Demokraatlikus riigis saavad mistahes elusfääri reformid seadusteks parlamendi otsusega ning ideaalis ka lähtuvad sellest. Reformide kvaliteedi ja efektiivsuse määrab parlamendi kompetentsus, ettenägelikkus ja vastutusvõime. Eestis on enamik reforme viimasel aastakümnel takerdunud või lausa äpardunud. Pidevad jutud riigireformi vajalikkusest on aga juba ammu muutunud naerukohaks, sest iga erakond ja poliitik mõistab selle all ise asja.
Julgen väita, et niisuguse kotisjooksu põhjuseks on see, et meil on tegemata parlamendireform, mida võiks õigusega pidada „kõigi reformide emaks“. Süvenedes pärast kaheteistkümneaastast Eestist eemalviibimist sisepoliitikasse, sõnastas president Kersti Kaljulaid järelduse: „Meie probleemide juurpõhjus riigikorralduses on see, mis juhtub täna meie parlamendiga.“ Pole ju raske märgata, et parlamendisaadiku töö on viimane tööala Eestis, mille sisu ja vorm on jäänud sajandiga muutumatuks. Saadikud töötavad samas majas ja samade laudade taga, kuhu 1922. aastal sisse koliti, ja mis kõige kummalisem – põhimõtteliselt ka samasuguse töökorraldusega. Eesti Vabariigi riigikogu liige on kohustatud oma töökohal viibima ca 120 päeva aastas (neli päeva nädalas, kolm nädalat kuus ja üheksa kuud aastas).
Keskmisel Eesti palgatöölisel on aastas ette nähtud ca 240 tööpäeva. Veel kentsakamaks läheb lugu aga tunde kokku lugedes. 240 tööpäeva koosnevad vastavalt tööseadusandlusele mõistagi 240 × 8 = 1920 töötunnist. Uurides riigikogu istungistatistikat, näeme, et suures saalis koguneb reaalseid töötunde aastas paremal juhul 300 (jätame arvestusest välja kevadel opositsiooni korraldatud ja obstruktsiooniks nimetatud pideva istumisstreigi). Lisades komisjoniistungid (maksimaalselt kolmel päeval nädalas heal juhul 2 tundi), saame parima tahtmise juures ehk veel 162 töötundi. Koos iganädalaste fraktsioonikoosolekutega venitaks Toompeal ehk kuidagi 540 töötundi välja, mis seega ligi neli korda tavainimese töötundidest vähem. Muidugi suudab iga rahvaesindaja siia juurde rääkida kohtumistest valijatega, tööst dokumentidega jne, aga eks tööaja väliselt suhtle inimestega ja loe vajalikke pabereid ka teiste tööalade esindajad.
Aga asi pole esmajoones mitte ajas, vaid selle möödasaatmise kasuteguris ja kvaliteedis. Juba ammu nähakse riigikogus valitsuse kummitemplit – sel kevadel alguse saanud ja arvatavasti ka sügisel jätkuv täielik patiseis, mis viib valitsuse eelnõude vastuvõtmisele ainult usaldushääletuse abil, tähendab, et ükski saadik ei tohi astuda ühtki sammu kõrvale erakonna liidri poolt määratud „pealiinist“. Riigikogu liikme selline marionetistumine on viinud selleni, et riigikogu inimkvaliteet on kolmekümne aasta jooksul kooseisust koosseisu langenud.
Rein Veidemann leidis 20. augustil Õhtulehes ilmunud intervjuus, et „Heaoluühiskond koidab meilegi, kui ainult Toompeale valitud rahvaesindus seadusi vastu võttes haritud ja südametunnistusega asjatundjaid rohkem kuulda võtaks“. Elu aga näitab, et kes juba parlamenti või valitsusse on pääsenud, see peab ennast ise kindlasti parimaks asjatundjaks ja kellegi nõu vaevalt et vajab. Seega oleks vaja saavutada, et taas pääseksid Toompeale „haritud ja südametunnistusega asjatundjad“ ise, nagu ajal, kui Veidemann seal istus. Asi on aga selles, et üha rohkem tippspetsialiste, arvamusliidreid, lihtsalt ühiskonnas autoriteetseid inimesi ei näe parlamenditöö praeguses korralduses mingitki motivatsiooni Toompeale siirdumiseks. Pigem vastupidi – nelja aastaga ähvardab neid erialase kvalifikatsiooni vähemalt osaline kaotsiminek koos avalikuks süljetopsiks muutumisega, mida ei kompenseeri ka parlamendiliikme „muinasjutuline“ palk (5406 eurot + 30% mõnitatavaid esinduskulusid tšekkide alusel), mis on juba oluliselt väiksem mitmete erialade tippspetsialistide, aga ka kõrgemate riigiametnike palgast.
Ettepanekuid asja parandamiseks on viimastel aastatel kostnud poliitspektri eri segmentidest (Jaak Valgest Marju Lauristinini) – paraku vajaks nende ideede rakendamine põhiseadusele tugineva valimisseaduse üsna aegavõtvat ja kardinaalset muutmist, milleks erakondadevahelist konsensust leida on lootusetu.
