„Paljud inimesed arvavad, et jalgpall on elu ja surma küsimus. Mulle ei meeldi selline suhtumine. Ma võin neile kinnitada, et asi on palju tõsisem,“ ütles legendaarne šotlasest treener William Shankly ühed vutiajaloo tsiteerituimad sõnad. Arvestades, millise religioosse veendumusega miljonid iidolitele kaasa elavad, ei tundugi need üksnes kirjandusliku liialdusena.
Kui võidujoovastuses Prantsusmaa koondis 15. juunil Moskva Lužniki staadionil 78 000 sealse pealtvaataja ja hinnanguliselt umbes miljardi televiisorite ette naelutatud silmapaari ees maailmameistristaatust tähistavaid kuldmedaleid vastu võtma tõttas, kujunes toimuvast justkui stseen mõnest satiirilise briti komöödiasarja „The Thick of It“ osast.
Turniiri korraldajamaa kõige olulisem mees president Vladimir Putin seisis medaliste oodates kõrvuti kordades liberaalsema maailmavaatega kolleegidega Prantsusmaalt ja Horvaatiast, Emmanuel Macroni ja Kolinda Grabar-Kitarovićiga, kui ühtäkki avanesid taevaluugid ning riigipead jäid paduvihma kätte. Keset hetkelist kaost leiti lõpuks vihmavari üksnes Putinile, ehkki ta läbimärjad kolleegid embasid mõlema poole mängijaid hulga joviaalsemalt ja rõõmsamalt. Seda kõike vaatas mõne meetri kauguselt trobikond Aerofloti stjuardesside rõivastes piltilusaid neidiseid, kelle ametileping vaevalt midagi muud kui laia naeratust näol kanda lubas. Vihmavarje ei olnud keegi neile muidugi arvestanud.
Küllap valdasid Putinit tol õhtul vaatamata troopilist mõõtu vihmavalingu käest pääsemisele võrdlemisi vastakad tunded. Toimunu kuulutas lõppenuks kuu aega väldanud jalgpalli maailmameistrivõistlused, mida ühtede arvates poleks ülepea tohtinud Venemaal korraldada ning mida teised nimetasid üheks viimaste aastakümnete põnevaimaks suurturniiriks. Kremli avalike suhete suurim triumf oli aga saanud võidukasse lõpusirgesse oota-matu jõnksu.
Seisuga 4:2 lõppenud finaal sisaldas nimelt pea kõike, mida ühelt pingeliselt vutikohtumiselt oodata võiks – väravaid, kauneid sööte, kaartideni viinud võitlusolukordi, vaieldavat vilet, dramaatilisi vigu, suurepäraseid individuaalseid sooritusi ning pingelist heitlust algusest lõpuni. Polariseerivaimaks hetkeks kujunes aga 52. minut, mil platsile tormas neli kutsumata võõrast.
Kui esmapilgul näis tegemist olevat kõige tavalisema eneseekspositsiooniga – pea iga suurvõistluse, teleürituse ja Eurovisioni ajal sööstab lavalaudadele mõni kahe-sekundi-kuulsuse otsija –, siis Moskvas toimunu osutus millekski hoopis läbimõeldumaks, poliitilisemaks ja moraalselt komplekssemaks. Tegemist polnud kellegi muu kui skandaalse Pussy Rioti, sageli punkbändina tutvustatava, kuid end laiemalt kunstipõhise ühiskondliku aktivismi kaudu identifitseeriva protestigrupi liikmetega.
Paljud jalgpallifännid olid marus – kuidas nad julgesid väikese Horvaatia mängurütmi segada just hetkel, mil nood olid kaotusseisust mängu enda kontrolli alla saamas. Teiselt poolt kõlas vastu – oot-oot, kas sportlaste õigus segamatult võistelda on olulisem kui miljoneid inimesi puudutavad poliitilised ning inimõiguste-alased probleemid? Seda kõike pärast maailma vutikatuse FIFA mitmenädalast väheveenvat korrutamist, et poliitika ja sport tuleks lahus hoida.
Kuivõrd neid sõnu tegelikkuses ellu viia õnnestub, näitab muidugi FIFA enda vastuoluline renomee. Juba ainuüksi maailmameistrivõistluste korraldamisõiguse jagamine on pikk, kaelamurdev ja liikmete käsi väänav poliitiline protsess, mille nimel teevad lobi peaministrid ja säutsuvad presidendid. Mõjuvõimuga kauplemise, onupojapoliitika ja kõiksugu korruptsiooni anatoomia nõuaks eraldi mahukat käsitlust, lõplike valikute vastuolulisus on aga niigi jõudnud kaugele väljapoole spordimeedia piire.
