2021. aastal sõnastas toonane kultuuriminister Tiit Terik eesmärgi luua Euroopa parim vabakutseliste loovisikute süsteem.[1] Loometöötajad suhtuvad lubadusse ettevaatliku kõhklusega, sest senised katsed loovisikute sotsiaalset turvatunnet parandada on andnud põhjust heituda. Saabumas on riigikogu valimised ja loovisikute jaoks on nii mõndagi kaalul. Tagasivaade ajalukku näitab, et vabakutseliste loovisikute sotsiaalkaitse küsimus tõuseb kultuuriministeeriumi prioriteetide hulka umbes korra kümnendis. Otsused, mida lähiajal tehakse ja tegemata jäetakse, võivad määrata loovisikute töötingimused pikaks ajaks. Tulevikku kujundavate otsuste langetamise eel on mõistlik otsida õppetunde minevikust. Koostan sel eesmärgil ülevaatliku ajajoone loovisikutele suunatud seadustest ja meetmetest, mida riik on ellu kutsunud vabakutseliste toimetuleku parandamiseks.
Võimalust mööda seon olulised sündmused neid teostanud ministritega, nii joonistuvad üksjagu välja ka eri erakondade kultuuripoliitilised rõhuasetused. Ometi tuleb meeles pidada, et minister, kelle ametiajal jõustus mõni uus õigusakt, ei pruukinud panustada selle aeganõudvasse ettevalmistusse. Vahel juhtub, et ühe erakonna kultuuriminister viib ellu mõne teise erakonna valimislubadust, mis on sätestatud koalitsioonilepingus. Sageli osaleb seaduste ettevalmistamises mitu ministrit järgemööda ja raske on hinnata, kelle roll oli määrav, see võib kuuluda ka ametnikele. Kultuuripoliitika kujundamine on pikaajaline protsess, aga ministrid vahetuvad kiiresti. Taasiseseisvunud Eestis on olnud 19 kultuuriministrit, pool aega on ministriportfell kuulunud Reformierakonnale. Ainult kaks kultuuriministrit said ametis olla neli aastat järjest – Laine Jänes (Reformierakond, 2007–2011) ja Indrek Saar (Sotsiaaldemokraatlik erakond, 2015–2019) –, teiste ametiaeg on enneaegselt katkenud. Eelmistest riigikogu valimistest saati on ametis olnud lausa neli kultuuriministrit, mis kultuuripoliitika järjepidevusele kindlasti kasuks ei tule, viimati vahetusid ministrid sellises tempos 1990. aastate alguses.
Olulised seadused
1990. aastatel toimusid Eestis suured ühiskondlikud muutused ja teisenesid kultuuri rahastamise põhimõtted. Sel perioodil valitsenud majandusliku, õigusliku ja moraalse segaduse kirjeldamine loovisiku vaatepunktist vääriks eraldi käsitlust. Piiratud mahu tõttu tõstan esile vaid mõned tollal loodud seadused, mis loovisikute elu siiani mõjutavad.
Eesti Vabariigi põhiseadus võeti vastu 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel ja märgilisel kombel sai tööõigus taasiseseisvunud riigis ühena esimestest uue seaduse – töölepinguseadus hakkas kehtima kõigest kolm päeva hiljem. Vabakutselisel loovisikul on töölepingutega aga vähe pistmist, tähtsamat rolli mängib võlaõigusseadus, mis reguleerib lühiajalisi töösuhteid, müügitehinguid ja autorite litsentsilepinguid. Võlaõigusseadus loodi kümnendi võrra hiljem, kuni 2002. aastani kohaldati lepingulistele suhetele nõukogude ajast pärit Tsiviilkoodeksit. Autoriõigusi reguleeris varem samuti Tsiviilkoodeks, mille vastavad sätted kaotasid kehtivuse, kui 1992. aasta lõpus loodi autoriõiguse seadus.
