Niikaua kui Mehis mäletada suutis, olid tema pere mehed ikka olnud Koolnuküla kohalikud kõvamehed. Taat rääkis, et Kõvameesteks olla nad saanud juba üle 150 aasta eest, kui Rusika-Kustas naaberkülas peetud Mullika Laadal tolleaegse kõvamehe Halu-Peaaru üle puusa heitis ja nõnda tiitli Peksu talu meesliini kätte tõi. Nüüdseks olid Kustas ja Peaaru juba ammu manalateed läinud ja mitmed mehepojad tiitlit endale nõudmas käinud, aga Peksu meeste kibedad käbarad ja suur ramm tõrjusid tüliotsijad ikka tagasi.
Eelmisel laupäevaõhtul aga, kui kogu suguselts Peksu talu suurde sauna mihklipäeva tähistama kogunes, võttis peale korralikku leili ja tugevaid troppe sõna Mehise isa, kohalik kõvamees ja tiitlihoidja, Hangu-Hannes. Ta kõneles nõnda: “Palju vägevaid kämblaid ja võimsaid vemblaid näen ma täna siin saunaruumis ja see teeb mu meele heaks, et Peksul ikka veel nõnda palju rammu välja panna on. Ent ometi kõnelen teie poole täna murega. Peksu veri, mis tänaseks seitset Koolnuküla talu täidab, tikub lahjaks jooksma. Heldur, kas ei läinud mitte sinu lihane poeg Ago Tartu suurde kooli Kamara Jura õppima?”
“Nii on, nii on… ” käib läbi meestesumma.
“Ja Jaagup, küla vahel liigub jutt, et sinu Meelis pidi lausa koolmeistriks hakkama. Ons keegi kuulnud, et mõni koolmeister kakelda mõistaks?”
“Ega ei, ega ei…” sumistavad mehed üksmeelselt.
“Häbi tikub vägisi ka mu enda katuse alla,” jätkab turske habemik kolmeliitrisest õllekapast vahust sõõmu võttes. “Minu Riinakese ümber tiirleb kosilane pealinnast. Algul vaatasin, et mõistlik mees teine, eest kaks hammast puudu ja nina ka korralikult ära muljutud, aga tema räägib, et suusatades juhtus. See pole kõige hullem, noor mees, jõuab tampima õppida, aga teate, mis poisil ametiks?”
“Ei tea, Hannes. Mis ametit ta siis peab?” pärib kiilaspäine Aisa-
Oskar, kes saunaseina sisse ehitatud kaheksakantmeetrisest õlleankrust vähemalt kümnendat kapatäit õlut niristab.
“Tema on värsimeister. Kirjutab luuletusi.”
Saunalisi läbib pahameele kahin. “Oh häda!” – “Viletsuste viletsus, kõik on vilets.” – “Seda veel vaja.”
“Ilma riimita luuletusi.”
“Misasja?!” – “Häbide häbi, kõik on häbiväärne.” – “No mida veel?!” reageerivad kokkutulnud tuliselt.
“Kuhu see ilmamaa jõuab, kui mehe ramm enam miski mõõt pole?” hüüatab pahaselt ka Hannese 87-aastane isake ahju kõrvalt matilt.
“Vaikust!” kõmatab Hannese käskiv hääle üle saunaruumi. “Veriveski tallu kolisid kevadel noored linnaherrad. Tulid oma uhkete riistade ja kirevate hilpudega ja hakkasid kohe külvama, kohe kõike ümber tegema. Teate, mis nüüd kohal nimeks on? Muheveski Mahetalu. Rohkem nagu Pedeveski Pedetalu mu meelest.” Hannes sülitab vihaga ahjuesisele.
“Suvi läbi pillerkaaritasid poolpaljaste piigadega põldudel. Poisid nagu makaronid. Ainult sooned ja teravad nurgad. Konti pole ollagi. Süles pigistaks süldiks. Ei tea, kuidas säherdused üldse talve üle elavad.”
“Vanem vennas pidi mingi võõramaa poksimeister olema,” teab Aisa-Oskar rääkida. “Olla Soomemaalt isegi kullast tiitlivöö koju toonud.”