Sõnades on FIFA missioon muidugi õilis – massidesse viidud mängu kaudu inimesi, kogukondi ja rahvusi ühendada, aidata kaasa ühiskondade arengule, pakkuda läbi jalgpalli miljonitele väljundit ning luua seeläbi kogu maailmale paremat tulevikku.
Ehkki ennatlik oleks seda kõike hämaks nimetama tõtata, on FIFA-l tulnud sammuda ühest skandaalist teise. Turniiri korraldamise usaldamine Putini kleptokraatliku režiimi kätte pole tingimata isegi suurim neist, ulatuslik korruptsioon viis alles üsna hiljaaegu, 2015. aastal, ametist pikaaegse ja vähemalt Euroopas laialt vihatud presidendi Sepp Blatteri ning rea organisatsiooni juhtimisega tegelenud tippametnikke. Puhtalt ei pääsenud ka väidetavalt altkäemakse jaganud Saksamaa, kelle 2006. aasta turniiri oli seni sageli toodud korralduslikuks eeskujuks.
2022. aasta maailmameistrivõistlused toimuvad aga vähem kui kolmemiljonilise elanikkonnaga naftamonarhias Qataris. Seda talvisel ajal, et vältida sealseid üle 40-kraadiseid kuumusi, ning olukorras, kus inimõiguste organisatsioonid on viidanud näiteks hiidstaadione ehitavate tööliste olematutele õigustele ning ebainimlikule kohtlemisele, kuni rohkete surmajuhtumiteni välja. Ahjaa, Qatari põhiseadus põhineb šariaadil, näiteks kividega surnuks loopimine on seal mõningatel juhtudel täiesti õiguspärane nähtus.
Üks riik, üks rahvas, üks suurturniir
Suurturniiride korraldamine on muidugi läbi lähiajaloo olnud autokraatlike režiimide kinnisideeks ja eneselegitimeerimise vahendiks, ning jalgpall pole siin sugugi ainus pantvang. Legendaarne mustanahaline supertalent Jesse Owens võitis 1936. aasta olümpiamängudel neli kuldmedalit ei kusagil mujal kui Berliinis, aaria rassi üleolekust unistava Adolf Hitleri ees. Hiljutisematest näidetest toimus 2008. aasta olümpia samuti spordi kaudu oma teed maailma suurte sekka otsivas ja kõike muud kui demokraatlikus või inimõigusi pjedestaalile tõstvas Hiina Rahvavabariigis.
Ka tänavuse jalgpalli MM-i Venemaal korraldamine oli pelgalt kurioosne fakti tõttu, et vaid kolm päeva pärast 2014. aasta Sotši taliolümpiat oli alanud Krimmi annekteerimine ning selle tuules sissetung Ida-Ukraina aladele. Samuti järgnesid hämmastavad paljastused riiklikust dopingusüsteemist – mullu Oscari võitnud dokumentaalfilm „Ikaros“ räägib põhjalikult lahti, kuidas teste küünilisel kombel ja sisuliselt igapäevaselt võltsiti. Juba 2008. aastal oli Putin kasutanud olümpiamängudele koondunud tähelepanu Gruusiasse tungimiseks.
Lisaks poliitilisele intriigile avab suurturniiride korraldamine võimaluse tohutuks riigisiseseks korruptsiooniks. Enamasti tuleb üpris lühikese ajaga ehitada valmis suur hulk staadione ning muud toetavat taristut. Kõiksugu ehituslepingute abil saab seega jaotada laiali sadade miljonite väärtuses maksumaksja raha. Pikemas perspektiivis läbimõtlemata ehituste muutumine kummituslikeks tondilossideks on tabanud nii Pekingit kui ka eelmiste MM-ide korraldajaid Lõuna-Aafrika Vabariiki ja Brasiiliat. Mitmetel juhtudel on need ehitused aga tinginud suurte rahvahulkade jõulist ümberasustamist.
