NSV Liidu uuringute massiivne keskendumine ideoloogiale on viimastel aastakümnetel ähmastanud geograafia tähtsust. Valdav enamus käsitlustest lähtub soovist aru saada Euroopa kõige püsivamast jõupingutusest rajada süsteem, mis oleks alternatiiv kapitalismile. Asetades Nõukogude ajaloo keskmesse bolševike projekti, rõhutavad ajaloolased, kuidas ambitsioonikas ja vägivaldne „kommunistlik eksperiment“ kujundas ümber Ida-Euroopa ja Euraasia. Nn totalitaarse paradigmaga võrreldes on see lähenemisviis aidanud meie arusaamist rikastada, tõstes esile riigi ja ühiskonna keerulist vastasmõju, kultuurilisi ja sotsiaalseid dünaamikaid ja subjektiivsusi. Aga see on kindlustanud ka Moskva-keskseid kronoloogiaid ja mõistesüsteeme. Nõukogude sise- ja välispoliitika mõistmisel on võetud peamisteks orientatsioonipunktideks muudatused Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei juhtkonnas alates Leninist kuni Gorbatšovini. Debatte selle üle, kuidas nõukogude kodanikud elasid ja surid, mida nad pooldasid ja vastustasid, kes nad olid ja kelleks saada tahtsid, raamivad olulised ideoloogilised pöörded, mis võetakse kokku terminitesse nagu Suur Murrang või Suur Taandumine.
Võib-olla on see irooniline, et tolles „kommunistliku eksperimendi“ traditsioonis väljaspool Venemaad kirjutatud ajalugude keskpunktis seisab Moskva. Sellised kanoonilised tekstid nagu Terry Martini „Positiivse diskrimineerimise impeerium“[1] põhinevad vene allikatel ja keskenduvad sellele, kuidas Nõukogude keskvõim kujundas rahvussuhteid. Taga-Kaukaasia, Kesk-Aasia ja Ida-Euroopa liiduvabariigid figureerivad Nõukogude ajaloo ülikoolikursustel tavaliselt kõige enam ühes-kahes loengus ning neis keskendutakse mõnele Moskva rahvus- või religioonipoliitika üksikjuhtumile – otsekui ainsateks tunnusteks, mis eristanuks neid liiduvabariike Nõukogude Liidu keskusest, olnuksid etnilisus ja usk. Kui jätta kõrvale silmapaistvad erandid, nagu Mayhill Fowleri analüüs[2] revolutsioonilisest kultuurist Harkivis, käsitletakse mittevene identiteetide arengut üksnes seoses Moskvast lähtunud ideede omaksvõtu, tagasilükkamise või kohandamisega.
Muidugi oli NSVL väga tsentraliseeritud riik ja selle mittevene piirkonnad kujundasid tõepoolest välja omad dialoogi- ja vastandumisviisid Moskvaga. Kuid ebaproportsionaalne rõhuasetus Nõukogude rahvuspoliitikale kui piirialasid kujundanud põhijõule võib taandada mittevene identiteedid pelkadeks bolševike projekti tööriistadeks või iganenud mõtteviiside ilminguteks, mis Moskvast juhitud moderniseerimispüüdlusi õõnestasid. See on eriti häiriv ajal, kui Putin nimetab ukrainlasi „võltsrahvuseks“, mille loojaks olnud Lenini mõtlematu rahvuspoliitika, ning õhutab ühtlasi hirmu ukraina „fašistide“ ees, kes ähvardavad rahu ja stabiilsust, mida saavat Ida-Euroopale ja Euraasiale pakkuda üksnes Moskva. (Nõukogude Liidus mõisteti rahvust kaasasündinud tunnusena ning nõukogude aja lapsena ei kirjutaks Putin kindlasti alla arusaamale, et kõik rahvused on kujutletud kogukonnad.)
