Aro:
Jo Livingstone küsib The New Republic’is miks kõik kultuuriteemalised vestlused lõpuks ringiga Trumpini jõuavad. Pole parata, ka meie pole sellest patust puhtad: novembrist saadik pole temast lugemissoovituste rubriigis mööda pääsenud. Livingstone aga tuletab meelde, et kogu kunstilise kogemuse Trumpi (Le Peni? Orbani? Kaczynski?) kaudu mõtestamine on ühtlasi poliitikale alla vandumine; kunst ja kultuur võiksid aga pakkuda ruumi, mida ei defineeri ametisistuv president, olgu ta kuitahes autoritaarne. Selles vaimus on koostatud ka järgnevad soovitused, mis ei ole küll poliitikavabad (kas sellist asja on üldse olemas), kuid pole ka puhtalt poliitiliselt defineeritud.
Mõne nädala eest rullus lahti tore vestlus kahe kirjandusõppejõu vahel. Harvardi õppejõu Ben Rothi essee “Loetavuse vastu” norib tülid arvustajate ja autoritega, kelle jaoks on kirjanduse juures üks kvaliteedikategooria selle tarbitavuse lihtsus. Kirjandusteostest räägitakse üha rohkem võtmes “aeg möödub nagu lennates” (lause, mida võib kasutada ka näiteks õllesordi kohta). Roth toob näiteks Jonathan Franzeni ja Gillian Flynni teosed, eesti lugeja võib siia lisada näiteks Andrus Kivirähki või Armin Kõomäe tekstid; neid lugeda on mõnus. Roth sõnastab probleemi järgmiselt: “Viga ei ole ‘loetavas’ ilukirjanduses. Viga on ‘loetavuses’ kui kirjanduskriitika kõige kõrgemas kiitusevormis. Loetavus ütleb meile romaani kvaliteedi kohta täpselt mitte midagi. Loetavad romaanid võivad olla head ja halvad, kõrge- ja madalalaubalised ning päris kindlasti keskklassiromaanid.”
Talle oponeerib TLS-is Sarah Perry, kelle jaoks tähendab “loetavus” midagi rohkemat kui lihtsalt tarbimislihtsust. “Hästi loetavas romaanis võib proosa osutuda, nagu kirjutas kunagi Orwell, ‘läbipaistvaks kui aknaklaas”; hästi loetava teksti kirjutamine nõuab väga kõrgel tasemel oskusi (mistap tundub jabur rääkida “halvast, ent hästi loetavast romaanist”, vähemalt vormiliselt peab sellisel tekstil ju siis väärtus olema), ning viimaks, on loetavus ka poliitiline akt, millega kirjanik võtab seisukoha, et hea kirjandus peaks olema laialt tarbitav, mitte kõigest eliidi pärusmaa.
Vahetame žanri: “Toni Erdmann” on oma ligi kolmetunnisest pikkusest hoolimata kahtlemata “hästi vaadatav” film, sestap on huvitav mõelda selle üle, mis üsna spetsiifilise ja jabura teemavalikuga (euroametniku ja tema ekstsentrilise isa seiklused Ida-Euroopas) filmi niivõrd nauditavaks teeb. Filmikriitik Greg Gerke analüüsib LA Review of Booksis filmi lõpustseeni, mis erinevalt suuremast osast Hollywoodi filmidest ei anna selget lõpplahendust, vaid jätab otsad lahti ning nii peategelase kui ka publiku emotsionaalselt ambivalentsesse seisundisse. Gerke seob häbitult populistliku “Toni Erdmanni” Euroopa avangardkino klassikutega, Truffaut’, Bergmani ja Rosseliniga. Ei olegi nii erinevad maailmad.
Viimaks üks essee veebiajakirjast The Baffler, mis on lihtsalt žanrinäitena nauditav, põimides kokku kirjanduslikke, isiklikke ja sotsiaalteaduslikke näiteid, hästi kirjutatud pealegi. Rick Perlstein võtab ette “tarkuse” (smartness) kui staatusenäitaja (meenub Jüri Luige kõne Postimehe lõunalt, kus ta postuleeris, et eestlaste haridusefetiši tõttu ei saa meil populistid võimule tulla), kui selgelt hea omaduse, mille poole kõik peaksid püüdlema. “‘Tarkus’ on identiteet. ‘Tarkusel’ on poliitika. ‘Tarkus’ võib olla tee autentsuseni, aga võib olla ka petuskeem. […] ‘Tarkus’ kannab endaga oma domineerimise, vastupanu ja põlguse loogikat, mis toodab ühtviisi reaktsionääridest pedante ja pideva sarkastilise muigega liberaalseid eliite. […] Üks tähtis järeldus, milleni ma jõudnud olen, langeb täpselt kokku Nick Carraway omaga: mida iganes ‘tarkus’ tegelikult ka ei tähendaks, puudub sel igasugune kindel seos põhimõttelise sündsustundega.”
