Seisin WC uksel ja vaatasin maas lainetavat linoleumi. Kalasabaparketti imiteeriv muster oli veel kohati äratuntav, kuid ilmselt oli see linoleum siin näinud kogu kombinaadi ajalugu stalinistlikust industrialiseerimisest peale. WC-poti ääres olid põrandakatte ääred üles kerkinud ja alt paistis külm kõle betoon. WC-potil ei olnud prill-lauda, kuigi tol hetkel see mind ju ometigi imestama ei pannud. Minu kodumaal Nõukogude Liidus ei peetud prill-lauda inimeste heaolu jaoks oluliseks tarbekaubaks, mida laiadele massidele toota. Seetõttu viisid need, kes siiski pidasid sellisel istumist osaks enda isikliku elukvaliteedi näitajast, kõik avalikult kättesaadavad prill-lauad oma kodudesse. Ilmselt oli ka see prill-laud leidnud endale peremehe, kes hoolis temast rohkem, kui tast siin kõigi käidavas avalikus ruumis oleks hoolitud.
Võtsin plekist ämbri ja valasin hallika sogase vee WC-potist alla. Ma ei saanud kunagi aru, kas see vesi oli hall sellepärast, et kombinaadi kontori põrand oli nädalaga tolmuseks saanud, või nühkisin ma iga reede pika koridori hallidelt põrandaplaatidelt lihtsalt õhukest betoonikihti maha. Nendel nelinurksetel betoonist põrandaplaatidel klõbisesid igal tööpäeval kella kaheksast hommikul kella viieni õhtul sajad kingapaarid. Nõukogude Eestis käidi kontoris vahetusjalanõudega, alati. Naised ja mehed vahetasid oma rohmakad talvesaapad kõrge kontsaga kingade ja nahksete ülikonnakingade vastu. Nüüd on see traditsioon säilinud vaid kahes kohas – teatris ja koolis. Kingad hoidsid põrandad puhtad ja nii pidingi neid pesemas käima vaid kord nädalas, reedeti. Saabusin alati veidi pärast kella viit ja selleks ajaks oli kontor hiirvaikne – viimane töötaja pani enda järel ukse kinni täpselt kell viis. Mitte kellelgi ei olnud põhjust jääda tööle minutikski kauemaks. Palk, karjäär ja tunnustamine ei olnud seotud töötegemise tulemuslikkusega. Töö tulemuslikkust ei olnudki võimalik mõõta, kuna keemiakombinaadi kontoris oli vaja vaid Moskvas tehtud plaanide täitmist paberi peal raporteerida. Tsehhiülem tõi täidetud tabeli, kontoris kopeeris arve-pidaja numbrid ümber üldisesse aruandetabelisse. Mäetööstuse spetsialist – selle minu ema uhke ametinimetuse taga oli numbrite ümberkirjutamise ja kokkuarvutamise töö. Mu emal oli väga ilus hästi loetav käekiri ja see oli kõrgelt hinnatud oskus selles ametis. Plaanide täitmise köited saadeti teele Moskvasse, kus nad plaanimajanduse ministeeriumis löödi kokku üle Liidu saadetud numbritega järgmisel NLKP kongressil ette lugemiseks. Minu ema kaheksatunnisest tööpäevast võttis numbrite kokkulugemine tõenäoliselt tunni või veidi enam. Ülejäänud ajal valmisid Burda mustrilehtede järgi uhked kampsunid ja aega jäi üle ka Kiviõli kaubanduses ringlevate toodete hankimisega tegelemiseks. Suurel osal kontoris tööl käivatest inimestest ei olnud sedagi tööd. Käidi lihtsalt tööl, sest Nõukogude Liidus ei tohtinud partei käsul olla inimesi, kellel ei ole töökohta. Igaühe jaoks oli vormistatud kuskil töökoht. Tööl nad igatahes käisid, kell 8 hommikul pidi valvelauas allkirjaga oma kohaletulemist kinnitama. Tsehhides järgnes sellele tihti alkoholi seltsis veedetud päev, kontoris loeti raamatuid, kooti kampsuneid, joodi kohvi või värviti küüsi.
Üritan ämbri saada väikesesse kraanikaussi kraani alla, et loputada põhjast välja hall peenliiv. Vist ikka tuleb kihina maha see betoon põrandaplaatidelt. Võibolla on hoopis põrandalapp nii must, et iga loputusega tuleb mustus tema küljest lahti? Põrandapesulapp on maru räbal ja ilmselt on tal selja taga sama pikk teenistuskäik kui sellel kombinaadil. Kuigi on suvi, külmetavad käed hirmsasti külmas vees solistamisest. Ühe koristamiskorra ajal on vaja seda augulist põrandalappi külmas ämbrivees kümneid kordi loputada ja väänata.