Samas on olemas lahendus, mis vajaks riigikogus vaid lihthäälteenamust, ning pilt võiks muutuda n-ö päevapealt. Selleks tuleks muuta riigikogu liikme staatuse seaduse paragrahvi 22 (1), kus on sätestatud, et riigikogu liikme põhitöökoht on RIIGIKOGUS. Selle tulemusena võiks alaliselt Toompeal töötada umbes kolmandik rahvaesindajaist (juhatus, komisjonide esimehed ja aseesimehed, fraktsioonide esimehed). Täiskogu käiks koos ühel nädalal kuus ja 11 kuud aastas. Täiskogul toimuksid oluliste seaduseelnõude teised lugemised koos parandusettepanekute hääletamisega ning lõpphääletused. Loomulikult vajaks see ka riigikogu kodu- ja töökorra seaduse vastavat muutmist riigikogu koosseisu häälteenamusega (51 häält). Sellise reformi tulemuseks oleks riigikogu muutumine ühiskonna jaoks autoriteetseks „tarkade koguks“, kuhu valitaks mitte „professionaalseid“ poliitikud, vaid kogukonnas autoriteetseid inimesi – ettevõtjaid, kooli- ja haiglajuhte, omavalitsustegelasi, arvamusliidreid jne. Ja kuigi ka need inimesed oleksid valitud nagu praegugi erakonnanimekirjade alusel, on oluline, et nende langetatavate otsuste puhul on neile tagasiside- ehk referentsgrupiks nende igapäevane töö- ja elukeskkond, mitte ainult ja esmaselt erakonna parlamendifraktsioon. Side riigikogu liikme ja reaalse valijaskonna vahel muutuks kardinaalselt. Spetsialistidel tekiks motivatsioon kandideerida ja saada valitud parlamenti ning niimoodi valitud inimesi partei või valitsuse käsul kummitempleiks muuta oleks praktiliselt võimatu. Muidugi saaks kandideerida vaid juhtudel, kui seda lubab põhiseadus või töö iseloom. Aga kui praegune kord lubab ühitada parlamendiliikme ja näiteks Tallinna või Viljandi volikogu esimehe ametid, siis on mulle arusaamatu, miks ei võiks ühitada riigikogu liikme ja Eesti Teaduste Akadeemia presidendi, Harju-Risti koguduse õpetaja või ka näiteks Vikerkaare peatoimetaja tööd.
See idee pole uus – esitasin selle juba 2009. aastal Postimehes ja tutvustasin tookordsele presidendile T. H. Ilvesele ja tema nõunikule Ülle Madisele. Et tegemist pole mingi haiglase ulmega, näitas analoogse ettepaneku ilmumine 2014. aastal Eesti Koostöö Kogu (Ülle Madise, Olari Koppel) esitatud „Riigipidamise kavas“ (www.kogu.ee/riigipidamise-kava/riigikogu) ning 2019. aastal erakonna Eesti 200 valimisprogrammi ettepanekute hulgas, kus seda aktiivselt propageeris ettevõtja Meelis Niinepuu. Uuesti esitasin selle idee 18. jaanuaril 2022 Eesti Päevalehe arvamusloos „Tippasjatundjad ei taha minna Toompeale süljetopsiks“.
Oli hämmmastav, kuid ka prognoositav, et ühelgi neljast juhust, kus see idee on avalikkuse ette ilmunud, pole järgnenud vähimatki diskussiooni. Kõik erakonnajuhid oleksid nagu suu vett täis võtnud ja pilgu kõrvale pööranud. Minu jaoks on see kindlaim tõend idee õigsusest, sest loomulikult ohustab ettepanek võrdselt kõigi erakonnajuhtide võimupositsiooni oma parlamendiliikmetest „alluvate“ üle.
Tean algusest peale, et niisugune muudatus võiks teostuda kas vabariigi presidendi ettepanekul avalikuks aruteluks enne riigikogu valimisi või mõne (uue?) erakonna peamise võiduleviiva valimislubadusena (mistõttu pettusin 2009. aastal president Ilveses, keda tookord erutas enda tagasivalimine 2011. aastal, ning erakonnas Eesti 200, et ta 2023. aasta valmisprogrammis oli selle idee unustanud).
Eesti Päevalehe artikli lõpus ennustasin, et kui riigikogu liikme staatuses muutust ei tehta, siis valime 2023. aastal valijatest veelgi enam kaugeneva parlamendi, kus valdavaks jääb valitsuse ja opositsiooni vastastikune verbaalne ärapanemine ning tundidesse veniv „protseduuriliste küsimustega tegelemine“. Kuna see ennustus on sõna-sõnalt täitunud, siis julgen teha järgmise: kui parlamendi moodustamise korras ja sisulises töös midagi ei muutu, siis on 2027. aasta parlamendivalimiste eel erakonnaliidritel võimalik täita oma 125-liikmelisi obligatoorseid kandidaatide täisnimekirju suures osas vaid töötute või vaimse puudega inimestega.
Lisa kommentaar