Jalgpalli juurde naastes, 1934. aasta maailmameistrivõistlused peeti Benito Mussolini valvsa pilgu all Itaalias – koduvõistkond muuseas ka võidutses –, 1978. aasta turniir aga pisut varem sõjaväelise riigipöörde läbi teinud Argentinas, lõppedes taas väljakuperemeeste kuldmedalitega. Venemaal tänavu samavõrd kõrget lendu korrata ei õnnestunud, ent tulemuse üle nurisema ka keegi ei tõtanud – turniiri üheks nõrgimaks peetud koondis jäi üsna napilt pidama veerandfinaalis.
Nii FIFA kui ka Rahvusvaheline Olümpiakomitee kiirustaks ilmselt oma otsuste kaitsele juba üksnes mõttekäiguga, et niivõrd rahvusvahelise suurürituse mõju on iseenesest piire avav, demokratiseeriv ja rajab teed uutele arenguvõimalustele. Säärast mõju mõõta on muidugi ülimalt keeruline, nagu laiemate ühiskondlike protsesside puhul ikka, erilist rikkust ega vabadust pole aga veel ühegi muidu puudust kannatava riigi õuele suurturniiri tuules jõudnud – näiteks 2014. aasta mängud korraldanud Brasiilias oli pigem paljude jaoks tegemist viimase tilgaga kannatustekarikas.
Vutihullus Lõuna-Ameerikas on nimelt üsna tavaline, et kandideerivad poliitikud peavad muuhulgas valima võistkonna, keda toetada, või olema muudmoodi jalgpalliga sina peal. Brasiilia endine president Dilma Rousseff lootis sarnaselt Putiniga turniirist suurt PR-triumfi, jalgpalli naasmist enim tiitleid võitnud koondise koju, jogo bonito ehk ilusa mängu sünnimaale. Kõik läks teisiti. Turniiri eel tabasid maad rohked protestid, vutihullud brasiillased pöördusid välismaailma jahmatuseks MM-i vastu, esindusstaadioni lapiti kokku veel sõna otseses mõttes avamängu eelõhtul. Turniir rebis nähtavale riigis laiutava vaesuse, varalise lõhestumise ning paiguti arutu vahendite paigutamise. Kõige krooniks pudenes kodukoondis, mis nende hädade looritamiseks vajas tiitlit kui õhku, konkurentsist poolfinaalis hävitava 1:7 kaotusega Saksamaale. Tänaseks on Rousseff ametist tagandatud ning võimul Brasiilia oma Donald Trump, vulgaarne ja paremäärmuslike vaadetega Jair Bolsonaro, keda muide toetasid ka mitmed Brasiilia endised ja praegused vutistaarid nagu Ronaldinho, Kaká, Cafu, Rivaldo ja Lucas Moura.
Venemaa puhul pole küsimus muidugi võimu vahetumises, vaid põlistamises ning mainekujundamises muu maailma silmis. Põnev oli seejuures vaadata riigi esindajate suhet väljakutel toimuvaga. Avamängu Venemaa ja Saudi-Araabia vahel tituleeriti korduvalt MM-i kõige inimõigustevaesemaks ja naftadollarite-
rohkemaks kohtumiseks – Putin ja saudide kroonprints Mohammad bin Salman ei lasknud end sellest muidugi suurt häirida ning elasid mängule VIP-loožis rõõmsalt kaasa. Järgmistel mängudel istus aga Kremli esindajana tribüünil peaminister Dmitri Medvedev. Vaatamata avamängu ootamatule 5:0 võidule polnud arvatavasti tegemist üksnes töökalendri tihedusest tuleneva pragmaatilise, vaid ka riske maandava sümboolse otsusega. Putiniga seostatakse ennekõike jõudu, kontrolli ja kõikealistavust, seost vutikoondise potentsiaalse lagunemisega platsil võimulolijad ei soovinuks.
Piisas siiski ka avamängu ja finaali ajal kohal olemisest, sest MM-i suurimaks võitjaks ei kuulutatud lõpuks üsna üksmeelselt mitte kuldmedalisti Prantsusmaad ega isegi mitte suurüllatajana hõbedale tulnud Horvaatiat, vaid just Venemaa, kes – kui Pussy Riot välja arvata – suutis poliitilise agenda suuremas osas vutipeo fookusest eemal hoida.
Kus kotkad julgevad…
See ei tähenda omakorda kaugeltki, et turniir kulgenuks ilma platsi kõrval lahvatanud leekideta.
