Rein Raud
Kultuuriline universalism vs relativism
Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk
Küsimus, kas inimkultuuris on rohkem ühtsust või varieeruvust, on pikka aega olnud kultuuriteoorias probleem, mis lahutab uurijad selgelt vastandlikeks leerideks ja millel on ka ideoloogilisi kaasnähteid. Tõepoolest, kui kultuurierinevusi põhjustavad olemuslikult samaste teadvusstruktuuride pinnapealsed variatsioonid, siis ei pruugiks me neile kuigi suurt tähelepanu osutada ega nende kadumise üle kurvastada; juhul kui need aga on maailma fundamentaalse kontseptualiseerimise alternatiivsete viiside ilmingud, siis on nende olemasolu ilmselt õigustatud ja ühest kultuurist teise tõlkimise ülesanne muutub raskemaks, aga eneseteadlikult mitmekülgses maailmas ka raskemini välditavaks.
Näib, et selles küsimuses on võimalik visandada nelja olulisema seisukoha piirjooned. Esiteks tugev universalistlik seisukoht, mille järgi tõsiasi, et kõik kultuurid jagavad olemuslikult sama alust ja erinevad üksnes pealiskaudsete joonte poolest, tuleneb inimkonna bioloogilisest ühtsusest. Seda positsiooni esindavad need, kes (näiteks paljud mõjukad kognitiivteadlased) on veendunud, et inimkeel on olemuselt ühesugune ja “kõvas ühenduses” [hardwired] ajuga, mis analüüsib sissetulevaid tajuandmeid nn mõttekeele [Mentalese], lingvistilise alussüsteemi mõistetes, millel on oma leksikaalne taksonoomia ja grammatika. Kõik loomulikud keeled on tõlked mõttekeelest, mitte reaalsusega vahetult tegelevad modelleerimissüsteemid. Seda radikaalset bioloogilist determinismi laiendatakse kõigile kultuurinähtustele: kõik need on meile koos inimkeha ja ajuga valmiskujul kaasa antud süvastruktuuride pinnalised teisendused, millele me oma kultuuri õppides anname lihtsalt ühe spetsiifilise sattumusliku vormi. Kultuurilised erinevused üle maailma võivad olla küll huvitavad, kuid mitte olemuslikult tähtsad, sest kõik kultuurid on variatsioonid ühest ja samast põhilisest inimkultuurist, täpselt nagu kõik keeled on aktualiseeritud versioonid mõttekeelest.
Tugevast universalistlikust seisukohast järeldub, et kõigile omavahel suguluses olevatele kultuurilistele nähtustele saab läheneda ühesuguse metodoloogiaga. Kõigepealt saame uurida ja lahata omaenda kultuuri ja teha kindlaks, milline on põhiline kultuuristruktuur, ja seejärel läheneda teistele kultuuridele, mida asume kirjeldama samas mõisteraamistikus. Tugevad universalistid jätavad ruumi perspektiivide sotsiaalselt tingitud erinevustele (lõppude lõpuks ei oleks väide, et kõik meeste ja naiste kultuuriliste hoiakute erinevused on seletatavad bioloogiliste põhjustega, kuigi populaarne), kuid põhimised sotsiaalsed struktuurid näivad olevat ühtmoodi universaalsed.
Nõrk universalist lubab kultuurilistele nähtustele märksa enam autonoomiat, ehkki temagi usub, et inimkonna psüühiline ühtsus ja kognitiivse aparaadi bioloogiline samasus määravad ära teatud kogumi süvastruktuure, mis on ühised kõigile kultuuridele. Kummatigi ei järeldu sellest nõrga universalisti silmis, et õpitud kultuuriline teadmine oleks sattumuslik: inimesed teostavad end inimestena enkulturatsiooni teel oma konkreetsesse kultuurilisse keskkonda, mis mõjutab tugevasti nende eelsoodumusi, uskumusi ja käitumist. Nõrga universalisti jaoks on kultuur see kollektiivne avalik tähendustesfäär, mida võib konstrueerida mitmesugustel küll sarnastel, aga mitte identsetel viisidel, ja mille tekste saab üksteiseks tõlkida sisutasandil, aga mille kognitiivne tuum (subjektiivne tõde) ei pruugi tingimata kultuuripiire ületada; ja see ei ole pelk efemeerne pealispindne nähtus, mille võiks kõrvale heita.
