Eraldusmärkideta neljamootorilise propellerlennuki rattad puudutasid otsekui kõheldes maapinda. Taevasinine Junkers hakkas rohtukasvanud lennuvälja märgistamata maandumisrajal veidralt ukerdama – piloot nägi kurja vaeva, et lennumasinat aukudest mööda juhtida.
Äriklassi, tegelikult kogu lennuki ainus reisija rebis higise maski, millel kiri “Not Tonight”, silmadelt. Samal hetkel ütles sõbralik hääl eikusagilt: “Ilusat varahommikut, Michael. Meie lennuk maandus Maarjamaa pealinnas. Välistemperatuur on pluss kaheksa kraadi Celsiuse skaalal. Kohalik aeg on neli ja kolmkümmend kaks minutit. Maarjamaa ametlik riigikeel on ladina keel, aga saab hakkama ka eesti, vene, soome ja saksa keelega.” Hetke valitses vaikus, siis mahe hääl jätkas: “Igaks juhuks meenutan sulle, Michael, et vastavalt Maarjamaa seadustele ei ole tubakas, alkohol ja muud meelemürgid siin lubatud. Keelatud ainete omajat, müüjat, ostjat või tarvitajat ootab karistus. Surmanuhtlus poomise läbi.” Valjuhääldi sahises, kostis tasane klõpsatus ja siis saabus jälle vaikus.
“Ma tulen taevast ülevalt, häid uudiseid toon teile sealt,” laulis Michael omal viisil ja libistas peopesa üle värskelt raseeritud tonsuuri. Ta krimpsutas nägu, peanahk oli hell ja kipitas – juuksur, õpipoiss, oli habemenoaga hooletult ümber käinud. “Ohjah,” ohkas mees ja kummardus kingapaelu lahti siduma. Viimane aeg oli ümber riietuda. Ta toppis teksased ja sviitri pruuni paberkotti; samasse rändasid ka tviidpintsak, nokkmüts, sokid ja maonahast kingad. Ta viskas kotti ka päikeseprillid, käekella, pitsatsõrmuse ja rahatasku, sulges pakendi personaalse kleepsuga, sirgeldas etiketile kuupäeva ja kellaaja, lisas initsiaalid ja pomises: “Nonii. Puhas.”
Lennuk ruleeris kitsa kanali põhjas. Mõlemal pool kõrgusid tahmunud paekiviseinad. Lennuki pardatulede valgel nägi Michael kümneid ja kümneid rohelisest pudeliklaasist meisterdatud robustseid riste, mis olid traadi ja mördi abil kanali püstloodis seinte külge kinnitatud. Michael teadis, et risti peeti Maarjamaal võidu ja armastuse sümboliks. Prantslasest instruktor oli Amsterdamis näidanud satelliitfotosid Maarjamaa pealinnast – hiigelsuured ladina ristid sirutusid tohutute monstrumitena üle Uue Jeruusalemma, kolmkümmend kolm roostevabast terasest risti oli rammitud endisesse Soome, uue nimega Püha Neitsi lahte.
Michael tõusis istmelt, üritas tasakaalu säilitada ja avas pagasiriiuli kaane. Ta võttis sealt korralikult kokku lapatud laiade käistega valge rüü ja tõmbas endale selga. Helevalge pidulike voltide ja volangidega ühes tükis kootud linane kostüüm ulatus maani. Kui ta end liigutas, välkusid kuldse pitsiga ääristatud alumise serva alt roosad varbad. Michael ringutas laialt, lehvitas käsi ja tõstis põlvi, siis kummardus sügavale ette ning taha. Ta oli rahul, rätsep oli oma töö korralikult teinud – kõik oli täpipealt paras.
Junkers tegi järsu pöörde ja peatus. Michael vaarus, haaras istme seljatoest ja vaatas illuminaatorist välja. Pruunis türbis surmtõsise näoga vanem mees püüdis ta pilgu ja tegi arusaamatu žesti. Igaks juhuks Michael naeratas ja noogutas. Vanamees langes põlvili ja ajas suu pärani – samal hetkel lennukimootorid seiskusid. Michael ei saanud aru, kas mees karjus või haigutas, aga see polnudki tähtis.
Michael astus lennukitrapile. Trappi kattis must kärniline kumm, see oli paljaste taldade all mõnus. Michael kissitas silmi – Ülemiste järve kohale ilmus kuusirp nagu kõver sädelev mõõk, ainult hetkeks, siis mattus taevas taas paksu pilve.