Marek:
Ajalooteaduse uusi väljavaateid on viimastel aastatel seotud ennekõike globaalse ajalooga. Selles on nähtud võimalust pakkuda ajalookäsitlust, mis vastab kõige paremini tänapäeva globaliseerunud ühiskondade vajadustele, mis suudab pakkuda alternatiivi ära trööbatud rahvuslikule ajalookirjutusele. Heal lapsel on mõistagi mitu nime, rööbiti globaalse ajalooga (global history) on käibel põimunud ajalugu (entangled history), ristunud ajalugu (histoire croisée), rahvusülene ajalugu (transnational history), ühendatud ajalugu (connected history), rääkimata auväärsetest eelkäijatest nagu universaalne või maailmaajalugu.
Globaalne ajalugu ei püri niivõrd katma inimkonna ajalugu tervikuna, vaid pigem vaatleb konkreetseid arenguid või nähtusi globaalses kontekstis, riigi- või keelepiiridest suuremat hoolimata. Hiljuti pani aga Princetoni ajalooprofessor Jeremy Adelman püsti põneva vaidluse selle üle, kas globaalne ajalugu on õigustanud talle pandud lootusi ja kas maad võttev natsionalismi ja populismi laine ei röövi globaalselt ajaloolt selle sotsiaalset seljatagust. Adelmani artikkel on pälvinud elavat vastukaja, nii artikli kommentaariumis (hea näide sisukast veebiarutelust) kui ka mujal. Ajakirja Journal of the History of Ideas blogis vastas Adelmanile Princetoni ajaloodoktorant Disha Karnad Jani, kes leidis, et globaalsetel ajaloolastel on siiski veel vara püssi põõsasse visata.
Globaalse ajalooga seoses võib viidata veel kahele veebiloole. Tänavu pälvis maineka Toynbee Prize’i saksa ajaloolane Jürgen Osterhammel, keda võib pidada üheks kõige tuntumaks globaalse ajaloo viljelejaks tänapäeval (Adelman meenutab oma essees episoodi sellest, kuidas Angela Merkel luges Osterhammeli 1500-leheküljelist uurimust 19. sajandi globaalsest ajaloost ja sattus sellest vaimustusse). Osterhammel pidas oma tänukõne ehk Toynbee-loengu tänavu jaanuaris ja see on nüüdseks veebist loetav. Exeteri ülikooli globaalse ajaloo keskus avaldas aga hiljuti oma blogis huvitava analüüsi Hiina Aafrika-ekspansiooni ajaloolistest lätetest ja tänapäevastest tähendustest, pole võimatu, et Hiina laienemine kujutab ennast imperialismi uut vormi, mis võib maailma palet kujundada enam, kui praegu soovime endale ette kujutada.
Aga lõpetuseks võiks soovitada Miya Tokumitsu liigutavat kaitsekõnet traditsioonilisele akadeemilisele loengule, mida tänapäeva ülikoolid üha enam soovivad asendada kõiksugu kaasava- ja aktiivõppe vormidega.
Märt:
John Rawlsi õpilane, poliitikafilosoof Samuel Freeman annab NYRB-s ülevaate raamatutest, mis annavad omakorda ülevaate Frankfurdi koolkonnast. Nende seas kesksel kohal on Stuart Jeffriese äsjane ideedelooline koondportree “Grand Hotel Abyss: The Lives of the Frankfurt School”, nende kõrval värsked mono- ja biograafiad Theodor Adornost ja Jürgen Habermasist. Paraku Freeman ei maini, kuidas see 20. sajandi mõtteloo peatükk on nüüdisajal karikatuursel kujul aktualiseerunud konspiratsiooniteooriana “kultuurimarksismist”, selle tekkest ja levikust. Mõned meie paremsõbrad on nimelt Frankfurdi koolkonnast püüdnud teha Siioni tarkade nüüdisvastet.
