingutust, mis oleks ühismõõduline kliimateaduses juba kaua tehtud tööga.

Raadži kingitus

Aastail 2000–2009 kasvasid India CO₂ heitmed igal aastal keskmiselt 5,7%; järgmise nelja aasta jooksul tõusis kasv 6,4%-ni.^[91] Muidugi mõista küttis protsessi kivisüsi, mis on India – hetkel maailma suuruselt kolmanda tarbija – peamiseks energiaallikaks, kusjuures selle maavara toodang on riigis aastatuhandevahetusest saadik enam kui kahekordistunud.^[92] Viidates kivisöele kui „energiatööstuse tähtsaimale sisendile“, lubas selle majandusharu eest vastutav minister 2014. aasta lõpul toodangut järgmise viie aasta jooksul veelgi kahekordistada.^[93]

Sõnadetagi on selge, et oma kiirenevas kivisöe tarbimise sööstus ei ole India kaugeltki üksi: viimase kümnendi jooksul on maailmamajandusse lisandunud uusi kivisöel töötavaid elektrijaamu rohkem kui ühelgi varasemal aastakümnel; 2013. aastal saadi kivisöest rohkem energiat kui ühestki teisest allikast – rohkem kui päikesest ja tuulest, isegi rohkem kui üleskiidetud gaasi- ja naftarenessanssist.^[94] Aga India buumi suurusjärk ning ennekõike ajastus veensid mõningaid vaatlejaid omistama sellele erilist tähtsust. 2014. aasta novembris avaldas The New York Times loo sellest, kuidas „India kivisöepalavik võib kliimamuutuse kaalukausid paigast lüüa“, tsiteerides silmapaistvat kliimateadlast Veerabhadran Ramanathani: „Kui India söetarvitamisega üha edasi läheb, oleme kõik hukatusele määratud.“^[95] Samal ajal tükeldati Borneol tundlikke vihmametsa-alasid, osteti elanikelt maid kokku ja reostati jõgesid, ning Indoneesia – praegu maailma suurima kivisöe eksportija – buum saatis heitmemäärad taevani.^[96] Ometi jäi see kõik Hiina plahvatusliku kasvu tagajärgede varju.

Mõned maailmaajalooliselt tähtsuselt suurimad fossiilmajanduse korstnad asuvad tänapäeval Aasias. Kuidas seda tõlgendada? Kahes hiljutises essees on Dipesh Chakrabarty – ajaloolane, pealegi India ajaloolane – seadnud küsimuse alla ajaloolise materialismi kasulikkuse kliimamuutuse mõistmisel ning asunud veendunult antropotseeninarratiivi poolele: „Vaesed osalevad inimevolutsiooni ühises ajaloos täpselt samavõrd kui rikkad.“^[97] Üheks kaalukamaks argumendiks selle vaate poolt on Hiina ja India palangud, mida Chakrabarty väitel toidavad ühtaegu rahvastiku kasv ja vaesuse elimineerimine: „Hiina ja India valitsus ehitavad üha kivisöega köetavaid elektrijaamu, viidates õigustuseks suurtele inimhulkadele, keda on hädasti vaja vaesusest päästa: kivisüsi on endiselt odavaim energiaallikas selle eesmärgi saavutamiseks. … Meie prantsatamine antropotseeni on ühtaegu olnud ülemaailmselt ammuoodatud sotsiaalse õigluse lugu, vähemalt tarbimise sfääris. Sellisel õiglusel on inimeste seas aga oma hind.“^[98]

Õiglus inimeste seas? India emissiooniplahvatusest märksa põhjalikumalt on uuritud Hiina oma, mida ei põhjustanud – ja siin on tegu üldteada andmetega – rahvastiku kasv ega vaeste majapidamiste tarbimise kasv ega ükski teine tegur, mida oleks lihtne suruda liigi tasandi argumentidesse. Selle algatas aastatuhandevahetuse paiku tootva tööstuse ümberkolimine Hiinasse: kusjuures kapital tuli sinna odava tööjõu järele.^[99] India puhul ootab detailne tõukejõudude kaardistamine alles tegemist, ent praegugi juba teame, et mida valitsused ka ei ütleks ja kuidas oma poliitikaid ka ei õigustaks, ei olnud süütemehhanismiks vaeste ettevõtmised. Aastail 1981–2011 põhjustas kodumajapidamiste parem elektriga varustamine – tähtsaim energiaga seostuv vaesuse leevendamise näitaja – kõigest kolm kuni neli protsendi India CO₂ heitmete kasvust. Umbkaudu 650 miljonit elektrivõrku ühendatud inimest avaldasid atmosfäärile mõju, mida saab kirjeldada tühisena. India elanikkonna sees oli vaeseimate elektrivõrku ühendatud majapidamiste kvintiil – üks kolmandik India elanikkonnast on ikka veel elektrifitseerimata – vastutav vähem kui 10% elektritarbimisest põhjustatud emissioonikasvu eest, sellal kui rikkaim kvintiil vastutas enam-vähem poole kasvu eest.^[100]