“Jah-jah, ka küla peal räägitakse, et üsna sitked sellid. Jaanipäeval lõid Kannu simmanil kahekesi terve Vaevapõllu talu meespere laiali,” lisab ka Oherdi-Jaanus sõna sekka. “Vana Juhan läks katsuma, mis masti mehed on, ja Taaniel, see noorem, äsas kohe küünarvarrega vasta molu. Juhan käis külili tuha sisse nagu palk ja ei võtnud kaks päeva jalgugi alla.”
“Küünarvarrega?!” – “Kas siis mees nõnda kakleb?!” – “Hea veel, et näpistama ja juustest kiskuma ei tikkunud,” on maamehed nördinud.
“Vaikust, mehed!” talitseb Hannes taas pahaseid mehi. “Selge, et asi on tõsine. Teame ju kõik, et see on vaid aja küsimus, kui külarahvas kahtlema hakkab, kas Peksu mehed ikka veel kohaliku Kõvamehe tiitli väärilised on. Ja pange mu sõnu tähele, ei lähe kaua, kui nood nolgid meie oma õuele tüli otsima tulevad.”
“Las tulevad! Küll näitame neile, kuis Luukas õlut pruulib,” hüüatab Hannese isa, kes õllest väga lugu peab ja selle mõjul pahatihti liialt ägedaks muutub, üüratut kappa kergitades.
“Praegu veel muidugi näitame. Jõudu meil on ja vägevaid mehi on palju. Ei ole veel ükski mees võõramaa trikkidega ehtsa maatõugu karurammu vastu saanud. Aga mis saab viie, kümne aasta pärast, kui uusi Kõvamehi enam peale ei tule? Ära võetakse meilt see au. Kondikubude järeltulijad hakkavad seda tiitlit kandma.”
Nüüd jäävad saunalised äraootavalt vait.
“Minu oma poeg, Mehis, on pea täisealine, aga mehe nime pole veel välja teeninud. Ometi panen mina oma suurimad lootused just tema peale. Panen ette, et järgmisel laupäeval saame kõik Piinaniidul kokku ja korraldame poisile ristsed.”
Kõik peale 17-aastase Mehise röögivad vaimustunult “hurraa!” ja vibutavad saunalae poole rusikaid.
Selles on siis nüüd kokku lepitud.
*
Sügisene härm on Piinaniidu valkjaks värvinud ja Mehise paljad jalad tajuvad teravalt külma pistet. Nõme on. Päikesetõusuni on hea kaks tundi aega ja Mehis tunneb kontides endiselt sooja õlesängi pehmet kutset. “Miks me seda teeme?” käib läbi nooruki pea.
Peksu talu mehed on eelseisva riituse korralikult ette valmistanud. Tõrvikud – olemas! Viis laiali laotatud silopalli – olemas! Paljaste lihavate torsodega lõdisev maameeste ring – olemas! Kõik on valmis.
Mehis astub tõrvikute ja meesteringi keskele silole ning heidab linasest riidest punutud V-kaelusega vammuse seljast ja pastlad jalast. Maameeste massist väljub vanaisa, käes plekist mannerg hanerasvaga, ja asub pojapoega sisse määrima. Nii on kombeks. Kui poiss on kenasti läikima hõõrutud, läheb mannerg suurele ringile ja iga mees saab oma osa. Samal ajal paigutab Aisa-Oskar siloplatsile esmapilgul juhuslikesse kohtadesse erinevaid relvalaadseid esemeid. Suur ämber, hobuseraud, katkine seaküna, puuhalg, tuhandeleheküljeline paks piibel, seatapuväits, tühi tööriistakast, roiskunud põdrajalg, pehkinud aer, vana vokk ja nüri teraga vikat – need ja veel palju muid kasulikke riistu laotatakse värske silo peale laiali.