Kultuurivaldkonna rahastamise oluline alussammas on Eesti Kultuurkapital, mis sai oma seaduse varem, kui loodi mitmed teised tähtsad riigielu puudutavad seadused. Seaduse kiirele vastuvõtmisele 1994. aasta suvel aitas kaasa, et kultuurkapital oli olemas olnud juba esimesel iseseisvusperioodil (see likvideeriti 1941. aastal). Koos kulkaga kehtestati rahastamispõhimõtted, mis on loovisiku seisukohalt probleemsed. Ebakindel ligipääs sotsiaalsetele tagatistele on otseselt seotud sellega, et kunstnikele makstakse pigem stipendiume ja maksuvabu loometöötoetusi kui õiglast palka.
Ravikindlustusseadus hakkas kehtima 1992. aastal. Võrdluses tänapäevaga võiks välja tuua, et ravikindlustusmakse ei olnud kõigile ühetaoline. Tööandjatele kehtis tavapärane 13% brutokuupalgast, aga seadus loetles erandina näiteks taluperesid, individuaaltöötajaid ja tegevusloa alusel töötavaid üksikisikuid, kelle maksumäär oli seotud teatud protsendiga kas talu kaubatoodangust (1,6%), ettevõtlustuludest (5,7%) või tegevusloa aastamaksust (36%).
Algselt kogus ravikindlustusmaksu haigekassa, 1999. aastal jõustus sotsiaalmaksu seadus ja loodi riiklik sotsiaalmaks, mida hakkas koguma maksuamet. Samal aastal viidi läbi pensionireform. Alates 1999. aastast on pensioni arvutamise valem seotud sotsiaalmaksu laekumisega ja seetõttu on pensionisüsteemi ebavõrdsus kasvamas.[2] 90ndatel kehtis esialgu edasi nõukogude ajast pärit mudel, mis sidus pensioni suuruse töötatud aastate arvuga. Vabakutseliste loovisikute puhul võeti kuni 1998. aasta lõpuni arvesse loomeliitu kuulumist, reformi järel muutus juurdepääs riiklikule pensionile seega keerulisemaks.[3] Pensioni arvutamisel ei lähe arvesse sissetulekud, millele ei rakendu sotsiaalmaks, näiteks stipendiumid, litsentsi- ja autoritasud või teoste müügitehingud. Samal põhjusel tuleb loovisikul pidevalt muretseda ravikindlustuse pärast ja probleemi juuri otsides viib üks jäljerida eksimatult kulkani. Teine põhjus on seotud kultuurivaldkonna pideva ja aina süveneva alarahastatusega, mille tõttu ei suuda loovisikute palgast saadavad sissetulekud sammu pidada sotsiaalmaksu miinimumkohustuse lävendiga, mis seoti alampalgaga 2000. aastate keskel.
Loovisikute ja loomeliitude seadus
2000. aastal algas loomeliitude eestvedamisel töö seaduse nimel, mis parandaks loovisikute sotsiaalset turvalisust. Seaduse algatajate seas väärib esiletõstmist tolleaegne Eesti Kirjanike Liidu esimees Mati Sirkel. Loovisikute ja loomeliitude seadus võeti vastu pärast pikaldast muudatusettepanekute menetlemist 2004. aastal. Kultuuriministri portfell kuulus sel ajavahemikul Reformierakonnale, ministrikohustusi täitsid Signe Kivi (1999–2002), Margus Allikmaa (2002–2003) ja Urmas Paet (2003–2005).
Kultuurivaldkonna jaoks kandis seaduse jõustumine sümbolväärtust. Kuigi seadusloome kujundajate seas valitses toona arusaam, et riik ei tohiks luua liiga palju seadusi, tunnustas uus seadus loovisikuid kui eripäraste vajadustega inimesi, kelle sotsiaalne kindlustunne vajab kaitset. Seaduseelnõu tekst oli seevastu kompromiss ja mitmed loomeliitude ettepanekud jäid seadusest välja. Riik eraldas raha, et plaasterdada loovisikute majanduslikku ebakindlust ajutise toimetulekutoetusega, kuid terviklikke muutusi loovisikute tasustamise või sotsiaalkaitsesüsteemi toimimise alustes läbi ei viidud.
