Aet Annist
Kriisi normaliseerimine
Kriis on meile juba tuttav. Alles see ju oli, kui me üleminekuaja lõppenuks kuulutasime. Olime ühest normaalsest olekust matkanud läbi tundmatuse teise. Nüüd siis seisame silmitsi uuega, mis võib olla sama pikaajaline. Miski oleks nagu siiski väga teisiti. Kas on asi motivatsioonipuuduses? Või selles, et seekord oleme samas supis koos nendega, kelle sekka 20 aastat tagasi alles pürgisime? Kuid võib-olla ei tee selline lähenemine tegelikult tõele au – võib-olla on meil ideoloogiliselt raske tunnistada, et tegemist ei ole mitte uue kriisiga? Et äkki jõudiski Eesti lihtsalt kohale: normaalsusse, mis seni kohalike eest varjul oli olnud?
Kapitalism on tihedalt seotud moderniseerumisprotsessi ja arenguideoloogiaga, mis kuulutab turuvabaduse toel saabuvat paratamatut progressi. Nagu iga teine, peab seegi süsteem püsimiseks varju jätma osa ajaloolistest tõdedest, diskrediteerima mõned läbinägelikud mõtteviisid ning kirjeldama kriise ajutistena ja läbikukkumisi üksikjuhtumitena. Sellised tähendussüsteemi ehk kosmoloogiat alalhoidvad mehhanismid lubavad püsida ideedel ja ühiskonna korraldamise viisidel, mis isegi omaenda kriteeriumide järgi pidevalt kõige hirmsamal moel eksivad,1 aga ka ühiskonnaliikmeile halvasti mõjuvad. Ja nii võib ollagi tõsi, et ka tänane kriis pole mitte olukord, millest me viisaastaku pärast väljume, vaid järjekordne jõnks allapoole. Kui mitte kõigile, siis vähemasti osale. Ideoloogia alalhoidmise nipp seisneb selles, kuidas laduda kriisides tekkinud probleemid nende õlgadele, kes muutusteahelate mõjul juba varem sotsiaalselt abitumasse positsiooni on sattunud. Just see aitab kriisiks tituleeritavat perioodi maandada, juhtida ning esitada seda ajutisena ja vaid mõnd ajale või arengule jalgujäänud gruppi iseloomustavana.
Eesti maaelu 1992. aastast alanud haledat allakäiku on dokumenteeritud põhjalikult, vähesed autorid osutavad aga otsesõnu, et see tähendas jõudmist kapitalistlikku normaalsusse: Ida-Euroopa maapiirkonnad tegid mõne aastaga läbi samasuguse protsessi, mis sõjajärgsete aastakümnete jooksul oli kokku tõmmanud Lääne-Euroopa põllumajanduse. Praegusi tingimusi ei tuleks ilmselt vaadelda mitte juhusliku üleminekuperioodina kahe “normaalsuse” vahel, vaid tegelikkusena, mille paremaks muutumiseks ei ole vähimatki tagatist. Vastupidi. Bluestone ja Harrison osutavad,2 et epideemilise töötuseni viivad kriisid on Lääne kapitalismi iseloomustanud viimase sõja lõpust saadik, õõnestades süstemaatiliselt ühiskonna toimimist vastastikku toetava tervikuna, võimaldades kapitalistidest “tõbrastel liiga kaugele minna”3 ja tuues muuhulgas kaasa ka vaesunud elanikele kehvi laene vahendanud pankurite rikastumise ning tänase finantskrahhi.