*
Taanieli ja Rustamiga tutvus Mehis juba varakevadel, kui vennad alles Koolnukülla kolisid. Abivalmis noormees juhatas selgelt eksinud linnamehed vana veski juurde, tõmbas vennakeste hapra linnamaasturi oma robustse Belarussiga lumest välja ja jäi natukeseks kohvi jooma. Sealt sai alguse sõbralik tutvus, mis kulmineerus linnahärrade pakkumisega hakata koos trenni tegema. Nii juhtuski, et taipoksi, juudo ja lukumaadlusega tegelevad vennad Terased võtsid noore Mehise koolitada. Olgem ausad, nagu alati, oli tegelikult asi tüdrukutes. Vaevalt et looduses hulkuvat ja maailma distantsilt seiravat Mehist oleksid väekunstid eriti huvitanud, kui poleks olnud poiste vanemat õde Kertut ja tolle elurõõmsaid sõbrannasid. Aga mis teha, linnapiigade lustlikud kilked, napilt kaetud kehad, hullutavad parfüümid ja meigitud näolapid lõid nooruki maailmapildi kildudeks. Igal hommikul enne põllule minekut vedas uje noormees end Veriveski trepile, pani kindad kätte ja läks vendade Terastega kokku. Mehise aeglane mõistus tammus ühe koha peal, aga keha õppis.
“Kaitse pead! Liigu, liigu! Jalad käima! Nüüd haak ja põlv kohe järele! Teeb tööd! Teeb tööd! Küünarnukk näkku, vasak alt järgi! Jalg ette! Mawashi geri! Põlvega näkku! Peksab, peksab!”
Poole aastaga, mis Mehisel Kertu käima peale saamiseks kulus, sai poisist vendade hinnangul siiski üsna tagasihoidlik võitleja, aga isegi nemad pidid nentima, et potentsiaali on. Füüsilise tööga harjunud sitke, ent kohmakas mehekeha osutus sõdalase vormimisel hüvaks toorikuks. Mehisel oli midagi, mis paljudest linnameestest ammugi lahkunud – sõge, nürimeelne jonn. Ükskõik mitu korda poiss pügatud murule pikali ei lennanud, ajas ta end alati püsti. Ka siis, kui noormees enam käsi tõsta ega jalgu liigutada ei jõudnud, tuikus ta seal hoopiderahe all nagu rajutuules tammepuu ja mõtles Kertu tulistele silmadele.
“See vend paneks vist ringis surmani,” kiitis Mehise visadust isegi kogenud Rustam.
Sinikaid, marrastusi ja paistes nägu põhjendas Mehis perele külapoe ees või Lonksu kõrtsus kaklemisega ja kõik, eriti perepea Hangu-Hannes, olid väga rahul. Elu oli ilus. Ainult Kertust ei julenud Mehis kellelegi rääkida.
*
“Miks ma siin olen? See ei ole minu jaoks,” käib läbi Mehise blondi pea, kui meesteringi keskele astub tema noorima tädi ja tolle venna poeg, Jalgrattadünamo-Jalmar.
“Jalmari rinnad on suuremad ja inetumad kui Kertul,” nendib poiss nukralt, kui kuus aastat vanem ja vähemalt pool tonni raskem sugulane lambavillase vesti ült heidab.
“Ongi käes,” mõtleb poiss siloplatsil vedelevat koli takseerides. “Minu tulevik. Aeru-Mehis? Rakke-Mehis? Põdrajala-Mehis? Palun ei!”
Aga oh häda, nagu ikka, on poiss liialt kauaks unelema jäänud ja juba sööstabki verd täis valgunud silmadega tädipoeg lõrisedes tema poole.
“Ma ei taha,” mõtleb Mehis heitunult ja märkab üllatunult, kuis tema põlvest kõverdunud vasaku jala päkk ründajat poole hüppe pealt poolkaares meelekohta tabab ja tolle härmatanud heinamaale siruli laotab.
Kokkutulnud külamehed, mokad töllakil, on juhtunust nii jahmunud, et kulub oma pool minutit, enne kui keegi tagumistest ridadest “uuesti!” karjub. Aga Jalmarist ei ole enam asja. Turgutamine ei kanna vilja ja hämmeldunud Hannes on sunnitud hüüdma: “Järgmine!”