Sellest hoolimata püsib nõrk universalist arvamusel, et on olemas kõiki kultuure seletada suutev kultuurideülene teooria, kuid erinevalt oma kolleegist tugevast universalistist ei ole ta veendunud, et seda saaks täies ulatuses tuletada ainult omaenda kultuurist. Sest see, mis on kognitiivselt oluline meie jaoks, ei pruugi seda olla kõigile, ja eksisteerida võib ka tähtsaid laialdaselt jagatud kultuurilisi hoiakuid, mis ei ole küll meie kõigi jaoks sugugi kognitiivselt olulised, kuid vajavad sellegipoolest seletamist. Niisiis on nõrk universalist valmis tunnistama terve legitiimsete, kultuuriliselt konstrueeritud vaatenurkade spektri olemasolu, kuid kinnitab, et põhimõtteliselt on need seletatavad sama suurema raamistiku sees.
Kõike seda eitab tugev relativist, kelle silmis iga kultuur on adekvaatselt seletatav ainult selle enda mõistetes, nagu usuvad paljud postmodernistlikud antropoloogid. Iga kultuuri väited reaalsuse olemusest ja meist endist selle sees moodustavad terviklikke ja hästi kokkupandud teooriaid (niivõrd kui need rahuldavad oma kultuurilisi kogukondi), ja neid ei saa hinnata universaalsete kriteeriumide abil, sest nood kujutavad endast tavaliselt üksnes meie imperialistlike, omaenda üleolekut kinnitavate väidete kattevarju. Kindlasti ongi teatav osa inimloomusest bioloogiliselt determineeritud, kuid see osa on meile samuti kättesaadav ainult kultuuri vahendusel. Kindlasti on iga laps oma sünnihetkel võimeline ära õppima mis tahes inimkultuuri, kuid iga konkreetne kultuur suudab tema vaimu täiel määral konstrueerida, tema mentaalsed struktuurid üles ehitada omaenda konkreetsel viisil. Ei ole mingeid süvastruktuure, mingeid põhireegleid, mingeid üleüldisi esteetilisi põhimõtteid, mingeid aluspõhiseid uskumustemalle. Ilu on vaataja silmades, ja kõik muud tähenduseliigid kusagil sealsamas lähedal.
On päris ilmne, et tugev relativist lükkab tagasi igasugused katsed luua kõikehõlmavat teooriat. Enamik kultuure on välja arendanud mõningase enesepeegelduse, ja nende oma teooriatega tulebki meil läbi ajada, sest need suudavad tähendusrikkaid detaile paremini arvesse võtta kui väljastpoolt pealesurutud skeemid, mis arvatavasti peavad vastava kultuuri tähtsaid aspekte pelgalt müraks. Kultuuridevaheline kommunikatsioon on võimalik teatud piirini (kuid võib ka päris tõenäoliselt põhjustada konflikte, milles kumbki pool päriselt süüdi ei ole), ja ainult selle piirini võime me teisest kultuurist osa saada: me võime küll kuulata ja isegi nautida Aafrika või Ladina-Ameerika muusikat, aga me ei saa kunagi päriselt mõista, mis tunnet tekitab see nendes, kes seda ise teevad.
Nõrga relativisti silmis on see natuke palju öeldud. Ta möönab, et iga kultuur loob ise oma reaalsusemudeli, täpselt nagu iga keel suudab reaalsusest oma eripäraseid malle vormida, aga tema silmis ei tulene sellest veel, et kõik kultuurid oleksid põhiolemuselt ühismõõdutud, ega ka et kultuuri iga kandja vaim oleks mõistetud jäävalt püsima selle piirides. Iga keel kasutab reaalsuse modelleerimiseks ja kirjeldamiseks erinevaid ja mõnikord tõepoolest vastastikku lepitamatuid vahendeid, kuid iga keel on võimeline omaenese piires väljendama suuremat osa tähendustest, mida suudavad lausuda teisedki keeled. Sama kehtib kultuuriliste nähtuste kohta: ehkki nad ei lase end jäägitult tõlkida, ei tähenda see veel, et teised suudaksid neid mõista ainult pindmiselt ja pealiskaudselt. Vastupidi – oma algupärasest kontekstist välja rebitult võivad nad anda alust uutele viljakatele tõlgendustele ja kohandustele. Relativistlikule seisukohale truuks jäädes ei peeta neid uusi tõlgendusi väärtõlgendusteks ja need ei asu tingimata oma lähtepunktist kaugemal kui sama nähtuse muutused ajas tema päritolukultuuris.