Kõige sügavamalt on “kriisis” või pigem “kriitilises normaalsuses” elavate inimeste omavahelisi suhteid mõjutanud muutus töösuhetes. Ses osas ei erine eesti maatõug paljudest teistest gruppidest, mis ajaloo jooksul on kapitalistlike või merkantilistlike suhete mõjuvälja sattunud.4 Nii orjus, vaesteseadused kui ka streikide mahasurumine on püüdnud neid, kes vähem tööd tahaks teha, tööle sundida – enamasti ikka eliidi heaks, kes oma alahõivet on alati osanud õigustada. Jean ja John Comaroff on analüüsinud, kuidas Lõuna-Aafrika tšidid retooriliselt käsitlevad oma tänast allasurutud ja vaesunud seisundit, ning osutanud, kuidas tšidide silmis vastandub enda elatamine idealiseeritud põllunduslikus minevikus raskele ja vastumeelsele palgatööle kaevandustes koloniaalikke all.5 Kapitalismieelsetes ühiskondades ongi enda tarbeks tehtav töö sama mis elu ise, ja selle kohta ei pruugi olla isegi eraldi mõistet.6 Juba Aleksandr Tšajanovist peale on väidetud, et talupojaühiskonnad eelistavad alahõivet, kuna ei toodeta mitte tootmise laiendamiseks ega kasumi teenimiseks, vaid optimaalse elatustaseme saavutamiseks.7 Samasugust elatusmajandust on pool sajandit hiljem kirjeldanud mitmed majandusantropoloogid.8
Alahõive ja töötus kui probleem paigutuvadki sunnikonteksti, kus maata jäetud elanikkonnal vähemalt algselt pole muud võimalustki kui saada rängalt ekspluateeritud proletariaadiks. Kolonialism ja tööstuskapitalism koos rahamajanduse arengu ja sotsiaalse elu ahenemisega on mänginud äärmiselt olulist rolli töö ja töötuse dihhotoomia loomisel. Selles on silmapaistval kohal moraalsete hinnangute kujunemine tööle. Oma pere ja enda elatada suutmine pole paljudes küttide-korilaste ühiskondades ilmtingimata moraalsuse ega ka ühiskondliku kasulikkuse kriteeriumiks – empiirilised andmed näitavad, et ebavõrdset töökust aitavad tasandada kogukondlikud suhted.9
Selleks, et sunnitöö kellegi teise heaks saaks asenduda isikliku motivatsiooniga teha palgatööd, peab töökus aga muutuma moraalikriteeriumiks. Paul Durrenberger on märkinud, et “kapitalistide klass kasutab üht osa töölisklassist – nn keskklassi – ära selleks, et teist kontrolli all hoida”.10 Lisaks valgekraede brigadirirollile seisneb see ka töö eri vormidele ja töötusele antavate moraalsete hinnangute mõningases kontrollimises. Töökäsi peetakse ühisressursiks, mille ebaadekvaatset kasutamist hakatakse marginaliseerima, distsiplineerima ja karistama just kapitalismis (vaesteseadused nõudsid “tegevusetute” korrektsiooni juba kuussada aastat tagasi).
Süsteemi alakihtidesse jääjail võiks paljude marksismist mõjutatud teoreetikute arvates olla ühine huvi tegutseda süsteemi vastu – James Scott kirjeldab, milliste vahenditega, sh ka töössesuhtumise kaudu, töölised oma vaikivat ja sageli passiivset protesti demonstreerivad.11 Eestlastelgi on kogemusi ülekäe tööst nii mõisasaksale kui kolhoosile. Samas näitavad etnograafilised materjalid ka seda, kuidas allasurutu ise hegemoonse süsteemi taastootmises osaleb, võimaldades niiviisi efektiivsemat ekspluateerimist. Leo Howe uurimus kahest Põhja-Iirimaa suure töötuseprotsendiga piirkonnast osutab, kuidas ise sageli töökaotamise ohus töölised kasutavad võimusüsteemi moraalseid hinnanguid töötusele; sealhulgas suhtuvad töötutesse negatiivselt needki töölised, kes on juba töötust kogenud.12 Veel enam, sedasama hegemoonset diskursust kasutavad ka töötud ise, eristamaks endid kui väärikaid, väliste olude sunnil töötuks jäänuid nendest, kes on töö kaotanud vääritute isikuomaduste tõttu ja seega polegi paremat saatust ära teeninud. Nii osalevad töötud ise tahtmatult töötuse negatiivse kujundi loomises.