„Kommunistliku eksperimendi“ uurimiseks väljatöötatud mõisted ja kronoloogiad ei suuda täiel määral tabada NSV Liidu ruumis valitsenud kogemuste, käitumiste, murede ja püüdluste mitmekesisust. Moskva suhetel ääremaadega oli sageli vähe pistmist rahvuspoliitika ideoloogiliste printsiipidega. Näiteks on Niccolò Pianciola näidanud,[3] kuidas Stalini-aegsed erinevused Kasahstani ja Kõrgõzstani teravilja rekvireerimise kvootides ning toitlustushierarhiates tulenesid jaotusest majanduspiirkondadeks. Kuigi kasahhid ja kirgiisid olid mõlemad turgikeelsed, suuresti nomaadlikud karjakasvatajatest moslemid, kes täitsid bolševike progressinägemuses sarnast positsiooni, erinesid nende kogemused 1930. aastate algul drastiliselt – massiivne näljahäda tappis Kasahstani elanikkonnast üle 30%. Lisaks kujundasid Kesk-Aasiat, Taga-Kaukaasiat ja Ida-Euroopat olulisel määral keskkonnategurid, piiriülesed kontaktid ja muud geograafilised asjaolud, mis jäid partei tippjuhtkonna kontrolli alt välja. William Rischi töö[4] kultuurivahetusvoogudest üle Nõukogude-Poola piiri või Jeff Sahadeo uurimused[5] Kesk-Aasia ja Taga-Kaukaasia migrantidest NSVL-is on tõstnud esile, kuidas ruumilised võrgustikud, mis Moskva regulatsioonidele ei allunud, kujundasid kultuuritarbimist ja majanduslikku käitumist. Mina olen oma töödes[6] uurinud kohalikke etnilisi hierarhiaid ning Kasahhi steppide kaugeid piirkondi, et näidata, kuidas Hruštšovi jõupingutused 1950ndate lõpul nõukogulikku sotsialismi uut eluvaimu sisse puhuda avaldasid NSVL-i Euroopa-osadest kaugemal üksnes piiratud mõju. Destaliniseerimise mõiste, mis on nõnda tähtis Nõukogude ajaloo periodiseerimisel, ei suuda kuidagi tabada Nõukogude Kasahstani poliitilisi dünaamikaid.
Kuigi Nõukogude ajalugu on oluline uurida muudest vaatepunktidest kui Moskva-keskne, tunnen ma teatavat ebamugavust seoses sellega, kuidas pärast 2022. aasta täiemahulist invasiooni Ukrainasse on järsult sagenenud üleskutsed hakata Ida-Eurooopa ja Euraasia uurimist ja õpetamist „detsentreerima“ ja „dekoloniseerima“. Ebamugavus tuleb ainult osalt sellest, et need üleskutsed kõlavad õõnsalt ajal, kui enamik institutsioone ei suuda kuidagi uusi spetsialiste palgata ega välja õpetada. Kuigi naiivne oleks loota uute uurimiskeskuste ja keeleõppevõimaluste plahvatuslikku kasvu, ei ole praktilised takistused Nõukogude ajaloo laiema geograafilise hõlmamise ees ületamatud. Lõppude lõpuks pole Venemaa-välise NSVL-i ajalugu mingi terra incognita. Teadusrahastamise suunamine Kaukaasia, Kesk-Aasia, Ida- ja Lääne-Euroopa ning Põhja-Ameerika teadlaste ühisprojektidele suudaks kaasa aidata mittevene häälte (ja nõukogudeaegsete mittevene kogemuste) võimendamisele rahvusvahelises teadusmaailmas. Säärane koostöö aitaks ära hoida luupainajaliku stsenaariumi, milles Venemaa ajaloo uurijad Läänest, kes on jäänud ilma oma uurimisvõimalustest Moskvas, vajuvad Almatõsse, Chișinăusse või Tallinna oma uurimisprogrammide ja mõistesüsteemidega, mis on välja töötatud Moskva ja Leningradi uurimiseks. Kui mittevene piirkondi asutakse uurima ainult selle pärast, mida need võiksid ütelda Nõukogude Liidu kui terviku kohta, ilma seejuures tundmata Kesk-Aasia, Taga-Kaukaasia ja Ida-Euroopa teadlaste ning nende piirkondade uurijate viimase kolmekümne aasta tööd, siis see kirjutaks „ääremaad“ üksnes veelgi kindlamini osadeks Moskva-kesksetest narratiividest.