Lapil ei ole keskele auku tehtud, et saaks ta läbi harjavarre ülevalt alla lastes harja külge kinnitada. Mähin lappi ümber harja nii hästi kui oskan. Masseerin külmi käsi. Ega kole betoonpõrand ja lainetav linoleum sellest pesemisest ilusamaks ei lähe. Kõik on kuidagi kole. Seintele pandud krohv on krobeline ja peale kantud valge värv on määrdunud. Treppide punaselt puidust käsipuult on värv maha koorunud. Kabinettides on ilmetud läikivast helebeežist vineerist sektsioonkapid ja lauad. Akende ees on beežid kardinad. Kõik on beežilt ja hallilt tuhm. Kui tuhm on siin ruumides viibida 40 tundi nädalas?
Kümme aastat hiljem, kui plaanide täitmise köiteid Moskvasse enam saatma ei pea ja ülemused on hoopis ärimehed Tallinnas, lähevad need betoonplaadid ja lainetav linoleum ajalukku, nagu ka garderoob allkorrusel ja sektsioonkapid kabinettidest. Sõna kabinet läheb ka ajalukku. Kuid Kiviõli Keemiakombinaat jääb, vahetab nagu abielludes uue omanikuga nime. Jäävad ka paljud inimesed, kelle töökoht asus kombinaadis, kuid neile on viimased aastad olnud rasked, sest on tulnud õppida töötama tulemuse nimel. Paljud ei saa hakkama ja lastakse minna, teised leiavad endas üles ambitsiooni ja neist saavad ülemused. Kuid paljud, minu ema nende hulgas, muutuvad ebavajalikuks, sest ilusat käekirja asendab kirjutusmasin ja siis juba arvuti. Suvi 1990 läheb ajalukku minu elu esimese töökogemuse suvena – ma olen 14 ja mulle on usaldatud nõukogude plaanimajanduse ühe olulise masina, Kiviõli Keemiakombinaadi kabinettide koristamine igal reedel. Augustis sõidan ma venna ja emaga Venemaale vanaema juurde, kus ma oma teenitud rublad Venemaa sõprade ees uhkelt laiaks löön.
*
Ma ei tea, kes mu tädi Anne juurde viis, aga mul oli juba mitu päeva õigus siseneda Kiviõli kaubamaja kangaste osakonna tagaruumidesse. Tädi Anne mõõtis luugi taga klientidele kangatükke välja. Kanganäidised olid ostusaalis välja laotud kahes pikas reas, ilusti siledalt 10-sentimeetristeks ribadeks voldituna üle pulga riputatud. Soovitud kanga ostmiseks tuli tulla tädi Anne luugi juurde, nimetada kanga number ning oma soovitud meetrite arv. Tädi Anne laoruum oli täis suuri riiuleid, millel laisalt lebasid suured kangarullid. Populaarsemad madalamal, vähem ostetavad kõrgemal. Keset laoruumi oli suur massiivne puidust laud, sellele veeretati kangas laiali ja mõõdeti sealt kliendi soovitud kogus. Kangatükk pakiti pruuni pakkepaberisse, mis kõlbas kõigeks – kommide pakkimiseks, kooliõpikute kaante katmiseks, panderollide ümber keeramiseks ja Nõukogudemaa avarustesse saatmiseks. Jõupaber, nii teda nimetati, sest tema jõud kaitsta nõukogude inimese vara oli kõikehõlmav.
Tädi Anne lõi arvelaual kangameetrid rublade ja kopikatega kokku ja toksis lõpliku summa kassaaparaati. Nõukogude kassa ei suutnud teha keerulisemaid tehteid kui summade kokkuliitmine. Korrutustehte pidi tegema eelnevalt ära paberil või arvelaual. Kassaaparaadi rahatasku sõitis, kui nupule vajutasid, kellakõlinaga lahti ja raha liikus oma sahtlitesse. Pärast poe sulgemist tuli kassaaparaadil paluda välja trükkida päeva tšekkide kokkuvõte, kus oli kirjas summa, mis pidi rahataskus olema. Lugesime tädi Annega hoolikalt rublad ja kopikad üle, et summa klapiks paberiribal olevaga, keerasime rubladele kummipaela ümber ning asetasime kõik seifikarbikesse ja selle omakorda lukuga kappi. Järgmise tööpäeva hommikul tuli raha uuesti kassataskusse tagasi asetada ja kassaaparaadile eilse õhtu summa sisse trükkida, et uut päeva alustada. Kui tädi Anne vahetus paari päeva möödudes lõppes, pidi ta seifikarbikese viima raamatupidaja kätte koos kassaväljavõttega.