Töötud ei tea kunagi, kas neid liigitatakse väärikateks või väärituteks, õnnetuteks ohvriteks või häbituteks laiskuriteks. See poliitiliselt koormatud klassifikatsioon on iseloomulik tervele süsteemile, alates ametnikust ja seaduseloojast ning lõpetades töötu endaga, kelle staatus heidab varju kogu ta sotsiaalsele suhtlusele ja saadab teda pideva häbitundena, sundides teda pidevalt tegelema “mulje loomisega” – tõestamisega, et ta pole töötu omal tahtel või tubliduse puudumise tõttu.13 Niisuguse vastastikuse kontrolli tingimustes vajuvad tagaplaanile omandisuhtedki, rääkimata siis veel klassiteadlikkusest.
Seega pole imestada, et avalikkuses pööratakse töötutele rohkem tähelepanu kui töötavatele vaestele ning rõhutatakse pigem töövõtja isiklikku väärikust ja kohusetunnet kui tööandja kohustust pakkuda töötajatele väärikat palka. Ka need, kes on valinud madalapalgalise töö selleks, et pääseda töötusest, seostavad oma valikut kohusetundega ning kasutavad seda, et kujutada ennast väärikana ja töötuid vaeseid väärituna. Neid, kelle palk on üksnes pisut kõrgem töötu abirahast, ei erista töötutest seega sissetulek, vaid väärtused ja moraalsed standardid. Just see õigustab otsekui eimillegi eest aja raiskamist, mille muidu võiks pühendada näiteks perele. Töötud justkui rikuksid teatud vastastikust kokkulepet: et igaüks peab isiklike ohverduste hinnaga tooma kasu kogukonnale või ühiskonnale – ehk kaasinimestele. Nagu märgivad Linda McKee ja Colin Bell, tõrjutakse töötud ühelt poolt “avalikust sfäärist välja, ent nende tõmbumine erasfääri muutub avalikuks asjaks. Sedavõrd … kui nad saavad töötuhüvitist, muutub nende isiklik elu avaliku huvi objektiks”.14 Töötajate pühendumine oma tööeetika demonstreerimisele leiab aset keskkonnas, mida iseloomustab töötute ja madalapalgaliste tööliste, aga ka ülejäänud ühiskonna vastastikune pidev ja valvas väärikuse ja väärituse jälgimine.
Paljud etnograafilised kirjeldused postsotsialistlikest ühiskondades näitavad, kuidas vaesumine aktiveeris sotsiaalsed sidemed ja inimeste suutlikkuse oma eluga ühiselt toime tulla. Uue moraalse majanduse kujunemine sotsialismijärgsel maastikul, vanade struktuuride reorganiseerimine uuteks toetus- ja patronaažisüsteemideks ning kogukondade ühised elatusstrateegiad paistavad rasketes tingimustes olevat pigem norm kui kõrvalekalle. Vaesuse ressursid15 seisnevad koostöös, vastastikuses abis, teenuste ja toodete vahetuses; need aitavad tänu sotsiaalsetele võrgustikele hakkama saada ja lubavad säilitada teatava heaolu ka kehvadel aegadel, võimaldades elutingimusi parandada kas või seetõttu, et vastastikuse abi tulemusel lisandub vaba aega. Vaesus ühendab ja elavdab sotsiaalset läbikäimist.
Nüüdses revanšistlikus kapitalismis seevastu kahaneb üha enam töötajaskonna võime osaleda töötingimuste parandamises või sotsiaalsetes lahendustes raskete elutingimuste leevendamiseks. Isegi äärmiselt laiaulatuslik töötus ei vii tingimata “praagi vendluseni”,16 vaid põhjustab pigem kannatuste individualiseerumist ja sotsiaalse elu kuhtumist, nagu tunnistavad paljud uurimused kriisides ühiskondadest.17 Niisugustele protsessidele saab tugineda igasugusest sotsiaalsest vastutusest vaba turumajandus, mis ühelt poolt lõhub olemasolevaid kogukondi, nullides kogukonna funktsiooni raskuste leevendajana, lahenduste otsijana või vastupanu keskusena, teiselt poolt aga marginaliseerib vaesunud piirkondi tervikuna, jättes mulje, nagu ei johtuks nende allakäik mitte süsteemi eripäradest, vaid pigem teatud inimrühmade isiklikest valikutest ja mobiilsusvalmidusest (või selle puudumisest). Ja kolmandaks lubab säärane keskkond kriisi reguleerimise nimel eirata töötuks ja maksevõimetuks muutunud inimeste vajadusi ning eksproprieerida nende omandi, kui see panga silmis on lakanud kasumit tootmast.