Uue seadusega loodi vabakutseliste loometoetus, mida saavad loomeliitude või ministeeriumi kaudu taotleda autorid ja esitajad. Toetuse suurus on seotud riikliku alampalgaga, mis on tänavu 725 eurot kuus. Toetuselt tasutakse sotsiaalmaks, mis tagab ravikindlustuse ja riikliku pensioni; töötuskindlustus- ja tulumaksu ei tasuta. Teistest loovisikute toetamise meetmetest eristab loometoetust vajaduspõhisus, taotlemiseks pole kindlaid tähtaegu ega konkurssi. Maksimaalne toetuse saamise periood on 12 kuud ja toetuse lõppemise järel tohib seda uuesti taotleda alles kahe aasta möödudes. Seniks tuleb loovisikutel üksteisega võistelda tavapärases projektikonkursside ja stipendiumide loteriis.
Ajutise kriisileevendusena mõeldud loometoetus osutus tõhusaks tööriistaks koroonapandeemia ajal. 2020. ja 2021. aastal, kui kultuuriminister oli Tõnis Lukas (Isamaa, 2019–2021), suunas valitsus meetmesse lisaraha ja selle abil toetati suurt hulka loovisikuid. 2022. aastal kriisiraha enam ei eraldatud ja mitmes loomeliidus ammendusid toetuse maksmise vahendid juba aasta esimestel kuudel. Tänavu kordub sama: esitajate liidul sai raha otsa 3. jaanuaril, kunstnike liidul 6. veebruaril ja nimekiri täieneb ka edaspidi. Juba mitmendat aastat ei ole loometoetuse kättesaadavus järjepidevalt tagatud. Ajendatuna pandeemia ajal ilmnenud kitsaskohtadest on kultuuriministeerium alustanud konsultatsioone loovisikute ja loomeliitude seaduse uuendamiseks.
Laenutustasu ja kunstiteoste tellimise seadus
Sotsiaalsete tagatiste kõrval moodustab loovisikute huvikaitses olulise telje tasude küsimus. 2004. aastal käivitus Autorihüvitusfond, mis maksab kirjanikele, tõlkijatele, kujunduskunstnikele hüvitist avalikest raamatukogudest laenutatud teoste eest. Kohustus maksta autoritele raamatute laenutamise eest hüvitist tuleneb autoriõiguse seadusest, mis sätestab ühtlasi, et autoril on õigus saada „kohast ja proportsionaalset tasu“. Tegelikkuses on summad piinlikult väikesed. 2021. aastal sai üle poole autoritest laenutustasu alla 20 euro ja peaaegu kolmandik alla viie euro, üksikud suuremad summad jäävad vahemikku 1500–2500 eurot. Hiljuti oli hüvitiste väiksus terava kriitika keskmes, kirjandusvaldkonna surveavalduste tulemusel tõstetakse laenutustasu tänavu umbes 375 000 euro võrra.
2011. aastal hakkas kehtima kunstiteoste tellimise seadus, mille eesmärk on avaliku ruumi rikastamine kunstiteostega. Seaduse loomise eestvedaja oli Eesti Kunstnike Liit tolleaegse presidendi Jaan Elkeni juhtimisel, ettepaneku läbisurumine võttis aega mitu aastat. 2007. aasta riigikogu valimiste järel kirjutati seaduse loomine valitsuse koalitsioonileppesse ja seaduseelnõu väljatöötamine sai kultuuriminister Laine Jänese (Reformierakond, 2007–2011) ülesandeks. Seadus kohustab riigiga seotud asutusi tellima kunsti, kui nad ehitavad või renoveerivad avaliku otstarbega hooneid. Kunstiteose hind peab olema vähemalt 1% ehitustööde hankelepingute hinnast.[4] Tänaseks on seaduse alusel tellitud ligi 100 teost. Teose tellimiseks korraldatakse avalik konkurss. Võidutöö autorile avaneb võimalus teha tasustatud erialast tööd, selliseid võimalusi on kunstnike argielus paraku liiga vähe. Töötasu suurus ei ole ette kindlaks määratud, vaid oleneb nii konkursi kui pakutud ideekavandi eelarvest, summad pole avalikud. Konkursside toimemehhanismi on aga sisse kirjutatud ka ülejäänud osavõtjate tasustamata töö.