Mis puudutab õiglust ülemaailmsel tasemel, siis seda pole veel aimatagi. Üks kümnendik inimliigist kannab vastutust poole eest kõigist tarbimisemissioonidest; pool liigist ühe kümnendiku eest. Kas peaksime ootama veel kallutatuma jaotuse teket, enne kui suudame hüljata ühtse liigi kategooria ning keskenduda suhetele liigi polariseerunud alamhulkade vahel? Toored andmed lubavad oletada vahekorda, mis peaks vastama mõistlikele kriteeriumidele: rikkaima 1% süsinikujalajälg on umbes 175 korda suurem kui vaeseimal 10%-l; rikkaima 1% ameeriklaste, luksemburglaste ja saudiaraablaste emissioonid on 2000 korda suuremad kui vaeseimate honduuraslaste, mosambiiklaste või ruandalaste omad – ja muidugi on viimased heitmete tagajärgede ees lõpmata kaitsetumad. India arvud ei ole sugugi vähem rabavad. Isegi India elanikkonna rikkaima 10% heitmed inimese kohta võrduvad kõigest ühe neljandikuga Ameerika elanikkonna vaesema poole heitmetest, sellal kui India elanikkonna vaesema poole heitmed ei ületa ühe kahekümnendiku piiri.^[101] India kannab senises ajaloos vastutust 3% kumulatiivsete CO₂ heitmete eest ning umbkaudu kolmandiku kliimakrediidi eest, kui alustada selle arvamist 1990. aastast.^[102] Ükskõik kuidas mõõta või defineerida, ei küta seda tuld küll õiglus inimeste vahel.

Üks kümnendik inimliigist kannab vastutust poole eest kõigist tarbimisemissioonidest; pool liigist ühe kümnendiku eest.

Viljakam ja ühtlasi andmetega paremini sobiv kriitilise uurimistöö suund oleks vaadelda, kuidas fossiilmajanduse struktuur on algselt Briti pinnalt laienenud suuremasse ossa maailmast, ajades juuri kõige mitmekesisemates sotsiaalsetes formatsioonides, seotuna kapitali akumuleerumisprotsessi ning selleks vajalike suhetega ja moodustades totaalsuse, mille üle meil enam kontrolli ei ole. Võtkem siin üksainus näide: Khasi mäed. 1840. aastatel külvasid britid sellele impeeriumi kaugele äärealale esimesed fossiilmajanduse seemned. Khasi hõimud, kes algselt ei olnud seda maavara mikski pidanud, allutati Raadži maksutulu väljapressimise masinavärgile ja külavanemad andsid oma õnnistuse maksukogujate ning nende partnerite üritusele mägesid kommertsotstarbel ära kasutada. Varem egalitaarsest kogukonnast hakkas vähehaaval lahku kasvama kohalik valitsev klass. Pärast iseseisvumist, eriti pärast Bangladeshi iseseisvumist, oli nimelt see klass – ühendades klannipäritolu, poliitilise patronaaži ning rahvusülesed partnerlused – see, kes haaras enda kätte maa-alused võimalused, omastas ühismaa ja investeeris kaevandustesse, et toita naabermaal Bangladeshis seentena kerkivaid tsemenditehaseid.^[103] Antropoloog Debojyoti Das, üks tähtsa antoloogia „Kivisöerahvas: India kivisöepoliitika ajalugu, ökoloogia ja poliitika“ kaasautoreid, kirjeldab maastikku järgmiselt: „Kivisöe naabermaale Bangladeshi ning Mandri-Indiasse eksportimisega toodetud kapital võimaldab silmapaistvat tarbimist ning on viinud kinnisvaraäride kasvule Shillongis [tänapäeval Khasi mägesid hõlmava Meghalaya osariigi pealinn] ja kapitalistlike rantjeedeni kohalike kogukonnaeliitide seas, kes omavad kaevandusi ning kontrollivad tootmisprotsesse. … Minu välitöö näitas, et palgateenijad töötavad äärmiselt ohtlikes tingimustes ja neil pole mingeid sotsiaalhooldehüvesid. Eluasemed sisserändajate asulais on tuubil täis: igas hütis elab tosin inimest. Linnades elavad kaevanduseomanikud moodsais, luksuslike mugavustega majades ning nende korterite ja bangalote kõrvale on pargitud läikivad autod. … Hüvitised ei lähe metsakülade elanikele ega immigrantidest kaevandustöölistele, kes peavad kandma kogu ökoloogilise ja sotsiaalse kulu, vaid mõjuvõimsate kaupmeeste ja kaevanduseomanike kaukasse.“^[104]

Sellele, kes inimeste vahel õiglust loodab leida, oleks India fossiilmajandus küll üks halvimaid kohti, kust otsida.^[105] Selle asemel, nagu rõhutab geograaf ja The Coal Nationi toimetaja Kuntala Lahiri-Dutt, on „kivisöe kuningriik, nii nagu me seda Indias tänapäeval tunneme, eeskätt Raadži kingitus, üks koloniaalvalitsuse kõrvalsaadusi“, mida väheste valdavalt päritud võim paljude üle iseseisvuse ajal laiendas ja kasvatas.^[106] Ses suhtes oli impeerium tõesti silmapaistvalt edukas. Ta suutis universaliseerida fossiilmajanduse, istutades kasvu ja fossiilkütuste vahelise abielu ümber kõigile maadele, mis tema valitsuse alla sattusid; pärast taandumist võisid britid imetleda oma mudeli jäljenduste pürgimist taeva poole. Kapitali akumulatsiooni ja fossiilkütuste põletamise vahelise – esmalt Briti valitseva klassi poolt välja mõeldud – liidu järjepidevus, teisenemine, levik ja ekstrapolatsioon valitsevad meie muutuva kliima longue durée’d.^[107]