Kapitalistliku süsteemi toimimiseks hädavajalik individualism lükkab vastutuse saavutuste ja edu eest, mis olemuselt on pea eranditult sotsiaalsed, üksikisiku õlgadele. Samal ajal lõikab töö ja töötuse põhjuste isikustamine töötu ühiskonnast ära, individualiseerib tema kannatuse ning vähendab drastiliselt ta võimalusi osaleda sotsiaalses elus. Töötute käitumuslikest reaktsioonidest – olgu selleks siis alkoholism, narkomaania, vägivald, kuritegevus – oma kannatustele, pidetule olukorrale, eraldatusele ja frustratsioonile leitakse aga kinnitust nende vääritusele.
Samalaadsed protsessid iseloomustavad ka Eesti maapiirkondi ja võimaldavad põgusalt osutada eelkirjeldatud koostegutsemisvõimetuse põhjustele. Sisuliselt leidis paari aasta jooksul pärast Eesti iseseisvumist aset kriis, millest maaelanikkond pole tänaseni väljunud. Aastail 1989–2003 langes tegelikult kogu riigi tööhõive 76%-lt 59%-le, ehk 200 000 inimese võrra, 1/6 võrra rahvastikust.18 Primaarse sektori ja eriti põllumajanduse osatähtsuse vähenemist on seostatud riigi arengu ja moderniseerumisega ehk efektiivsema lülitumisega kapitalistlikku rahamajandusse, mida Eesti majanduspoliitiline eliit taotles 1990. aastate algusest saadik. Põllumajanduslikud subsiidiumid ja kaitsetollid kaotati varakult ning tugi põllumajandusele oli minimaalne. Nii langes tööhõive põllumajanduses 25%-lt 1989. aastal 7%-le 2003. aastal, ehk 170 000 inimeselt vähem kui 40 000ni.19 Sellega seoses on töötus maapiirkondades muutunud normaalseks olukorraks ja kujunenud välja ultraliberaalne retoorika, mille mõned häälekamad sõnastajad on soovitanud maaelanikkonnal liikuda linnadesse, kus tekkisid töökohad teenindussektorisse. Enamik põllumajanduses töö kaotanutest ei ole aga viimase 15 aasta jooksul uut tööd leidnud, vaid on jäänud tööhõivest kõrvale.20
Samal ajal on aset leidnud maaelanikkonna kui terviku marginaliseerumine. Maaelanikkonna staatus oli kõrge nii esimeses vabariigis kui ka nõukogude ajal, ja seda mitte ainult majandusüksusena, vaid ka sotsiaalse kategooriana. Nii edumeelsel vabariigi-perioodi talunikul kui ka kolhoositöölisel oli rahvuslikus enesekuvandis oluline roll, kuid praegune maaelanikkond on lihtsalt marginaalne grupp, kellega arvestama ei pea ja kes üldist hüvangut eirates takistab hädavajalikke reformiprotsesse.21 Põllumajanduse allakäik ja maaelanikkonna uus, kaotaja staatus riigis, mis kuni viimase ajani võis end avalikult kuulutada edukaks ja eeskujulikuks reformiriigiks, on tõuganud kunagise iseseisvusliikumise seisukohalt nii kesksel kohal olnud maapiirkonnad arengupaaria seisundisse, kes ülejäänud riigi edule on jalgu jäänud. Sellisel staatusekaotusel ei ole varasemas ajaloos paralleeli; ühtlasi võimaldab see ebaoluliseks kuulutada töötusefenomeni – maapiirkondi aastate pikku iseloomustav töötus, mis näiteks tööealiste meeste hulgas tõusis mõnes vallas 40%-ni,22 on hõlpsasti marginaliseeritav kui tunnistus ikka veel püsivast nõukogulikust tööeetikast ja soovist toetuste peal liugu lasta.