Michael tatsas töntsil sammul astmetest alla, jalad olid pikast istumisest tundetuks muutunud.
Paekivist nurgatornidega alumiiniumangaar kerkis pimedast udust. Michael pöördus üle õla vaatama. Järvelt roomasid tihedad udujoomed üle tühja maantee, tegid lennuvälja kohal paar tiiru ja laskusid, mähkides maandumisraja ja lennuki endasse. Kaks sõdurit ilmusid udust nagu tondid, haarasid vana munga nagu jahukoti endi vahele ja jooksid tagasi uttu. Siis polnud jälle kedagi ega midagi peale koidueelse pimeduse, haudvaikuse ja takjate. Nõgesepuhmad muidugi ka – Michael väristas õlgu, tal oli kõhe. “Kui päike tõuseb, läheb lõbusamaks,” rahustas ta end ja astus ettevaatlikult hiilides edasi.
Terav graniitkillustik oli paljastele jalataldadele põrgulikult valus. Michael oli ajalehest lugenud, et Maarjamaal tehakse killustikku käsitsi – graniiti purustatakse suurte vasaratega, seda pidid tegema sunnitöölistest meelsusvangid. Lääne-Euroopas oli Maarjamaast rääkimine ja kirjutamine tabu või täiesti omaette rubriigi – kurioosumid – teema. Tihti varustati artiklid, mis Maarjamaast ja selle valitsejast rääkisid, märkusega, et toimetus distantseerib end autori arusaamadest ja artikli järeldustest. Jah, Euroopa suurriikide suhtumine Läänemere-äärsesse kääbusesse – Maarjamaa piiskopiriiki – oli sama nagu omal ajal paariariik Põhja-Koreasse.
Michael oigas tasa, iga järgmine samm valmistas talle nüüd juba kirjeldamatut piina, ja mida edasi, seda hullemaks ta teekond muutus. Michael lausa möirgas, kui katkine pudelipõhi, mis siin ilmselt vabariigi ajast vedeles, ta kanna luuni lõhki lõikas.
Vererada järel, liikus ta edasi kord kikivarvul tippides, siis ühel jalal hüpeldes. Michael hingas kergendatult – udus aimas tema pilk heledatest saelaudadest kokku klopsitud ajutist kõnniteed, mis lennujaama valgustatud peaukse juurde viis. Verine jalg lirtsus hommikusest kastest libedaks muutunud laudteel, jättes heledale puidule võikad vereplekid, aga nüüd oli ta kohal.
Michael ajas pea kuklasse. Kaks viieteist meetri kõrgust õlilampi teine teisel pool peaväravat kujutasid planeet Maa esimesi inimesi – Aadamat ja Eevat. Pronkskolosside peadest väljuvad igavese tule leegid valgustasid poolkaares maalitud teksti lennujaama paekiviportaalil: “TERRA MARIANA – PRO FIDE PRO UTILITATE HOMINUM”. Pikad leegid nilpsasid fassaadi, ümberringi levis isuäratavat praadimise lõhna – tohututes lampides põles Vana Maailma parim oliiviõli, ühe Kreeka ordumeistri kingitus. Sama mehe mälestuseks lösutas ukse kõrval raske pink, vanast hiietammest ühes tükis välja voolitud. Pingi seljatoele oli kruvitud messingist silt, millel keerulises põimingus kirjatähed. Michael kummardus lähemale, pühkis käega tuhaebemeid ja luges: “Ei mulle, ei talle, ei neile ega meile, vaid ikka ja ainult Sinule.” Ta surus hambad kokku ja lonkas edasi.
Pooleldi avatud raudukse kõrval seisis laigulises mundris blond turvanaine, kilp vasakus, kirves paremas käes. Michael jäi ühele jalale seisma, lausa kangestus. Nii täiuslikku naist polnud ta varem näinud. Isegi unes ega piltide peal mitte, ja veel nii lähedalt, oo ei. Kui ta praegu käe välja sirutaks, saaks ta naise kaela vabalt puudutada. Kui õige sirutaks käe ja haaraks naisel kõrist? Või paiskaks ta pikali ja hüppaks selga?