2015. aasta detsembri hakul, parajasti siis, kui maailma liidrid rääkisid läbi kliimamuutuse Pariisi leppe üksikasju, kannatasid teatud Lõuna-India piirkonnad viimase saja aasta rängimate paduvihmade all. Üleujutuses hukkus ligi 400 ja kaotas kodu 2 miljonit inimest; kahe suure jõe üle kallaste tõustes jäi vee alla Chennai linn. Seepeale kuulutas India keskkonnaminister Prakash Javadekar, lüües kõhklematult sekka ÜRO kliimaläbirääkimiste lõppematus riius: „See, mis praegu Chennais toimub, on arenenud maailma 150 viimase aasta sündmuste tagajärg. Selle on põhjustanud keskmise temperatuuri tõus 0,8°C võrra … Ajalooliselt vaadates on nad viimase 150 aasta jooksul kasvust kasu lõiganud ja nüüd ei saa nad öelda, et minevik on möödas.“^[108]Põhiliselt oli tal õigus. Ta oleks pidanud lisama, et üksiti oli Chennais toimuv ka selle tagajärg, mis oli imperialistlike võimude egiidi all kahel viimasel sajandil toimunud kogu arengumaailmas ning mida nüüd teostasid nonde impeeriumide tahmase mantli pärinud valitsused – sealhulgas tema enda oma. Samuti võinuks ta esile tuua, et arenenud kapitalistlikud riigid, mis päris üksi rajasid fossiilmajanduse mitte inimkonna teenimiseks, vaid ise rikastumiseks, tõrjusid seeläbi inimesi nendele vaesuse ja haavatavuse äärealadele, mida praegu tabavad kliimakaose esimesed hoobid. Oma üha edasikihutava ajaloo ühe tõsisema probleemina on meil vaja aru saada, kuidas täpselt me siia välja jõudsime.

Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk

Andreas Malm, Who Lit This Fire? Approaching the History of the Fossil Economy. Verso, 16.10.2017. Algselt ilmunud ajakirjas Critical Historical Studies, 2016, kd 3, nr 2.

^[1] Pisut põhjalikumaid mõtisklusi kliimamuutuse ajaloolisuse ja ajalikkuse üle vt: A. Malm, Fossil Capital: The Rise of Steam Power and the Roots of Global Warming. London, 2016.

^[2] J. Guldi, D. Armitage, The History Manifesto. Cambridge, 2014, lk 33. Kliimamuutus jääb kogu manifesti üheks võtmeteemaks.

^[3] G. Parker, Global Crisis: War, Climate Change, and Catastrophe in the Seventeenth Century. New Haven (CT), 2013.

^[4] S. White, The Climate of Rebellion in the Early Modern Ottoman Empire. Cambridge, 2011, lk 14.

^[5] Sealsamas, lk 137, 298.

^[6] Laia valikut eri lähenemisi vt foorumist ajakirjas: Environmental History, 2014, kd 19, nr 2.

^[7] Vt nt W. Behringer, A Cultural History of Climate. Cambridge, 2010.

^[8] D. D. Zhang, H. F. Lee, C. Wang jt, The Causality Analysis of Climate Change and Large-Scale Human Crisis. PNAS, 2011, kd 108, nr 42, lk 17301.

^[9] G. Parker, Global Crisis, lk 693.

^[10] Sealsamas, lk XXXII; vrd 689–696. Samalaadse kohandumisele keskendumise kohta teistes kliimaajaloo agendades vt G. H. Endfield, Exploring Particularity: Vulnerability, Resilience, and Memory in Climate Change Discourses, lk 309; L. Culver, Seeing Climate Through Culture, lk 316; ja S. Johnson, When Good Climates Go Bad: Pivot Phases, Extreme Events, and the Opportunities for Climate History, lk 334 – kõik ajakirjas Environmental History, 2014, kd 19, nr 2.

^[11] Üheks katseks selles suunas on: A. Malm, Fossil Capital.

^[12] Nagu on rõhutanud: J. Guldi, D. Armitage, The History Manifesto, lk 30–31, 35, 68, 69. Üks ülivõluv episood on talletatud rmt-s: V. Albritton, F. Albritton, Green Victorians: The Simple Life in John Ruskin’s Lake District. Chicago, 2016.

^[13] Mõningaid panuseid sellesse väitlusse vt: T. Athanasiou, P. Baer, Dead Heat: Global Justice and Global Warming. New York, 2002; A. Simms, Ecological Debt: The Health of the Planet and the Wealth of the Nations. London, 2005; J. Timmons Roberts, B. C. Parks, A Climate of Injustice: Global Inequality, North-South Politics, and Climate Policy. Cambridge (MA), 2007; S. Vanderheiden, Atmospheric Justice: A Political Theory of Climate Change. New York, 2008; E. Neumayer, In Defence of Historical Accountability for Greenhouse Gas Emissions. Ecological Economics, 2000, kd 33, nr 2, lk 185–192; S. Caney, Justice and the Distribution of Greenhouse Gas Emissions. Journal of Global Ethics, 2009, kd 5, nr 2, lk 125–146; C. Baatz, Responsibility for the Past? Some Thoughts on Compensating Those Vulnerable to Climate Change in Developing Countries. Ethics, Policy and Environment, 2013, kd 16, nr 1, lk 94–110; R. Warlenius, G. Pierce, V. Ramasar, Reversing the Arrow of Arears: The Concept of „Ecological Debt“ and Its Value for Environmental Justice. Global Environmental Change, 2015, nr 30, lk 21–30.

