Kolm kirja Märt Väljatagale

Ilmunud Vikerkaares 2002, nr 1

08. mail 1985. a.
Tallinnas

Noor Sõber –

– olen lõpuks ometi jõudnud niikaugele, et võtan ette üle pea kasvanud kirjavõlgade likvideerimise. Sinu puhul Su kodumaast kaugel olemist arvestades, on mu venitamine juba lausa piinlik. Oskan end vabandada ainult pideva sekeldamisega mitmes asjas korraga. Loodan, et Su postiaadress on ikka veel sama, mille sain juba hilissügisel Su vanemailt.

Ise istun praegu Tead. Akad. raamatukogu erifondis, kus olen mõnel päeval lugenud eestiaegses perioodikas sisalduvaid asju Johann Köleri kohta. Nimelt püüan nüüd kähku sarikate alla viia samuti mitu korda edasilükatud tähtajaga filmistsenaariumi teemast, mis osaliselt toetub Jaan Krossi “Kolmandatele mägedele”, osaliselt Krossil kõrvalejäänud ajaloofaktidele ja väga suurel osal mu oma fantaseerimisele.

Siia tulin oma töökohast teatris, kus Sinugagi oleme kohtunud. Seal austati parajasti teatris töötavaid sõjaveterane homse kuupäeva puhul. Tseremoonia kõige suuremat elevust tekitav hetk oli, kui teatri asedirektor omalt poolt ütles veteranidele: „Mina tean paremini kui keegi teine, kui raske teil oli. Soovin teile jne.“ Nali on selles, et sm. asedirektor, suure huumorimeelega mees, on ise sama sõja veteran, aga juhtumisi teiselt poolt rindejoont.

Veel olen täna üritanud algatada Uku Masingu luuletuste väljaandmist „Eesti Raamatus“. Et U. M. surnud on, oled ehk juba teada saanud. Ta maeti Tartus Raadi kalmistule 31. aprillil. Talitus oli Peetri kirikus. Konsistoorium oli ilmselt U. M-ga enam-vähem ära leppinud, igatahes talitus oli igati aupaklik nende poolt. Lootkem nüüd ka ilmalike võimude mõningat järeleandlikkust. Suuremaid järelehüüdeid ajalehtedesse siiani siiski pole veel õnnestunud mahutada. –- See, et autor, ise elus olles, ei kõmpinud ise oma luuleraamatute käsikirjadega kirjastusse, oli seni üheks põhiliseks ettekäändeks tema luuletuste avaldamist mitte kõne allagi võtta. Nüüd, kus ta on surnud, on see põhjus ära langenud ja algatus läheb täiesti loogiliselt tema pärandiga tuttavate literaatide kätte. Vaatame, millised põhjused nüüd esile tuuakse – või ehk ei toodagi äkki väga.

Raamatukogu suletakse täna vara. Siit jõuan veel paariks erakäiguks kesklinnast läbi minna, ehk ka kunstimuuseumi, et üle hulga aja Köleri pilte pisut uuenenud pilguga vaadata. Õhtupoolikul peaksin veel läbi kõndima Ralf Parve juurest (Kirjanike Liidu luulekomisjoni esimehe ülesannetes), et tema kui sõjaveterani abiga lahti kangutada paar noorema mehe luuletust, mida on palunud teha hr. Rudolf Rimmel, kes oma (“Nooruse”) uue peatoimetajannaga ei leia ühist keelt – viimane näeb neis fašistlikku Saksamaad paljastavates luuletustes kahtlast patsifismi ning allegoorilise tõlgendamise võimalust.
C’est la vie.

Kas saad seal nüüd juba mingil määral ka kirjandusega tegelda? Su ema käest sain Sinu tõlke E. Dickinsoni “Hing valib” luuletusest. Talveti ja Sinu tõlkest kahepeale kokku saaks ühe päris hea. Sinu omas tundus mulle stiililiselt pisut liiga esilekargavana sõna “klapid” (meelte klapid – oli vist nii). Muide, mis veel E. Dickinsoni puutub, on Doris Kareva teda nüüd suuremal hulgal tõlkinud, osalt omal algatusel, osalt tollesse ameerika mononäidendisse E. D.-st, mis tõenäoliselt järgm. aastal Draamateatris tegemisele läheb (Kersti Kreismanniga).