Sügavamal tasandil varitseb oht, et Nõukogude ajaloo „detsentreerimine“ ja „dekoloniseerimine“, nii nagu seda praegu sageli ette kujutatakse, muudab NSVL-i mittevene piirkondade uurimise mingisuguseks kildkondlikuks ettevõtmiseks. Üleskutsed taasavastada oletatavasti ehedaid rahvusajalugusid ja -kultuure, mida Vene ja Nõukogude impeeriumid olevat kaua alla surunud, oleksid samm tagasi. Külma sõja ajal domineerisid sotsialismileeri mittevene piirkondade uurimises ühelt poolt nõukogulikud käsitlused „rahvaste sõprusest“ ning teisalt diasporaas kirjutatud rahvusajalood. Need piirimaade käsitlused, mis kujutasid mittevenelasi kas kasusaajatena Venemaa heatahtlikkusest või Vene vägivalla ohvritena, eeldasid, et rahvused on mingid fikseeritud, loomulikud ja iidsed ajalugu liikuma panevad jõud. Kuigi säärased primordialistlikud arusaamad rahvusest on tänapäeva tõsises teaduses haruldased, jäävad üles küsimused sellest, mil määral saab rahvus olla intellektuaalselt range analüüsiüksus.
Olemasolev teadus pakub Nõukogude ajaloo „detsentreerimiseks“ erinevaid metodoloogilisi lahendusi, mis lähevad kitsalt määratletud rahvuslikust paradigmast kaugemale. Ammendavusele pretendeerimata mainitagu ainult Maya Petersoni Araali mere basseini keskkondlikku ajalugu,[7] mis toob välja tsaristliku ja nõukoguliku „modernsuse“ erinevaid kontuure Kesk-Aasias ning näitab koloniaalpraktikate mõju tehnoloogiale, tööstusele, teadusele ja keskkonnakatastroofidele. Beatrice Penati majandusajalugu[8] maa- ja veereformist Usbekistanis näitab, et 1920. aastate standardne periodiseerimine selles piirkonnas ei kehti, ning toob esile Kesk-Aasia poliitilise mobiliseerumise ja agraarsete muutuste erilisi mustreid. Rahvusteülesed käsitlused, nagu Krista Goffi ülevaade Nõukogude Kaukaasia ja Iraani vahelistest piirimaadest,[9] uurivad rahvusidentiteedi kujunemist teistsuguses kontekstis, kui seda on Nõukogude keskuse ja perifeeria suhted. Igapäevaelu ja emotsioonide ajalood, nagu Adrienne Edgari uurimus[10] segaabieludest Kesk-Aasias, näitavad niihästi rahvuse olulisust kui ka vormitavust Nõukogude Liidus.
Võib-olla kõige tõhusam vahend Taga-Kaukaasia, Kesk-Aasia ja Ida-Euroopa moodsa ajaloo detsentreerimiseks oleks ainsusliku „keskuse“ mõiste kui niisuguse lammutamine. Adeeb Khalidi uurimus[11] džadidismist (nagu ka tema väga häälekate kriitikute tööd, kes keskenduvad teistele vaimsetele liikumistele moslemite seas) näitab, et Kesk-Aasia polnud mitte üksnes Vene impeeriumi ja NSVL-i ääremaa, vaid ka Buhhaara, Kaasani ja Istanbuli islamikeskustest lähtunud ideede kohtumispaik. Seetõttu erinesid revolutsioonilise progressi ja sotsialismi nägemused selles piirkonnas nägemustest, mida kuulutati Petrogradis ja Moskvas. Samas vaimus on Andriy Zayarnyk[12] jälginud Lvivi raudteejaama ajalugu Habsburgide ajast Brežnevi ajani, näidates, kuidas linnakohad, mis kujundasid Lääne-Ukrainas nõukogude kodanike kogemusi, olid läbi 19. ja 20. sajandi vormunud dialoogis ja konfrontatsioonis paljude „keskustega“ ning kuidas Lviv tõusis esile kui omaette tähtis sõlmpunkt.