^[14] P. Ciais, T. Gasser, J. D. Paris jt, Attributing the Increase in Atmospheric CO₂ to Emitters and Absorbers. Nature Climate Change, 2013, nr 3, lk 926–930.

^[15] M. G. J. den Elzen, J. G. J. Olivier, N. Höhne, G. Janssens-Maenhout, Countries’ Contribution to Climate Change: Effect of Accounting for All Greenhouse Gases, Recent Trends, Basic Needs and Technologial Progress. Climatic Change, 2013, kd 121, nr 2, lk 397–412.

^[16] H. D. Matthews, Quantifying Historical Carbon and Climate Debts among Nations. Nature Climate Change, Supplementary Information, 2015, lk 1–6; https://go.nature.com/2RCuz1E.

^[17] R. Heede, Tracing Anthropogenic Carbon Dioxide and Methane Emissions to Fossil Fuel and Cement Producers, 1854–2010. Climatic Change, 2014, kd 122, nr 1, lk 229–241.

^[18] Kvalitatiivsema ajaloolise lähenemise, mis võtab fossiilkütusekorporatsioonid sihikule selle eest, kuidas nad on saboteerinud kliimamuutuste leevendamist, pakub: P. C. Frumhoff, R. Heede, N. Oreskes, The Climate Responsibility of Industrial Carbon Producers. Climatic Change, 2015, kd 132, nr 2, lk 157–171.

^[19] Ütlematagi on selge, et 19. sajandil toimunud fossiilkütuste plahvatusliku põletamise juured olid varasemates epohhides, mida tuleb samuti uurida. Mõningaid põhjusi, miks dateerida kvalitatiivne hüpe just sellesse sajandisse, vt A. Malm, Fossil Capital.

^[20] Vt edasi sealsamas.

^[21] O. Edenhofer, R. Pichs-Madruga, Y. Sokona jt, Climate Change 2014: Mitigation of Climate Change: Contribution of Working Group III to the Fifth Assessment Report of the Intergovernmental Panel on Climate Change. Cambridge, 2014, lk 312; minu esiletõst.

^[22] Vt nt P. Erickson, S. Kartha, M. Lazarus, K. Tempest, Assessing Carbon Lock-In. Environmental Research Letters, 2015, nr 10, lk 084023.

^[23] W. Benjamin, Selected Writings: Volume 3, 1935–1938.  Cambridge (MA), lk 267. Originaalis on: „viimase sajandi selja taga, mis ei olnud veel teadlik“; minu esiletõst.

^[24] W. Benjamin, The Arcades Project. Cambridge (MA), 2002, lk 468.

^[25] Vrd F. A. Jonsson, A History of the Species? History and Theory, 2013, kd 52, nr 3, lk 464.

^[26] Inglise pruugis Raj – sõna tähendab hindi keeles valitsusvõimu; seega kui sõna raja, kuningas, võib eestindada kujul raadža, võiks Raj omamaiselt kirjutuda Raadž. Tlk.

^[27] J. Bourne, Indian River Navigation: A Report Addressed to the Committee of Gentlemen Formed for the Establishment of Improved Steam Navigation upon the Rivers of India. London, 1849, lk 6. Vt veel: British Library, India Office Records, Bengal Public Consultations, July 17–August 21, 1828, ja L/MAR/C/590, „Report on the River Steam Navigation in Bengal by Captain Johnston,“ jaan., 1837; G. A. Prinsep, An Account of Steam Vessels and of Proceedings Connected with Steam Navigation in British India. Calcutta, 1830; J. H. Johnston, Précis of Reports, Opinions, and Observations on the Navigation of the Rivers of India. London, 1831; Oriental Inland Steam Company, Indian River Navigation: Selections from the London and Provincial Newspapers. London, 1850; H. T. Bernstein, Steamboats on the Ganges: An Exploration in the History of India’s Modernization through Science and Technology. Bombay, 1960; S. Sangwan, Technology and Imperialism in the Indian Context: The Case of Steamboats, 1819–1839. Rmt-s: Science, Medicine, and Cultural Imperialism. Toim. T. Meade, M. Walker. Hong Kong, 1991, lk 60–74. 1820. aastate kui veelahkme kohta brittide püüetes tungida aurujõu abil India sisemaale, vt ka N. Sinha, Communication and Colonialism in Eastern India: Bihar, 1760s–1880s. London, 2014.

^[28] T. Oldham, Memoirs of the Geological Survey of India, Vol. III. Calcutta, 1865, lk 156. Edasi vt J. D. Herbert, Notice on the Occurrence of Coal, within the Indo Gangetic Tract of Mountains. Asiatic Researches, 1828, nr 16, lk 397–408; L. J. Barraclough, Early Development and Coal Mining, lk 141–146; ja H. D. G. Humphreys, The Early History of Coal Mining in Bengal, lk 147–159, mõlemad rmt-s: Progress of the Mineral Industry of India, 1906–1955. Mining, Geological, and Metallurgical Institute of India, Calcutta, 1955.

^[29] G. Watt, The Commercial Products of India. London, 1908, lk 334.