Ehkki töötus maapiirkondades on nii ulatuslik, et peaks selle paratamatuse suhtes küsimusi tekitama ja koguni looma vastuseisu toimivale süsteemile, kogetakse töötust inimeste kõlbluse peegeldusena. Minu välitöö Lõuna-Eesti postsotsialistlikes keskuskülades näitas, kuidas 1990. aastatel toimunud muutuste tagajärjel mitmesugustele uutele positsioonidele sattunud või end sinna välja võidelnud külaelanikud üldiselt vaidlustavad ühtaegu nii teiste külaelanike uute sissetulekuallikate kui ka sissetuleku puudumise moraalsust. Teatav negatiivne egalitarism tähendab üksteise erinevate sissetulekute kahtluse alla seadmist ning nõuab samas enda sissetuleku esitamist õigustatu ja väärilisena, kui muutustest on kasu lõigatud, ning ebaõiglase ja teenimatuna, kui muutused on elutingimusi halvendanud. Inimeste sissetulekud, mis on märgatavalt mitmekesistunud ja killustunud, ei ole enam vabad moraalsetest hinnangutest. Ka töötud ise, täpselt nagu Leo Howe’ uuritud iirlased, annavad usinalt panuse üldisesse võimudiskursusesse, mille järgi töötud on oma olukorras ise süüdi. Nad rõhutavad küll iseenda väärikust ja oma olukorra teenimatust, kuid teiste puhul tõstetakse esile väidetavaid üleastumisi või küündimatust. Niisugune olukord nõuab igaühelt intensiivset ja kurnavat maineloomisstrateegiat. Marginaalse kaotajastaatuse tõrjumiseks ostetakse osamaksuga mobiile ja kantakse kallimaid riideid kui sissetulek lubaks, sageli vähem nähtavate tarbimisartiklite, näiteks toidu arvelt. Illusioonide alalhoidmise kõige rängem hind on aga vajadus teistest külaelanikest igapäevaelus kõrvale hoida, kuna lähikontaktis ja tihedamas suhtluses variseks vajalik mulje paratamatult kokku.
Jõulise ametiühinguliikumisega fordism on tänaseks asendunud neoliberaalse millenniaalkapitalismiga,23 kus allutatud grupid on muutunud täiesti võimetuks vähimalgi määral oma olukorda parandama. Nende osaks jääb vaid kõige armetum kiibitsemine raha suunas ja oletuste tegemine rahatoova maagia kohta.24 Selle võimetuse põhjuseks on see, et üldine vastastikususe printsiip25 – mille kohaselt igal ühiskonnaliikmel on teatud põhimõtteline kohustus teha teistele seda, mida nad tahaksid, et neile tehtaks – on kapitalistlike suhete kasuks ümber defineeritud. Kogukondlik vastastikusus on taandunud moraalsetele hinnangutele nende aadressil, kes selle asemel et tööjõuressursiks kujuneda, on end maksumaksja turjal liugu laskma sättinud. Solidaarsust ja ühtsust õõnestavas igapäevas ei ole enam kohta ressursside ühiskasutuse kohustusel, küll aga kohustusel käsitleda iseend (tööjõu)ressursina. Selle varju jääb ühiste ressursside erakasutuse probleem, väljendugu see siis maa põhjendamatus söötijätmises, keskkonnakahjulikus tegevuses, ühise ruumi (olgu linnaruumi või eluruumi) erakasutusse võtmises või ühiste ressurssidega börsil riskimises. Kuid see, kui allasurutud võtavad hegemoonse domineerimise sisemiselt omaks, ei vii vastastikuse toetuseni, vaid avaldub vastastikuse valvsusena. Süsteemi heaks toimimise moraalsed aspektid muutuvad nende silmis tähtsamaks süsteemi ekspluateerivatest aspektidest.