Michael võpatas. Sellised mõtteid ei tohi pähe lasta, eriti diktatuuririikides. Ta teadis, et juba vabariigi ajal tegelesid siinsed teadlased ajuskännerite ja mõttelugejate loomisega, parem karta kui kahetseda. Sellised mõtted kuulusid rubriiki “Kuidas oma elu mõne sekundiga muuta”.
Lõpuks ometi jõudis Michael piirivalvuri paekivist ja roostes ahjuplekist meisterdatud laua juurde. Tulek lennukist siia oli võtnud terve igaviku, nii talle tundus. Ta naeratas, tõi kuuldavale sõbraliku “Ave!” ja ulatas oma Euroopa Liidu passi. Punase bareti, musta ülikonna ja valge triiksärgiga piirivalvur meenutas rähni. Särav pilk. Erakordselt pikk, sirge ja terav nina.
Rähn silmitses, pea viltu, teda pealaest jalatallani, siis hakkas viisadest kirendavat passi uurima. Ta tegi seda rõhutatult kaua, äkki küsis: “Michael? Või Miikael? Või hoopis Mihkel? Mis?”
“Kõik nimekujud on aktsepteeritud.”
“Selge see! Enamgi veel,” muigas piirivalvur ja jätkas: “Sa oled väga kõva rännumees. Muudkui reisid, mis? Eriti palju oled sa Venemaal käinud. Kas sa vene keelt räägid?”
“Muidugi! Räägin ja kirjutan vabalt, teie kõrgeausus. Ma oskan kõiki maailma keeli,” vastas Michael vene keeles.
Ametnik jätkas eesti keeles: “Kõrgeausust pole vaja lisada, ma olen tavaline riigiteenistuja.” Punase baretiga piirivalvur koputas pliiatsiotsaga roostetanud plekitahvlile, tuues kuuldavale valju tärina.
“Rähn mis rähn,” muigas Michael juba teab mitmendat korda.
Piirivalvur uuris pliiatsit, siis jätkas samal meeldival baritonil ja vaevumärgatavalt sõnu venitades: “Nonii, Mihkel, miks sa meie Pühale Maarjamaale tulid? Jutusta! Aga mitte pikalt, ühest põhjusest piisab.”
“Püha linn. Uus Jeruusalemm.”
“Hea põhjus. Eeskujulik. Mihkel, sa oled tark mees, oskad nimetada loogilise ja auväärse põhjuse.” Rähn noogutas tunnustavalt oma sõnade kinnituseks.
Michael teadis, et ta peab intervjuu ajal rahulikuks jääma. Ka teadis ta, et küsitagu ükskõik mida – ametnikul, kelle valvata on riigipiir, on alati õigus.
Rähn jätkas: “Kus sa peatud? Teeliste kirikus? Millises? Meil on neid palju. Püha Birgitta hotellis? Kuningas Taaveti võõrastemajas? Tuttavate või sugulaste juures?”
“Sõbra tuttava juures.”
“Kes su sõber on? Kuidas on sinu sõbra tuttava nimi? Mis on sinu sõbra tuttava ema eesnimi ja perekonnanimi? Kus ta elab?”
“Ta elab Uuel Õlimäel… Härra, liiga palju küsimusi korraga, mida te veel teada tahtsite? Kelle ema nime? Minu ema?”
“Siin on paber, pane kõik kirja. Sõbra kodune aadress ja töökoha aadress. Täpne amet. Kõik tuleb kirja panna. Kirjelda sõbra nägu ja tavapärast riietust. Detaile. Kas tal on suuri sünnimärke? Arme? Märgatavaid füüsilisi vigastusi? Mis on sõbra ema neiupõlvenimi? Hakka pihta!”
Michael võttis paberilehe, liigutas seda lehvikuna näo ees ja vaatas otsivalt ringi: “Kas teil siin kirjutuspulti polegi?”
Rähn lasi kuuldavale pika pliiatsitärina, koputas lõpetuseks kolm korda lühidalt ja käratas: “Mil määral?” Plekk kumises.
Michaelile tundus, et ametnik pöördus kellegi teise poole, ent igaks juhuks siiski küsis: “Vabandage? Kas te räägite minuga?”
Rähn vaatas nüüd esimest korda Michaelile sügavalt esmalt ühte, siis teise silma, pidas pausi ja küsis iga sõna rõhutades: “Kui palju meie Uus Jeruusalemm sind huvitab?”
“Mind huvitab kõik, absoluutselt kõik!” Michael otsis sõnu.
