Aare Pilv
Kirjake provintsist
Postmodernsuse mõistel pole minu jaoks kunagi väga suurt heuristilist jõudu olnud (kui, siis mõnevõrra poliitilis-ühiskondliku diskursi kirjeldamisel, kuid mitte kultuuri ja kunsti puhul) ja järelikult mitte ka postpostmodernismil. Kogu 20. sajandi jooksul on toimunud õhtumaise kultuuri demokratiseerumine, st üha rohkem on see, mis varem kuulus vaid ülemkihile (haridus, kultuuritegemise vaimsed ja materiaalsed ressursid), kättesaadav massidele, ja mingi hierarhilise kultuuri tagaigatsemine tähendab implitsiitselt varasema hierarhilise ühiskonnakorralduse tagaigatsemist. See demokratiseerumisprotsess ilmselt jätkub ja süveneb, tekitades rafineerituma vaimueluga inimestes üha rohkem meelehärmi ning süvendades neis ühtlasi sisemist lõhet, sest olla demokraatlikult meelestatud on ju kultuurne. Demokraatlikkuse idee on aga kaotanud oma algse ratsionalistliku aluspõhja, eriti pärast 20. sajandi kataklüsme (mis said alguse demokraatlikult legitimeeritud massi-impulssidest), ning alles on jäänud vaid esiteks püüded anda demokraatliku võrdõiguslikkuse vaimus häält ka erinevat laadi irratsionaalsusele (nagu nt Foucault’ jt püüded hulluse keelt rehabiliteerida) ning teiseks see, mis kartesiaanlikust mudelist ratsionaalsuse hajudes järele jääb, st pelk romantiline subjektsus. Eshelmani vaade tundub mulle ses mõttes eriti huvitav ja oluline, et tabab just neid nähtusi praeguses kultuuris, aga samas arvan ma, et see, mida ta kirjeldab, on esialgu veel õied – mis viljad neist kasvavad, ei oska ennustada. Sest tuleb arvestada, et meil ei tule tegu enam erandinimeste (kõrgkultuurse) arutuse ja unikaalse subjektsusega, vaid keskmise massi-arutuse ja tüüpsubjektsustega. Kuidas see olukord laheneb, seda ma mõistagi ei tea; ja mõistagi ei arva ma, et suudaksin ise tollest kultuurist üleolevalt distantseeruda.
Samas – kõik see puudutab vaid õhtumaist kultuuri (koos tema traditsiooni ja sellelt võrsunud “globaliseerunud” kultuuriga); kuid nondest postidest ja postpostidest on ehk palju olulisem see väljavaade, et lähema 100 aasta jooksul võib toimuda protsesse, mis õhtumaise kultuuri täiesti perifeeriasse lükkavad – ülerahvastusest, energiaressursside vähenemisest ja maailma suurenevast varanduslikust lõhest sündivad rahvasteränded, sõjad jms, kus olulisteks tõusevad diskursid, mis demokraatlikule Õhtumaale näivad “keskaegsed”. Vahel näib mulle, et see münchhausenlik enese juukseid pidi soost tirimine (mida post- ja postpostmodernismi üle arutlemine mingi nurga alt ju on) on tingitud nonde plahvatuste ebateadlikust eelaimusest – võimalikult kiiresti, võimalikult kohe end ära kirjeldada, enne kui saabub lõpp.
Loodan, et liialdan, kuid pelgan, et mitte. See, et eesti kultuur on selles mõõtkavas paratamatu provintsi staatuses, võib meid kõige suurematest vapustustest pigem säästa.