Kui kümne aasta eest sai alguse pikk majanduskriis, tekkis tunne, et see puhub kapitalismikriitilistele vasakliikumistele tuule tiibadesse. Osalt on nõnda ka läinud, kuid erilist mõju valitsuste sammudele pole neil seni veel olnud. New Yorgist alanud Occupy-liikumine aitas küll teadvustada majanduslikku ebavõrdsust, kuid vältis teadlikult üksikasjalikumaid poliitprogramme, keskendudes osalusdemokraatia meetodite lihvimisele väikestes „kogukondades“.[1] Enam-vähem samamoodi läks ka meil 2012–2013 tegutsenud protestiliikumistega, nagu „Aitab valelikust poliitikast“ ja Rahvakogu, mis mõlemad pöörasid sisuliste eesmärkide arvel peamise tähelepanu poliitikaajamise protseduuridele. Tegu oli rohkem antipoliitika kui poliitikaga.
Eelkõige reaktsioonina selliste liikumiste „neoprimitiivsele lokalismile“, „otsetegutsemisele“, „kogukondlikule autentsuspüüdele“ ja „horisontaalsusele“ koostasid kaks noort Briti õppejõudu Alex Williams ja Nick Srnicek 2013. aastal kiirendusmanifesti, mis soovitab vasakpoolsetele machiavellilikumaid meetodeid, struktuuridesse imbumist, rahastuse hankimist, tehnoloogilist pädevust ja strateegilist tantsulöömist vanakuradi vanaemaga. Manifest tõrjub ka sotsiaaldemokraatlike peavooluparteide nostalgiat sõjajärgse keynesiaanluse järele. Tundub, et laiemat poliitilist liikumist, mis manifesti soovitusi järgiks, tekkinud veel pole. Aktseleratsionism on jäänud eelkõige teoreetilise mõtte, aga ka popkultuuri vooluks. Kuid ideede teed on imelikud ning aktseleratsionismi mõttekäigud ja neid kannustav elutunne väärivad igal juhul tundmaõppimist. Manifestile järgnenud aastal ilmus Robin Mackay ja Armen Avanessiani koostatud antoloogia „#Accelerate. The Accelerationist Reader“ ning aasta hiljem manifesti autorite raamat „Inventing the Future. Postcapitalism and a World Without Work“ („Tuleviku leiutamine. Postkapitalism ja tööta maailm“). „Folkpoliitika“ ja identiteedipoliitika kritiseerimise kõrval rõhutavad Williams ja Srnicek selles vajadust leppida kokku uutes nõudmistes, millega poliitikas visalt peale käia: tööpäeva lühendamine, üldise põhisissetuleku (kodanikupalga) sisseseadmine, tehnomonopolide ohjeldamine. Nad soovitavad ka katsetamist plaanimajandusega (peamiselt kliimamuutuse tõrjumiseks), kosmoseutoopiaid jms futurismi.
Briti ulmekirjanik Charles Stross, muuhulgas romaani „Accelerando“ (2005, eesti k-s 2009) autor, karikeerib ühes 2013. aasta blogipostituses vasakaktseleratsionismi kui endiste trotskistide soovi ajada selga libertaarsete ja neoliberaalsete mõttekojaekspertide Armani-ülikonnad.[2] Stross lähtub ühest Joshua Johnsoni 2011. aasta määratlusest, mille järgi on aktseleratsionism vaateviis, „et kapitali pealetungi peatamise asemel tuleks selle protsesse hullemaks ajada, et tuua esile selle sisevastuolud ning nõnda selle hävingut kiirendada“. Kuid manifesti autorid ja nende mõttekaaslased on otsustavalt tõrjunud populaarset tõlgendust, nagu ammenduks nende programm deviisiga „mida halvem, seda parem“. Aktseleratsionism ei tähenda nende jaoks kapitalismi vastuolude süvendamist-kiirendamist, vaid vajadust panna tehnilised edusammud teenima postkapitalistlikke eesmärke (töö lõpp, vaba aeg, tasuta teenused, ühisomand jms). Tegu on kõrgtehnoloogilise, prometheusliku „vanamarksismiga“, mida on täiendatud Deleuze’i ja Guattari ideedega. Asjaomases literatuuris tsiteeritakse sageli „Anti-Oidipuse“ kirjakohta: „… kus on revolutsiooniline tee, kas sellist ongi? Lahkuda üleilmselt turult …? Või minna hoopis vastassuunas, st minna turu liikumise dekodeerimise ja deterritorialiseerimisega veel kaugemale? … Protsessist ei tuleks välja tõmbuda, vaid sellega veel edasi minna, „protsessi kiirendada“.“[3]
Küsimusele, mida võiks selles seoses tähendada „protsess“, sobib võib-olla vastuseks üks formulatsioon itaalia esoteeriliselt esseistilt Roberto Calassolt: „Sõna „protsess“ sisaldab seda, mida Adorno ja Horkheimer nimetasid Aufklärung [valgustus], Nietzsche Nihilismus, Heidegger Nihilismus ja Metaphysik, Marx Kapitalismus, [Flaubert’i] härra Homais progrès, Guénon le règne de la quantité [kvantiteedi valitsemine], Freud das Unbehagen in der Kultur [kultuuri ahistus], Spengler (ja ka Wittgenstein) Zivilisation. See hõlmab ka absolutes Wissen’i [absoluutse teadmise] aeglast liikumist, mida kirjeldas Hegel („sest ise peab läbistama ja seedima kogu oma substantsi rikkuse“). See tähendab globaalse ajaloo sisemusest Õhtumaa ajaloo kuju väljalõikamist, milles sündmuste ja transformatsioonide jada rullub lahti laboratoorsetes tingimustes. Keegi ei tea, mis selle jada esile kutsub või kuhu see välja viib.“[4]
Ühesõnaga tegu on sellesama nähtusega, mida võib-olla kõige sagedamini nimetatakse hoopis modernsuseks või moderniseerumiseks – Läänest uusajal alguse saanud ajaloo plahvatuslik kiirenemine või, kitsamalt, inimkonna vabanemine Malthuse lõksust (külluse- ja nälja-aastate tsüklitest) tänu tööstusrevolutsioonile ja turumajandusele. Seda, et ajalugu kiireneb, hakati tajuma ammu ja sellest on kirjutatud mitme vaatenurga alt – kui jätta kõrvale ulmekirjanikud ja filosoofid, siis ajaloolastest näiteks Daniel Halévy, Arnold Toynbee, Pierre Nora, Reinhard Koselleck jpt. Ameerika mõtleja Henry Adams arvutas essees „Kiirenemisseadus“ („A Law of Acceleration“, 1904) koguni välja, millal toimub tehnoloogia arengus järgmine faasinihe ehk järsk hüpe või pööre – nimelt 2025. aastal.