Ette astub Mehise ema vend, Roobi-Sulev, käes ootuspärane pikk ahjuroop. Mehis jälgib ängistunult, kuidas rinnuni sorgus vuntsidega onu roopi pea kohal keerutab ja raevukalt seakiunumise hääli teeb. See on tema sõjakisa. Tema Ü-ME-RAAAAA!!!
Ja kuigi ka nüüd tahaks Mehise süda poisi lihtsalt kükakile sundida ja pea kaitsvalt käte vahele võtta, astuvad instinktid tarmukalt vahele ning kiiremini, kui keegi jõuaks “sitane vigla” öelda, on Sulev juba silo peal pikali kägistusvõttest lämbumas.
“Sunnikuraip…” jõuab Roobi-Sulev veel viimse hapnikuraasuga läbi hammaste pressida, enne kui Mehise raudne haare ta otselennuga ööbikuteriiki kupatab.
Nukral pilgul vaatab Mehis maapinnal onu lõtvunud keha ja mõtleb Kamara Jura õppiva Ago, tulevase koolmeistri Meelise ja õe luuletajast kavaleri peale. Ka teistmoodi on võimalik. See siin ei pea olema tema saatus.
Maameeste hämming on tasapisi asendumas pahameelega. Juba hüütakse kuskilt tagantpoolt:
“Mis sa litutad? Katsu ometi mehe moodi kakelda!”
“See pole õige asi. Kas tal mitte käbarad linnuliimiga koos pole, et Sulevi nõnda maha kiskus?”
“Lõuad pidada!” käratab Hannes karmilt. “Järgmine mees astugu ette!”
*
Kui nooruke Mehis endast mõned aastad vanema Kertuga alles kurameerima hakkas, oli ta oma eluga rahul. Rõõmustamiseks piisas pisikestest asjadest. Varahommikune kaste heinamaal, külge süganud põdra karvatuust suure tamme tüvel, mõnusalt värske uduvihm või juulikuu pärastlõunane leitsak, mis loomadki loiuks teeb – rohkem ei olnud tal vaja. Maailm oli terviklik, lihtne ja kaunis. Aga Veriveski tagakambris higise ja õnnelikuna linade, mitte õlgede, vaid pehmest riidest siniste linade vahel sooja tüdrukukeha vastas juteldes paljastus tema jaoks terve uus maailm.
Kertu jutustas poisile elust pealinnas: klubidest, kohvikutest, kaubanduskeskustest, ligasest, ent oh-kui-maitsvast Söögiplatsi burgerist, Stockholmi kruiisidest, loomaaiast, ühistranspordist ja veel tuhandest väiksest linnaelu tahust ning Mehise rinnus tekkis suur igatsus selle tundmatu, värvilise ja kihiseva maailma vastu. Päevade kaupa maa-kividega rassimine, adra taga lonkimine, oinatapp ja muud maatoimetused tundusid ühtäkki kuidagi väga luitunu ja tühisena ning nooruki hing hakkas uusi kogemusi ihkama.
*
Piinaniidul valitseb kaootiline meeleolu. Tõrvikute valgel hanerasvast ja higist peaaegu silmipimestavalt kiiskav Mehis seisab lõõtsutades poriseks tammutud silol, samal ajal kui mehed järjekordse kaheksasse keeratud maamehe ringist välja lohistavad ja riita laovad. Nii on kombeks. Ägisev ja valulikult oigav riit koosneb nüüdseks juba kaheksast mehest. Mehis tegi neile tuule alla samasuguse tuima mehaanilisusega, nagu Räpina konservikombinaadis karpe kaanetav Aisa-Oskar oma igapäevast leiba teenib.
Meestesumm sumiseb kui külili keeratud mesipuu. Juba hakkavad tekkima omavahel üha krõbedamaid solvanguid vahetavad leerid. Aisa-Oskari ümber kogunevad mehed, kes on hakanud Mehist kadunud Rusika-Kusta taaskehastuseks pidama. Prussi-Heldurit poolkaares ümbritsev ja oluliselt raevukamalt meelestatud meestesalk aga arvab, et tagumine aeg on poisile kambakaga aru pähe panna ja see farss viimaks lõpetada.