Näiteks 2014. aastal meistriks tulnud, sel aastal juba alagrupis konkurentsist pudenenud Saksamaa koondise languse põhjusi tõtati otsima rahvuste pinnalt. Parempopulistliku partei Alternative für Deutschland esindajad süüdistasid pea kohe pärast kollapsit mängus Lõuna-Korea vastu koondise puudujääkides välisjuurtega mängijaid. Seejuures unustati paraku, et suuresti needsamad välisjuurtega mängijad seisid neli aastat varasema triumfi taga.
Hilisemad arveteõiendamised reetsid, et suur osa võistkonna sisepingeid jooksid tõepoolest mööda päritolujoont. Meeskonna mängujuht Mesut Özil ja Ilkay Gündogan kohtusid nimelt vaid kuu enne turniiri Türgi despoodist riigipea Recep Tayyip Erdoğaniga, kellega poseeriti ka naerusuistel fotodel, mis tekitasid omakorda Saksamaal rohkelt pahameelt. Turniirijärgselt koondisega lõpparve teinud Özil süüdistas oma lahkumiskirjas seda põhjendades kodumaad rassismis ja austuse puudumises.
Kui Özili ja Gündogani motiveeris Erdoğaniga kohtuma väidetavalt soov austada oma juuri, siis teinekord võivad ebaõnnestunud fotod olla ka lihtsalt pooljuhuslikuks fopaaks. Näiteks Egiptuse säravaim staar Mohamed Salah sattus veel MM-i eelõhtul koondise ajutiseks koduks valitud Groznõis pildile Tšetšee-nia homovaenulikust jõumehest liidri Roman Kadõroviga, kes nagu muuseas kuulutas vastleitud sõbra ka aukodanikuks. Kuuldavasti tiriti Salah koondise pressiesindajate poolt sisuliselt otse voodist üritusele, mille poliitiliste implikatsioonidega mängija kursiski polnud. Vastuseks ähvardas Inglismaal palliv ja kodumaal palavalt armastatud Salah – viimastel Egiptuse presidendivalimistel kirjutas protestiks sedelile tema nime kuuldavasti enam kui miljon egiptlast, mis andnuks talle võitja Abdel el-Sisi järel teise koha – koondisest lahkuda.
Mänguväljakul tõid FIFA rahatrahvi kaasa Šveitsi tähtede Granit Xhaka ja Xherdan Shaqiri poolt Serbia vastu 2:1 võidumängus löödud väravatele järgnenud käte ristamise žestiga imiteeritud kotkad, mis viitasid mängijate Kosovo-Albaania juurtele. Kosovo eraldumise järel tollele endiselt hammast ihuva Serbia fännid olid aga platsile tulnud T-särkides, millel oli pilt Ratko Mladićist, „Bosnia lihunikuks“ tituleeritud sõjakurjategijast, kellel oli võtmeroll bosnialaste massimõrvas 1995. aastal Srebrenicas.
Balkani maades nagu paraku ka paljudes teistes maailma piirkondades elavad identiteet ja rahvuslus endiselt oma kõige erksamat elu vutitribüünidel, mistõttu matše on tulnud korduvalt katkestada või politseijõudude poolt maha rahustada.
Kuivõrd igikohalolev poliitika jalgpalli juures on, võib hästi näha ka iganädalastel klubimängudel. Globaalse ja sadade miljonite fännide kaudu pea igasse eluvaldkonda tungiva mänguna väljendab jalgpall omal moel ka pea kõiki mujal ühiskonnas olulisi sümboleid, jõujooni ning vastasseise.
Küllap maailma tuntuimaks näiteks sellest on ühe kuulsaima vutiklubi FC Barcelona ja nende kodustaadioni Camp Nou staatus Kataloonia identiteedi ja iseseisvuse kandjana. Paljud klubi mängijad ning teised sellega seotud inimesed pole püüdnudki end poliitikast distantseerida, vaid on, vastupidi, häälekalt sõna võtnud ning Kataloonia ülejäänud Hispaaniast eraldumise nimel ka tänavatele tulnud. 1. oktoobril 2017. aastal panigi klubi ise oma ligi 100 000 inimest mahutava staadioni kodumänguks pealtvaatajate eest lukku, et protestida hiljutisel vaidlusalusel referendumil aset leidnud politseivägivalla vastu.