Uusvaeste elu Eesti külas näitlikustab selle nähtuse üht võimalikku avaldumisvormi, kuid osutab ka veel ühele elemendile hegemoonia kehtestumises: distantseerumine ja sotsiaalne isolatsioon ning elukeskkonna ebameeldivamaks muutumine tabab kriisist hoolimata – või just selle tõttu – ka sotsiaalse skaala ülemises servas asuvaid inimesi. Koos vastastikuste suhete lagunemisega kaob võrdsuse ja teineteisest sõltumise tunne, ning see kehtib elukeskkonna kui terviku kohta. Kui edukamatel puudub igasugune põhjus otsida hammasrataste vahele jäänute seltsi, siis see ei ole lihtsalt vabadus, vaid see leiab aset vastastikuste suhete katkemise, pideva ebamugavustunde ja valusate isiklike küsimuste õhkkonnas. Kui võtta arvesse suure osa külaelanike varasemat seotust, olgu sugulus-, sõprus- või majandiaegsete töösuhete kaudu, võib vaid oletada, kuidas täpselt on need sidemed kümmekonna aasta jooksul pärast muutuste algust mitmesugustes igapäevastes vastasseisudes lõhutud. Nii hoiavad edukamad omaette just selleks, et vältida oma edu legitiimsuse vaidlustamist. Ühtlasi kogetakse ühepoolseks muutunud suhteid, kus ühel osapoolel puudub huvi ja teisel ressurss, solvavana ning nendesse ei soovitagi astuda.
Inimsuhted tänapäeva külas toimivad õhkkonnas, mida iseloomustab üldine killustatus, vastastikune vaen ning arusaamad edu kahtlasest teenimatusest ja ebaedu ärateenitusest. Sellisena peegeldavad need kapitalismis toimunud muutusi, seda kriisi igapäevaseks muutumist, mis raudse eesriide taga jäi meile nähtamatuks.
Hoolimata lootusrikkast tulevikuvaatest, mis kuulutab paratamatut progressi ja räägib raskuste ajutisusest, on arvata, et ei normaliseeru mitte kriiside käigus löögi alla langenute majandusolukord. Ka seekord normaliseerub pigem vaesus ja töötus teatud gruppides ning tekivad mitmesugused uued viisid, kuidas vaesunuid väärikateks ja väärituteks jagada. Neoliberaalne kapitalism, mille praegune kriis äratab selle kriitikutes lootusi, on liiga edukalt lahutanud tööjõu tema inimlikust kontekstist, asendanud ühiskonna turuga ja õõnestanud sotsiaalsetest suhetest välja nende sisu – liiga edukalt, et kriisist võiks loota tõsist puhastustuld. Alles on jäänud vaid vinduv soov tõestada, et ei kuuluta nende hulka, keda pidevad kriisid ühiskonna süvakihtidesse paiskavad. Kriisi kriisi ei ole. Veel mitte.
Käesoleva artikli ilmumist on toetanud Euroopa Liidu Regionaalarengu Fond ja EV Haridusministeeriumi sihtfinantseeritud projekt SF0130033s07.
1 Vt nt M. H e r z f e l d, Anthropology. Theoretical practice in culture and society. Malden (MA); Oxford, 2000, lk 91–92.
2 B. B l u e s t o n e, B. H a r r i s o n, The deindustrialization of America. Plant closing, community abandonment and the dismantling of basic industry. New York, 1982.
3 S. G e o r g e, Another world is possible if… London, 2004, lk 131.
4 Nt E. R. W o l f, Europe and the people without history. Berkeley; Los Angeles, 1982. Omandisuhted muundusid nõukogude perioodil nii, et hiljem kapitalismi jõudes ei võimaldanud okupatsioonivastasus enam uutes suhetes omandi kaotust kapitalistile niisama hõlpsalt ära tunda. Ehk nagu ütles juba Hans Kruus 1940. aastal marksismiteemalisi loenguid andes: “Enamlased on marksismi ära sitanud.”
5 J. C o m a r o f f, J. C o m a r o f f, The madman and the migrant. Work and labour in the historical consciousness of a South African people. American Ethnologist, 1987, kd 14, nr 2, lk 191–209.