Sotsiaalmaksu kuupõhine summeerimine
2011. aastal moodustas värskelt ametisse määratud kultuuriminister Rein Lang (Reformierakond, 2011–2013) töörühma vabakutseliste loovisikute ravikindlustusega seotud probleemide lahendamiseks. Märtsis toimunud riigikogu valimiste eel oli selleks survet avaldanud Kaasaegse Kunsti Liidu nime alla koondunud kunstitöötajate liikumine ja Eesti Kultuuri Koja asutamine. Töörühma pakutud lahenduskäikude seast otsustas minister ellu viia sotsiaalmaksu igakuise summeerimise põhimõtte, mis jõustus 2016. aastal. See oli riigi vaatepunktist kõige odavam ettepanek, mille rakendamise kulud piirdusid õigusloome ja tehniliste lahenduste väljatöötamisega ega nõudnud kultuurivaldkonna lisarahastamist.
2011. aastal loodi töötamisega seotud infot koondav töötamise register, tänu millele tekkis maksuametil võimekus arvutada kokku mitme tööandja kaudu ühel kuul laekunud sotsiaalmaks. Ravikindlustuse tekkimiseks on vajalik igakuine sotsiaalmaksu lävendi täitmine, selle kuumäär on seotud eelmise kalendriaasta riikliku alampalgaga. Tänavu on riiklik alampalk 725 eurot ja sotsiaalmaksu minimaalse kohustuse aluseks olev kuumäär 654 eurot. Tööandjad esitavad iga kuu 10. kuupäevaks maksuametile TSD deklaratsiooni. Kui kõigilt lepingutelt kokku arvestatuna on töötaja eest jaanuaris tasutud vähemalt 215,82 eurot sotsiaalmaksu, siis tekib tal 11. veebruaril ravikindlustus, mis kestab kuni 10. märtsini.
Sotsiaalmaksu liitmine ei ole üksnes kultuurivaldkonnale suunatud samm, vaid muudab paindlikumaks kõikide vabakutseliste töötajate ligipääsu ravikindlustusele. Loovisiku vaatepunktist on see siiski ebapiisav lahendus. Kuna loovisikute töö on sageli projektipõhine ja sissetulekud laekuvad ebaregulaarselt, siis oleks parem, kui maksude liitmine toimuks pikema perioodi lõikes. Lubatud üleminekut aastapõhisele sotsiaalmaksu summeerimisele ei ole kuue aasta jooksul toimunud. Teine probleem on sotsiaalmaksuga kaetud sissetulekute vähesus. Selles valguses on sotsiaalmaksu liitmine avaldanud kultuurivaldkonnale ka positiivset mõju, sest aegamööda on vähenenud petturlike lepinguvormide kasutamine. Loovisikud on hakanud mõistma, et neile pole kasulik, kui töösuhteid peidetakse litsentsi-, stipendiumi- või ostulepingute taha. Kultuuriminister Indrek Saar tegi märgilise sammu, kui ta suunas 2019. aastal Sihtasutuse Kultuurileht honorarifondi lisavahendeid sotsiaalmaksu tasumiseks (varem kasutati litsentsilepinguid), möödunud aastal korrastas kulka näitekunsti sihtkapital oma rahastuspõhimõtteid, et vähendada töösuhete varjamist stipendiumilepingutega. Kolmas ja kõige teravam probleem on, et maksulävend on liiga kõrge, sest riiklik alampalk kasvab kiiremini kui kultuurivaldkonna tasumäärad.