Ootan kannatamatult Sinu tsivilistikspääsemist, näit. kasvõi sellepärast, et kirjastuses on õng sisse lastud korraliku tõlkeluulesarja käikupanekuks, ning selleks oleks tõsiselt tarvis kõik olemasolevad jõud kokku võtta. Kui Sul on mingeid töövõimalusi ka oma praeguses asupaigas, ilma et peaksid selleks liialt oma tervist või ka mainet ülemate silmis ohtu panema, palun anna sellest teada.

Äsja ilmus lõpuks mu luuletuste raamat, kus on uuemat ja vanemat, muuhulgas ka osa tekste õndsast “Saatja aadressist”. Määriksin Sullegi ühe eksemplari kaela, sest pärast kroonupühi saan neid loodetavasti ühe hunniku osta, aga kui Sul peaks seal olema raamatute hoidmisega raskusi, siis teata, ja jätame pärastiseks.

Tegin aprillis ka väikese autoriõhtu Kirjanike Majas, mis läks vist päris hästi. Tuttavad daamid igatahes tõid palju lilli, lähematest sugulastest rääkimata.

Kui saad mahti kirjutada, loen hea meelega ka Su praeguste olude ja tegevuse kirjeldusi, kui need just sõjasaladused pole. Ja muidugi, kui Sa üldse tahad neile nii palju tähelepanu pöörata, et neist veel kirjutada, lisaks läbielamise kohustusele.

Parimate tervitustega,
Paul-Eerik

Ka mu perekond palub Sind tervitada.

17/18 nov. 1985. a
Tallinnas

Kallis Märt!

Millegagi Sa mind pahandanud pole; kirjavahetuse katkemise ainuke põhjus on minu isiklik laiskus, mille mastaabid on kujuteldamatud. Sigadus muidugi. Ehmatanud oled Sa mind natuke küll, nimelt oma eelmises kirjas ühe pöördumusvariandina „austatud õpetaja“ välja pakkudes; loodan, et see oli nali, sest õpetada pole mul Sulle küll midagi. Aga loomulikult polnud see ehmatus põhjuseks kirjale vastamata jätta; põhjus on ikkagi eelnimetatus + rohkearvulistes tegemistes, mida olen endale kokku ajanud ja mille ärategemist siis lõpmatult edasi lükkan, olles nõnda pidevalt oma südametunnistusega pahuksis. Sinu eelmist kirjagi olen endaga igal pool kaasa tassinud, et sellele lõpuks ometi vastata.

Sõjaväest on Sulle vähemalt nii palju kasu olnud, et oled õppinud narde mängima. Minul jäi see selgeks õppimata, ehkki lõunamaiseid spetse oli roodus omajagu. Kuid omavahel nad mängisidki ega kippunud asjassepühendamatuid juurde kutsuma. Veel üsna hiljuti, vist selle aasta algul, ostsin endale poest nardilaua (pole varem neid siin müügil näinud), kuid sellega mu aktiivsus ka lõppes. (Innustuse sellekski sammuks sain sellest, et mingil ühisel sõidul – omakorda jupp aega tagasi – rääkis Rein Raud idamaistest lauamängudest, muuhulgas ka nardidest, mida ta mäletatavasti pidas küll võrdlemisi magedaks, võrreldes mingi jaapani maletaolise mänguga, mille nime olen unustanud.) Veel on mul platooniline huvi hakata mängima 100-ruudulist kabet (mille harrastaja on olnud Toomas Kall), kuid sellegagi pole ma mõttest kaugemale saanud. Tegelikult vist piisab mulle täiesti elumängust ja kirjanduslikest mängudest; hea kui nendegi jaoks sellisel määral jõudu jätkub, et enda ja maailma ees liiga piinlik ei ole.