Barcelona päralt on ka roll maailma ilmselt suurimas ja vaadatuimas vutivastasseisus pealinna klubi Real Madridiga. „Real“ klubi nimes tähendab „kuninglikku“ ning loa selliseks nimetuseks ühes õigusega oma embleemil krooni kasutada andis klubile 1920. aastal kuningas Alfonso XIII. Hiljem on Real Madrid olnud tihedalt seotud ka kindral Francisco Francoga, kes väidetavalt aitas rivaale saboteerida ning tagas Realile eristaatuse.
Monarhiate roll maailmas on tänapäevaks marginaliseerunud ning Hispaania diktatuuri alt pääsenud, ent kohaliku identiteedi terav teadvustamine ei ilmesta mitte ainult Reali-Barcelona vastasseisu. Näiteks Athletic Bilbao lähtub tänaseni põhimõttest, et võistkonda võetakse vaid Baskimaa piirkonnas sündinud või vähemalt oma noortetiimist välja kasvanud mängijaid. Pärast 2017. aastal relvad maha pannud ja tänavu lõplikult laiali läinud separatistlikku liikumist ETA – kes rahastas oma tegevust muuseas jalgpallurite ähvardamise kaudu – on Bilbao jäänud tugevaimaks baski identiteedi kandjaks. Visalt pannakse vastu jalgpalli globaliseerumisele, kodumängudel võib näha ETA sümboolikat ning äärmusfännidest ultrate laulusõnades on muuhulgas juttu ka hispaanlaste tapmisest.
Poliitika ja identiteet ei jookse jalgpallis muidugi üksnes mööda rahvuspiire. Paljud suured vastasseisud on kujunenud usuliste – näiteks Glasgow Celtic Rangersi vastu – või ennekõike klassilõhede kaudu – Internazionale AC Milani vastu Itaalias, Fenerbache Galatasaray vastu Türgis või Boca Juniors River Plate’i vastu Argentinas. Neid printsipiaalseid vastasseise ei leevenda kuidagi ka fakt, et nüüdseks on kõigil rohkesti toetajaid igas ühiskonnakihis. Äsja toimuma pidanud Boca ja Riveri vaheline kohtumine lükati edasi pärast viimase fännide jõhkrat rünnakut vastasvõistkonna bussi pihta. Mäng tõsteti pärast tulist arutelu ümber koguni ookeani taha – iroonilisel moel Santiago Bernabeule, Real Madridi kodustaadionile.
Meie igapäevast poliitikat anna meile, jalgpall
Argentinas, kus jalgpallil on peaaegu religioosne staatus, pole mäng poliitilistest intriigidest kunagi kaugel olnud. 20. sajandi keskpaigas võimul olnud president Juan Perón ehitas oma populaarsust suuresti jalgpalli infrastruktuuri arendamise kaudu ning jalgpallist sai oluline vahend ka väliskuvandi loomisel. Seejuures ei osalenud vutikoondis näiteks 1950. aasta maailmameistrivõistlustel Brasiilias, kuna Perón kartis võimalikust kaotusest tulenevat hoopi rahvuslikule uhkusele.
Ehk oli tal õiguski, sest tollel aastal kaotas kodumeeskond sisulises finaalis 1:2 Uruguayle. 200 000 inimese silme all haudvaikusesse mattunud staadionil peetud kohtumine jäi Maracanazo nime all sedavõrd tugevalt rahva kollektiivsesse psühholoogiasse, et kogu 2014. aasta turniir hüüti välja toonaste vaimude väljasuitsetamisena. Kuniks juba mainitud poolfinaalini. Ups.
Argentinas aastatel 1976–1983 valitsenud sõjaväeline diktatuur, mis mõrvas umbkaudu 30 000 inimest, tõmbas omakorda oskuslikult avaliku tähelepanu jalgpallile, millega teadliku ja meedia abil ellu viidava taktikaga seoti taas argentiinlaste rahvuslikku uhkustunnet. Falklandi sõja ajal lehvisid Boca Juniorsi staadionil muuhulgas postrid, millel kujutati inglasi andmas alla ikoonilisele Diego Maradonale. Ajalugu läks teisiti, ent elu taaskordse dramaturgilise pöördena võitis Argentina oma teise maailmameistritiitli 1986. aastal turniiril, mis läks ennekõike ajalukku koondise 2:1 võiduga poolfinaalis Inglismaa üle. Maradona lõi seal nii vutiajaloo ilusaimaks peetava värava kui ka kurioosseima, tema enda sõnul „Jumala käega“ võrku suunatud tabamuse.