^[30] Reports of a Committee for Investigating the Coal and Mineral Resources of India. Madras Journal of Literature and Science, nr 20, juuli 1838, lk 158–196; C. S. Fox, The Geological Survey of India, 1846 to 1947. Nature, 1947, nr 160, lk 889–891; S. Sangwan, Reordering the Earth: The Emergence of Geology as a Scientific Discipline in Colonial India. Indian Economic and Social History Review, 1994, kd 31, nr 3, lk 291–310; D. Kumar, Science and the Raj: A Study of British India. 2. vlj. Delhi, 2006, lk 45; C. Dewey, Steamboats on the Indus: The Limits of Western Technological Superiority in South Asia. Oxford, 2014, lk 63; H. T. Bernstein, Steamboats, lk 115–117; N. Sinha, Communication and Colonialism, lk 53–55.

^[31] British Library, India Records Office, Reports and Abstracts of the Proceedings of a Committee for the Investigation of the Coal and Mineral Resources of India, Brought Up to May 1841. Calcutta, 1841, lk 14.

^[32] British Library, India Records Office, Report of a Committee for the Investigation of the Coal and Mineral Resources of India, for May, 1845. Calcutta, 1846, lk 166.

^[33] H. D. G. Humphreys, The Early History, lk 147; vrd K. Lahiri-Dutt, Introduction to Coal in India: Energising the Nation. Rmt-s: The Coal Nation: Histories, Ecologies, and Politics of Coal in India. Toim. K. Lahiri-Dutt. Farnham, 2014, lk 10–11.

^[34] T. Bacon, First Impressions and Studies from Nature in Hindostan. London, 1837, lk 265. Vt veel B. B. Klin, Partner in Empire: Dwarkanath Tagore and the Age of Enterprise in Eastern India. Berkeley, 1976, lk 94–112; H. T. Bernstein, Steamboats, lk 84–85, 116.

^[35] G. A. Prinsep, An Account, lk 103–104.

^[36] J. P. Kennedy, The Strategical and National Importance of Extending Railway Communication throughout the British Colonies, more Especially throughout India. Journal of the Royal United Services Institution, 1858, kd 2, nr 5, lk 62–86; T. Oldham, Memoirs, lk 160, ja Memo on the Coal Resources and Production of India. Rmt-s: Selections from the Records of the Government of India, Home Department. Calcutta, 1868, nr 64, lk 66–67; L. J. Barraclough, Early Development, lk 145; D. H. Buchanan, The Development of Capitalistic Enterprise in India. London, 1966, lk 256–264; D. Washbrook, The Indian Economy and the British Empire. Rmt-s: India and the British Empire. Toim. D. M. Peers, N. Gooptu. Oxford, 2012, lk 56–58.

^[37] British Library, India Records Office, Reports and Abstracts… 1841, lk 27.

^[38] T. Oldham, Memo, lk 42, ja Memoirs, lk 171; D. H. Buchanan, The Development, lk 270–272; C. P. Simmons, Recruiting and Organizing and Industrial Labour Force in Colonial India: The Case of the Coal Mining Industry, c. 1880–1939. Indian Economic and Social History Review, 1976, kd 13, nr 4, lk 455–485.

^[39] M. Fryar, Coal Mining in India: A Letter to the Proprietors and Managers of the Coal Mines in India. London, 1869, tsitaadid lk 31–34.

^[40] Vt C. P. Simmons, Recruiting.

^[41] Kiri hr Wise’ilt kapten sir Edward Belcherile Sarawakis, London, 30.06.1843. Rmt-s: A Selection from Papers Relating to Borneo. London, 1846, lk 9, ja edasi vt nt lk 19, 37–43; Excerpta. Asiatic Journal, 1842, oktoober, lk 199–201; P. A. Shulman, Empire of Energy: Environment, Geopolitics, and American Technology before the Age of Oil. Doktoriväitekiri, Massachusetts Institute of Technology, 2007, lk 34–36.

^[42] R. Mundy, Narrative of Events in Borneo and Celebes, Down to the Occupation of Labuan. Vol. II. London, 1848, lk 347. Vt järjekordset kirja hr Brooke’ilt hr Wise’ile Labuanis, 31.10.1844. Rmt-s: A Selection from Papers, lk 68–71; F. E. Forbes, Five Years in China; from 1842 to 1847. With an Account of the Occupation of the Islands of Labuan and Borneo by Her Majesty’s Forces. London, 1848, lk 310–323; H. Low, Sarawak; its Inhabitants and Productions. London, 1848, lk 12–16; C. Collingwood, On Some Sources of Coal in the Eastern Hemisphere, Namely Formosa, Labuan, Siberia, and Japan. Quarterly Journal of the Geological Society, 1868, kd 24, lk 98–102.

^[43] Kiri reverend S. G. Bonhamilt hr Maddo-ckile, 11.10.1841. Rmt-s: A Selection from Papers, 32; kiri James Brooke’ilt hr Wise’ile, 31.10.1844, lk 69. Vt veel kaubanduskoja mälestusi, lk 91–96; W. H. Treacher, British Borneo: Sketches of Brunai, Sarawak, Labuan, and North Borneo. Singapore, 1891, lk 86.

^[44] A New British Settlement. The Singapore Free Press, 16.10.1845. Taastrükk vlj-s: The Atlas for India. Vrd nt: Notes for a British Settlement on the North-west Coast of Borneo. 10.07.1844. Rmt-s: A Selection from Papers, lk 43–48; The Eastern Archipelago. Manchester Guardian, 14.02.1849.

^[45] Vt veel L. R. Wright, The Origins of British Borneo. Hong Kong, 1970.

^[46] Coal-fields of the Archipelago. Allen’s Indian Mail, 29.04.1856.

^[47] Notes for a British Settlement, lk 46; vrd H. Low, Sarawak, lk 159.