Mul on meeles, et olen Sulle lubanud oma raamatu saata, ja kui nüüd kuhugi postimajja satun, teen selle tõesti ka teoks. Paistab, et varsti peaks välja tulema ka mu valitud luuletuste raamat, ühelt poolt ülekuhjatud, teiselt poolt muidugi omajagu nuditud küll seegi, aga noh, sellega olen ma siis lõplikult klassikuna paigas, nii hästi või kurjasti kui see nüüd lõpuks õnnestus. Kriitika silmis olengi sattunud mingisse veidrasse asendisse, hinnangud on pigem apoloogilised, kuid selles mängib õnnetul viisil kaasa ka telgitagune kontekst – mu vahepealne pikk „vaikimine“, mis vähemalt osaliselt oli sunniviisiline või sellisena tõlgendatav; niisiis võtavad sõbralikud kriitikud mind nüüd hinnata teatava hinnaalandusega, suure rõõmuga juba mu come back’i fakti kui niisuguse üle. On ka vastupidiseid hääli lugejaskonnas, kes on mu viimases raamatus sügavalt pettunud raamatu eklektilisuse ja luuletuste endi mille? – mis on ülevuse vastand? madalus? – igatahes ülevuse puudumise pärast (ü. olevat olnud mu varasema luule iseloomulikke tunnuseid). Joel Sang kirjutas sellise hinnangu ka retsensioonina üles, mida tuli mulle ümber jutustama, kuid hiljem võttis oma retsensiooni „Loomingust“ tagasi, osaliselt vist mu isehakanud advokaatide mõjul, osaliselt ei tea millepärast. Palusin tal küll lugu siiski avaldada lasta, aga ta jäi kangelaslikult kategooriliseks. Et ilmumisel olevat Karl Muru ca 30-leheküljeline käsitlus minu luulest („Loomingus“ niisamuti), niisiis lausa lühimonograafia, millest olen kah kuulnud kui peaaegu ainult head sisaldavast, ja veel ka mingeid kuuldavasti samuti põhiliselt häid retsensioone, olen mures oma reputatsiooni pärast – kipub joonistuma surnud mehe portree, kellest halba ei kõlba kõnelda. Ainus rõõm veel, et tõsiametlikes ringkondades on veelgi säilinud mõningast valvsust mu suhtes. Kuigi omaette eesmärgiks pole see mul kunagi vist olnud.

Vahepeal (sept. lõpp, okt. I pool) tegin naisega puhkusereisi Bulgaariasse, mis oli organisatsiooniliselt mage (rühmaturism küllalt totralt planeeritud marsruudiga ja ajakavaga), kuid pakkus ometi mingit vaheldust. Ühe – viimase – päeva ja sellele eelneva õhtu veetsime vahetult enne seda 10 kuud Tallinnas viibinud estofiilsete nooremate kirjandusteadlaste perekonnas. Üks mu praegusi võlgu on vastused pereisa tehtud intervjuule, millega me koha peal valmis ei jõudnud.

Ehk ilmub ühes sealses (nõuk. kirjandusele spetsialiseerunud) ajakirjas koos mõne luuletusega. Bulgaariast on mõnesid kummalisi muljeid, kuid neist ei hakka praegu parem kirjutama.

Stsenaarium Köleri elu ainetel on nüüd lõpuks pärast mitut edasilükkamist valmis (vahepeal olin päris kurnatud – vastu suve, kui oli mitme asjaga korraga tegemist), kuu lõpus saab vist filmistuudio toimetusest kuulda, mida arvatakse. Endal on pisut segane tunne, distants alles väike ning õige tegemise tuur tuli ka alles lõpupoole peale, mistõttu töö on kindlasti üsna ebaühtlane. Ka on siiski raske piisavalt vabaneda kirjanduslikust algallikast. Järgmiseks peaks proovima teha ühe täielikult vaba stsenaariumi ainult oma ideedest lähtudes. Võibolla võtangi tuleval aastal ette, kuid esialgu on praegusegagi veel küllalt tegemist ette aimata, kui ta ikka põhimõtteliselt käiku läheb.

Vaja vist lõpetada, ümbrik läheks liiga paksuks – kas Sul pole seal kordagi juttu olnud koju puhkusele pääsemisest? – Kuidas on mõjunud polaarjoonetagune kliima ja see ööde-päevade värk? Mu pere tänab tervituste eest ja palub samaga vastata. Tervisi mu endagi poolt! Loodame peatsele jällenägemisele. Ikka südamest

Paul-Eerik

Oma eelmises kirjas nimetad M. Luiget. Kuidas Sulle meeldisid ta luuletused „Loomingus“ nr 10?

Torkan selle kirja Kirjanike Liidu ümbrikku, mis mul juhtumisi kodus leidub, vist ülejäägina mingist luulearutelu kutsete saatmisest. Ehk mõjub Su kaaslastele ja ülemustele lugupidamist äratavalt (ka venekeelne kiri on sel ju peal) – Minu aadress on ikka endine […]

03. märtsil 1986. a.