Riigijuhid pole ainsad, kes Lõuna-Ameerikas oma võimu jalgpalli abil on legitimeerinud. Colombia koondise kõrgaeg 1990. aastate alguses langes kokku perioodiga, mil sealsesse sporti pumpasid raha mõjuvõimu ja avaliku toetuse nimel pingutavad narkoärimehed eesotsas kurikuulsa Pablo Escobariga. Tema nimekaimu, Colombia vutikoondise kapteni Andrés Escobari mõrva pärast ebaõnnestumist 1994. aastal peavad paljud aga Colombia ühiskonna üheks kainestavamaks hetkeks, mil avalik arvamus lõplikult sealsete võimukate narkokurjategijate vastu pöördus.
Mida enam voolab jalgpalli raha, seda enam on jalgpallil võimu rahvamasse ja ühiskonna arengut mõjutada ning seega pole ka 21. sajandil jalgpalli poliitilise vahendina kasutamine vähenenud, pigem vastupidi. Kuigi maailma tugevaimad liigad asuvad Euroopas ning klubide juurde talentide värbamine kõikjalt mujalt on muutunud 21. sajandi kolonialismi erivormiks, kasutatakse jalgpalli ära ka mujal.
Üheks näiteks on naftarikkurite investeeringud Euroopa tippklubidesse nii Ameerika Ühendriikidest, Venemaalt kui ka araabia maadest. Tuntuimaks nimeks on siin ilmselt Londoni Chelsea omanik Roman Abramovitš, viimastel aastatel on aga enim tähelepanu tõmmanud Pariisi Saint-Germaini hullumeelsete summadega maailmakaardile viinud Qatari investorid. Tunamullu Brasiilia superstaari Neymari eest FC Barcelonale makstud 222 miljonit eurot ületas senise maailmarekordi enam kui kahekordselt. Nagu sellest olnuks vähe, kulutati veel enne, kui poleemika selle summa eetilisuse üle jõudis raugeda, 180 miljonit eurot toona kõigest 18-aastase prantsuse fenomeni Kylian Mbappé peale. Vaid aasta hiljem mängis Mbappé ka peaosa Prantsusmaa koondise maailmameistriks viimisel.
Klubi ärilise otsuse kõrval nähti neis ostudes seejuures väga suurt PR-sammu Qatari enda jaoks, sest arvestades pingeid naabrite, eeskätt Saudi Araabiaga, kes oli muide kehtestanud Qatarile kaubandus-embargo, vajab see Pärsia lahe väikeriik hädasti positiivset ja nähtavat kuvandit mujal maailmas.
Jalgpalli kasutamine pole muidugi üksnes endale nähtavamat rolli otsivate väikeriikide pärusmaa. Hiina vääramatuna näiva tõusu taustal Ameerika Ühendriikide kõrvale maailma teise võimukeskusena on riigi presidenti Xi Jinpingi nimetatud maailma võimukaimaks jalgpallitreeneriks. Ehkki rahvuskoondis on aastaid olnud pigem peksupoisi rollis ega ole pääsenud maailmameistrivõistluste finaalturniirile 2002. aastast saati, on jalgpalli arendamine kuulunud Jinpingi prioriteetide sekka.
Mitmed viimaste aastate kalleimad jalgpallurite üleminekud on toimunud just Euroopast Hiina koduliigasse. Erinevalt näiteks USA vutiliigast, mida sageli peetakse viimast tasuvat lepingut otsivate tähtede vanadekoduks, on tegemist parimas vanuses mängijatega, kes teenivad oriendis kordi enam, kui isegi Euroopa hirmrikkad klubid endale lubada tihkavad. Seda suuresti põhjusel, et Jinpingi mahitusel ning tema soosingu võitmiseks on Hiina suurettevõtjad asunud investeerima kohalikesse vutiklubidesse hiigelsummasid. Jinping on aga avalikult väljendanud kolme unistust: taas MM-il osaleda, MM-i korraldada ja MM võita.