Nõrk relativist aktsepteerib universalistlikku seisukohta, et kultuuriline varieerumine ei ole juhuslik ega lõputu, aga ta ei pea seda tõestuseks, et iga üksiku kultuuri aluskihis oleksid olemas süvastruktuurid ja põhimised universaalsed tähendusmallid näiteks seoses piirangutega, mida seab loodusega läbikäimisele meie keha – valu, haigus, uni ja unenäod, iha, joovastavate ainete esilekutsutud muutunud teadvusseisundid – või siis teiselt poolt vägivalla, domineerimise, rõhumise, koostöö, vahetusreeglite, grupisuhete, seksuaalse partnerluse, hõimluse, meie/nemad vastanduse puhul; pigem on need küsimused, millega tuleb tegelda, ja osa probleemidest, mis tuleb tähenduste loomise käigus lahendada, mitte aga bioloogiliselt valmiskujul edasiantavad tähendusmallid, mida tuleb vaid konkreetsetele tingimustele kohandada.
Muidugi on olemas ka kultuurilised konstandid – näiteks normist kõrvalekalduv keelekasutus teatud kindlatel puhkudel või mingite ülesannete (luule) puhul, visuaalsed ja kehalised eneseväljendusviisid, kultuurilise teadmise edasiandmise tehnikad ja säilitamise institutsioonid, maailma seletavad diskursused (religioon, teadus, filosoofia), mis ei ole vahetult tingitud bioloogilistest ja sotsiaalsetest konstantidest –, aga need ei allu ühtedele ja samadele absoluutsetele reeglitele kogu maailmas. Asjakohane näide on religioon: me võime julgesti oletada, et kõigil inimühiskondadel on midagi sellelaadilist olemas, kuid on tõesti raske panna kokku religiooni ja religioossuse kõikehõlmavat definitsiooni, mis ei kataks mitte ainult judaismi, kristlust, islamit, hinduismi ja mahajaana budismi, vaid ka theravaada budismi, konfutsianismi ja šintoismi, samuti teisi kõikjal maailmas esinevaid praktikaid, mida me kipume selle sildi alla kokku võtma. Theravaada ja konfutsianism ei väida ühegi jumaluse olemasolu. Šintoismil ei ole doktriini ja paljud selle jumalused ei ole üleloomulikud, vaid täiesti loomulikud nähtused, ja konfutsianistlikus traditsioonis ning selle harudes leidub templeid, mis on pühitsetud inimestele. On niisuguseid religioosseid süsteeme, kus ei ole ei templeid ega pühapaiku, ja teisi, kus puudub preesterkond. Nii palju kui ma tean, on neil kõigil olemas vähemalt mingisugusedki rituaalid, kuid rituaalidest ei piisa religiooni defineerimiseks, sest eksisteerib ka hulgaliselt mittereligioosseid, ehkki muus osas sarnaseid rituaalseid praktikaid. Niisiis näib, et ainuke mõistlik viis religiooni defineerida oleks teatud tunnuste nimekirja kaudu, ja iga kultuurisüsteemi, millel on olemas piisav hulk neid tunnuseid, võiks õigusega nimetada religiooniks. Sama kehtib ka luule kohta, millel võib esineda riimi-, silbi-, rõhu- ja tonaalsusereegleid või siis süntaksi ja osutuse deregulatsioon ning muid iseloomulikke tunnuseid, ent ühestki neist üksi ei piisa, et määratleda teatud tekstide rühma luuleks. Samamoodi on lugu enamiku teistegi kultuurinähtuste liikidega.
Nii nähtuna on eri liiki kultuurinähtuste varieeruvus kultuuridevaheliselt tähendusrikas selles mõttes, et neile ei saa universaalselt rakendada ühtesid ja samu alusdefinitsioone, ehkki kõnealused nähtused võivad eksisteerida universaalselt. Muidugi on kultuure, millel on ühiseid arusaamu mõningatest kultuuriliste praktikate tüüpidest, samal ajal kui nad on eriarvamusel teiste suhtes, nii et teatavast vaatevinklist on need sarnased või moodustavad koguni tüki suuremast kultuurilisest tervikust, aga teise kandi pealt vaadates on omavahel otse vastandlikud. Teatud mõttes võime rääkida Euroopa kultuurist, teises mõttes võime esile tuua erinevusi Põhjamaade ja Vahemeremaade vahel. Sama liiki kultuurilist variatsiooni võib esineda ka tavaliselt üheks kultuuriks peetava moodustise raames, nii ei ole näiteks kunagi olnud lihtne kujundada endale selget pilti saksa kultuuriareaalist. Ja isegi siis, kui kogukond üldiselt on selle piirid piisavalt selgesti omaks võtnud, püsib endiselt märkimisväärseid erinevusi sotsiaalsete, etniliste või ametialaste subkultuuride vahel kuni üksikisikute tasandini välja, kes tegutsevad alati oma kultuurikeskkonna sees, aga mitte tingimata kooskõlas sellega.