Rähn tegi parema käega järsu liigutuse ja tõi kuuldavale lühikese tärina, mille peale kaks sõdurit lähemale astusid. Michaelist paari meetri kaugusel sõdurid seisatasid ja jäid teda üksisilmi põrnitsema.
Süsimustad tuhmid kiivrid, sama värvi mundripluusid ja püksid. Koeranahast saapad, paksude taldade ja rautatud ninadega. Michael kujutas ette, mis tema näost järele jääb, kui see mingil põhjusel selle saapaga kokku peaks puutuma. Poisid olid hambuni relvis: armeepüstolid Jericho, püstolkuulipilduja Uzi, automaat Galil, kumminui, taskulamp ja messingist vile. Vile suurust arvestades võis seda vabalt ka sireeniks nimetada. Michael tundis maailma tuntumate relvatehaste toodangut, eriti muidugi käsirelvi, kaks aastat tagasi oli ta olnud ühe kuningliku hukkamiskomando relvainstruktor ja komandör. (Ah et millises kuningriigis? Seda ma, hea lugeja, täpsustada ei saa. See on riigisaladus, mis avalikustatakse seitsmekümne viie aasta möödudes).
Rähn valis vanamoelisel kettaga lauatelefonil ainult ühe numbri, ilmselt number üheksa, võimalik ka, et nulli, igatahes ketas liikus kaua. Viimaks aeglane kõrin lõppes. Rähn köhatas kurgu puhtaks, tõstis toru kõrva juurde, aga ei öelnud sõnakestki.
Lohakalt laotud telliskivimüüris avanes maskeeritud uks. Michael üllatus, maaling ja faktuur olid meisterlikud. Pimedast ukseavast ilmus värskeltõmmeldud põsearmiga nunn, võttis Michaeli passi enda kätte ja hakkas aeglaselt lehti sirvima.
Nunn küsis sõbralikult: “Kas te reisite üksi?”
“Jaa.”
Nunn heitis kiire pilgu Rähnile, sobras oma mapis, võttis sealt helesinise ümbriku ja heitis silmanurgast uuesti pilgu Rähni suunas, kes, selg nende poole, mingit dokumenti uuris. Michael vaatas selja taha. Sõdurid, kes alles hetk tagasi iga tema liigutust jälgisid, olid nagu maa alla vajunud.
Nunn asetas ümbriku passi vahele ning ulatas Michaelile. Siis naeratas, vidutas vasakut silma ja viipas. Lühike viibe tähendas, et Michael tohib Maarjamaale siseneda.
…
Michael seisis, jalad harkis, varahommikusel inimtühjal platsil lennujaama ees. Tuul tõusis ja puhus ta valge inglikostüümi plagisema.
Liivakarva presentfurgooniga veoauto lähenes aeglaselt. Lahtine koormariie laperdas tuules nagu rebenenud puri. Raske auto liikus vaevaliselt porisel väljal, juht vahetas raginal käiku, masin hüppas edasi, siis õõtsus august auku nagu laev lainetel. Viimaks peatus roostetanud masin täpselt Michaeli kõrval.
Juhipoolse ukse pika mõraga aknaklaas kukkus poolenisti alla. Michael tõmbus vaistlikult sammu tagasi, siis astus astmelauale ja uuris kabiini hämarat sisemust. Ta vaatas tõtt tedretähnilise poisiga.
Poiss vaikis.
“Kas linna saaks?”
Poiss noogutas ja ütles täiskasvanulikult: “Saab! Hüppa aga peale, vend!”
Michael rebis ukse lahti, räntsatas end istmele, haaras poisi tedretähnidega kaetud käest ja hakkas endalegi üllatuseks parinal rääkima: “Vend? Kas me oleme vennad? Jajah, muidugi! Aga te ju olete ikka takso ka, eks ole? Ja viite mind linna? Olete ju takso? Te ju ei peta mind?”
Poiss naeris: “Ei, mina ei ole takso, ei-ei, mina olen hoopis sinu vend Rein! Kõik inimesed on vennad! Vennad ja õed! Sõit maksab kolmsada taalrit.”
“Mul pole Maarjamaa taalreid, mitte ühtki krossi pole teie maa raha. Palju see dollarites teeb? Ameerika dollarites?”
Poiss sulges silmad, ümises endamisi, nipsutas sõrmi ja teatas: “Kaheksasada kakskümmend seitse dollarit! Tead, ma teen sulle vennahinna! Kaheksasada kakskümmend dollarit. Oleme kokku leppinud? See on parim hind linnas.”
