Epp Ollino
Kohvitass avakosmoses (Mehis Heinsaar, “Rändaja õnn”)
MEHIS HEINSAAR. RÄNDAJA ÕNN. Verb, Tallinn, 2007. 136 lk. Hind 159 kr.
Hiljuti neljanda raamatu ilmutanud Mehis Heinsaar on viimase aastakümne eesti kirjanduspildi esiplaanil vilkunud piisava sagedusega, et oma tekstide retseptsiooniloos nii pulbitseva kiituse kui ka esialgsele vaimustusele järgnenud ettevaatlikkuse, koguni tõrksuse ajajärk üle elada. Kirglikumad lahingud on praeguseks arvatavasti juba peetud, verest on võrsunud uued lilled ning suurem jagu kriitikuid, lugejaid ja muidukiibitsejaid on Heinsaare oma isiklikus kirjanduspildis üpris kindlale paigale loksutanud. Et see paik ka kaunis kena juhtub olema, selles võib suuresti süüdistada just viimati ilmunud novellikogu “Rändaja õnn”, mis pärast pikemat pausi avalikkuse ette jõudnud “Artur Sandmani loo” (2005) tekitatud kõhklused ja ebalused kummutas.
“Rändaja õnn” on Heinsaare seni ilmunud raamatuist kindlasti küpseim. Erinevalt “Vanameeste näppaja” (2001) ebavõrdse tasemega tekstide eklektilisest assortiist on tegu pea läbivalt tugeva koguga. “Härra Pauli kroonikate” (2001) vaieldamatult nauditavat, kuid steriilsevõitu ülistiilsust asendab orgaaniline ja isikupärane laad. Ning viimaks – “Artur Sandmani loo” romaanivormi juurest on Heinsaar tagasi pöördunud või põiganud talle ikkagi ja paratamatult loomuomasema novelližanri juurde. Ka laagerdumisaeg on olnud parasjagu pikk – raamatus leiduvad tekstid on valminud 4–5 aasta jooksul (paralleelselt “Artur Sandmaniga”) ning paljud neist juba ükshaaval lugejate eest läbi käinud.
Intervjuudes autoriga, mida aastate jooksul eri väljaannetes ilmunud omajagu, tuleb korduvalt jutuks tema kirjutamise ning kirjanikuks olemise viis. Viimase kohta tavatseb Heinsaar (või tavatsetakse tema kohta) öelda, et ta on “ennekõike jutuvestja”, ning esimese kohta, et tema lugude algpunktiks on enamasti mingi väga ere kujund, “millest võibolla isegi aru ei saa, aga mida saab arendada ja mille kaudu saab midagi rohkemat öelda ja nõnda sellele ka lõpuks mingi loo ümber istutada”.1 Säärane kirgas aluskujund on pea kõigis Heinsaare tekstides tõepoolest tuvastatav ning autori edukusest sellega manipuleerimisel, selle äratundmisel ja selle ulatuse hindamisel ning viimaks ka sellele pasliku paiga leidmisel sõltub oluliselt iga konkreetse teksti õnnestumine või ebaõnnestumine. Viimasel ajal aina enam õnnestumine – Heinsaar tunneb ennast oma kujundite kasvualal silmanähtavalt järjest kodusemalt, tema asjatundlikkus tõuseb raamatust raamatusse.
Täielik eksimatus on siiski veel saavutamata: juhtub ikka, et kärsitu autor alles pooltoorest vilja ilmarahvale pakkuma tõttab (nii näiteks novellis “Hingus”, mis on üks selle kogu nõrgimaid) või vääratab kandvuse hindamisel. Viimast etteheidet sobib illustreerima “Suur hooaeg”, kus iseenesest esmaklassiline idee Suure Luuletuse ootuses tooliga üheks kasvavast kohvikuluuletajast, mis kaks-kolm korda lühema teksti ka kindlasti võiduka lõpuni välja viinuks, õnnetul kombel lausa üheksale leheküljele on venitatud, nii et kujundi turjale langev vastutus ja tähendusraskus suureneb määrani, mille kandmiseks sel nii eeldustest kui ka küllaldasest tagalast vajaka jääb.