^[48] P. A. Shulman, Empire of Energy, lk 54.

^[49] The China Steam-Ship and Labuan Coal Company. The London Standard, 16.08.1867; Kiri kontradmiral Austenilt Admiraliteedi sekretärile, 24.06.1850. Rmt-s: Correspondence Respecting the Eastern Archipelago Company, Presented to the House of Lords by Command of Her Majesty. London, 1853, lk 23.

^[50] China Steamship and Labuan Coal Company (Limited). The Daily News, 06.03.1866. Vt veel: Labuan. London Standard, 16.12.1868; C. Collingwood, On some Sources, lk 100; L. R. Wright, The Origins, lk 90.

^[51] W. H. Treacher, British Borneo, lk 90. Selle kui peamise raskuse kohta vt kompanii esimehe kaeblemist The Daily Newsi artiklis „China Steamship“.

^[52] R. A. Stafford, Scientist of Empire: Sir Roderick Murchison, Scientific Exploration and Victorian Imperialism. Cambridge, 1989, lk 74.

^[53] W. B. Boyce, Notes on South-African Affairs. London, 1839, lk 160.

^[54] Tsit. R. I. Murchison, Address Delivered at the Anniversary Meeting of the Geological Society of London, On the 17th of February, 1843. London, 1843, lk 97. Vt veel: W. Buckland, Address Delivered on the Anniversary, February 19th. Proceedings of the Geological Society of London, 1841, kd 3, nr 81, lk 494–495; R. I. Murchison, Annual Report of the Director-General of the Geological Survey, the Museum of Practical Geology, the Royal School of Mines, and the Mining Record Office, for the Year 1867. Fifteenth Report of the Science and Art Department of the Committee of Council on Education. London, 1868, lk 269; R. A. Stafford, Scientist, lk 82, 92, 100–103, 114, 132–143, 145–146, 159–161, ning: Geological Surveys, Mineral Discoveries, and British Expansion, 1835–71. Journal of Imperial and Commonwealth History, 1984, kd 12, nr 3, lk 5–32.

^[55] R. Murchison, Tours in the Russian Provinces. Quarterly Review, 1840–1841, kd 67, lk 373; algupärandis on esile tõstetud ka sõnad „meresõja kunst“. Kõige Murchisoni puutuva osas vt hiilgavat bibliograafiat: R. A. Stafford, Scientist.

^[56] Samasugune vaatenurga muutus 19. sajandi Hiinas on hiilgavalt jäädvustatud: S. Xiao Wu, Empires of Coal: Fueling China’s Entry into the Modern World Order, 1860–1920. Stanford (CA), 2015.

^[57] Reports of a Committee for Investigating the Coal and Mineral Resources of India, lk 196.

^[58] M. Fryar, Coal Mining in India, lk 17–18.

^[59] P. J. Crutzen, Geology of Mankind. Nature, 2002, kd 415, nr 6867, lk 23.

^[60] Lisa vt A. Malm, Fossil Capital.

^[61] W. Steffen, P. J. Crutzen, J. R. McNeill, The Anthropocene: Are Humans Now Overwhelming the Great Forces of Nature? Ambio, 2007, kd 36, nr 8, lk 614; minu esiletõstud. Veel näiteid sellest tulenarratiivist vt: A. Malm, Fossil Capital, lk 30–32, 405–406.

^[62] A. W. Crosby, Children of the Sun: A History of Humanity’s Unappeasable Appetite for Energy. New York, 2006, lk 8, 102, 159.

^[63] N. Clark, K. Yusoff, Combustion and Society: A Fire-Centred History of Energy Use. Theory, Culture, and Society, 2014, kd 31, nr 5, lk 208, 221.

^[64] R. M. Albert, Anthropocene and Early Human Behavior. The Holocene, 2015, nr 8.

^[65] Lühikest esseed, mis mõtiskleb tule ajaloolise rolli üle, langemata teleoloogia kiusatuse ohvriks, vaid keskendudes selle asemel „Maa peal eksisteerinud tulerežiimide radikaalsele mitmekesisusele“, vt D. M. J. S. Bowman, What Is the Relevance of Pyrogeography to the Anthropocene? Anthropocene Review, 2015, kd 2, nr 1, lk 75.

^[66] W. H. Sewell Jr., Logics of History: Social Theory and Social Transformation. Chicago, 2005, lk 10; minu esiletõst. Ja tõesti, sellist maailmavaadet tunnistavad kõige erinevama temperamendiga ajaloolased. „Järjepidevuse katkemine võib olla tähtsaim üksikküsimus, millega ajaloolased tegelevad,“ kinnitab Eelco Runia, töötades välja oma vitalistlik-voluntaristlikku ajaloofilosoofiat, milles ajaloolised aktid on ülevad teod, inimliku loovuse müsteeriumid, hüpped pimedusse ilma aluse või põhjuseta. E. Runia, Moved by the Past: Discontinuity and Historical Mutation. New York, 2014, lk xii.

^[67] Vrd J. Guldi, D. Armitage, The History Manifesto, lk 14, 35–37.

^[68] J. L. Gaddis, The Landscape of History: How Historians Map the Past. Oxford, 2002, lk 96; vrd M. Bloch, The Historian’s Craft, 1954, uustrükk Manchester, 1992, lk 158–159. (Eesti k-s: M. Bloch, Ajaloo apoloogia ehk Ajaloolase amet. Tlk E. Tarvel. Tallinn, 1983.)

