Ja enam surm ei valitse siis
Ja enam surm ei valitse siis.
Alasti surnud on lõpuks koos
Mehega tuules ja läänekuus;
Kui luud on nokitud puhtaks, neil käes
Ja jalgade juures sütivad tähed;
See arukaks saab, kes hulluna läheb,
Need tõusevad taas, kes merre vaovad;
Arm ei kao, kui ka armunud kaovad;
Ja enam surm ei valitse siis.
Ja enam surm ei valitse siis.
Need, keda keerutand merevoog,
Ei sure nõnda kui tuulehoog;
Kui neil ratta peal murtaksegi selgroog,
Ei murdu piinapingil nad ise;
Nende kätes puruneb pooleks usk,
Neid läbistab ükssarve kurjapusk;
Nad elavad üle ka tükeldamise.
Ja enam surm ei valitse siis.
Ja enam surm ei valitse siis.
Neil kõrvus vait jäägu kajaka hüüd
Ja hääletult randugu lained nüüd;
Kus puhkes kord lill, ärgu tõstku pead
Enam ükski lill vastu vihmalööke;
Kuigi hullud nad on ja surnud kui nael,
Läbi kikarde surub end märkide kael,
Murdudes päikses, kuni murdub päike.
Ja enam surm ei valitse siis.
(And Death Shall Have No Dominion, 1933)
Surmad ja sisenemised
Peaaegu süttival õhtul
Nii mitme lähedase surma eel,
Kui üks paljudest sulle vähemalt kalleist
Ja ammu tuttavaist peab jätma
Oma lenduva hinguse lõvid ja tuled,
Siis su surematute sõprade seast,
Kelle lask ja laul su kiituseks mängib
Kokkuloetud põrmu oreleil,
See üks, kes hüüdis sügavaima poole, rahu hoidma hakkab,
Mis ei vaju ega lakka,
Lõputult oma haava sees
Kesk abielus Londoni võõrutavat ängi.
Peaaegu süttival eelõhtul,
Kui su huulte ja võtmete lähedal
Käib mõrvatud võõraste süstik lukku ja lahti,
See üks, keda tundsid kõige vähem,
Su põhjanael, su naaber, lähitänava päike,
Siis viskub oma pisaraisse.
Tema, kes su surnute jälil käis,
Nüüd oma verevihma peseb isasmeres,
Su vetelõngast kerib lahti oma kera,
Ja topib merekarpide kurgud täis
Kõiki hüüdeid aegadest, mil valgus
Lõi esmakordselt ta äiksesilmil välku.
Peaaegu süttival õhtul
Enne surmi ja sisenemisi,
Kui Londoni laintel haavatud – kes võõram, kes lähem –
On otsind su ainukest hauda,
Siis su mitmest vaenlasest see üks, kes teab,
Kuis valvatud öös su süda erendab
Ja tuksub läbi lukkude ja koobastike,
Välkriivid tõmbab ette, et sulguks päike,
Ja sööstes su tuhmunud võtmete selga,
Lööb õiglased rüütlid leegiga pakku,
Kuni see, keda armastasid kõige vähem,
Su sodiaagil viimse Simsonina terendab.
(Deaths and Entrances, 1940)
Ei, ära vagusi hea ööga kohtu!
Ei, ära vagusi hea ööga kohtu,
Vaid põle, raevutse ka lõpu eel,
Märatse, trotsi hämardumisohtu!
Kuigi tark mees saab lõpuks ööstki lohtu,
Et välku pole hargitand ta keel,
Siis vagusi hea ööga ta ei kohtu.
Hea mees, hing kahetsemas haljast rohtu,
Kus nõtru töid saaks tantsitada veel,
Märatseb, trotsib hämardumisohtu.
Hull päiksepüüdja – rauk veel poisiohtu –
Näeb lõpuks, et toond tuska päikse teel,
Kuid vagusi hea ööga ta ei kohtu.
Tõsine mees, kel pilgu kaetand õhtu,
Kuid rõõmutuld kui meteoor lööb meel,
Märatseb, trotsib hämardumisohtu.
Mu isa, kurb ja kõrgel, viimse kohtu
Eel nea ja õnnista mind silmaveel,
Ei, ära vagusi hea ööga kohtu,
Märatse, trotsi hämardumisohtu!
(Do Not Go Gently Into That Good Night, 1951)