Alampalk on riiklikult kehtestatud töötasu alammäär, mis kehtib ainult töölepingutele. 2021. aastal valmis sotsiaalministeeriumi tellimusel uuring, mis hindas alampalga mõju Eesti sotsiaalmajanduslikule arengule.[5] Uuringus toodi välja, et alampalga tõstmine aitab vähendada ebavõrdsust ja töötavate inimeste vaesusriski. Töötasu alammäära tõstmine on lisaks alampalga saajatele positiivselt mõjutanud ka kuni mediaanpalka teenivate töötajate töötasusid. Uuringus jäi aga kaardistamata alampalga tõstmise mõju neile inimestele, kelle töötasu ei ole määratud alampalgaga. Võlaõiguslike lepingute alusel töötavatele inimestele ei ole tööandja kohustatud alampalka maksma, kuid riik ootab neilt sellegipoolest sotsiaalmaksu miinimumkohustusele vastavat maksupanust. See on ebavõrdsust süvendav tegur, millest alampalgast kõneledes tavaliselt vaikides mööda minnakse.
On raske leida andmeid, kuidas alampalga tõus mõjutab ebakindlates tingimustes töötavate inimeste ligipääsu sotsiaalsetele tagatistele. Alampalga saajate hulk on Eestis üsna väike, nende arv püsib 21 000 juures. Vabakutselisi loovisikuid on ligikaudu 10 000, neile lisanduvad veel paljude muude elualade prekaarsed töötajad juuksuritest ja joogaõpetajatest kuni platvormitöö tegijateni. Suurusjärgud on võrreldavad.[6] Riik peaks alampalga tõstmise mõju hindama ka võlaõiguslepingute alusel töötavate inimeste vaatevinklist. See ei tähenda, et alampalga tõus peaks aeglustuma, vaid et ligipääs sotsiaalsetele tagatistele tuleks muuta võrdsemaks. Ravikindlustuse osas näitavad analüüsid, et kõige ratsionaalsem lahendus oleks üldsegi universaalne ravikindlustus, sest üksikute erisuste lisamine ei aita piisavalt suurendada ravikindlustuse katvust.[7] See ettepanek on kultuurivaldkonna kaasosalusel ka suuremat kõlapinda saavutamas – möödunud kevadel hakkas tänavaruumis levima hüüdlause „Ravikindlustus kõigile!”; sügisel asus üleskutset oma kampaaniaga toetama Eesti Kunstnike Liit, kellega ühinesid teised loomeliidud ja kultuuriasutused; jaanuaris jõudis ettepanek mitme erakonna valimisprogrammidesse. Üldise ravikindlustuse kehtestamist toetavad Sotsiaaldemokraatlik erakond, Keskerakond ja Eestimaa Rohelised. Loovisikute sotsiaalsete tagatiste laiendamist toetavad Eesti 200 ja Isamaa.
Palgameetmed
2016. aastal kutsuti ellu kunstniku- ja kirjanikupalk, see on kolmeaastane tööleping loomeliiduga, millega kaasnevad klassikalisele palgatööle omased sotsiaalsed tagatised. Palga saajal on ravikindlustus ja õigus haiguspäevade hüvitisele, kogunevad kindlustusosakud riikliku vanaduspensioni kontole ja toimuvad sissemaksed II pensionisambasse (kui inimene on selle valinud). Palga lõppemisel on loovisikul õigus töötuskindlustushüvitisele. Lapse saamise korral on loovisikule tagatud samas suurusjärgus asendussissetulek vanemahüvitise näol. Alates 2019. aastast on palga suuruseks 1,1 kordne kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalk.
Riik toetab loovisikuid peamiselt stipendiumide või toetuste kaudu. Loomingule pühendumiseks mõeldud stipendiumid ja kultuurkapitali loometöötoetused takistavad ligipääsu sotsiaalkaitsele, sest neilt ei tasuta sotsiaalmaksu. Riiklikud toetused nagu vabakutseliste loometoetus või töötutoetus takistavad seevastu tööalast tegevust, sest toetuste saamise ajal ei ole lubatud teenida miinimummäära ületavat tulu. Loomepalk on ainus toetusmeede, mis ei aseta loovisikuid ummikseisu – sissetulek laekub palgana, tagatud on sotsiaalsed garantiid ja lisatulude teenimisele ei seata ülempiiri.
