Kinoajastu

Paar lüpsjat seab Perm-Simferoopoli bussis Fibonacci arvusid ritta.
Subtiitreid trükib, küll vigasid tehes, keegi A. Kuzmina.
Kui heli ei oleks, oh usu, mu ingel, võiks kõike siin teisiti võtta.
Kui värvi ei oleks, siis tuleks sul lihtsalt minusse armuda.

Euroopa on kaunis. Ich liebe Velázquez. Ja juute täis ahjud on kuumad.
Su nahale, abaluu alla, on kinni löödud nii aeg kui ka koht.
Ah, saaks vaid, mu ingel, monteerida ümber me jutud ja juttude tuumad,
ah, kui vaid need näitlejad kiires ekstaasis ei meenutaks nõnda meid kaht.

Hulk vaguneid. Võte. Stažöör-operaator sind võtab vaid suures plaanis.
On üheksas duubel, seal võtab stažöör-naistearst sind, silm pärani.
Jah, kaskadöör. Kas mind veel kaamera talub, mu ingel, kui purju end kaanin?

Jah, kaskadöör. Uuel, monteeritud lindil saab surma ta niikuinii.

Kõik tuled

See on seesama Maa, usu mind, mitte hiljem, vaid varem,
see on sama professor, ent nüüd juba elutu.
Sama aeg seisab siin, ainult ruum pole sama, on vanem.
Tunnen nii esmakordselt. Konvoi on siin tulutu.

See on seesama Maa, vaata, nüüd ainult lõunamaisem.
See on sama prospekt –  näed sa, kohvik on ikka veel see.
Suveõhtu ja lehestik, kaelal roosakad paised.
Elu meieta on võimatu. See on autodafee –

mitte kirjade tuleriit – Seebaoti kuum hingus.
Meid ei põleta päike, vaid lõpmatu rütmi rutt.
See on seesama Maa, nüüd vaid värskes kohvihõngus.
See on sama metroo, sama purskkaev, ennäe kuivanut.

Konverteeri mind uneks. Viimaks kuivata suvel ära.
Ühes higiga anna välja antifriisne Venemaa.
Vastu soomusvesti purunes kohtuotsuse sära.
See on seesama Maa, ka see on Maa, kinnitan ma.

Vene filoloogia

Tere. Võta vastu kablogramm sealt, kuhu varises postmodernism.
Pole mõttetelliseid, morfoloogiat, tsensust, tsesuuri – memuaarid vaid.
Ma naeratan plakatitelt, kust laseb end aimata odav egokünism.
Mõtteviikingid hingavad viina ja Thulele tüürivad drakkareid.

Tere, minu – või mitte minu. Kartaago upub hiidlainete alla.
Mis sul sellest on? Lase kuldsõrmedel mööda tsitrit sujuda.
Mõtteviikingeil kulub sajandeid, et lõpuks sel masturbeeritud maismaal olla.
Tead, mida kauem sa elad, seda vähem tahad salpeetris ujuda.

Tere, mu Iphigeneia, karüatiid, najaad-drüaad,
muudkui kiunun ja urisen, ehkki tööd oleks mul siin küllaga.
Pool millimeetrit on poolabsurdist poolmäändumiseni maad.
Jätan hüvasti. Ära kirjuta. Ära otsi. Igavesti su Õhurikkuja.

Kilpkonn

Vene keelest tõlkinud Kajar Pruul

Kilpkonn pageb Achilleuse eest.
Aga võiks ka paigale jääda, niikuinii see kätte ei saa.
Ja kui saaks, mis temaga teeks siis?
Vägistaks? Tapaks? Armas jumal!
Ükskõik milline, kes tahes Olümposelt.)
Rumal ja pretensioonikas nali.
See üldse ei huvita vägimeest.
Ja mis iseloomulik, kilpkonnagi mitte.
Sellest hakkabki kole.

Potsataja pageb krokodilli eest.
Mitte et oleks pilves. Lihtsalt tal kõrini sai.
Kaua võib olla ilgete pilgete objektiks.
Reptiili huumor on roheline ja libe. Külm huumor.
Nelikümmend kaks aastat turjal, ammu aeg võtta naine,
soetada lapsed, siis panna need kooli,
aga tema kui kits kargab ringi kurja debiiliku seltsis,
endal võhm juba väljas – näiteks eile oleks äärepealt surnd –
jupsima hakkas süda vihtudes rock’n’rolli.

Che Guevara pageb mootorratta eest
mööda Argentiinat, kätega vehkides.
Taga sihib miinipildujast kobakäpp Borges.
Niikuinii ju pihta ei saa – nagu teame, on pime.
Ikkagi külmavärinad jooksevad ladina ihul.
Revolutsiooni, venceremos, ei tulnud.
Võiks uinuda, puhata, oodates tsüklit uut,
kuid Jumal näeb, käed-jalad on kallimad.
Hoia end, kallis Ernesto.

Ja kilpkonna samuti.