Kõrgpunkt

Valetamist ma ei õppinudki ära. Ah, ei, alustan selle jutuga otsast peale.

Õigupoolest – või vähemalt pealtnäha – oleks see pidanud olema minu karjääri kõrgpunkt. Mitmes mõttes oligi.

Tumedad ja kahtlased jõud olid – üht mu sõpra kõneisikuna kasutades – veennud mind endale LinkedIni kontot tegema. Tegin valmis ja unustasin.

Aga siis, ühel ilusal päeval, helises telefon.

Võib pidulikult ja õigustatult väita, et see telefonikõne muutis mu saatust. Personaliotsinguspetsialist oli leidnud mu LinkedIni profiili, kaalunud, kas minust ei võiks saada firmasse abilist, kes virk ja nii kraps, ja otsustanud helistada. Selleks ajaks olin õppinud mõnevõrra (mitte just liiga hästi!) läbi nägema inimesi, kes mulle midagi müüa üritasid. Lõppude lõpuks olin töötanud ostujuhina. Aga seekord püüti osta mind. Ostujuhiks. Ja ostu vahendanud pearahakütt ei teinudki midagi valesti.

Hakkasin mõtlema, et tõepoolest – mitu korda olen kirunud tööandja võimetust mu panust märgata ja vääriliselt hinnata, mitukümmend korda kirunud enda suutmatust-soovimatust sedasinast panust suuremat sorti kella külge panna, pasundada sellest, nagu kuulutaks Õnnistegija tulemist? Mitmest firmast olen lahkunud nii, et ehkki neis päris kindlasti ei jäädud igatsema minu hurmavat isiksust, kasutati ometigi veel aastaid minust jäänud Exceli-tabeleid, mille funktsionaalsus ületas raske raha eest kokku ostetud spetsprogramme?

Taevast langenud tööpakkumise valguses oli ahvatlev arvata, et õnn on otsustanud koputada minu uksele ja olgu ma neetud, kui talle kohe kolme luba ei anna. Inimesed, kes mind isiklikult tundsid (see on nõrgem side kui „tuttavad“), olid mulle paar korda tööd pakkunud ja isegi need pakkumised tähendasid alati vähemalt palgatõusu; sõber oli pakkunud ameti, milles õnnestus ennast üle mitme aasta välja puhata; aga pilvedest ilmuv sõrm ei olnud minule varem osutanud. See sai tähendada ainult head.

Meie teine telefonikõne personali-otsinguspetsialistiga kestis tubli tunni ja selle lõppedes ütles ta, et telefoniintervjuu temaga läks hästi, ta pakub mu töötajat otsivale ettevõttele välja, nüüd peaksin vestlema nendega.

Juba tööintervjuule minek oli naljakas. Ei, märgiline. Firma asus nimelt teises linnas. Teadsin juba, et ametiga – kui selle saan – kaasneb ametiauto. Teadsin, et amet – kui selle saan – eeldab kohalolekut ainult kolmel päeval nädalas. Ühesõnaga, tehtav.

Oma autot mul ei olnud, vajadusel rentisin. Tööintervjuu jaoks oleks võinud ju rentida, jah. Aga mina sõitsin bussiga ja siis veel bussiga ja siis läksin jala kohale, kuumal suvepäeval, lõpuks higist märg, kõmpisin turvameest segadusse ajades läbi suure värava, mille kaudu keegi kunagi jalgsi ei käi.

Aga ma meeldisin talle. Tähendab, tegevjuhile.

Ja siis käisin enne ametlikku tööleasumist veel kaheks päevaks vana tegija kõrvalt õppimas. Väärib mainimist, et tegemist oli rahvusvahelise firmaga, sel oli müügi- ja tootmisüksusi üle Euroopa. Vana tegija, minu esimene teejuht, oli lätlanna.

Miski ei suuda väärata mu veendumust, et lätlased on tulised ja kiired inimesed, sellised, keda eestlase loid pilk peaaegu jälgida ei jõua – nii kärmelt ja tõhusalt sahmerdab üks õige lätlane. Paraku oli minu juht ja õpetaja erand. „Karu-aabitsa“ karuisa, sage painaja mu vähestes õudusunenägudes, on tema kõrval igati krapsakas. Peale Eestis ostujuhina töötamise olid Laimal (nimi muudetud) Lätis teistsugused tööülesanded. Kaks päeva Eestis kohal, osaliselt töötas ta Eesti haru heaks ka Lätist, koormus oli – arusaadavalt – liiga suur. Jõuti ühiselt järeldusele, et Eestisse on vaja uut inimest (mind) ja talle eraldatakse Lätis täiskoht. Loogiline.

Tagantjärele targana on praktiliselt võimatu mõista, miks ma viimasel hetkel hädapidurit ei tõmmanud. Miks ometi? Kas arvasin, et kahman endale järjest rohkem tööülesandeid, nagu see varem tihti oli juhtunud? Kas arvasin, et olen ära teeninud üliväikese töökoormusega kõrgepalgalise ametikoha? Kas tahtsin vaheldust? Näiteks vaheldust selles mõttes, et mulle võimaldati üks öö firma kulul hotellis, ülejäänud korrad pidin kodust sõitma. Vilunud pereinimesele on ju omamoodi tore, kui saab mõne õhtu täiesti üksinda jorutada, kas pole? Kas mind utsitas tagant kõige harilikum ahnus?