Michael noogutas tänulikult, tõstis pöidla kokkuleppe kinnituseks ja toetas pea auklikuks kulunud kunstnahast peatoele. Viimane, mida ta nägi, oli tuhmides värvides pisike kleeppilt kabiinilaes.
Michael hakkas just aru saama, mida ümmargusel pildikesel kujutatud oli, kui poiss teda juba teab mitmendat korda raputas. Ta kuulis nutust häält: “Kas sa saad üldse aru, mida ma räägin? Kuhu sa minna tahad? Kuhu ma su viin?”
Michael liigutas kätt poisi näo ees ja pomises: “Ma olen mitu ööpäeva magamata”, ja langes siis uuesti teadvusetusse.
Poiss raputas teda nüüd kogu jõudu kokku võttes ja kisendas: “Ärka üles! Tõuse üles! Tõuse ometi üles!”
Michael näitas paberitükki, poiss heitis umbuskliku pilgu aadressile, siis ütles aupaklikult: “Sa lendad kõrgelt. Püha isa Agafon on siin linnas väga tuntud inimene… Taevas Uue Jeruusalemma kohal kubiseb inglitest, üks neist on isa Agafon.”
“Mida see siis tähendab? Ega ometi…”
“Jah, just seda see tähendabki, ma ei tahtnud sulle otse ütelda, aga jah, püha isa on surnud.” Poiss nuuksatas: “Maha jättis meid, väärituid, isa Agafon. Tegi meid veel õnnetumaks, kui me enne olime.” Tõi kuuldavale haleda niutsatuse, pühkis käisega üle silmade ja inises läbi pisarate: “Meie elu läheb edasi, viin sind isa Agafoni majja, võti on uksemati all. Jäta meelde! Võti on uksemati all!”
Auto rühkis mööda serpentiinteed vaevaliselt järskude nõlvadega mäkke. Michael teadis, et see oli endine linnamägi ehk Toompea, mida maailm nüüd Uue Õlimäe nime all tundis.
Tema ees rullusid lahti Uue Õlimäe vaated. Ta silmitses Suure Balti mošee tohutut kuplit, mõõtis silmadega Püha Olavi torni säravat kullatist ja vilistas helevalgest Carrara marmorist triumfikaart nähes. Marmor kiiskas nii, et silmadel hakkas valus. Michael teadis, et triumfikaar ehitati maarjamaalaste kohustuslikest annetustest ja see sümboliseeris Püha Maarjamaa võitu uskmatute üle. Sealsamas kõrval troonis tohutu mustast marmorist nelja kuldse nurgatorniga Mangi katedraal ja tellingutes Uus Tempel – maailma suurim sünagoog, mille kavandatavad mõõtmed olid nii grandioossed, et see pidi paistma ka kosmosesse. Michael sulges silmad.
Furgoonauto peatus telliskividest ja savist ilma ühegi aknata vormitu hurtsiku ees. Vihmast ja tuulest pleekinud vineertahvel varjas ainult osaliselt sissepääsu, mis rohkem koopasuule kui uksele sarnanes. Vineertahvlit toestas kõverast torust varrega narmendav lumelabidas. Murenenud betoontrepp. Mädanev õlgkatus. Erkroheliste lehtedega kunstpalm ühe kõrvaga alumiiniumpotis, selle kõrval väike punane laste kastekann ja vana autokumm. Mõlkis mangomahlapurk ja ilma osutiteta seinakell. Sületäis ümmargusi lepahalge, jääkirka ja helesinine kilekott roosa väetisega. Aga uksematist polnud jälgegi.
Michael andis poisile kaheksa rullikeeratud sajadollarist ja lõi autoukse pauguga kinni. “Löö uuesti, viruta kõvemini!” hüüdis poiss, lükkas pruuni teravatipulise kapuutsi peast, osutas räpase sõrmega laitmatult raseeritud tonsuurile, hüüdis midagi segast, näitas keelt, siis naeris kurjalt ja läinud ta oligi.
Michael astus ettevaatlikult trepile, betoon ragises. Ta tõstis vineertahvli ukse eest ja ootas, et silmad pimedusega harjuksid.