Nõrk relativist ei näe selles kõiges mingeid probleeme. Tema kujutluses koosneb inimkonna globaalne kultuuriline ehitis väiksematest üksustest, mida seob omavahel perekondlik sarnasus – igaühel neist on mõningaid ühisjooni mõne teisega, suuremalt distantsilt aga sarnasused ähmastuvad, kuni jõuame punktini, kus selle hulga kahel liikmel ei ole enam (peaaegu) midagi ühist. (See “peaaegu” on üleilmastumise tagajärg – kui meie teame midagi nendest, siis teavad nemad tõenäoliselt midagi ka meist, koos kõigi tavaliste tagajärgedega.) Ometigi ta ei kujutle, et kusagil selles hoones võiks asuda direktori kabinet – mingi eesõigustatud positsioon, millelt on õigus hinnata kõiki teisi kultuure nii, et nood selle hindamise tulemusi peaksid aktsepteerima. Siiski on igal kultuuril õigus iseenda tarbeks teiste kultuuride kohta teooriaid luua. Seetõttu ei ole midagi lahti, kui näeme vaeva teiste kultuuride äraseletamiseks omaenda mõistetes, senikaua kui peame meeles, et need seletused on mõeldud ainult meile ja et teised kultuurid ei pruugi neid tunnistada adekvaatseteks väideteks enda kohta. Lõppude lõpuks, kui me peame falsifitseeritavust üheks teadusliku diskursuse peamiseks kriteeriumiks isegi loodusteadustes ja seega tunnistame, et meie teadmine maailmast on teadmine tänase päeva seisuga, miks ei peaks me siis aktsepteerima sedagi, et see on meie kultuurikeskkonna teadmine, eeldades, et nii meie enda kui ka kultuurilise Teise teadmist on võimalik muuta ja rikastada kommunikatsiooniaktide kaudu, milles kumbki ei peaks uskuma, et tal on igas suhtes absoluutselt õigus?
Seega ei ole konkreetseks ülesandeks, mille nõrk relativist endale seab, mitte kultuurilise Teise elumaailma äraseletamine mingis universaalses vaatluskeeles ega ka selle Teise enesekujutelma edasiandmine Teise enda mõistetes. See on Teise kultuuri nähtuste tõlkimine omaenda kultuuri ja selle tõlgendamine oma mõistetes, mida ta ei püüagi kuulutada igavesti ega universaalselt kehtivaks. Leides ühisjooni, võtab ta need teatavaks; kohtudes nähtustega, mis on struktureeritud täiesti teisiti, püüab ta teha kindlaks, millistele maailma tõsiasjadele need nähtused oma kontseptualiseerimismallidega vastavad.
Nõrk relativist usub, et kultuurilised süsteemid tekivad meie bioloogiliselt ühesuguste kehaliste omaduste ning meie loodusliku ja sotsiaalse keskkonna konkreetsete väljakutsete vastastikuse toime tulemusel, aga ta möönab ka, et bioloogilisi ja sotsiaalseid konstante saab kontseptualiseerida mitmel eri moel ja et iga kultuuriline kogukond valib kasutamiseks välja need, mida peab kõige kohasemaks, neid aja jooksul edasi arendades ja mõnikord täielikult välja vahetades.
Jääb veel lisada, et nõrk relativist saab nõrga universalistiga päris hästi jutule. Teatud piirini on ta valmis möönma, et nende vaadete erinevus võib tuleneda kas üldise või üksiku rõhutamisest mingis nähtuses, milles need mõlemad jooned olemas on. Jagamata küll oma universalistist kolleegi vaimustust süvastruktuuride ja alusmallide vastu, ei eita ta “kui-nii-siis-nii” tüüpi korrapärasusi seal, kus puudub empiiriline tõendusmaterjal vastupidise kohta. Ta ei usu, et tema universalistist kolleeg suudaks iialgi avastada seadused, mille ilminguid võiks tegelikult täheldada kõigis kultuurides, ja kirjutab selle universaalsete seaduste vajaduse tolle kultuuritraditsiooni arvele, millest nad mõlemad on tulnud, aga ta on päris varmalt valmis astuma nõrga universalistiga liitu nii tugeva universalisti kui ka tugeva relativisti liialduste vastu. Et kaks viimatinimetatut vaevalt kunagi seesuguse alliansi suudavad moodustada, siis on lootust, et ajapikku jääb nõrk positsioon peale.