Tallinnas

Kulla Märt!

Nagu näed, meie afäär ei õnnestunud. Millalgi veebruari keskpaiku tuli Kirjanike Liitu heal paksul valgel paberil kroonulik-estetistlikult vormistatud vastus Su väesosa komandörilt, kes teatas, et Sinu vabastamine palutud päevadeks ei ole võimalik seoses kõrgemalseisva staabi kontrolliga. Kui see pole lihtsalt ettekääne, siis peame kahetsema, et valisime huupi vale aja – kuid kust me seda õigematki oleksime pidanud teadma. Kahju muidugi, küllap siiski pisut lootsid kah. Uut kutset sellegipoolest otsustasime mitte teha, sest see oleks juba liiga kahtlaselt silmatorkav ning liiatigi hakkab nüüd lähenema Su teenistusaja lõpp. Muide oli mul kogu lugu algatades ei tea kust tekkinud kujutlus, nagu Su aeg saaks täis alles sügisel.

Siin käib elu endist viisi. Tähistati Tuglast, keskmise suurejoonelisusega; tegelikult see jätkub veel: täna algaval nädalal on (Tallinnas) üritusi „Pegasuses“ ja Kirjanike Majas, järgmisel nädalal Moskvas, kus ühest kirjandusõhtust pean minagi osa võtma ja osaliselt kaasa tegema (koos Juhan Viidinguga) ka selle organiseerimises, mis Moskva stiilile omaselt on võimatult segane ja ärritav. Midagi toimub veel edaspidi ka Soomes, lisaks senistele. Koos Tuglase 100. a. sünnipäevaga (s.o. samal päeval) sai 55-aastaseks M. Gorbatšov ja 45-aastaseks suur eesti kunstnik Raul Meel, keda eile korraks külastasimegi.

Väga kena oli Ingo Normeti tehtud telelavastus Tuglase ja tema naise kirjade ja päevikute põhjal. Riiklik üritus kontserdisaalis oli kah nagu ta oli. Mitte ka kõige hullem, kuigi paratamatult kõledusse kalduv nagu niisugused asjad juba loomu poolest on.

Jälgin jõudumööda ka parteikongressi ning selle valgustamist mujal maailmas.

Pöörane lugu kaks päeva tagasi oli Rootsi peaministri Olaf Palme tapmine, minul assotsieerus see kuidagi Gandhi tapmisega omal ajal, nii erinevad mehed kui nad ka polnud ja kuigi Palme tapjatele ning nende seljatagustele jõududele oma motiividega pole veel jälile saadud.

Kuid kalduvus vaenulike jõudude omavahelisele tasakaalustamisele ja vaoshoidmisele ning lootus aru pähe panemisele (?) sarnastab neid mehi. Stabiilsus aga ärritab nii paljusid. Omaette lugu on veel muidugi Rootsi ühiskonda ja teisi põhjamaid tabanud vapustus, et nende rahulikus kodus midagi sellist üldse juhtuda võis. Sellest šokist ei toibuta niipea. Vaatan telekat ja näen, milline abitus ja desorienteeritus on inimeste nägudel.

Muide olen ka mina praegu sõjamehe seisuses, küll ainult 10-päevaste „täiendavate“ loengute vormis, mis enamasti on piirdunud ainult hommikuse kohaleminekuga, nime kirjapanemisega ja üsna kiire äralaskmisega seejärel – kuid piisavalt häiriv on seegi oma mõttetusega; olen juba liiga vana ja piisavalt palju seda mängu mänginud, et juba vist õigusega tüdinud olla. Samalaadse jahtimise ajal jaanuaris jäin oskuslikult haigeks nagu juba mitu jaanuari järjest, aga nüüd lõpuks juhtusin siiski terveks saanud olema. Praegu on kell 11, ca kaks tundi tagasi panin nime koos saatusekaaslastega Tondil kirja ning seejärel siirdusime päevapikkusele taktikaõppusele, mis minu puhul tähendas sõitu Järve jaamast linna ja maandumist teatrimajas, mis on esmaspäevaselt tühi ja rahulik. Püüan siin veidi tööd teha. Üldiselt olen halvas vormis; peaksin tegema oma Köleri-stsenaariumi uut varianti, aga ei viitsi ega õigupoolest oskagi ning olen endale pahane, et üldse end selle värgiga sidusin – harjumuspärases rahapuudusehirmus suuresti, kui tahtsin oma luuletuskogude ilmumiseelsel ajal endal käsi vabana hoida majanduslikust sõltuvusest neist luuletuskogudest juhuks, kui nõudmised nende ümbertegemiseks oleksid pidanud minema liiga vastikuks ja mul poleks jäänud üle muud kui nad tagasi võtta. Liiga hulluks aga asi seekord ei läinud, või olen ise muutunud tuimemaks. Kompromisse muidugi tegin, kuid olen need enamasti suutnud enda ees ära õigustada. Nüüd aga on kaelas see filmijama, samas kui valikkogu honorar võimaldaks mõnda aega toime tulla ilma nii suurtele tellimustele kaasaminekutagi. Niipalju siis virisemist omaenda rumaluste üle.