Protsessi kiirenemine peab ükskord viima punkti, milles muutuste kõver sirgub vertikaalseks, tavareeglid ei toimi ja asjad muutuvad määramatuks. Visionääride žargoonis nimetatakse seda punkti singulaarsuseks.[5] Aktseleratsionistide silmis on kiirenduse mootoriks kas kapital või tehnoloogia, kuid nende vahekorra suhtes ollakse eri meelt. Majandusajakirjanik Paul Masoni raamat „PostCapitalism: A Guide to Our Future“ („Postkapitalism: Teejuht meie tulevikku“, 2015) tuletab meelde Marxi spekulatsioone masinast (loe: tarkvarast), mis kunagi ei amortiseeru või mille asendamine ei maksa midagi. Infotehnoloogia revolutsioon (3D-printerid, automatiseerimine, tehisintellekt) viib tootmise piirkulud nulli lähedale, sest tööjõu ja kapitali kulud lähenevad nullile. Nõnda võidaksegi jõuda „postkapitalismi“. Kapital aga vastab sellele ähvardusele kolmel moel, mida me kõike saame juba praegu kogeda: monopoliseerumisega, intellektuaalomandi agressiivse jõustamisega ning turusuhete laiendamisega uutesse elusfääridesse (vaba aeg, sõprus- ja intiimsuhted jne). Kuid Masoni meelest põrkab kapitalism neis sfäärides oma piiridele. Niisiis vasakaktseleratsionistid usuvad või loodavad, et kapitalism jääb ükskord tehnoloogia arengule ja inimloomusele jalgu ning tehnika vabastav potentsiaal tingib uutmoodi majanduse ja ühiskonna. Nõnda arvasid ka paljud sajanditagused marksistid, näiteks Rosa Luxemburg.
Kõik aktseleratsionistid seda optimismi ei jaga. Briti paremaktseleratsionist Nick Land,[6] kellest on saanud uusreaktsionäärluse (NRx) ja „tumevalgustuse“ eestkõneleja, heidab vasakaktseleratsionistidele ette naiivset usku, nagu saaks oodatavat tehisintellekti kapitalismist lahti haakida. Tehisintellekt muudab inimtööjõu lähikümnendeil küll tõesti ülearuseks, kuid see ei too kaasa inimloomuse igakülgset õitsengut, vaid muudab inimese masina kasutuks ripatsiks. Meid ootab ees kuumenev planeet kümne miljardi inimesega, kellest järjest vähemaid annab maailmamajandusse rakendada. Nende tööjõu piirkulu jääb allapoole sotsiaalse taastootmise kulusid ning riigid on sunnitud hoolt kandma üha enamate ebatootlike tööliste eest tootlikumaid maksustades. Siit avanevad hoopis teistsugused, tumedamad, nii atavistlikud kui ka „transhumanistlikud“ perspektiivid.
Kui veel pool sajandit tagasi oli valitsevaks elutundeks see, et tulevik helendab otse meie ees avatuna, siis nüüdiskultuuris aimatakse, et see jääb läheneva nurga taha varju. Tähtis on see, millise meelestusega inimkond selle nurgani, sinna singulaarsuspunkti jõuab – umbes samamoodi, nagu kristlaste jaoks oli kunagi tähtis inimhinge kõlbeline bilanss tema surma hetkel.[7]
[1] Vt nt T. Jüristo, Me oleme 99%. Occupy Wall Street ja poliitilise esindatuse kriis. Vikerkaar, 2012, nr 6, lk 59.
[2] C. Stross, Trotskyite Singularitarians for Monarchism! A Political Speculation. 29.11.2013.
[3] G. Deleuze, F. Guattari, Anti-Oidipus. Kapitalism ja skisofreenia. Tlk M. Kangur. Tallinn, 2017, lk 368. „Deterritorialiseerimine“ on Deleuze’i ja Guattari eritermin, mis laias laastus tähendab süsteemi tagasisidetsükli purunemist (umbes nii nagu tööstusrevolutsioon purustas paljunemise ja näljahädade tsükli).
[4] R. Calasso, The Ruin of Kasch. Tlk W. Weaver, S. Sartarelli. London, 1995, lk 224–225.
[5] Vt nt J. Tallinn, A. Aksiim, Enne, kui masin ületab inimest. Vikerkaar, 2017, nr 7/8.
[6] N. Land, A Quick-and-Dirty Introduction to Accelerationism. 25.05.2017; On #Accelerate (#1). 05.03.2014.
[7] Vt ka M. Väljataga, Kas meil on aega veel? Vikerkaar, 2017, nr 7/8.
Lisa kommentaar