Loomepalga kõrval tasub analüüsida teisi palgameetmeid, mida kultuuriministeerium rakendab. Kultuuriminister Urve Tiiduse ajal (Reformierakond, 2013–2015) esitati valitsusele eelnõu, millega loodi riigieelarveline sihttoetus sporditreenerite tööjõukulude katmiseks. Sihttoetuse eesmärk oli vähendada treeneritöö tasustamist stipendiumi vormis ja tagada läbi töölepingute sõlmimise treeneritele parem ligipääs sotsiaalsetele tagatistele. Alates 2015. aastast saavad spordiklubid, spordikoolid ja spordialaliidud taotleda laste ja noortega tegelevatele treeneritele palgatoetust, niimoodi hoitakse ka laste trennitasud madalamal tasemel. Sihttoetus ei kata täiemahuliselt treenerite tööjõukulusid, vaid vähemalt 50% palgafondist peab tagama tööandja. 2023. aastal on kõrgema kutsekvalifikatsiooniga noortetreeneri miinimumpalk 1400 eurot. Kultuuriminister Tõnis Lukase ajal käivitus 2021. aastal samalaadne palgatoetuse meede laulu- ja tantsupeoliikumises osalevate kollektiivide juhendajate palga maksmiseks. 2022 oli treenerite palgameetme toetusfond kultuuriministeeriumi eelarves 7,8 miljonit eurot ning koori- ja tantsujuhendajate toetusfond 2,7 miljonit eurot.
Kunstniku- ja kirjanikupalka nimetatakse sageli ühe eeskujuliku lahenduskäiguna, mille riik on ellu kutsunud vabakutseliste loovisikute sotsiaalkaitse parandamiseks. Loomepalka saava üksikisiku vaatepunktist võib see väide kõlada usutavalt… kuni palgaperioodi lõppemiseni. Poliitikakujundamise kontekstis on aga tegemist retoorilise võttega, sest ekstsellentsimeede ei kõlba struktuursete probleemide lahendamiseks. 2022. aastal anti välja kümme kunstnikupalka ja viis kirjanikupalka. Kui võrrelda treenerite ja koorijuhtide palgatoetust ning kirjanike ja kunstnike loomepalka, siis torkab silma, et üks meede toetab baasi ja teine nn tippe. Kui kavatsus loovisikute sotsiaalset turvatunnet parandada on tõsine, siis tuleks ka loovisikutele luua palgameede, mis toetab valdkonna üldist toimetulekut.
Kõrgharidusega kultuuritöötaja riiklik miinimumpalk
Palgameetmete seas tuleb kindlasti mainida ka kultuuriministeeriumi ja Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni (TALO) vahel sõlmitud palgakokkulepet, mis kehtestab miinimummäära kultuuriministeeriumi eelarvest palka saavate kultuuriasutuste töötajate palkadele. Palgakokkulepe sõlmiti praeguses vormis 2001. aastal, esimese kultuuriministrina kirjutas sellele alla Signe Kivi (Reformierakond, 1999–2002), hiljem on lepet täiendatud. Lepe mõjutab ligi 4000 töötajat, kes töötavad kõrgharidusnõudega täiskoormusega töökohal. Kõige kiiremini kasvas kultuuritöötaja miinimumpalk minister Indrek Saare ametiajal – 2015. aastal oli brutokuumäär 731 eurot ja 2019. aastal 1300 eurot. Minister Tõnis Lukase ajal alammäära kasv peatus, ehkki kultuuritöötajate palgafondi suunati raha juurde. Miinimumpalga kiire kasvu kõrvalmõju oli see, et hakkasid kaduma palgahierarhiad juhtide ja alluvate vahel, seepärast eraldas riik lisavahendeid palgaastmestiku kõrgemal pulgal asuvate töötajate tasude tõstmiseks. Pärast mitmeaastast pausi tõsteti kultuuritöötaja miinimumpalka uuesti 100 euro võrra 2022. aastal, kultuuriministri portfell kuulus sel ajal Keskerakonnale (Anneli Ott 2021 ja Tiit Terik 2021–2022). Kõige rohkem on kultuuritöötajate palgatõusu panustanud Sotsiaaldemokraatlik Erakond, ka nende praegune kultuuriminister Piret Hartman tõi oma esimesel ametiaastal riigieelarve läbirääkimistelt kaasa uue palgatõusu. Tänavu tõusis kultuuritöötajate riiklik miinimumpalk 1600 eurole ja palgafondi suunati veel 7,34 miljonit eurot lisaraha, mida asutuste juhid võivad omal valikul erinevate palgaastmete vahel jaotada. 2023. aastal on riigilt palka saavate kultuuritöötajate tööjõukulude kogueelarve 127 miljonit eurot.