Savipõrand. Jäme raiepakk ja taburet, mida ilmselt lauana kasutati. Kolme jalaga malmpada kustunud koldel, kaks fajansstaldrikut ja pruun savikauss. Puulusikas. Vanaaegse kõhuka pudeli kaelas küünlajupp, tuleraud ja tael kenasti kõrval. Tumedast puust karp halli soolaga. Poolik pudel keefiri ja puust palvehelmed. Kõik.
…
Michael istus täksitud raiepakul ja laskis leiba luusse.
Sahvrist konksu otsast oli ta leidnud suitsusingi ja nartsu seest käntsaka juustu. Laealune oli täis kuivatatud ratasleibu. Kõige pimedamas nurgas oli ta avastanud laastukorvi kuivatatud murakatega.
Michael avas sinise ümbriku, mille vana nunn talle lennujaamas pihku poetas. Ümbrikust kukkusid välja tihedalt täis kirjutatud maisipaberid. Ta nägi sadu nimesid, tuttavaid ja tundmatuid, nimekiri oli kahekümne kuuel paberilehel. Michael kordas ees- ja perekonnanimesid. Küünal valgustas tema pinevil nägu.
Äkki hakkas kostma karjeid ja vihast prõmmimist, samas löödi vineertahvel raksatusega pooleks ja uksest rüseles sisse neli või viis meest, Michael nägi ka naiste musti ja tumesiniseid pearätte, isegi üks kullaga tikitud atlasstanu välgatas meeste paksust vildist künnikaabude vahel.
Michael tõusis, sirutas põleva küünla rabeleva inimpuntra poole ja ütles: “Ärge kartke. Mul on teile häid sõnumeid.” Michael osutas sõrmega esimesele mehele, punetava näoga hiiglasele, kes esimesena uksest sisse rüseles: “Võtame näiteks sinu, Nurmoja Aap. Aus Aap, ma nägin eile sinu naist.”
“Minu naist? Kes sa selline oled?” kähistas Aap ja rebis pussi tupest. Lühikese ja laia teraga inetu nuga välkus Michaeli kõrisõlmele ohtlikult lähedal.
Michael jäi rahulikuks, kohendas oma pika valge rüü volte ja teatas: “Aap, ma olin eile sinu naisega mitu tundi koos. Me…”
Aap tõi kuuldavale lühikese vihase sisina, siis läkastas: “Kurat! Minu naine on surnud. Surnud! Juba kaks aastat!”
“Vale! Sinu naine elab igavesti, ta on nüüd taevas. Aus ja hea Aap, ma olen sõnumitooja. Saad aru? Ma tulen taevast.” Michael osutas sõrmega atlasstanu kandva proua suunas: “Ja sina oled ju hea ja lahke Jagavere Hilda. Ma näen iga päev sinu meest, räägin temaga tihti, vahel mängime ka malet või kabet. Alfred on heas vormis, et sa teaksid.”
Kõik olid vait. Isegi Aap taltus, torkas pussi tagasi tuppe ja vahtis valges rüüs sõnumitoojat. Tema suu jäigi lahti ja silmad olid pärani.
Michael sõrmitses pabereid ja jätkas: “Nii. Armas rahvas, me ei mahu siia ära… Tulge, istume aias nagu üks suur ja sõbralik pere! Me ju oleme perekond, on mul õigus?”
Kõik mõmisesid nõusolevalt, ainult Jagavere Hilda läks ülemeelikuks ja luikas: “On! Nii on! Just nii on!”
Michael naeratas, vaatas kõigile rõõmsalt silma, osutas sõrmega ja rääkis igaühele, mida selle või teise lähedane, sugulane või tuttav taevas teeb, mõtleb või loodab. Ta lõpetas sõnadega: “Jah, ka taevas on häid ja paremaid aegu. Tõesti, tõesti ma ütlen teile, te saate nende igavest elujärge parandada. Te saate seda paremaks muuta! Teie, hea Leen, ärge nutke oma tütrekese pärast! Ärge tehke seda, te peate teadma, et kui te nutate, siis nemad seal taevas upuvad, te ju ei taha, et Riina ära upub? Riina on ju nii armas laps, nii soe ja armas tüdruk.”
Leen Herman vaatas häbenedes ringi, nuuskas nina tühjaks, pühkis silmad kuivaks ja noogutas kiiresti pead. Michael patsutas naist põsele: “Tubli, Leen, te olete aus ja julge ema! Maarjamaa uhkus!”
Rahvahulk pomises tunnustavalt.
