29 septembrist 2 oktoobrini toimus Tallinna Ülikoolis Uku Lemberi korraldatud kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli intensiivseminar „Researching, reworking and representing Soviet and Socialist LGBT historiesʺ, mille teemaks oli Ida- ja Kesk-Euroopa LGBT ajalugu. Peaesinejad olid Dan Healey (Kanada/UK) ja Kevin Moss (USA), ettekandeid pidasid muuhulgas Irina Roldugina (Venemaa), Arthur Clech (Prantsusmaa), Feruza Aripova (Usbekistan/USA) ja Ineta Lipša (Läti). Lisaks teadlastele osalesid seminaril ning esitlesid oma loomingut kunstnikud Yevgeniy Fiks (Venemaa/USA), Karol Radziszewski (Poola) ja Jaanus Samma, kelle geiajalooteemaline näitus „NSFW. Esimehe luguˮ oli ühtlasi seminari korraldamise üks lähtepunkt.
Seminaril kuuldu tuletas meelde, et Ida-Euroopa LGBT ajaloo uurimine on piirkonda haaranud konservatiivsuse taustal tugevalt poliitiline tegevus ka akadeemilises kontekstis. LGBT õiguste kärpimise kõige äärmuslikum juhtum on Venemaal 2013. aastal kehtestatud „geipropagandaˮ vastane seadus, kuid sarnaseid näiteid on mujalgi. LGBT õiguste teema polariseerib ühiskonda ja ka Eestis poolikult vastuvõetud kooseluseadus on osutunud heaks vahendiks konservatiivsetele ja paremäärmuslikele poliitikutele oma populistlikule platvormile toetuse kogumiseks.
Seminari avaloengu pidas Kanada päritolu tunnustatud Briti ajaloolane Dan Healey, kelle raamat „Homosexual Desire in Revolutionary Russia: The Regulation of Sexual and Gender Dissent” (2001, University of Chicago Press) on üks võtmetekste Nõukogude Liidu LGBT-alases ajalookirjutuses. Avalikus loengus pealkirjaga „Archives, histories, and insurgent projects of queer memory: The Chairman’s Tale as a Soviet storyˮ käsitles Healey muuhulgas viise, kuidas LGBT kogukond on Venemaal ja endise Nõukogude Liidu alal enda ajalugu konstrueerinud.
Healey väitis Dipesh Chakrabartyle toetudes, et Venemaa ajalugu ei tohi käsitleda Euroopa-kesksete mudelite õnnestunud või mitteõnnestunud jäljendamisena. Samuti ei maksa oodata LGBT õiguste lineaarset progressi Venemaal ja teistes postsotsialistlikes riikides. Seda ühelt poolt LGBT õiguste ebaselge tuleviku pärast regioonis ning teisalt ka Lääne väärtuste muutlikkuse tõttu. Teisisõnu, Läänelt õppimine ja järele jõudmine on algusest peale liikuva sihtmärgi püüdmine.
1960.–1970. aastate sotsiaalajaloolased lähtusid modernse maailma progressi ideest, mis Healey arvates piiras fantaasiat. Mineviku lugemine praeguse aja mõtteraamistikust lähtuvalt on selge anakronism, kuid oleviku kammitsaist täielikult ka ei pääse. Healey pakub seetõttu LGBT ajaloo käsitlemisel välja strateegilise anakronismi mõiste. See on pingevaba ja mitteakadeemiline lähenemine ajaloole, mille keskmes on kunstiuurimus ja aktivistlik arhiiviloome. 1980.–1990. aastatel hakati postsotsialistlikus ruumis LGBT ajalooga tegelema kohe pärast poliitilise kontrolli lõdvenemist. Märkimisväärseim näide on Jelena Gusjatinskaja rajatud Moskva lesbide ja geide arhiiv (Московский архив лесбиянок и геев), millest on kasvanud välja mitmed LGBT kirjandusprojektid ja väljaanded.
Ühiskondlikus dünaamikas on oluline, millised mäletamiskollektiivid (remembering collective, Alexander Etkind) osalevad ajaloo taasloomises, et (ametliku) heteronormatiivse hääle kõrval oleks esindatud ka LGBT kogukond. Seetõttu peab Healey oluliseks laiapõhjalist mälutööd, mis ei piirdu ainult humanitaar- ja sotsiaalteadlastega. Iseloodud arhiivid on näide strateegiatest, mille abil kogukond kehtestab ennast avaliku mälu väljal.
Oma loo jutustamisel pöörduvad LGBT aktivistid samas üha enam ajaloolisuse poole. Ka Jaanus Samma näitus „Esimehe luguˮ kasutab oma näituseprojekti alusena arhiividest leidud kohtutoimikuid ja muid materjale. Siinkohal ei nõustu Healey LGBT-teoorias levinud kurtmisega, et ametlikud dokumendid esindavad vaid riigi autoriteetset häält. Jaanus Samma kasutatud materjalid ei ole pettumust valmistav ja tähelepanu mittevääriv „kidur arhiiv“ (stunted archive), vaid rikas, mitmekihiline allikas, mis on alguspunkt edasisteks mõtisklusteks.
Kuid postsovetlikus ruumis ei ole ka tavapärane ajalooline lähenemine ennast veel ammendanud. Healey rõhutas lõpetuseks (tuginedes iseenese ja teiste uurijate, nt. Irina Roldugina ja Ineta Lipša, avastatud allikatele) et nõukogude arhiivid on veel suurest läbi uurimata ja queer-pilgu all avaneb rohkelt uusi tahke argielu kohta nõukogude perioodil.
Lisa kommentaar