Keskkonna, majanduse, piiriülese läbikäimise, igapäevaelu ja linnapaikade ajalood üle terve NSVL-i ei kahanda rahvuse tähtsust ajaloos. Vastupidi, tuues esile seda, kuidas ruum kujundas nõukogude kodanike elu ja surma, suudavad need seletada geograafiliselt seotud kujutletud kogukondade püsivust ja tähtsust. Imelised uurimis- ja õppematerjalid säärastel digiplatvormidel nagu Russian Perspectives on Islam (www.islamperspectives.org) või Lvivi Linnaajaloo Keskuse arhiiv pakuvad võimalusi avastada, kuidas ruumilised kujutlused ja kogukondlikud identiteedid on saanud kuju eri võimude, usukogukondade, nomaadlike ja agraarsete tsivilisatsioonide, maa- ja linnaelanike kohtumispaikades.
Kuid Nõukogude ajaloo detsentreerimine ei saa põhineda koloniseerivate ja koloniseeritud rahvuste lihtlabasel dihhotoomial. Nõukogude etnilised hierarhiad andsid ukrainlastele nende enda vabariigis teisejärgulise staatuse. See ilmnes kõige räigemalt Stalini-aegse holodomori ja rahvuseliitide likvideerimise aegu, aga ka 20. sajandi teise poole kampaaniates, mis piirasid rängalt rahvuslikku eneseväljendust. Nõukogude avalikus kultuuris olid ukrainlased venelaste nooremad vennad. Aga pärast 1930ndaid olid ukrainlased ühtlasi Nõukogude imperiaalprojekti kaasosanikud. Võrreldes Kesk-Aasia ja Taga-Kaukaasia islami-enamusega piirkondadega ja erinevalt säärastest rahvusvähemustest nagu juudid ja Krimmi tatarlased, kellel NSVL-is oma vabariike ei olnud, peeti ukrainlasi kõige ustavamateks nõukogude kodanikeks venelaste ja valgevenelaste kõrval. Riigis, kus kõigile kodanikele omistati passirahvus, nautisid need, keda identifitseeriti ukrainlastena, suhteliselt privilegeeritud ligipääsu haridusele, sotsiaalabile, avalikele kultuurifoorumitele ning töökohtadele riigi- ja parteiaparaadis. Sellistena osalesid ukrainlased Stalini-järgsetes uudismaakampaaniates Põhja-Kasahhi steppides, kus – nagu Michaela Pohl on näidanud[13] – nad kohtasid vaenulikkust tšetšeeni ja inguši küüditatutelt, kes tajusid neid (nagu kõiki slaavlasi) Nõukogude keskuse esindajatena. Minu enda töö[14] rõhutab seda võtmerolli, mida Nõukogude Ukraina ja nõukogude ukrainlased mängisid Nõukogude kontrolli laiendamises Ida-Euroopa sotsialistlike satelliitriikide üle. Selle mõte pole sugugi juurutada ideed, justkui ukrainlased ja venelased olnuksid „üks rahvas“. Vastupidi, fookus sellele, kuidas Ukraina ja ukrainlased aitasid Nõukogude impeeriumi luua, lubab suurel määral seletada ka Putini ambitsioonidele praegu osakssaava vastupanu juuri. Ukraina asendit Nõukogude Liidus saab võrrelda Šotimaa asendiga Briti impeeriumis. Nagu on rõhutanud Linda Colley,[15] Briti impeeriumi laienemine „võimaldas šotlastel tunda end inglastega võrdsena viisil, mis neile saareriigis oli võimatu. Osaledes impeeriumi ülesehitamises ja käigushoidmises, said šotlased pretendeerida Briti patriootideks, ilma inglasteks saamata. Olla patrioot tähendas nõutada endale õigust osaleda poliitilises elus ning see oli abinõu, millega nõuelda märksa laiemat ligipääsu kodakondsusele“. Kuna ukrainlased mängisid NSVL-i sise- ja välispoliitikas nii tähtsat rolli, said nad samamoodi pretendeerida nõukogude patriootideks ilma venelasteks hakkamata. Nad pakendasid oma mured Ukraina kultuuriliste, poliitiliste ja majanduslike institutsioonide toimimise pärast patriotismi väljendusteks.