Kultuuritöötajate miinimumpalga otsene mõju puudutab küll ainult kultuuriministeeriumi eelarvest palka saavaid töötajaid, kuid selle kaudne mõju on laiem, sest riiklike alammäärade tõus avaldab survet ka teistele kultuuriasutustele. Hea näide palgasurve kohta on detsembri algul Tartus toimunud kultuuritöötajate hoiatusstreik. Streigi korraldasid Tartu linna raamatukogu ja muuseumide töötajad, et protestida ebavõrdsuse vastu riigi ja omavalitsuste poolt rahastatud institutsioonide palgamäärades. Veelgi suurem ebavõrdsus valitseb palgatöötajate ja vabakutseliste loovisikute vahel, aga kahjuks ei ole vabakutselistel tugevaid esindusorganisatsioone, mis palgatõusu nimel järjekindlalt vaeva näeksid.
Kuidas edasi?
Milliseid üldistusi saab loetletud näidete najal teha Eesti kultuuripoliitika suundumuste kohta? Esiteks torkab silma, et olulised sammud on teoks saanud huvikaitseorganisatsioonide eestvedamisel. See äratundmine võiks signaliseerida loovisikutele, et muutuste nimel tuleb ühiselt jõupingutusi teha ja ka edaspidi ametkondadele survet avaldada. Eestis teostavad loovisikute huvikaitset peamiselt loomeliidud, mis võiksid olla aktiivsemad. Värske uuring näitab, et 79% loovisikutest kuulub loomeliitu, kuid ainult kolmandik neist tajub, et loomeliidul on mõju valdkonna töötingimustele ja sissetulekutele.[8] Ametiühingutesse koondumise potentsiaal on peaaegu kasutamata, kui välja arvata teatri- ja muusikavaldkond. Ametiühingutesse kuulub 37% etenduskunsti valdkonna loovisikutest, 22% muusikutest, 9% filmivaldkonna esindajatest, 4% kirjanikest ja kunstnikest, 1% arhitektidest ja disaineritest.[9] Kunstivaldkonnas on mõned suuremate tööandjate juures tegutsenud ametiühingud taasiseseisvuse perioodil tegevuse lõpetanud, ehkki nende tegevusel võiks olla mõju kunstivaldkonnale laiemalt (näiteks Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Kunstimuuseumi ametiühing).
Artiklis kirjeldatud meetmete eriilmelisus näitab, et ei ole ühte imevõtit, mis kõik mured ära pühiks. Loovisikutele suunatud meetmete killustatusega kaasneb ühtlasi see, et toetusmeetmed on sotsiaalkaitsesüsteemiga lõimimata ja võivad loovisikute sotsiaalset ebakindlust hoopis süvendada. Hea näide on stipendiumid, mis on mõeldud selleks, et loovisik saaks pühendada erialasele tööle. Aga kuna stipendiumidelt ei maksta sotsiaalmaksu, siis ei kohtle riik loometööd tööna.