Šõu peab jätkuma
2017. aasta septembris lõid Apoel Nicosia fännid Meistrite Liiga kohtumisel Londoni klubi Tottenhamiga lahti plakatid, millel oli kirjas „ajalugu ei saa varastada“ ning „tooge kivid tagasi“. See oli vihje Ateena Parthenonile, millest osa 1801. aastal Briti muuseumi tassiti. 2016. aasta augustis lehvitasid Varssavi Legia fännid aga hiigelsuurt lippu Saksa sõduriga, kes sihib püstoliga lapse pea suunas, koos kirjaga: „Varssavi ülestõusu ajal tapsid sakslased 160 000 inimest. Tuhanded neist olid lapsed.“ Samal ajal sai Šoti klubi Celtic Euroopa jalgpallikatuselt UEFA-lt ligi 10 000-naelase – tippjalgpallis siiski peenraha – trahvi, kuna fännid mängu ajal Iisraeli klubi vastu vehkisid Palestiina lippudega. Muuseas, ehkki FIFA tasemeni ei küündita, on ka UEFA ise pälvinud enam kui küllaga korruptsioonikahtlustusi.
Suurte katusorganisatsioonide positiivseid algatusi (nagu diskrimineerimisvastane võitlus) diskrediteerivad omakorda sellised praktikad nagu FIFA otsus trahvida Venemaad natsisümboolika või Mehhikot tribüünilt tulnud homofoobsete pilgete eest vaid 8500 euroga, Rootsit kooskõlastamata sokibrändi kasutamise ning Horvaatiat kaamera ees mitteametlike spordijookide manustamise eest aga 60 000 euroga.
Jalgpalliga seonduv maailm on ja jääb soodsaks pinnaseks poliitilistele sõnumitele, sealhulgas äärmuslikele. Muide, Pussy Rioti platsiletung Venemaal ei olnud mitte lihtsalt provokatsioon provokatsiooni pärast, vaid nende protest sisaldas ka järgmisi nõudmisi:
- Vabastada kõik poliitvangid.
- Lõpetada inimeste vangistamine sotsiaalmeedia „laikide“ eest.
- Lõpetada ebaseaduslikud arreteerimised meeleavaldustel.
- Lubada poliitilist konkurentsi.
- Lõpetada kriminaalsüüdistuste võltsimine ja inimeste alusetu vangistamine.
- Muuta maine politseinik taevalikuks politseinikuks.
„Taevalik politseinik“ on viide inimesi kaitsvale, väärikale ja ausale korrakaitsjale – aktiivseid kodanikke pigem pitsitavate ja ohustavate õiguskaitseorganite asemel. Ehkki nende soovide täitumine on enam kui utoopiline, peaks nende sisu tooma maa peale tagasi igaühe, kes tahab tippjalgpallis näha lihtsalt keerulisema tähendustekihita meelelahutust.
Teisalt, sedavõrd rahvusvahelise turniiri võimalikku progressiivset mõju ei tasu samuti maha kanda. Ka Venemaalt ja Venemaa vaatlejatelt laekus läbi jalgpallikuu üpris seinast seina hinnanguid. Ühelt poolt räägiti opositsiooni vaenava režiimi legitimeerimisest ja Kremli propagandale allumisest, teisalt tavalistele venelastele ühtäkki avanenud pildist, mis oli vastupidine neid pigem hirmukrampi suruvale peavoolualarmismile. Ei tahtnudki need välismaalased kellelegi midagi kurja, hoopis sõbralikult ja rõõmsalt tänavatel pidutseda, suhelda, Venemaad avastada, süüa-juua ja elu nautida.
Lõppude lõpuks võidutses väljakul paremäärmuslaste poolt palju kirutud globaliseerumine – pooltel pronksile tulnud Belgia ja neljandaks jäänud Inglismaa ning koguni kolmveerandil Prantsusmaa koondislastest on Aafrika või Kariibi juured. Ja Venemaa enda koondise üheks suuremaks edulooks kujunes alles hiljuti naturaliseeritud brasiillane Mario Fernandes.
Ehkki tore oleks mõelda jalgpallist ja spordist laiemalt kui millestki eraldiseisvast ja muu maailma pahedest puhtast, on see praktikas eksitav ja silmakirjalikki. Esiteks, meeldib see või ei, jalgpall on üleilmne mäng, mis tõmbab kaasa tohutute masside emotsioone ja meedia tähelepanu, seosed päevapoliitika ja võimustruktuuridega on seega kerged kujunema. Teiseks, kui jalgpalli kasutatakse varjamatult poliitilisteks eesmärkideks ning organisatsioonid nagu FIFA seda kõike ise rõõmuga kaasa teevad, pole veenev öelda fännidele või aktivistidele, et ärgu kippugu nood samu võimalusi kasutama
Võitlus jalgpalli hinge pärast jätkub.
Lisa kommentaar