Suuremalt jaolt on “Rändaja õnnes” tegemist siiski kujundidoseerimise meistriklassiga – näiteks sõnamängust sündinud niminovellis “Rändaja õnn” (“Rändaja õnn tuli Lätimaa poolt”, lk 7)2, allegoorilisest vaimust kantud “Insener Paaveli armastuse eesõues”, novellis “Hämming” ja mujalgi. Eriliselt kiiduväärse vaistuga on kogusse paigutatud pisilased “Galaktikate sõber” ja “Kuller”. Just neile on head naabrid eluliselt tähtsad – oma nappuses on säärased tekstid eriti haavatavad ning võivad halba seltskonda sattudes jääda täiesti silmapaistmatuks, hea õnne korral aga saada tõeliseks kirsiks koogil. Et just nii ongi läinud, valmistab siirast rõõmu.
Mis puutub jutuvestjaks olemisse, siis jah – Heinsaare jutustamisviisis on alati (“Härra Pauli kroonikate” aegu ehk kõige vähem, kuid ometi) olnud miskit väga iidset. See miski on muuhulgas olemuslikus vastuolus romaanižanriga – Heinsaare narratiiv liugleb küll alatihti absurdi ja imelugude uskumatumaid piruette võimaldaval peegelpinnal, kuid seejuures ei hargne ega aja kõrvalliine, on alati ainus uisutaja lagedal jääväljal. Mängud mängitakse maha loo sees, selle edasiandmine aga käib suurema tulevärgita ja erilisi kirjanduslikke vigureid kasutamata.
Heinsaare põhivõtteks näikse olevat lihtne liitmistehe: võtta siit ja sealt ja panna ühte kohta kokku (näiteks juba ühelt poolt romantilise inspiratsioonipuhangu – aluskujundi – ühendamine jaankrossiliku oskustööga – loo “juurdeistutamisega”). Meelega või kogemata üsna stiilipuhtalt maagilise realismi klassikalistele kirjeldustele vastates3 on Heinsaar ju ikka häirimatu enesestmõistetavusega kombineerinud usutavat ja käegakatsutavat maailma imepärase ja väljamõelduga, pööranud lõdva randmega argipäeva mänguks ja fantastika maailma kõige harilikumaks asjaks, liikunud kummastava kergusega siseilma ja välise olmelise reaalsuse vahel – ning kombineerinud oma isikupärast kirjutamisviisi üsna otseste stiili- või keelelaenudega eesti ja muu ilma kirjandusest. Iselaadne on just selle liitmistehte avalikkus: üleminek ühest maailmast või keelest teise, ehkki see kirjutajas eneses mingitki hämmingut ei tekita, on alati järsk ning eri maailmad teineteisesse ei sulandu. Aasta-aastalt aina kindlamini aimub, et säherdune konarlikkus Heinsaare käekirjas on märk isikupärast ja mitte halvast kirjatehnikast. Maitse on (ja peabki olema), nagu oleks pirukasse pandud muna.
Siiski tundub, et “Rändaja õnnes” on Heinsaar kohati Artur Sandmani kombel “lasknud silmad lahti oma silmadest, tõmmanud südame välja oma südamest” ning suundunud millegi uue ja värske otsinguile, juba sissetöötatust üksnes väärtuslikema kaasa võttes. Kogu kõige säravamates novellides “Ilus Armin”, “Vihmategija Aspendal” ja “Toomas ja rotipüüdjad” leiab Heinsaare ainult asjast rääkiv, puhastatud jutustamisviis endale põneva ja erakordselt sobiva ainese folklooris ja kirjanduses läbiproovitud lugude näol. Iseenesest on üllatavgi, et Heinsaar seesugust elunäinud materjali läbi- ja omakskirjutamist varem kuigivõrd kasutada pole võtnud, nii orgaaniliselt sobitub see tema jutustajaolemusega. Sobitub ja paneb tekstides juhtuma midagi sootuks uut – piirid löövad vankuma ning suur sulandumine võib alata.
Üleminekut uude kirjutamisviisi märgib novell “Justus ja Läänetuul”, kus rahvaluulelik aines ja autoripoolne lisandus veel küllalt selgelt eraldi püsivad: Justus Laanepüü kohtumised Läänetuulega ja kauni lillemüüjannaga Viljandist hoitakse igal mõeldaval moel rangelt lahus, esimest ümbritseb müütiline aja- ja ruumitunnetus ning arhailisem keelekasutus, teine trehvamine aga antakse edasi sootuks tänapäevasemas ja ratsionaalsemas vaimus.