Mu luuletuskogude vastuvõtt on olnud kaunis segane, selles on segunenud austav vaimustus elava klassiku kammpäki puhul koos ironiseerimisega samal põhjusel, rõõm, et niigi läks, ja pahandamine mu hilisema luule juhuslikkuse, eklektilisuse ja ülevusdimensiooni puudumise pärast. Kõige peale kokku anti veel preemiagi (Smuuli-nim. aastapreemia). Käi ringi, silmad häbi täis.

Vägaga meeldiv, et leidsid mu luuletustes Enzensbergeri- ja Róźewiczi-samasust. Mõnes mõttes olengi neilt õppinud, muidugi keskkonna erinevusi unustamata. Ja veel mõnelt samalaadselt. Osalt aga on sellekohased impulsid ka lihtsalt õhus rippunud.

„Pegasuse“ klubis oli paar asja, mis Sind ehk oleks huvitanud: punkarite kirjandusprogramm ja Tartu NAK-i oma, kus esinejad Sulle kõik kindlasti tuttavad. Mõlemad olid päris toredad, igatahes oli neis mõlemas seda omaalgatuslikku aktiivsust ja energiat, mida ma aastaid pole märganud noorematel inimestel. Võib-olla korraldan läheneva kirjanike kongressi eel aprillis väikse läbilõikelise kirjandusõhtu Kirj. Majas, kus astuksid üles just niisuguste nooremate jõudude esindajad, kelle olemasolust on kirjandushuvilisel üldsusel vähem aimu ja kes pole käekõrval talutatavad ega ka tagauksi kasutada püüdvad, kelletaoliste hulgast viimastel aastatel justnagu ainsana pidi lootma kirjanduslikku järelkasvu.

Vaja lõpetada. Hakkan lugema Masingu luuletusi; mingil kujul mingi valiku neist välja anda siiski peaks saama.

Mui on ka Sinule töö valmis vaadatud, niipea kui kodumaale jõuad. Valda Raud on mul palunud teha Fowles’i romaani „Prantsuse leitnandi naine“ värssmotode tõlked (need pärinevad põhil. inglise XIX saj. luulest), aga kuigi ta sellega väga ei kiirusta, on ette näha, et enesekillustamise ohtu vältida püüdes sokutaksin meelsasti oma käest edasi. Meil oligi Valdaga Sinust ka juttu, aga teades, et oled seal kus Sa oled, ei hakanud ta lootusi Sinule rajama. Kui aga nüüd vabaned juba kevadel, siis ehk ajad ja asjad klapivad. Samuti mingi inglise romaani värsslõikude tõlkimisega on ähvardanud mind kummitama tulle teine tõlkijanna, Vilma Jürisalu. Ehk sokutaksin temagi Sulle kaela? Nii et ihu oma keelerelva ja ole valmis selleks, et kodumaal Sind vähemalt sellisel väikesel viisil vajatakse. Ja kui juba kohal oled, hakatakse küllap vajama rohkemgi.*

Kui viitsid, siis kirjuta, kas see vahepealne Sinu siiakutsumise aktsioon sai Sulle kuidagi ka komandöri poolt teatavaks või ei kõssatudki Sulle?

Parimate tervitustega enda ja pere poolt
Paul-Eerik

*Rajatav nooresoo kirjandusline ajakiri “Vikerkaar”, mille toimetajaks on nüüd kinnitatud Rein Veidemann, tahab ms. üsna palju ruumi anda tõlgetele, nagu olen Veidemannilt kuulnud.