Tegevjuht, kellele ma tööintervjuul meeldisin, hüppas hommikuti minu kabinetist läbi, pilgutas silma, naeratas. Kinnitas, et kohe hakkame mägesid liigutama. Ma meeldisin talle päris kindlasti. Ilmselt uskus ta, et olen särts ja hakkaja inimene, rajan täiesti uutel alustel toimiva ostude haldamise reeglistiku – näiteks sellise, mis ei eelda kaupade eest maksmist, aga tarnijad on ikka õnnelikud ja eelistavad meid teistele klientidele. Omamoodi perpetuum mobile. Tõenäoliselt olin – milleks valehäbi? – ka üks atraktiivsemaid vastassoo esindajaid, vähemalt ettevõtte kitsas raamistikus. Nii-öelda silmarõõm. Või vähemalt jäi tema pilgust ja olekust selline mulje. Ma ei ole kunagi olnud kuigi terane selliseid asju märkama, või siis pole ma eriti kellelegi meeldinud. Ei, mis, tõenäoliselt ajan midagi kapitaalselt sassi. Ülemust huvitasid ainult need mäed, millega me žongleerima hakkame.

Ja selline see argipäev siis oligi: istusin oma kabinetis, tegevjuht põikas hommikul läbi, naeratas, tegi silma, püüdsin midagi küsida, aga juba ta kadus. Kohe hakkame paugutama, ütles ta.

Tootmisjuhi kabinet oli minu oma kõrval. Tema käest sain natuke infot, midagi olin saanud oma mantlipärandajalt, nokitsesin tasapisi tööd teha, loksutasin paari numbrit Exceli-tabelis ja tasapisi hakkas mu hinges võimust võtma mure – mida kuradit ma siin teen? Õigemini – tegema peaks?

Ööbisin vahel hotellis, jalutasin õhtuti võõra linnaga kontakti saamata nagu mingi tont. Korra või kaks nädalas sõitsin hommikul tööle ja õhtul koju. Jõudsin oma kabinetti, võtsin kohvi, avasin arvuti. Läbisin samm-sammult eitusfaasi. Esimesel kuul korrutasin endale, et kohe läheb mölluks, tööd hakkab voolama uksest ja aknast – ole ainult mees ja murra, kuni saad südari. Vahva! Tegevjuhi hõivatus aitas seda muljet alal hoida. Tema pidi olema minu Vergilius, aga ta oli kättesaamatu. Kas ma juba ütlesin, et ta astus igal hommikul mu kabinetist läbi, naeratas, tegi silma, tõotas ühist risti-retke, ja kui ma püüdsin jutuotsa enda kätte saada ja midagi asjalikku küsida, sööstis ta minust üle rääkides minema? Jah, varsti ta räägib minuga, näitab otsa kätte, juhatab põrgu esimesse ringi. Aga, ja ma palun kallil lugejal uskuda, et tegemist ei ole kunstilise liialdusega, rohkem kui kahekümnest päevast, mil püüdsin ta jutule saada, õnnestus see ühel – viieks minutiks. Jaa, hiljem, mul on praegu tegemist. Ja vist oligi, sest tema kabinetis peeti kummalist igikestvat koosolekut. Jah, seltskond vaheldus, kord nädalas käisin seal ka mina – pooleks tunniks –, aga see pooltund keskendus teistele küsimustele ega muutnud minu jaoks midagi selgemaks.

Mõnikord, kui olin koosolekule sisse tunginud, nõudnud jultunult vastust oma ainsale küsimusele (millal me rääkida saame?!), mille taga paistsid ootavat kõik ülejäänud, lubas ta: täna, hiljem, ma annan sulle teada, kui vabanen. Ja mina, lollakas, istusin oma laua taga, ootasin südame värinal, nagu Julia ootab Romeo, hiirekese, krabistamist ronitaimedes akna all. Ja siis sai tööpäev läbi ja ülemus kadus: oi, homme, ma pean nüüd jooksma. Mina panin arvuti sama targalt kinni ja sõitsin koju. Muidugi uurisin ka meilitsi, kas saaksime asju arutada, aga need teabenõuded jäid vastuseta või vastati sama umbmääraselt kui suusõnal. Tasapisi sigines ülemuse suhtumisse ärritus. Arusaadav. Minu omasse niisamuti.