^[69] C. Bonneuil, The Geological Turn: Narratives of the Anthropocene. Rmt-s: The Anthropocene and the Global Environmental Crisis: Rethinking Modernity in a New Epoch. Toim. C. Hamilton jt. Abingdon, 2015, lk 19.

^[70] Vt veel nt A. Malm, A. Hornborg, The Geology of Mankind? A Critique of the Anthropocene Narrative. Anthropocene Review, 2014, kd 1, nr 1, lk 62–69; J. Baskin, Paradigm Dressed as Epoch: The Ideology of the Anthropocene. Environmental Values, 2015, kd 24, nr 1, lk 9–29.

^[71]Teedrajavad panused on siin:  Teedrajavad panused on siin: D. R. Headrick, Tools of Empire: Technology and Euro-pean Imperialism in the Nineteenth Century. Oxford, 1981; Power over Peoples: Technology, Environments, and Western Imperialism, 1400 to the Present. Princeton (NJ), 2010, ptk 5. Ent nüüd viimaks näib uurimistöö selleski vallas hoogu võtvat. Tähtsa paranduse Headricki analüüsi mõningaile aspektidele teeb: C. Dewey, Steamboats on the Indus. Teised märkimisväärsed hiljutised panused on: N. Sinha, Communication and Colonialism; ning: Wu, Empires of Coal. 19. sajandi India kohta märgib Sinha, et „selle perioodi aurulaevade mitmekülgne ajalugu – majanduslik, kultuuriline ja teaduslik – on teema, mis endiselt ootab sügavuti uurimist“; veel enam, „aurulaevade ja raudteede käikuandmine viis märgatavale tõusule kivisöetootmises – teema, mis alles ootab edasist ajaloolist uurimist“. Communication and Colonialism, lk 180, 26.

^[72] S. L. Lewis, M. A. Maslin, Defining the Anthropocene. Nature, 2015, kd 519, lk 171–180; S. L. Lewis, M. A. Maslin, Geological Evidence for the Anthropocene. Science, 2015, kd 349, nr 6245, lk 246.

^[73] J. Zalasiewicz, Disputed Start Dates for Anthropocene. Nature, 2015, kd 520, lk 436; C. Hamilton, Getting the Anthropocene So Wrong. Anthropocene Review, 2015, kd 2, nr 2, lk 102–107.

^[74] J. Zalasiewicz, C. N. Waters, M. Williams jt, When Did the Anthropocene Begin? A Mid-Twentieth Century Boundary Level Is Stratigraphically Optimal. Quaternary International, 2015, kd 383, lk 196–203.

^[75] W. F. Ruddiman, E. C. Ellis, J. O. Kaplan, D. Q. Fuller, Defining the Epoch We Live In. Science, 2015, kd 348, nr 6230, lk 38–39.

^[76] Clive Hamilton toetab seda arvamust, ehkki see on samavõrd süüdi paljudes neist vigadest, mille eest ta Lewist ja Maslinit hurjutab. Vt C. Hamilton, Getting the Anthropocene So Wrong.

^[77] W. Steffen, W. Broadgate, L. Deutsch jt, The Trajectory of the Anthropocene: The Great Acceleration. Anthropocene Review, 2015, kd 2, nr 1, lk 81–98.

^[78]?Charlie Rose Talks to ExxonMobil?s Rex Tillerson. Charlie Rose Talks to ExxonMobil’s Rex Tillerson. Business Week, 07.03.2013. Vt veel: S. Coll, Private Empire: ExxonMobil and American Power. London, 2012.

^[79] Mõningaid juhuslikke, kuid tüüpilisi näited vt: A. Trexler, Integrating Agency with Climate Critique. symploke, 2013, kd 21, nr 1–2, lk 225; A. Trexler, Anthropocene Fictions: The Novel in a Time of Climate Change. Charlottesville, 2015, lk 191; M. McCarthy, The Moth Snowstorm: Nature and Joy. London, 2015, lk 240.

^[80] P. Josephson, N. Dronin, R. Mnatsakanian jt, An Environmental History of Russia. Cambridge, 2013, lk 186, 130.

^[81] Sealsamas, lk 60–133. Vt lisaks: D. R. Weiner, Models of Nature: Ecology, Conservation and Cultural Revolution in Soviet Russia. Pittsburgh, 2000; A. Gare, Soviet Environmentalism: The Path Not Taken. Rmt-s: The Greening of Marxism. Toim. T. Benton. New York, 1996, lk 111–128. Kindlasti ei tohi neid uljaid sööste pidada tõendiks revolutsioonilise juhtkonna imetabaselt rohelisest südametunnistusest: näiteks Lev Trotski viis marksistliku prometheusluse vaat et kõige sõgedamatesse kõrgustesse, mida iganes nähtud. Vt P. R. Josephson, Would Trotsky Wear a Bluetooth? Technological Utopianism under Socialism, 1917–1989. Baltimore, 2010, kus sisaldub ka tähtsaid juhtumiuuringuid keskkonna laastamisest teistes stalinistlikes riikides.

^[82] P. R. Josephson jt, An Environmental History, lk 75.

^[83] M. van der Linden, Western Marxism and the Soviet Union: A Survey of Critical Theories and Debates since 1917. Chicago, 2009.

^[84] K. Bell, Can the Capitalist Economic System Deliver Environmental Justice? Environmental Research Letters, 2015, nr 10, lk 7.

^[85] W. Benjamin, Arcades, lk 481; minu esiletõst.