SAATEKS

Kraamisin oma paberitest välja kolm kirja, mis Paul-Eerik Rummo oli saatnud „saaja aadressil“ p/o Laplandija. Pärast TRÜ-s esimese kursuse lõpetamist 1984. aasta kevadel teenisin kaks aastat Murmanski oblastis õhutõrjevägedes. Paul-Eerik Rummoga oli mind vist 1981. aasta sügisel tutvustanud perekonnasõber Mirjam Peil, kes mainis talle mu luuletõlkekatsetusi (Keats ja Yeats). Kirjastusel Eesti Raamat oli tollal kavas 17. sajandi väliskirjanduse antoloogia ning ingliskeelse luule vahendamise koorem oli suurelt jaolt PER-i kanda. Et seda jagada, innustas ta mindki tolle perioodi tekste tõlkima ja andis mõnikord kasulikke näpunäiteid. Antoloogiast ei ole asja saanud, kuid Rummo Donne’i tõlked on ilmunud Loomingus 1975, nr 3 ja 1982, nr 10 ning valikkogudes; minu tõlked (B. Jonson, R. Herrick, J. Donne, G. Herbert) Vikerkaares 1987, nr 3.

Mu väeteenistusaeg maist 1984 aprillini 1986 langes suure surevuse ja ärevuse perioodi Nõukogude Liidus. 09.02.1984 oli surnud NLKP peasekretär Andropov, 20.12.1984 suri kaitseminister Ustinov, 10.03.1985 suri Andropovi järglane Tšernenko (sõjaväes tähistati matuseid pidulike söömaaegadega), 11.03.1985 tuli tema asemele Gorbatšov.

25.04.1985 suri Uku Masing. 12.02.1986 esines klubis „Pegasus“ Juhan Habichti eestvõttel „„Varblase“ kohviku loominguline aktiiv“ üritusega „Inglid ja kangelased“, kõlasid punkautorite (Merle Jääger, Solveig Ülane, Andre Lemmik, Villu Tamme, Tõnu Trubetsky jt) teosed. 19.02.1986 tutvustas Rein Veidemann Kirjanike Liidu presiidiumis vastloodud ajakirjade Vikerkaar ja Raduga töökava, samal õhtul esines „Pegasuse“ klubis Tartu NAK – luulet lugesid Ülle Kauksi, Tuulikki Raudalainen, Priidu Beier, Kalev Kesküla, Sulev Kübarsepp, Harry Liivrand, Aado Lintrop, Enn Lillemets, Jaan Malin ja Indrek Särg, proosat Piret Viires. Veebruari lõpul toimus NLKP XXVII kongress. 01.03.1986 tapeti Rootsi peaminister Olaf Palme. Märtsis tähistati Tuglase 100. sünniaastat, veebruari Loomingus ilmus Jaan Unduski “Sina, Tuglas”. Minu demobiliseerumispäeval 26.04.1986 toimus katastroof Tšernobõli tuumaelektrijaamas.

Väeossa olid mul tellitud Looming, Keel ja Kirjandus, TMK ja Sirp ja Vasar ning minu silmis avaldusid muutused esmalt selles, et ühtäkki hakkasid parteidokumente entusiastlikult tsiteerima ka need kultuuriinimesed, kes seda varem ei harrastanud (muidugi mitte PER ise). Mäletan, et kui selle nähtuse kohta PER-lt pärisin, siis ta vastas ühes (kaotsiläinud) kirjas, et võibolla kõnelevad seekordsed liberaliseerumismärgid tõesti millestki enamast kui lihtsalt veel ühest mööduvast kampaaniast.