Ma olin väga teadlik sellest, et tädi Anne abiliseks olemine on erakordne privileeg. Nõukogude inimese jaoks oli kaubandus privilegeeritute majandusharu, sest sul oli ligipääs kõige nõutavamale kaubale. Kui töötasid kaubanduses, siis said esimesena teada, millal tulevad müüki Soome talvesaapad või Donald Ducki lastešampoon. Selle info omamine oli valuuta, sest kaupa jätkus väga vähestele ja niisama poodi ostma minnes ei saanud midagi – töötajad olid kauba juba enne letile jõudmist tutvuste kaudu maha müünud. Mina, 12-aastane tüdruk, töötasin kaubanduses! Palka ma selle eest ei saanud, kuid see ei olnud üldse oluline, sest kuskil seda raha väga kulutada ka ei olnuks. Oluline oli, et ma olin teisel pool letti, mul oli ligipääs laoruumidele ja ma sain esimeste seas teada, mis kaup mis päeval tuuakse.
Vanaema ütles, et tädi Annel endal lapsi pole ja ma lihtsalt meeldin talle, mistõttu ta ka mind enda juurde teisele poole kaubandusluuki kutsus. Meeldimise kohta ei tea ma midagi kosta, aga tädi Anne elas meie vastasmajas, kollastest paneelidest hruštšovka esimesel korrusel, täpselt meie esimese korruse korteri vastas. Meie akende vahel olid vaid pesukuivatamise nöörid ja üks suur vahtrapuu. Tädi Anne valis mind välja ilmselt seetõttu, et ta teadis, kelle laps ma olen. Ja lisaks olin ma eestlane. Meie kahe neljakordse maja kõikide korterite peale kokku oli eestlasi vaid neli perekonda, ka meie oma arvati sisse, sest me vennaga käisime eesti koolis. Tädi Anne ei vihanud venelasi, keegi Kiviõlis ei vihanud venelasi, nendega töötati koos ja elati samas majas. Aga kui oli vaja privileege jagada, siis luges küll, mis su nimi on ja mis keeles sa räägid.
Ma läksin iga päev pärast kooli otse üle tee kaubamajja. Mõõtsin kangameetreid, õppisin pakkima jõupaberisse, tegin endale selgeks arvelaual arvutamise, käsitsesin uhkelt kassaaparaati ja lugesin ostjatele tagastatavat raha kokku. Nõukogude naine ostis kangast palju. Esiteks, voodipesu ja kardinad tuli reeglina ise õmmelda. Ainuke viis moodsalt riides käia oli õmmelda ise riided ajakirja Nõukogude Naine lõigete järgi või, kui endal oskusi nappis, lasta õmmelda ateljees. Minu vanaema õmbles oma neljale lapselapsele riided selga. Ta töötas kogu elu õmblusvabrikus ja tassis sealt kangaid koju. Õmblusvabrikus ei õmmeldud kunagi midagi moodsat. Peamine toodang olid naiste kitlid ja koolivorm. Nende kangastega ei olnud moega kaasas käival inimesel suurt midagi peale hakata. Peenemad kangad tulid mõnikord müüki leti alt just kangaosakonda või siis sai neid kalli raha eest ateljeest. Mu ema väga moodsad kleidid ja jakid valmisid kõik Kiviõli ateljees.
Kolm aastat hiljem, kui Edgar Savisaar oli peaminister, kui sukki ja suhkrut sai talongide eest ning vaid viis aastat tagasi oli üle Liidu kehtestatud seadlus „Joomarluse vastu peetava võitluse tõhustamisest“, ülendati mind Kiviõli kaubamaja parfümeeriaosakonna kaubatundjaks. Ma seisin juba päris üksi leti taga ja vastutasin tööpäeva lõpuks kassas oleva rahasumma ja aparaadist välja voolaval paberirullil oleva summa klappimise eest. Nüüd maksti mulle selle vastutuse eest ka palka. Kaubatundja ametit sai õppida kutsekoolis hea mitu aastat, kuid tutvused lugesid nõukogude kaubanduses rohkem kui diplom.
Panin igal hommikul ema Burda lõike järgi ateljees õmmeldud veripunase kleidi selga ja kõndisin kaubamajja tööle. Parfümeeriaosakonnas lõhnas tugevasti Orto pesupulbri ja pesuseebi järele ja kõige minevam kaup oli odekolonn hinnaga 15 kopikat. Osakonna juhataja luges mulle kolmandal tööpäeval sõnad peale, et nendele neljale püsikundele tohin ma päevas müüa ainult kolm pudelit odekolonni per nase ja iga järgmise nõudmise peale saatma poest minema. Peagi hakkasid odekolonni ostmas käima sama pundunud nägudega naised.