Nood eelmisel sajandivahetusel jõukates juudi peredes sündinud saksa ühiskonnakriitikud püüdsid kokku panna dialektikat, marksismi, psühhoanalüüsi, esteetikat, eriteadusi (majandus, psühholoogia, kultuurisotsioloogia) ning hämarat utopismi ja messianismi. Martin Jay käsitleb oma klassikalises ajaloos “The Dialectical Imagination” (1973) umbes kolmekümmet koolkonnaliiget. Ameerikasse pagenult täitsid 
mõned neist USA ametkondade tellimusi ideoloogilise võitluse alal. Mõned aimasid igas moodsa ühiskonna ilmingus – massikultuuris, meelelahutuses, poliitikas, astroloogias, moes – fašismi. Mõned igatsesid sügavamas südames taga terviklikumat ühiskonda; teised aimasid igasuguses terviklikkusetaotluses totalitarismi ohtu.
Küllap suurim filosoof nende seast oli pessimistlik ja apoliitiline valgustuskriitik ja musikoloog Theodor Adorno, kes sarnaselt Heideggeriga arvustas lääneilmale olemuslikku kasujahti, rakenduslikku ratsionaalsust, looduse ekspluateerimist ja igatses päästva lunastuse tulekut. 1960ndatel saavutas üliõpilasmässajate seas mõningase mõju Herbert Marcuse, kellelt pärineb kurikuulus illiberaalne üleskutse rakendada sallivusideaali ainult valikuliselt. Ka tähtsaimat sõjajärgset saksa mõtlejat Jürgen Habermasi seostatakse Frankfurdi koolkonnaga, ehkki tema seosed on pigem formaalsed. Tänapäeval vahest kõige rohkem fänne on kurva saatusega müstilisel esseistil Walter Benjaminil. Paraku ei leidu häid näiteid sellest, et kellelgi oleks tema ideedest tõukunult õnnestunud ka endal midagi huvitavat öelda. Pooldan saksa kirjamehe Stephan Wackwitzi üleskutset, et Benjamin tuleks tema fännide käest päästa: “Igaühel on võimalik kogeda seda vastumeelsust edasilugemise ees, kui mõne teksti avalõigule eelneb sätendav tsitaat Benjamini kurbmängu-raamatust ning üle järgneva mõttepudru on ohtralt puistatud sõnu nagu “aura”, “flanöör” ja “šokk”. Te ei taha sellega rohkem tegemist teha. Poetiseerimisvõtete säärases kokkusegamises teadusliku tõepretensiooniga on selgelt midagi ebapuhast, mõnikord lausa isu peletavat.” Kuigi akadeemilise, peamiselt kunstiteadusliku tööstuse katsed Benjamini ekspluateerida lugemisisu ei ärata, on ikkagi tore, et tema enda aforisme, miniatuure ja esseesid on viimasel ajal üsna palju eesti keelde tõlgitud.
Kui isiklikku kujunemislugu meenutada, siis esimesed kokkupuuted moodsa ühiskonnateoreetilise mõttega seostusid just Frankfurdi koolkonnaga: Sirje Kiini essee “Herbert Marcuse “suur eitus”” (Looming 1973, nr 3), Olavi Pesti ülevaade “Erich Frommi utoopia” (Looming 1975, nr 6). Keskkoolipõlves sain Tunne Kelamilt laenuks Herbert Marcuse raamatu “One-Dimensional Man” (millest küll aru ei saanud) ja Erich Frommi “The Sane Society”. Hilisemast ajast meenuvad Mart Kivimäe esseed ja tõlked Max Horkheimerist jt. Jaan Kägu nime all sai tehtud katse vahendada Theodor Adorno kultuurikriitilisi aforisme (2004, nr 3). Vikerkaar tegi otsa lahti Walter Benjamini maaletoomisega (2000, nr 2-3; 2002, nr 11-12; 2004, nr 4-5), Jürgen Habermast oleme avaldanud mitu korda (vt ka 1992, nr 9 ja 10; 2004, nr 1-2).
Viimasel ajal aga mainitakse Frankfurdi koolkonda hoopis kummalistes kontekstides. Norra terroristi Anders Breiviki 1500 lk pikkune manifest “2083: Euroopa iseseisvusdeklaratsioon” algab pika ülevaatega “kultuurimarksismist” ja selle allikatest Frankfurdi koolkonnas. See kordab paremringkondades omaksvõetud tummakslöövalt lihtsakoelist sõnumit: kõik lääne nüüdiskultuuri hädad alates poliitkorrektsusest, multikulturalismist, identiteedipoliitikast, feminismist, positiivsest diskrimineerimisest, seksuaalsest vabastamisest ja geide õigustest kuni traditsioonilise hariduse allakäigu ja isegi keskkonnakaitseni on lõppkokkuvõttes tagasiviidavad Frankfurdi koolkonna Sotsiaaluuringute Instituudi liikmeteni, kes tulid Ameerikasse 1930-ndatel.