Vahest kuulutas uusi tuuli ette juba see, et 1985 said üle tüki aja ilmuda PER-i luuleraamatud („Ajapinde ajab“ ja „Oo et sädemeid kiljuks mu hing. Valitud luulet 1957–1984“), kuigi ettevalmistused nendeks pidid arvatavasti algama juba ammu enne perestroikat. Nendes said esmakordselt kaante vahele valitud palad legendaarsest samizdat-kogust „Saatja aadress ja teised luuletused“ ning 80ndate alguse tsükkel „Suved, talved“. Arvustused ei olnud ega saanudki olla tollal päris siirad ja tundub, nagu oleks luuletaja hilisemaid värsse kiidetud rohkem mokaotsast või hinnaalandusega, sest nende laad ei mahtunud hästi sellesse meloodilise kestmisluule stoilis-sümbolistlikusse mustrisse, mida esindasid tollal parimaks peetud kogud, nagu Viidingu „Tänan ja palun“, Runneli „Kodukäija“, Luige „Rängast rõõmust“, Kaplinski „Tule tagasi helmemänd“. Samas ei kõlvanud kriitilisi kõhklusi „Saatja aadressi ja teiste luuletuste“ puhul ka otse avaldada, sest tegu oli tsensuuri kinni jäänud tekstidega ning nende kritiseerimist oleks võetud veena „nende“ veskile. Karl Muru ja Joel Sang väljendasid siiski oma suhtumist ausalt. Karl Muru: „Praegu jääb meil seda tüüpi luules palju juhuse hooleks, sisukehva kribu-krabu registreerimiseks, mida lugejalgi pole tuju poeetiliselt võtta. Paul-Eerik Rummo kogus kalduvad selle suunas „Vaade“, „Vihma maitsest“, „Näe, väike valvelambikene“, „Väike park I“, „Ärkvel“, „Märts“, „Plangusakkidel“. Värsid libisevad silme eest mööda, „aga mis siis“? Tekib luulehõrendus“ jne jne („Paul-Eerik Rummo luule“, Looming 1986, nr 1). Muru mainitud tekstidest viis on „Saatja aadressist ja teistest luuletustest“ ja mõned („Vaade“, „Vihma maitsest“, „Ärkvel“, „Plangusakkidel“) kuuluvad minu meelest PER-i parimate hulka. Joel Sang nendib oma arvustuses nende tekstide kohta väga täpselt: “Paraku jäid nad omal ajal suuremalt jaolt sahtlisse, kirjandusprotsessi nad ei lülitunud, luuleuuenduslikku rolli ei täitnud. Ja nüüd on juba hilja” („Ikka Paul-Eerikust mõeldes“, Looming 1986, nr 3 – Sanga arvustus niisiis ikka ilmus). Kui Muru jaoks on tegu lihtsalt loomu poolest puuduliku luulega, siis historistlikuma Sanga silmis on selle põhjus osalt ka kontekstis ehk kirjandusprotsessis. Tõepoolest, 70ndate lõpul ja 80ndate algul oli eesti luule muutunud alalhoidlikumaks ja provintslikumaks, kokkupuuted maailmaluule arengutega olid jäänud harvaks. Kajar Pruul on tollast õhustikku tagantjärele iseloomustanud nõnda: „Põhisuundumuselt traditsionalistlik (…), oli see kultuurikäsitus siiski ka üpris avatud ja huviline 20. sajandi moodsate arengute suhtes. Kas või juba sellepärast, et puhtkroonulik kirjanduskontseptsioon neid viimaseid harjumuspäraselt taunis. Varjatud, ent ilmekas hoiakunihe toimus aga siis, kui jutt läks nende arengute kaasategemisele kaasaegses eesti kirjanduses endas“ („Vana sajandi uued luuletajad“, saatesõna rmt-le „Varjatud ilus haigus“, 2000). Sang ütleb mainitud arvustuses veel: „Konkreetne nihilistlik vabavärss on vahepeal – ehk tänu just soome luule tõlgetele – harjumuspäraseks saanud. Praegu janunetakse aatelist luulet. Kes teab, kui kirjanduse pendel jälle vastasasendisse jõuab, võib ju “Saatja aadress” uuesti täie kõlajõu saada.“ Kuigi ma kahtlen, kui harjumuspäraseks see ornamentaalsusteta askeetlik antiluuleline vabavärss 80ndate keskpaigaks oli tegelikult saanud, usun minagi, et „Saatja aadressi“ ja „Suvede, talvede“ kui luule avastamise aeg on alles ees ning et puudused uuemas eesti luules tulenevad osalt ikka veel sellest, et PER-i tollased tekstid „kirjandusprotsessi ei lülitunud, luuleuuenduslikku rolli ei täitnud“.