Kaubatundjakarjäär kestis kaks suvekuud. Augustis sõitsin ma taas ema ja vennaga vanaemale külla ja sain teenitud rubladega Venemaa sõprade ees laiata. Tagasi Kiviõlisse jõudsime 18. augusti hommikul. Järgmisel päeval kukkus Nõukogude Liit kokku ja koos sellega ka minu karjäär nõukogude kaubanduses. Järgmisel suvel oli juba käibel Eesti kroon ja mul oli vaja suvel saada kokku 10 krooni, et minna Ingaga Haapsalu Valge Daami päevadele.
*
Inga ema oli ta koos õega viinud Kohtla-Järvelt Tallinnasse. Sellel aastal, esimesel taasiseseisvumisaastal, pagesid Ida-Virumaalt paljud, eriti eestlased. Tädi Anne kolis ka ära. Kohtla-Järvel pandi tehaseid kinni, Tallinnas aga hakkas õitsema eraäri ja kõik läks müügiks. Inga ema müüs oma eesti keele oskust. Temast sai Tallinnas vene-eesti-vene tõlk ja keeltekooli juht. Hästi eesti keelt oskav venelane muutus tugevaks valuutaks, sest eesti keelt mitte-oskavatele venelastele, keda oli kordi rohkem, oli vaja tõlkida kõike nende elu puudutavat. Eesti keel oli kaup, ehkki Ida-Virumaal teda veel müüa ei õnnestunud, see kõik tuli hiljem.
Vajutasin uksekella. Kahepoolsed suured massiivsed puidust uksed viitasid kunagisele hiilgusele, kuigi ühisomandi aeg oli neile mitu kihti koledat pruuni värvi hooletult peale määrinud. Logisev ukselink aga andis selgelt märku, et peremeest ei ole nendel ustel juba ammu olnud. Inga avas krapsti ukse, ta teadis mind oodata. Astusime läbi ühiskorteri kitsa ja valgustamata koridori. Ükski asukas ei pidanud enda kohustuseks koridoris lambipirni välja vahetada. Koridori viimase ukse taga oli Inga, tema ema, õe ja väikevenna kodu. Tuba oli väga suur ja avar, laed olid kõrged ja seinad kaardusid majesteetlikult lae poole. Tuba oli suure riidekapiga kaheks jagatud, et eraldada üksteisest söömise-õppimise-telekavaatamise, laste magamise ja ema magamise kohad.
Olime Ingaga plaaninud suvel Tallinnas koos midagi huvitavat teha. 16-aastase jaoks oli Kiviõli jäänud liiga väikeseks, kaua sa ikka Liimala rannas palli võrku toksid. Tädi oli nõus, et ma saan tema juures Lasnamäel mõne aja ööbida. Kuid Tallinnas millegi huvitava tegemiseks oli vaja raha. Juba kuu aega oli käibel Eesti kroon ja rublad asendunud märkimisväärselt väiksema hulga kroonidega mu vanemate rahakotis. Taskuraha saamise kokkulepe pandi mõneks ajaks pausile. See oli väga suur ebaõnn, et see rahavahetus just suvisel koolivaheajal pidi juhtuma.
Inga ema keeltekoolis õppis Aleksandr, pikk suure kõhuga vene mees. Aleksandr oli ärimees, millest andsid tunnistust tema punane välismaa auto Toyota Corolla ja käerandme küljes rippuv must nahast kotike, kus oli alati väga suures koguses sularaha. Inga ema vormistas eesti keeles Aleksandri äride dokumente ja vastuteenena korraldas Aleksandr meile, kahele alaealisele, töökoha. Lasnamäe kõige tagumises otsas ehitas Aleksandri tuttava firma paekivise lagendiku peale autodele garaaži, tänapäevaselt parkimismaja. Moodne ehitis, mida Nõukogude Liidus ei tuntud – keerduva sissesõiduga kolmekorruseline hoone. Meie ülesandeks oli ehitusjärgse prahi koristamine, mis omaniku arvates pidi meil võtma umbes kümme päeva tööd.
Lonkisin hommikuti päikesetõusu ajal mööda Lasnamäe tänavaid parkimismaja juurde. Haarasime luuad kätte ja asusime tolmu keerutama ja ehitusprahti ja suitsukonisid kokku pühkima. Iga päevaga tükike korruse pinda. Tööd saigi teha valdavalt hommikul, sest betoonmajas läks keskpäevaks väga kuumaks ja päikese kuivatatud ehitustolm täitis kopsud ja ninasõõrmed. Ühe ja sama liigutuse tegemine kümme päeva järjest oli nüristav ja käelihased valutasid juba kolmandal päeval.
Saime kumbki 25 krooni. Käisime Ingaga Haapsalus Valge Daami päevadel ja Inga leidis endale sealt peika. Ülejäänud 10 krooni eest ostsin ma endale Viru väravate importkaupade kiosk-ärist käekella.
Lisa kommentaar