Kui üha enam NSVL-i ajaloo uurijaid liigub Venemaast kaugemale, on tarvis vältida seda lõksu, et endisi koloniaalseid ääremaid hakataks uurima üksnes läbi nende ja metropoli vaheliste suhete prisma. Detsentreerimine saaks olla viljakas, kui selle käigus pandaks küsimuse alla Nõukogude ajaloo mõistetavus Kommunistliku Partei Moskvas paiknenud juhtkonna poliitika ja ideoloogia tulemusena, moonutusena või tõrjumisena.
Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M. V.
[1] T. Martin, Affirmative Action Empire. Ithaca, 2001.
[2] M. Fowler, Beau Monde on Empire’s Edge: State and Stage in Soviet Ukraine. Toronto, 2017.
[3] N. Pianciola, Stalinismo di frontiera. Colonizzazione agricola, sterminio dei nomadi e costruzione statale in Asia Centrale (1905–1936). Rooma, 2009.
[4] W. Risch, The Ukrainian West: Culture and the Fate of Empire in Soviet Lviv. Cambridge (MA), 2011.
[5] J. Sahadeo, Voices from the Soviet Edge: Southern Migrants in Leningrad and Moscow. Ithaca, 2019.
[6] Z. Wojnowski, De-Stalinisation and the Failure of Soviet Identity Building in Kazakhstan. The Journal of Contemporary History, 2017, kd 52, nr 4, lk 999–1021.
[7] M. K. Peterson, Pipe Dreams: Water and Empire in Central Asia’s Aral Sea Basin. Cambridge, 2019.
[8] B. Penati, Adapting Russian Technologies of Power: On Administrative Documents for the History of the Land-and-Water Reform in the Uzbek SSR (1924–1929). Revolutionary Russia, 2012, kd 25, nr 2, lk 187– 217.
[9] K. A. Goff, Nested Nationalism: Making and Unmaking Nations in the Soviet Caucasus. Ithaca, 2020.
[10] A. Edgar, Intermarriage and the Friendship of Peoples: Ethnic Mixing in Soviet Central Asia. Ithaca, 2022.
[11] A. Khalid, The Politics of Muslim Cultural Reform: Jadidism in Central Asia. Berkeley, 1998; A. Khalid, Islam after Communism: Religion and Politics in Central Asia. Berkeley, 2007.
[12] A. Zayarnyk, Lviv’s Uncertain Destination: A City and Its Train Station from Franz Joseph I to Brezhnev. Toronto, 2020.
[13] M. Pohl, From White Grave to Tselino-grad to Astana: The Virgin Lands Opening, Khrushchev’s Forgotten First Reform. Rmt-s: The Thaw: Soviet Society and Culture During the 1950s and 1960s. Toim. D. Kozlov, E. Gilburd. Toronto, 2013.
[14] Z. Wojnowski, The Near Abroad: Socialist Eastern Europe and Soviet Patriotism in Ukraine, 1956–1985. Toronto, 2017.
[15] L. Colley, Britishness and Otherness: An Argument. Journal of British Studies, 1992, kd 31, nr 4, lk 309–329.
Lisa kommentaar