6 H. A p p l e b a u m, Introduction. Non-market cultures: Work among hunters and gatherers. Rmt-s: Work in Non-market and Transitional Societies. Ed. H. Applebaum. New York, 1984, lk 65–68.
7 A. V. T š a j a n o v, Organizatsija krestjanskogo hozjaistva. Moskva, 1925. Säärane alahõive on siiski valik, mida feodaalkoormiste olukorras, nii Venemaal kui Eestis, on keeruline mõista.
8 Nt M. S a h l i n s, Stone age economics. New York, 1972.
9 M. S a h l i n s, Stone age economics, lk 69 jj.
10 Tsit: R. T. O ’B r i e n, Unemployment and disposable workers in Philadelphia: Just how far have the bastards gone? Ethnos, 2006, kd 71, nr 2, lk 165–190
11 J. C. S c o t t, Weapons of the weak: Everyday forms of peasant resistance. New Haven, 1985.
12 L. H o w e, Being unemployed in Northern Ireland: An ethnographic study. Cambridge, 1990.
13 L. H o w e, Scrounger, worker, beggarman, cheat: The dynamics of unemployment and the politics of resistance in Belfast. The Journal of the Royal Anthropological Institute, 1998, kd 4, nr 3, lk 531–550.
14 L. M c K e e, C. B e l l, His unemployment, her problem: The domestic and marital consequences of male unemployment. Rmt-s: The experience of unemployment. Ed. S. Allen et al. Basingstoke, 1986, lk 147.
15 G. M. d e l a R o c h a, The resources of poverty: Women and survival in a Mexican City. Oxford, 1994.
16 “Fellowship of the flawed” – väljend pärineb: M. H e r z f e l d, Cultural intimacy: Social poetics in the nation-state. New York, 2005, lk 29.
17 Töötusest tabatud kogukondade siseisolatsioonile ja üksteisest distantseerumisele osutavad nt: L. M c K e e, C. B e l l, His unemployment, her problem; M. J a h o d a, P. F. L a z a r s f e l d, H. Z e i s e l, Marienthal: A sociography of an unemployed community, London, 1972.
18 M. T u v i k e n e, Vähene sidusus kui sotsiaalne oht. Rmt-s: Eesti edu hind. Eesti sotsiaalne julgeolek ja rahva turvalisus. Toim. T. Raitviir, E. Raska. Tallinn, 2005, lk 84–87.
19 R. V ö ö r m a n n, Tööturu ohud: tööhõive vähenemine ja töötuse suurenemine. Rmt-s: Eesti edu hind, lk 74–77. Võrdluses teiste endiste Nõukogude Liidu vabariikidega oli see langus rängim, 3,5 korda suurem kui languse poolest teisele kohale jäänud Kasahstanis, kus ometi Nõukogude võim oli loonud põllumajanduse seni kehva pinnase tõttu mittekasutatud maadel: Z. L e r m a n, Y. K i s l e v, A. K r i s s, D. B i t o n, Agricultural output and productivity in the former Soviet republics, 2001, lk 10. http://ideas.repec.org/p/ags/aaea01/20471.html
20 R. V ö ö r m a n n, Tööturu ohud.
21 Viitan siin lõputuna näivale haldusreformidebatile Eesti avalikus ruumis.
22 A. A n n i s t, Otsides kogukonda Lõuna-Eesti keskuskülades. Ilmumas.
23 J. C o m a r o f f, J. C o m a r o f f, Millennial capitalism. First thoughts on a Second Coming. Public Culture, 2000, kd 12, nr 2, lk 291–343.
24 Seda olukorda on nimetatud “okultistlikuks kapitalismiks”, mis suunab rahvahulki otsima müstilisi eduvõimalusi, et tõusta nende hulka, kelle elu kulgeb ühes täiesti teises reaalsuses: J. C o m a r o f f, J. C o m a r o f f, Millennial capitalism.
25 Antropoloogias üks tuntumaid käsitlusi sellest on jaotus negatiivseks, tasakaalus ja üldistatud vastastikususeks ehk retsiprooksuseks: M. S a h l i n s, Stone age economics, lk 18 jj.