Selline on ka juhtiva “teadusliku antisemiidi”, sotsiaalpsühholoog Kevin MacDonaldi raamatu “Kriitika kultuur” põhijäreldus: Frankfurdi koolkond on juudi vandenõu ehk rühmaevolutsiooni strateegia eesmärgiga õõnestada peremeeskultuuri elujõudu. Kultuurimarksismi ideest ongi saanud Siioni tarkade konspiratsiooni moodsam, kultuurilis-ideoloogiline vaste. Arvestades frankfurtlaste eneste elitaarsust, melanhoolset pessimismi ja raskepärast stiili, on neile sääraste taotluste ja säärase mõjukuse omistamine jabur. Ükskõik kui suureks me ideede rolli ajaloos ka ei hindaks, ei saanud frankfurtlaste mõju kunagi suur ja lai olla.
Kui itaalia ajakirjanik Giovanna Borradori küsis 1980ndatel Richard Rortylt Adorno ja Marcuse tähtsuse kohta Ameerikas, vastas Rorty: “Nad viibisid siin ja ei viibinud ka. Nad olid siin küll kehaliselt, aga mitte vaimus, sest nad ei märganud Ameerikat sugugi, ja asjad, mida nad Ameerika kohta ütlesid, olid lihtsalt absurdsed. Nad elasid siin maapaos, uskumata päriselt, et see on reaalne maa. Arvan, et Adorno ja Marcusega otsa peale saamiseks tuleks võtta Marxi palju tõsisemalt, kui teda Ameerikas kunagi võetud on.”
See, et nüüdisaegne paremmäss peab endale piiritlema ideelise vastasjõu ja andma sellele nime, on arusaadav. Meie paremsõbrakeste definitsiooni järgi on kultuurimarksism “teooria ja praktika, mida kasutatakse kultuuri mõjutamise ja kontrollimise kaudu ühiskonna ja rahvusriigi hävitamiseks ning totalitaarse sotsialistliku ühiskonnakorralduse ülesehitamiseks. Kultuurimarksistid üritavad kontrollida ühiskonda [,] manipuleerides keele, meedia ja haridussüsteemiga ning kasutades selleks „poliitilise korrektsuse“ all tuntud tsensuuritehnikaid.” Enam-vähem sama sõnastus esineb ka Breivikil. Sellest võib ehk aimata ka paremsõprade eneste salasoovide projitseerimist vastasele: “kontrollida ühiskonda manipuleerides keele, meedia ja haridussüsteemiga”. Kultuurisõda – hurraa!
Hüva, lõppude lõpuks pole väga tähtis, kuidas vastast nimetatakse: kas globalistideks, liberaalseteks kosmopoliitideks, sotsialistlikeks internatsionalistideks, kodanlikeks intelligendikesteks, juudi-vabamüürlasteks või kultuurimarksistideks. Tõsi, kultuurimarksismiks nimetatud tondiga pole Marxi enda süsteemil küll peaaegu mingit pistmist, sest ideoloogiline võitlus ja kultuur jätsid majandusdeterminist Marxi suhteliselt külmaks. (Seda, kui kaugele jääb veel multikulturalism klassikalisest marksismist, on kannatlikult seletanud mh nt Mihhail Lotman.) Niisiis kulla paremsõbrad (reaktsionäärid, kultuurinatsid, alternatiivparempoolsed, fašistid, mustasajalised, rassiülimuslased, identitaarid, traditsionalistid, paleokonservatiivid või mis nime te ka eelistate), siin üks tagasihoidlik ettepanek: Nimetage nähtusi, mis teile ei meeldi, pealegi kultuurimarksistlikeks (Marxi hirmutamisväärtus on ju veel alles), aga jätke Frankfurdi koolkonna sellid mängust välja! Esiteks, suurem osa neist jälestas nüüdisaegset massikultuuri, tarbimisühiskonda, rõhuvat “süsteemi”, karjamõtlemist ja bürokraatiat vähemalt sama palju kui te ise. Teiseks, nende mõju – kahjuks või õnneks – polnud kunagi kuigi suur isegi ülikoolides, laiemast ühiskonnast rääkimata.
Lisa kommentaar