Michael võttis sinise ümbriku, näitas seda ja teatas: “Siin on kõik kirjas. Ma märkisin üles, tegin nimekirja soovidest, mida teie lähedased palusid. Kui te nendest hoolite, siis täidate nende soovid. Mina olen vahendaja. Mina olen taevaskäija. Ma hoiatasin ülemisi inimesi, et raskeid asju ma kaasa vedada ei jaksa. Üks kümnekilone kohver on maksimaalne kogus, mis ma saan ühes võtta. Sellepärast ongi tark kõike sularahas, kullas või kalliskivides arveldada.”
…
Hämardus. Päike hakkas Uue Õlimäe taha vajuma. Püha Olavi kullast tornikukk sädeles, see oli viimne valgus, siis vajus linn pimedusse.
Michael seisis mõranenud trepil. Tema ees kaardus hardalt vaikiv mitmesajapealine rahvasumm. Inimesi tuli järjest juurde. Mehed ja naised, noored ja vanad. Kehvikud ja keskmikud, rikkad ja rikkamad, sekka ülikuid ja väga kõrgeid võimukandjaid. Valitses pühalik vaikus, isegi lapsed ei virisenud ega nutnud, kilkamisest või jooksmisest rääkimata – rahvas ootas väärikalt. Viimaks pilved hajusid ja kuu kallas isa Agafoni aia valgust täis.
“Nonii,” naeris Michael, osutas kuu suunas ja hüüdis üle rahvasumma: “Isa süütas lambi, et me saaksime selle valgel rahulikult edasi minna!”
Kui Michael hüüdis surnu nime, astusid sugulased, omaksed või tuttavad lähemale.
Liiguti rahulikult ja väärikalt, keegi ei trüginud, igaüks ootas kannatlikult oma järjekorda, sest see helendavas rüüs mees, kes end peaingel Miikaeliks nimetas, oli öelnud lihtsalt ja selgelt: “Ma tulen taevast ülevalt, häid sõnumeid toon teile sealt.”
Michael hakkas väsima, ta hääl kähises ja käed värisesid. Ta tõstis nimekirja silmadele lähemale, veeris huuli liigutades nime ja hüüdis: “Tähelepanu! Nimetan järgmise nime! Agnes Hildegard von Kerstenwald. Paruness. Kas siin on tema lähedasi? Omakseid? Sugulasi? Tuttavaid?”
Rahvas vaikis.
“Ei ole kedagi?”
Haudvaikus. Ainult üks titt kääksatas.
Michael võttis järgmise pabeririba, tõstis silme ette ja hüüdis: “Tähelepanu! Nimetan järgmise nime! Helju Puusmaa! Kas siin…”
Tuttav bariton kajas üle vaikiva inimmere: “Ma olen siin! Siin!” Inimesed liikusid kahele poole ja moodustasid spaleeri. Rähn tuhises kiirel sammul Michaeli ette ja teatas: “Helju Puusmaa on minu ema, see on tõesti tõsi, teie taevalik hiilgus.”
Michael muigas: “Taevalik hiilgus on liiast.” Ta tõusis ja embas Rähni. Embas nii, et viimase rinnakorv pikalt krigises ja viimaks lühidalt praksatas. Rähn aietas. Michael köhatas ja ütles: “Mul on au teatada, et teie auväärt emaga ma olen väga pikalt rääkinud. Filosofeerinud elust, surmast, igavesest elust ja…”
Rähni nägu lõi särama: “Nii hea teada! Tohib, ma jutustan, mida ma…”
Michael tõstis käe: “Ei. Vabandan, ma väga vabandan, kõrgeauline, aga meil on vähe aega. Te vaadake, inimesed ootavad! Näete ju, kui palju neid on. Kas te tõesti olete nii hoolimatu?”
Rähn punastas ja langetas pea.
“Teie aus ema,” Michael heitis pilgu paberile, siis võttis Rähnil lõuast, tõstis ta pea ja ütles talle silma vaadates: “Teie aus ema palub, et te saadaksite talle selle hõbedast tordilabida, mis kolleegid temale seitsmekümnenda juubeli puhul kinkisid. Teie armas ema Helju ei saa ilma selle tordilabidata rahus olla ega igavesti elada. Mu süda valutab. Need on tema sõnad. Kas te tahate, et teie ema süda valutab?”