Kolmes esiletõstetud tekstis selliseid tavaheinsaarelikke järske üleminekuid ei ole. Autor näikse siin olevat nendest tavareaalsuse ustest, mida tema tekstid ikka avali on hoidnud (ning kustkaudu pääsetakse Rüütli tänava välikohvikust avakosmosesse või Piirumi luiteharjalt maailma lõppu), otsustava sammu sisse astunud, ilma et tunneks enam vajadust teisele poole tagasi kontrollvisiitidele põigata. (Ühest sellisest uksest astuti sisse ka “Artur Sandmani loos”, kuid – pöörduti tagasi.) Siinses aegruumis ja keeles tunneb Heinsaare tekst ennast turvaliselt, hakkab oma elu elama ega otsi pidevalt autorilt pidet. Vaatamata väga täpselt antud geograafilistele tugipunktidele (autorile armsas Eestimaa lõuna- ja lääneosas) ei hoia siinne ruum ei kirjanikku, tegelasi ega lugejat käsist-jalust kinni. Aeg voolab otsekui väljaspool kella ja kalendrit (õigupoolest ainuke ajaline jaotus, mis end raamatu üle mingil määral kehtestada suudab, ongi novellide jaotatus “Hommiku-, keskpäeva- ja õhtujuttudeks”) ning keel ammutab ühekorraga kogu kirjandustraditsioonist. Lugeja ei saa Heinsaare mõjutajaid enam raamatus näpuga järge ajades kindlalt ja üheselt üles lugeda, nagu Harmsi ja Valery (või Vallaku või Enno) valitsuspäevil. Tuglas, Enno, Gailit ja kõik need teised vahvad sellid on neis tekstides (ja tegelikult kogu raamatus) ebaheinsaarelikult üheks sulanud ja pidevalt kõikjal kohal – rikastava traditsiooni, mitte tüütu taagana.
Selle traditsiooni toel on Heinsaare keelgi saanud üle oma iseloomulikust konarlikkusest ning ilmutab seniolematut paindlikkust; segab sulnilt ühte arhaismid ja omaloomingu, manab lugeja silme ette võrdse ladususega traagika, koomika ja groteski.
Kuna kadunud on meeli erksana hoidvad järsud raputused ning keeleline künklikkus, on Heinsaare lugejal just nende kolme loo kaudu vist esimest korda päriselt võimalik tekstist ja loost reservatsioonideta kaasa haaratud saada, autoriga tema imeilmadesse kaasa minna. Ning selle eest on põhjust tänulik olla.
Heinsaar on ammu tõestanud, et suudab kirjutada maailmatasemel (siinkirjutaja subjektiivse arvamuse kohaselt eeskätt “Härra Pauli kroonikate” varal); nüüd, pärast mõningast otsinguperioodi, on ta tõestamas, et on võimeline kirjutama ka tõeliselt isikupärasel viisil. Ei tihkaks ütelda, et sellega midagi päriselt valmis oleks saanud – ei tihkaks karta, et edasi enam ei saa. Saab kindlasti. Valge kohvitass on visatud taevasse, “et viia senitundmatutele tsivilisatsioonidele sõnum ühe inimese igatsusest headuse, andeksandmise ja igavese armastuse järele” (lk 134).
1 Vt Sven Vabari intervjuud Mehis Heinsaarega: Pikamaajooksja Heinsaar ja tema 99 hullu (05.11.2001). www.teataja.ee/et/; ingl k-s: Elm nr 15, 2002.
2 Heinsaare erakordne Läti-lembus on teema, mis vääriks iseenesest lähemat uurimist. Lisaks rändaja õnnele tulevad just sealt ka salapärased rotipüüdjad (vt “Toomas ja rotipüüdjad”) ning Läti piiri lähedalt Penuja küla kõrvalt leitakse paslik paariline Ilusale Arminile (vt “Ilus Armin”).
3 Vt nt: A. O r g, Lammasinimene, liblikmees ja karunaine: maagilisest realismist eesti kirjanduse näitel. Keel ja Kirjandus 2007, nr 7.