Püüdsin töö ajal lugeda või kirjutada, aga ei ole minus muuseumivalvuri ainest. Vähemalt mitte juhul, kui usun, et peaksin tegelikult midagi tegema. Seega kulusid päevad samas rütmis: hommikune naeratus ja silmapilgutus koos selge lubadusega, mis hiljem ähmastus; siis veeretasin paari tööülesannet nagu pastakat laual (kohutavalt väsitav tegevus); ründasin vana kooli sõdalaste eeskujul korra või paar ülemuse kabinetti (mind lükati alati müüridelt alla); kohv; lõuna uute kolleegidega, kellest päris mitu olid õnneks toredad; tegin katseid tungida sügavamale ettevõtte rutiinidesse ja saladustesse; veel ootamist, kõristasin neid paari ülesannet nagu kaht äraneetud hernest suures sõelas; ülemuse pagemine – tal on kiire.

Sügis muutus üha hallimaks.

Mida aeg edasi, seda napimaks jäi naeratus, seda kiiremini kadus ülemus. Kui ta alguses astus mu kabinetist läbi ka koduteele asudes, siis nüüd vuhises avatud uksest mööda ja rehmas tõrjuvalt käega.

Keerasin üsna alguses kokku ka ühe käki. Tarnija kasutas mu asjatundmatust meisterlikult (nii palju siis sellest läbinägelikkusest), ülemus põgenes minu eest järjekindlalt, mul oli küll info laoseisude ja varasemate lepingute kohta, aga selgus, et mitte kogu info. Muutusin kärsituks, langetasin otsuse. Selleks mind ju palgati. Samas, jääb faktiks, et käki keerasin kokku mina. Samas, tegemist ei olnud hullu käkiga, hind oli talutav (mitte küll suurepärane), lihtsalt kaubavoog vajas taltsutamist, sest laos oli kitsas. Jõudsin tarnijaga mõlemat poolt napilt rahuldavale kokkuleppele. Põnts rahavoogudele ei olnud õnneks liiga valus, raha käitisel jätkus.

Ometi, ehkki selle probleemi tekkepõhjused said alguses selgeks räägitud, hakkas vimm minu vastu kogunema hiljem. Tasapisi, aga kindlalt. Nagu saaks keskikka jõudes peapesu kuueaastasena tehtud sigaduste eest. Võimalik, et vimm sündis mujal, aga see käkk andis alust õigustatud etteheideteks.

Üpriski vaevarikkaks ja piinavaks osutus tööülesanne, mis sisaldas koostööpartneri otsest tüssamist. Loomulikult, äriline bluff ja kõikvõimalikud läbirääkimistaktikad ei olnud mulle võõrad ega vastumeelsed. Räägin otsesest tüssamisest. Sellega ma hakkama ei saanudki (vt selle jutukese esimest lauset).

Siis jäeti ära hommikune naeratus. Ja, tõsijutt, ma ei olnud pääsenud tegevjuhiga kõiki tema suuri plaane arutama. Mul polnud aimugi, milles need seisneda võisid. Püüdsin muidugi midagi välja nuputada, rääkida teistega. Tähendab, ei püüdnud, rääkisin. Aga selgemaks ei saanud midagi.

Kükitasin mingis tardumuses – kunagi peab ju miski selguma, kuidagi peab välja tulema, miks mind palgati. Seda tehti ju nii suure pauguga. Palgati pearahakütt, löödi lauda rahapakk ja hüved! Veeretasin pastakat laual.

Sügis muutus üha hallimaks.

Naeratustega oli ühel pool, samas õigeid etteheiteid ka ei olnud. Istusin, jõin kohvi, vestlesin kolleegidega, otsisin tegevust.

Lõpuks nõuti mingit ülevaadet, ettekannet arengutest. Mis arengutest? Ma olen siin kolm kuud passinud ja pole veel aru saanud, mida kuradit ma tegema peaks. Kuidas on võimalik, et nii kauaks limbosse molutama jäin? Osalt kindlasti sellepärast, et „homme“ on vilets tähtaeg. Oleksin pidanud seinale kritseldama kuupäeva ja selle taha rasvase hüüumärgi. Nüüd teen peaaegu alati nii, isegi vabakutselisena.

Mõtlesin ettekandele. Nuputasin isegi üht-teist välja, aga kirjutasin hoopis lahkumisavalduse. Põhjendasin, et ettevõttel ei ole seda ametikohta vaja. Ega ma ju teadnud, aga see tundus loogiline. Need vähesed tööülesanded saab suurema jamata kahe inimese vahel ära jagada. Sisuliselt koondasin ennast. Tõsi, ei julgenud koondamistasu küsida ja sellest on kahju. Mitte et seda mulle antud oleks, katseaeg ja üldse, aga lihtsalt jultumuse markeerimiseks. Ma ikkagi olen üsna kärts tegija.

Kui tootmisjuht mu viimase tööpäeva lõppedes kodulinna sõidutas – kuna olin lahkumisavalduse andnud katseajal, siis sai see jama varsti ühele poole –, ütles ta, et teinuks ma PowerPointi presentatsiooni, võinuks rahulikult edasi tiksuda. Küllap.

Ja tõsi ta on: ei võetud samale ametikohale uut inimest. Ma ei saa kindel olla, aga kahtlustan, et ka mäed püsivad täpselt samas paigas, kus nad olid enne minu palkamist.