Rähn näris huuli ja noogutas mitu korda kiiresti: “Täpselt! Just täpselt tema moodi! Ma näen, aus Michael, te ei valeta!”
Michael tõstis käe: “Moment! Mul on veel üks nimekiri. Teie armas ema Helju tahab ka kolm kilo kartuleid, sordi nimi peab olema Ando ja kartulid olgu keedetud. Ja liiter hapukoort. Ja pool kilo doktorivorsti. Kimp rohelist sibulat ja üks purk, teie auväärne ema rõhutab, et klaaspurk rohelisi konserveeritud herneid. Nüüd on kõik!”
Rähn pani punkti, klõpsutas pastapliiatsit ja sulges märkmiku, ent Michael tõstis käe ja hüüdis: “Stopp! Vara veel punkti panna, vara veel! Ma vabandan, et ma kohe ei märganud, ma tõesti vabandan, aga proua Puusmaa palub ka sada viiskümmend eurot sularaha. Väikestes kupüürides, on ta siia lisanud. Vaadake, kui te ei usu. Lugege. Tähelepanu! Väikestes kupüürides. See ju on teie ema käekiri? On mul õigus? Näete?”
Rähn kummardus sügavale ette, lähendas näo paberile, siis noogutas. “Täpselt nii. Teil on õigus. Raha ma saan kohe maksta, tordilabidat on vaja otsida. See peaks olema vanaema puhvetis, aga kindel ma selles muidugi pole.”
Rähn koukis sügavalt põuetaskust karusnahkse portmonee, avas selle ja luges Michaelile kakskümmend viieeurost pangatähte peo peale. “Kas ma tohin ülejäänud summa taalrites ja krossides maksta? Mul pole nii palju eurosid kaasas…”
Michael noogutas armulikult, peitis raharulli ja mündid inglirüü salataskusse ning uuris: “Kas te soovite auväärsele Heljule midagi edasi ütelda? Või kirjutada? Parem oleks kirjutada, on kindlam, et täpselt sama sõnastus säilib. Täpsus eelkõige, range täpsus ja autentsus! Alles siis tulevad need muud asjad.” Michael vaatas, pea viltu, Rähni, siis küsis: “Kuidas te siis otsustate? Suuliselt või dokumenteerite kirjalikult?”
Rähn sosistas: “Koostan dokumendi. Ma kirjutan talle. Ühe südamliku ja helge kirja. Mul on talle väga palju rääkida.”
“Te olete hea poeg.” Michael tõstis käed ja hüüdis: “Tähelepanu! Nimetan järgmise nime! Arseni Kotik!” … “Tähelepanu!” … “Milla von Rüdiger!” … “Hellen Melts!”
…
Ja veel seitsesada nelikümmend nime. Ja veel viiskümmend nime, siis veel üks.
Michaeli pea huugas, viimased inimesed kõikusid ja värelesid viirastustena tema ees. Alguses lakkamatuna tundunud inimvool sai ühel hetkel otsa. Lõppes. Või tuleb veel keegi? Kas tõesti viimne? Jah. Viimane.
Michael vaatas ümberringi. Kuuvalguses aed. Inimtühi aed. Erkroheliste lehtedega plastmassist palm, väike leekpunane laste kastekann.
Michael sosistas pimedasse aeda: “On siin keegi?”
Mitu häält vastas: “Ei.”
Michael võttis punase kastekannu ja sosistas pidulikult: “Valage välja kõige paremad allikaveed. Me hakkame pidu pidama!” Keegi naeris. Michael tundis seda häält – see oli ju see blond iludus lennujaamast. Naine hüüdis: “Achilleus!“
Michael ei teinud kuulmagi, hoopis läks ja istus trepile, toetas selja vastu vetruvat vineeri, sirutas jalad välja ja sulges silmad.
Ja ta nägi, et siinsamas aias, paar sammu temast, seisis koorimata kuuselattidest meisterdatud redel, mille ots ulatus taevasse. Ja siis nägi ta ingleid, kes astusid seda redelit mööda üles ja alla. Ikka üles ja alla. Michaelile meeldis see, mida ta nägi. Ta tõusis, läks redeli juurde ja hakkas ronima.
Esimesed kilomeetrid olid rasked, väga vaevalised. Edasi läks lahedamaks. Ainult alla ei tahtnud ta vaadata. Aga seda polnud vajagi. Ja keegi ei käskinud ka. Õnneks.
Lisa kommentaar