Mariliin Vassenin
Kordub ah kordub see uni
Joel Sang, “Ohvitseride maja”
Joel Sanga koondkogu “Ohvitseride maja” sisaldab lõviosa ta luuleloomingust: enamasti tekste, mis on näinud trükivalgust “Närvitrüki”-kogumiku tsüklis “Lätteasemed” (1971), “Abisõnades” (1985) ja “Vigade paranduses” (1988). Niisiis pole tegemist sugugi uute tekstidega, kuid ka mitte päris ära unustatud luuletustega, ning kõigest hoolimata mõjuvad nad kummaliselt värsketena.
Viiest tsüklist (“Palveveski”, “Kraakjalg”, “Ohvitseride maja”, “Eksterritoriaal” ja “Tina”) koosnevas raamatus valitsevad grotesk ja (enese)iroonia, nimitsükkel näib aga kuuluvat ekspressionistliku luule valda. Groteski võib siin mõista nii liialdamise, veidruste rõhutamise ja reaalsuse absurdini moonutamisena satiiri eesmärgil kui ka bahtinlikus tähenduses üleva madaldamisena, hierarhiate pea peale pööramisena ja abstraktse füüsilisele tasandile toomisena. Oma roll on ka inimkeha semiootikal – kehalised kujundid on JS-i luules sageli grotesksed ning asjade ja nähtuste “elu” on toodud kehalisele tasandile personifikatsiooni kaudu. Sellist groteskset keha, kus kehtivad inimkeha reeglid, kuid mis eksisteerib omaette mikrokosmosena, kohtab näiteks tekstis “Taob süda kui kellakara” ja mingil määral ka luuletustes “Igatahes on kevad” ning “Palava päeva käes maas”. Grotesksed piirjooned omandab ka teine, “sina”, paisudes kord gigantseks lumepalliks, millest saab tulekera (“Taob süda kui kellakara”), kord hiidnaiseks või koguni Gaiaks (“Mäletan sind kuskil tühjal rannal”).
Kõige sagedamini võrsub grotesk keelest endast. Näiteks luuletuses “August” rõhutab seda ka poeetiline etümoloogia: “Aeg on august. Kempsuaugust / tõuseb vänge lehk. / Suurest kosmilisest paugust / räägib ajaleht. // Räägib sündmustest Angoolas, / Pekingis ja Tais. / Liha oli vähe soolas / – sellest vist see hais.” Niisiis räägib ajaleht ajaloosündmuste varjus füüsilistest sündmustest, bioloogilistest protsessidest pekis ja tai(liha)s. Kui aga bahtinlik groteskikujund ühendab surevat ja sündivat, vana ja uut, selles on näha nii metamorfoosi algust kui ka lõppu ning seda läbib tugev karnevalielement, mis paiskab kehtivad hierarhiad segi, tühistades ja tõmmates nad alla hauda, mis on ühtlasi üsk, kust sünnib kohe uus,1 siis JS-i luule puhul näib grotesk olevat lõhe, kuhu kukutakse. Grotesk sünnib keelest, see on keele sisemine naeruväärsus, ja sellisena õõvastav. Sest kui karnevaligrotesk oli läbinisti jaatav nähtus, mille juhtmomendiks olid kasv, uuenemine ja kehtiva korra ümbermängimine, siis JS-i luule küll pöörab konventsioonid pahupidi, kuid ei raja otseselt midagi. JS-i satiir loob pinge, mis jääbki lahenduseta.
Keele sisemise naeruväärsuse esiletoomiseks kasutatakse “Ohvitseride majas” mitmeid võtteid: polüseemiat, homonüümiat, tautoloogiat, identriimi, poeetilist etümoloogiat. Tähendustasand on JS-i luules justkui pinnas, mis väetab grotesksete kujundite kasvu. Nii on see näiteks “Küüntest kübaras”, kus küüneviha muutubki sõna otseses mõttes vihasteks küünteks, mis kübara küljest pähe on kasvanud ega taha enam kuidagi lahti tulla. Näib, et küüneviha jaoks on konstrueeritud nimme kontekst, mis avab polüseemia. Mitmetähenduslikkusega mängib ka luuletus “Mis seal tossab linna taga…”, kus nimisõna “aru” kahte tähendust ümbritseb neid elegantselt ühendav satiiriline kontekst.