^[86] Benjamini 6. tees ajaloost, nagu see seisab Michael Löwy meistriteoses „Fire Alarm: Reading Walter Benjamin’s „On the Concept of History““ (London, 2005, lk 42). (Eesti k-s tlk H. Krull, Vikerkaar, 2002, nr 11/12, lk 16–27. Tlk.)

^[87] T. Adorno, Minima Moralia. London, 2005, lk 161.

^[88] W. Benjamin, Arcades, lk 470, 474; W. Benjamin, One-Way Street and Other Writings. London, 2009, lk 57.

^[89] T. Adorno, Minima Moralia, lk 249.

^[90] T. Adorno, M. Horkheimer, The Dialectic of Enlightenment. London, 1997, lk 29. „Paanika puhkeb taas, pärast aastatuhandeid kestnud valgustust, inimkonna pärast, kelle kontroll looduse kui kontroll inimeste üle ületab oma õudusega kaugelt kõik, mida inimesed iial looduse poolt on kartma pidanud“. T. Adorno, Minima Moralia, lk 254.

^[91] P. Friedlingstein, R. M. Andrew, J. Rogelj jt, Persistent Growth of CO₂ Emissions and Implications for Reaching Climate Targets. Nature Geoscience, 2014, kd 7, lk 711.

^[92] US Energy Information Administration, Country Report: India. June 26, 2014, www.eia.gov.

^[93]?Coal Production to Double to 1 Billion Tonnes by 2019: Piyush Goyal. The? Coal Production to Double to 1 Billion Tonnes by 2019: Piyush Goyal. The Economic Times, 06.11.2014.

^[94] S. J. Davis, R. H. Socolow, Commitment Accounting of CO₂ Emissions. Environmental Research Papers, 2014, kd 9, nr 8, lk 1; S. van Ressen, Coal Resists Pressure. Nature Climate Change, 2015, nr 5, lk 96–97.

^[95] G. Harris, Coal Rush in India Could Tip Balance on Climate Change. New York Times, 17.11.2014.

^[96] J. Vidal, Swallowed by Coal: UK Profits from Indonesia’s Destructive Mining Industry. The Guardian, 30.10.2013; J. M. Watts, Coal Is Down 14 Percent This Year – but after a Brutal 2013, Some Mining Shares Are Up. Wall Street Journal, 22.05.2014; J. Denton, A Hunger for Coal Threatens the Heart of Borneo. Jakarta Post, 20.05.2014.

^[97] D. Chakrabarty, Climate and Capital: On Conjoined Histories. Critical Inquiry, 2014, kd 41, nr 1, lk 14; vt ka: D. Chakrabarty, The Climate of History: Four Theses. Critical Inquiry, 2009, kd 35, nr 2, lk 197–222.

^[98] D. Chakrabarty, Climate and Capital, lk 12, 15–16; minu esiletõst. See pole ainus argument, mille Chakrabarty kapitalismile ja inimestevahelisele ebavõrdsusele keskendumise vastu esile toob. Vastulauset mõningaile teistele neist vt: A. Malm, Fossil Capital, lk 390–391.

^[99] Vt A. Malm, Fossil Capital, lk 327–366; A. Malm, China as Chimney of the World: The Fossil Capital Hypothesis. Organization Environment, 2012, kd 25, nr 2, lk 146–177.

^[100] S. Pachauri, Household Electricity a Trivial Contributor to CO₂ Emissions Growth in India. Nature Climate Change, 2014, nr 4, lk 1073–1076.

^[101] L. Chancel, T. Piketty, Carbon and Inequality: From Kyoto to Paris. Ettekanne Pariisi Majanduskoolis, 03.11.2015; Oxfam, Extreme Carbon Inequality. Oxfam Media Briefing, 02.12.2015.

^[102] P. Canadell, M. Raupach, Global Carbon Report: Emissions Will Hit New Heights in 2014. ECOS Magazine, 29.09.2014. www.ecosmagazine.com; H. D. Matthews, Quantifying Historical Carbon.

^[103] D. Das, Border Mining: State Politics, Migrant Labour, and Land Relations along the India-Bangladesh Border. Rmt-s: The Coal Nation, lk 79–104.

^[104] Sealsamas, lk 85–86, 90–91.

^[105] Ülevaadet India sotsiaalsest ja ökoloogilisest laastamisest pärast 1991. aasta pööret neoliberaalse poliitika poole ning sellele järgnenud määratust ebaõiglusest vt: A. Shrivastava, A. Kothari, Churning the Earth: The Making of Global India. Gurgaon, 2014.

^[106] K. Lahiri-Dutt, Introduction to Coal in India, lk 10.

^[107] See lubab loota aprioorse, ajaloolise seletusena mõistetud „difusionismiärevuse“ tagasilükkamist, mis näeb Euroopat muutuse allikana ning ülejäänud maailma selle vastuvõtjana. Vt J. M. Blaut, The Colonizer’s Model of the World: Geographical Diffusionism and Eurocentric History. New York, 1993. Mis fossiilmajandust puudutab, siis selle loojaks oli üks Euroopa riik ja ülejäänud maailmal tuli see vastu võtta või seda jäljendada. Hõlmavama kriitika Blauti ja teiste maailmasüsteemi-teoreetikute väidetavalt eurotsentrismivastase antidifusionismi eksituste kohta töötame välja teisal.

^[108] V. Pathak, Javdekar Blames Developed Nations for Chennai Deluge. The Hindu, 04.12.2015; minu esiletõst.