Nüüd tabab segaste tunnetega võitlev Hangu-Hannes isa pika pilgu. Jah. Mehed mõistavad teineteist täielikult. See on siis nüüd see. See on alati see olnud. Teisiti ei saa. Hannes tõstab hangu juba üsna heledaks muutunud oktoobritaeva suunas ja röögatab: “Aitab!”
Otsapidi juba käsitsi kokku läinud maamehed tarduvad ehmunult paigale, kui kikaste kikas, hallivatimees ise, saja-rusika-vibutaja ja kohalik Kõvamees, Hangu-Hannes, kõrge kaarega tõrvikuteringi keskele kargab.
“Mehis,” hüüab ta pojale imestuseseguse uhkusega silma vaadates, “täna olen mina näinud sind küljest, mida ei arvanud sul olevat. Kaheksa vägevat Peksu meest oled sa kriimugi saamata riita ladunud ja kuigi need võõrad tükid minule mitte meele järgi ei ole, ei paista sulle täna siin võrdset leiduvat.”
“Isa, aitab juba… Ma…”
“AGA,” lõikab Hannes poja jutule vahele. “Rusika-Kusta päevist saati pole ükski Peksu mees oma ristsetelt nahatäieta pääsenud. Nõnda pole kombeks. Rammu sul on, aga alandlikkust pead sina nüüd minu käe all õppima.” Seda öelnud, lööb Hannes hangu ringi servale maasse ja seisab Mehisele paljakäsi vastu.
“Isa, ma ei tahtnud ju üldse…”
“Sa tahad, et sind Rusika-Mehiseks nimetatakse. Hea küll, nimi on sinu, ole ainult mees ja võta!” Hannes ajab labidataolised kämblad laiali, nagu tahaks poega veel korra emmata.
“Ei taha. Ma tahan üldse kodu poole…”
Künnihärja nõtkusega sööstab Peksu perepea edasi, ent kohal, kus poiss veel hetk tagasi seisis, ootab teda vaid noormehe ette sirutatud jalg, mille otsa mees kohe ka takerdub ja valju matsatusega maoli käib.
“Isa, ma ei tahtnud… Las ma…” Mehis sirutab silol külitavale isale käe, kuid pull-inimene vaid uriseb ja heidab end uuesti poisi poole. Maa väriseb põrutusest, kui Mehis isa juudovõttega üle pea heidab. Seitse ja pool palli Richteri skaalal.
“Kuula, ma ei hakka sind lööma, isa…” Aga Hannes ei jäta.
Väljaspool tõrvikutesõõri on vahepeal puhkenud täiemõõduline massikaklus. Vend ei tunne enam venda ega noor vana. Kes vähegi löögiulatusse jääb, saab oma koosa. Seal virutab Tõivelemb ämbriga vehkivale Pange-Hugole suure kulbiga pähe, nende kõrval püüab
Aisa-Oskar meeleheitlikult Hannese isa habetpidi lähemale tirida, kuni Prussi-Helduri täpne hoop talt teadvuse ja esihambad viib. Isegi kaotajate riit näib olevat omaette invaliiga moodustanud ning maadleb, peksleb ja rüseleb täiel rinnal.
“Kurat, lase ma räägin korra!” karjub Mehis isale, kes juba kahekümnendat korda taktikat muutmata ründab. “No kurrramus, lase rääkida, kurivaim!”
Isa lendab tõrvikuid pikali niites ringist välja, ent ajab end kohe vaarudes püsti ja asub taas rünnakule. Võibolla tõesti jõudis see nürimeelne jonn Mehiseni isa ja vanaisa kaudu Rusika-Kustalt endalt, sest on selge, et Hannes ei peatu. Mitte kunagi.
Kuiv silo võtab ümber kukkunud tõrvikutest tuld ja peagi ümbritseb rasvunud ja rasvaga kaetud taplejaid pisemamõõduline tulemöll.