Bahtini mõistes groteskse keha leiame näiteks luuletusest “Eksterritoriaal”. Siin kujutab suurlinn inimkogumi ühist keha, mille piiril eikellegimaal, “seal, kuhu lõppevad teed, / voolavad kokku ja lahku fekaal-, / heite- ja looteveed”. See keha piir, kus keha puutub kokku temast väljapoole jääva kaosega ehk eikellegimaaga, seostub siin hullusega. Järgneb irooniline refrään: “Pole veel leidnud keegi / pääseteed oma hulluseööst. / Rüüpa teed! Asi seegi, / seegi trööst.” Niisiis, groteskne pinge lahendust ei saa ja ainus, mis kaosest sünnib, on homonüümia: pääseteed pole, seevastu võib juua teed, mis pole küll päris sama, aga peaks pisut aitama.
Sageli tekibki JS-i luulet lugedes déjà vu tunne. Homonüümia viib meid tagasi selle juurde, mida just lugesime, muutes eneseväljenduse ja oluliste teemade käsitlemise teatud mõttes võimatuks. Selle eriti heaks näiteks on “Kordub ah kordub see uni”: “Kordub ah kordub see uni / üle mu taevas tähis / rinnuni ulatuv lumi / embab ei lase lahti / rabelen enesest välja / ainiti jätkan jahti / sa kaugened ainuke tähis / kesk külma kiirgavat välja // vaevaga püsin jalul / varase hommikuni / kõik on sama mis alul / sina väli ja lumi.” Siin on kaks identriimi: tähis:tähis ja välja:välja. Mõlemal puhul on tegu homonüümiaga. Luuletuses justkui toimuks kaugenemine, kuid sõnad jäävad samaks. Lõpuks ollakse sunnitud tunnistama, et miski pole muutunud, mingit liikumist pole toimunud ja mitte midagi pole juhtunud – ikka on seal “sina, väli ja lumi”. See seostub ka tiirutamis-, pöörlemis- ja veeremismotiividega. Juba palveveski kujund ise, mis on valitud raamatu esimese osa pealkirjaks, ning sageli esinevad veskimotiivid kätkevad igavese ringiliikumise ja samasse paika tagasijõudmise ideed.
Lugedes hakkabki näima, et pole võimalik rääkida tõsiseltvõetavalt, nõnda, et ei komistataks tautoloogiale (“Õhk oli õhukene”) või et mõni konnotatsioon öeldut õõnestama ei hakkaks. Sõnad kipuvad sisust tühjaks voolama, nagu epigrammilises “Ma ükskord tundsin elumeest / kes vapralt varjas laste eest, / et kõiki ootab surm.” JS-i luule ongi nagu veski, mis sõnad ja tähenduse läbi jahvatab ja ootamatutes seostes välja sülgab. JS-i grotesk kaldub aga rohkem uusaegse groteskikontseptsiooni poole, nii nagu seda on käsitlenud Wolfgang Kayser,2 kellel see on seotud absurdi, jubeduse, hingetu mehaanilisuse ja õõvastavaga. “Ohvitseride maja” pilab küll keelt ja kohati ka poeeti, kuid selles pilamises on samapalju ängi ja õudust tähenduse kadumise või selle ees, et tähendust pole kunagi olemas olnudki.
1 Vt M. B a h t i n, François Rabelais’ looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur. (Väljavõtteid.) Tlk L. Mäll. Rmt-s: M. Bahtin, Valitud töid. Tallinn, 1987.
2 Vt W. K a y s e r, The Grotesque in Art and Literature. New York, 1981.