Lisaks ülaltoodud kolmele saatis PER mulle kindlasti veel paar kirja, mis pole paraku alles. Üks kõige huvitavamaid jäi arvatavasti siin publitseeritud teise ja kolmanda kirja vahelisse aega. PER pani omaenda varasemate sõjaväekogemuste põhjal ette kasutada Kirjanike Liitu kui ametlikku institutsiooni, et kaubelda mulle välja puhkus koju pääsemiseks. Niisiis saadeti väeossa Kirjanike Liidu blanketil ja esimees Vladimir Beekmani allkirjaga venekeelne kiri, mis teatas, et “Tallinnas toimub 1986. aasta 16.–22. veebruaril rahvusvaheline konverents „Kunstiline tõlge ja tõlkija internatsionaalne kohus“, mis on pühendatud NLKP XXVII kongressile, ning Märt Väljataga kui väljapaistva tõlkija ja teoreetiku osavõtt sellest ettekandega on äärmiselt vajalik” (tsiteerin omakorda kodustele saadetud kirja järgi). Kutset kaaluti väeosas tõsiselt. Et aga samal ajal tuli mul ette mingeid distsiplinaarpahandusi, siis saadeti veelgi uhkemal paberil vastus, et seoses ülevaatuse või kontrolliga ei saa siiski reamees Väljatagat puhkusele lasta. Mõistagi olid mõlemad, niihästi konverents kui ülevaatus, läbini fiktiivsed üritused.

Lõpuks olgu kommenteeritud veel mõni, osalt autori abiga väljaselgitatud taustafakt. Mitmel pool mainitud stsenaarium Johann Kölerist Jaan Krossi “Kolmandate mägede” ainetel on jäänud filmiks tegemata. Eesti Draamateatri asedirektor oli neil aastatel Almer Tulvi. Uku Masingu valimikku “Väikese luuleraamatu” sarjas üllitada ei lubatud – ettekäändel, et sarjas tohib avaldada ainult Nõukogude Eestis varem ilmunud tekste. Kahjuks ei õnnestunud tuvastada, milliste noorautorite fašismivastaseid tekste ja missuguste tulemustega üritas PER Ralf Parve abiga Nooruse peatoimetaja Linda Järve keelu alt lahti kangutada. Teises kirjas mainitud Bulgaaria estofiilid olid Pravda ja Aleksander Panov. William Luce’i mononäidend Emily Dickinsonist „Amhersti kaunitar“ lavastati alles 1989 Noorsooteatris Iivi Lepikuga peaosas. Tõlget Dickinsoni luuletusest „The Soul Selects Her Own Society“ ei ole ma trükis avaldanud. John Fowlesi romaan „Prantsuse leitnandi tüdruk“ ilmus eesti keeles 1988, värsstõlgetest kolmandik on minult, ülejäänud Doris Karevalt.

Minu enda kirjad Paul-Eerik Rummole on õnneks mattunud sügavale adressaadi kodusesse kultuurkihti. Et eestikeelses kirjavahetuses pole kinnistunud häid neutraalseid ja lollikindlaid pöördumisviise, siis olen ilmselt kasutanud orientaalsevõitu ja pugejalikku „austatud õpetajat“, mis võis adressaadile omal ajal parajat kimbatust või nalja valmistada. Mind lohutab mõnevõrra see, et tagantjärele tekitab Paul-Eerik Rummole ta enda sõnul samasugust kimbatust ka patroneeriv vastupöördumine „noor sõber“.

Nende kirjade avaldamisega tahaks vanale sõbrale soovida palju õnne 60-aastaseks saamise puhul nii iseenda kui ka „nooresoo kirjanduslise“ ajakirja poolt.

Märt Väljataga

*Rajatav nooresoo kirjandusline ajakiri “Vikerkaar”, mille toimetajaks on nüüd kinnitatud Rein Veidemann, tahab ms. üsna palju ruumi anda tõlgetele, nagu olen Veidemannilt kuulnud.

PS. Linda Järve saatis 30.01.2022 täienduse: „Pean vajalikuks lisada, et noorte autorite luuletustega seosnenust olen üsna põhjalikult kirjutanud oma raamatus “Nooruse lugu” (Petrone Print, 2017, lk 83–84). See pöördumine oli vajalik mitte niivõrd minu kui tollase noore peatoimetaja põikpäisuse tõttu kuivõrd Glavliti vastuseisu pärast. Tegemist oli Juhani Püttsepa ja Sulev Kübarsepa luuletustega, mis lõpuks ka ilmusid. Raamatus on toodud ka Ralf Parve toonane seisukoht ja Glavliti nõudmised.“

Kolm kirja Märt Väljatagale

Comments

Lisa kommentaar Tühista vastus

Vikerkaar