Mehis mõistab lõpuks, et leemendava ja tahmase isa peatamiseks on vaid üks moodus, ning kui Hannes taas taraani kombel peale tungib, lööb ta mehe kahe pauguga siruli. Ja siis uuesti. Ja uuesti. Ja siis veel kord. Ja ühe korra veel.
“Ära tõuse, isa. Las jääb…”
Hangu-Hannes, kelle keskea paremad päevad on juba kaugel seljataga, veab end lõõtsutades käpuli ringi keskele ja suudab üliinimliku tahtepingutusega ühele põlvele tõusta. Vaim on valmis, kuid nõder ihu ei suuda enam teist jalga järele tuua. Räsitud vägilane ajab pea trotslikult kuklasse ja kohtab siis Mehise sooja ja kaastundlikku pilku. Robustne nägu lööb korraks värelema ja siis ilmub paistes huultele ja raudhallidesse silmadesse naeratus. Õnnelik väsinud naeratus.
“Mu oma poeg. Mul on nii hea meel… Minu aeg on ühel pool, aga sina, Mehis…” Uut jõudu leidnud Hannes tõuseb nüüd sirgetele põlvedele: “Sina, Mehis, Rusika-Mehis, oled nüüd Peksu peremees ja Koolnuküla kohalik Kõvamees.”
Hannes laseb pilgul üle tossu ja leekide keskel taplevate meeste rännata. “Ära muretse, sa oled valmis. Ma olen sinu üle uhke… Pane ära, poeg. Pane mulle ära!” Hannes sirutab käed laiali ja ajab lõua viimse hoobi ootuses ette.
“Aitab juba!!! Aitab sellest jamast! Mitte keegi ei ole Kõvamees!” kärgatab Mehis südametäiega. “Vaadake ometi ringi! Poolsada rasvunud jõhkardit laupäeva varahommikul üleni hanerasvasena niidul põlenud silo sees püherdamas. Näita mulle siin seda kõva meest, isa! Näita mulle siin ühtki kõva meest! Mina seda enam ei tee!”
Iseenda söakusest isegi veidi jahmunud Mehis jätkab rahulikumas toonis kindlalt: “Meie kolime Kertuga ära pealinna. Hakkan tehnomaterjalide turundust õppima ja võtame Kalamajja korteri kahe peale, ja merisea. See on otsustatud. Ma olen peaaegu passiealine juba, aga pole kordagi elusat linnatoitu söönud, kiirlaenu võtnud, preservatiivi proovinud ega trollibussiga sõitnud. Ainult kakelnud olen kogu aeg. Ainult kakelnud. Mulle aitab. Sina oled viimane, isa. Tiitel jääb sulle, mina seda ei taha.”
Piinaniidul võtab maad rusuv vaikus, isegi leegid on kustunud. Sõnatult jälgivad mõrvapohmeluses maamehed, kuidas Mehis kaugusesse vantsib ja hakkavad siis päikese esimestes kiirtes kohmetunult laiali laupäevatoimetustele valguma.
“Mu jumal,” pomiseb Prussi-Heldur käigu pealt paistes ninasõõrmesse härmatanud mulda toppides (nii on kombeks), “ta tõesti ongi uuesti sündinud Rusika-Kustas.”
Suitsevale siloareenile, kustunud tõrvikute keskele, jäävad maha vaid Hangu-Hannes ja tema vana isake.
Piimvalgete juuste ja habemega rauk astub ikka veel välja sirutatud kätega põlvitava Hannese ette ja paneb talle käe õlale.
“Puhka nüüd, mu poeg. Sa oled selle auga välja teeninud. Meie aeg on õhtal,” sõnab ta peaaegu õrnalt ja lööb oma tohutu saarepuust õllekapa mehele pähe pilbasteks.
Hannes vajub kergendusohkega ettepoole, pimedusse, ning isa, vana Kapa-Aadu, püüab ta ettevaatlikult kinni ja võtab poja pea sülle.
Tõusva päikese kuldsed kiired paitavad valgepäise vanamehe kukalt, kui too hellalt oma teadvusetu poja halliseguseid juukseid silitab.
On selge, et algamas on imeilus sügispäev.
Lisa kommentaar