Lootustandev on viimasel kümnendil arenema hakanud palgameetmete suund, ehkki siiani on palgatoetusi loodud ühekaupa nendes valdkondades, mis kõige aktiivsemalt häält teevad. Lähituleviku eesmärk võiks olla täiendavate palgameetmete loomine, sest palk ja sotsiaalsed garantiid on ühe mündi kaks külge. Õiglane palk tagab ligipääsu sotsiaalsetele tagatistele. Kultuuritöötajate miinimumpalga kõrval on vaja palgakokkulepet, mis oleks tööandjatele siduv ka vabakutseliste loovisikute tasustamisel. Kultuurkapitalil on vaja täiendavat rahastust, et projektitoetuste vahenditest oleks loovisikutele võimalik maksta õiglast tasu. Kõige olulisem sõnum poliitikakujundajatele on, et ilma lisarahastuseta ei ole võimalik loovisikute toimetulekut parandada.
Palkade kõrval on teine vajalik suund solidaarse sotsiaalkaitse laiendamine. Erinevalt kultuurivaldkonna palgapoliitikast kuulub ravikindlustuse, töötuskindlustuse ja vanaduspensioni erisuste loomine aga pigem sotsiaalministeeriumi haldusalasse. Nagu siinsest ülevaatest näha, ei ole kultuuriministeeriumil jätkunud sotsiaalkaitsesüsteemi muutmiseks jõudu. Loovisikute vaatepunktist tundub kriitiline, et ligipääs sotsiaalsetele tagatistele seotaks lahti riiklikust alampalgast. Maksusüsteemi ümberkujundamiseks on vaja laiemat ühiskondlikku kokkulepet, mille jaoks kogutakse poliitilist mandaati riigikogu valimiste ajal. Seega on just praegu avatud üks võimaluste aken. Loodetavasti ei murra järgmine kultuuriminister ühiskonnale antud lubadust luua loovisikutele paremad töötingimused.
[1] Valitsus kinnitas „Kultuuri arengukava 2021-2030“. Sirp 18.11.2021.
[2] Pensionisüsteemi ebavõrdsuse kasvu kinnitab „Eesti pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse analüüs 2022“, mille on koostanud sotsiaalministeerium ja rahandusministeerium
[3] Olen vabakutseliste loovisikute väljavaateid riiklikule pensioni põhjalikumalt käsitlenud: A. Triisberg, Pensionioraakel soovitab. Vikerkaar, 2021, nr 4.
[4] Kõnekeelne väljend „protsendiseadus” pole päris täpne, sest kunstiteoste tellimise kohustusel on hinnapiir. Kunstiteose tellimise kohustus tekib, kui ehitustööde hind on suurem kui riigihanke kolmekordne piirmäär ehk 750 000 eurot. Kui ehitusmaksumus on suurem kui 11 miljonit eurot, võib kunsti tellida vähem kui 1% eest.
[5] Alampalga mõju Eesti sotsiaalmajanduslikule arengule. Lõpparuanne. Tartu, 2021.
[6] Suurusjärk on suurem, kui vaadata alampalka ja sellele lähedast palka (kuni 10% alampalgast kõrgemat tasu) saavate inimeste arvu, mis on viimastel aastatel jäänud vahemikku 31 000-37 000 inimest. Valdav enamus alampalka maksvatest ettevõtetest on mikroettevõtted, milles töötab kuni 10 inimest. Arenguseire Keskuse andmetel on Eestis 56 000 inimest, kes teevad regulaarselt platvormitööd, osadel neist on selle kõrval põhitöö.
[7] Poliitikauuringute keskus Praxis avaldas 2018. aastal Sotsiaalministeeriumi tellimusel uuringu „Ravikindlustus valitutele või ravikaitse kõigile – kuidas täita lüngad Eesti ravikindlustuses?“, millest nähtus, et 14% tööealisest elanikkonnast ei ole püsivalt ravikindlustusega kaitstud.
[8] K. Koppel, K. Arrak, V. Konov, R. Parts, Loometöö tasustamine Eestis ja loomepalkade mõju hindamine. Civitta Eesti AS (ilmumas).
[9] Samas.
Lisa kommentaar