Martin Luiga
Kunnuse-lugemine
Mihkel Kunnus, “Minu eugeenika saladus”
Valik paremaid palasid Kunnuse blogist on kaante vahele saanud. Oma blogisse jällegi paneb Kunnus kärpimata versioone oma esseistikast ja kirjanduskriitikast. Ta viib meid ülevaatlikule ringreisile läbi uuema aja eesti kirjanduse ja peatub mitmetel sotsiaalprobleemidel, ning ka siis, kui tema seisukohtadega ei nõustuta, on see, et ta neid väljendab, ülimalt kasulik. Enne Kunnuse mõttemaailmaga tutvumist oli tunne, et konservatiivsel vaatenurgal ei olegi siinmail keskset iva ning et see põhineb täielikult tagurlusel ja vastandumisel.
Tulisuse ja erudeerituse kombo üheskoos ebastereotüüpsete seisukohtadega tekitab Kunnuse vastu suurt avalikku huvi. Teda loetakse. Kuid see teeb ta paratamatult ka raskesti mõistetavaks. Inimene ei eelda, et ta näeb midagi uut (isegi mitte hästiunustatud vana), ta ei usu, et midagi uut võiks olemaski olla, ja seetõttu peab tema nähtu paigutuma tuntud raamidesse. Nii on Kunnuse kohta arvatud, et ta on lihtsalt “troll”, kes ei usu millessegi ja lammutab sofistika abil kõike ettejuhtuvat, et siis vihaste reaktsioonide üle itsitada. Või siis et tegu on hariliku konserviga, kellel on lihtsalt juhtumisi paremad intellektuaalsed relvad käepärast kui harilikult. Igal juhul läheb Kunnuse maailma mõistmisega mõningal määral aega. Aga mis ta teeb, on see, et ta võitleb suuremalt jaolt Apolloni, vana kooli eetika ja ratsionalismi eest (mis on samuti omandanud uusi vorme – Kunnus räägib tihtilugu teadusest, ent rõhutab, et teadusest moraalile põhjenduste toomine ei ole otstarbekas ja teeb nii teaduse kui moraaliga rumalusi). Tahab, et inimesed muidu karjumise asemel mõtleksid ja süveneksid. Tundub, et tegu on nii õnnestunud propagandisti kui ka kriitikuga. Mulle on öeldud, kuidas on puuritud ja puuritud seda Kunnust ja viimaks jäädud ikka enese algseisukohtade juurde, mis aga peale Kunnuse puurimist on sootuks paremini põhjendatud.
See muidugi ei tähenda, et talle ei saaks vastu vaielda. Esimene lehekülg manab välja punatondi, nimetades kommunistlikku ideoloogiat üheks kristliku maailmavallutuse kõige võikamaks teisendiks, väites edasi, et “teatavasti ei tähendanud võrdsus nõukogude käsitluses võrdsete võimaluste garanteerimist kõikidele, vaid loodusliku võrdsuse postuleerimist a priori – selles tähenduses, et köögitüdrukudki võivat riiki juhtida”. Siinkohal tsiteerib Kunnus valesti autorit, kellest ta suuremat ei hooli. Lenin ütles, et iga köögitüdruk “peaks” oskama riiki juhtida, mis tähendab sedasama, mida me sellega tänapäevalgi mõtleme – poliitiliste protsesside mõistmist ja nendes osalemist. Lenin oma konkreetses ajaloolises olukorras kahtlustas, et ta oma parteigi ei oska valitseda (tal oli õigus). Ülepea, mul on tunne, et sellel postmodernistlikul imel, kus kõik inimesed ja teosed ja arvamused ja tõed on võrdsed, mistõttu sul ei ole ei saavutatavat ega ligilähedast objektiivset tõde ning kõik olemasolevad tõed on kogu aeg üksteise peale solvunud, sest tajuvad end ahistatuna – et sellel ei ole kommunismi ega marksismiga suuremat midagi pistmist. Vähemalt nõukogude versiooniga mitte, Läänes tehti sellega kohati kümme hullust ära, aga nii nende ideedega kipub minema. Nõukogude kirjanduspraktika ei väljendanud ka ühtegi säärast printsiipi, kirjanduslik eliit oli välja joonistunud ja sellele, milline üks raamat pidi olema, kehtis range reglement.
Muidu aga kirjeldab Kunnus avaloos kriitiku eetikat, nii nagu ta seda näeb. Põhiliselt suhestub tekst noorautoritega, kes olla saanud kõvasti kiitvamat kriitikat, kui asi väärt oleks, ning kes kriitilisema kriitika peale üliväga veriseks lähevad ning tahavad kriitilise kriitika ülepea ära keelata. See kõik on väga tüüne. Ma saan noorautorite reaktsioonidest aru küll, aga on ilmne, et neil on õigus kirjutada, kirjastusel on õigus välja anda, Kapitali õigus seda ettevõtmist rahastada on diskuteeritav ja Kunnusel on õigus öelda, et tema meelest tuleks ikkagi teha nagu vanad meistrid või vahest ehk natuke paremini (millega ma suures jaos nõustun, ehkki tunnustan ka mitmesuguste vahevormide eluõigust, aga mingit ekstreemset argumenti on võimalik näha ka väärtusena iseeneses ja tasakaalustava jõuna), ja kui selle kallal virisema hakata, siis jääb munajoodiku mulje noorautorist, aga mitte Kunnusest. Pealegi on kriitikavõimelise kriitiku kriitikast rohkem kasu, tema kiitused on tõsisemalt võetavamad ja ta ärgitab inimesi loodetavasti paremaid raamatuid kirjutama.
Sealsamas näeme ka ühte Kunnuse semiootikuhariduse tulemust. Et ta on õppinud kõikjalt märke leidma, näeb ta kõikjal märke, ja enamasti räägivad need allakäigust ja halbadest liikumistest ühiskonnas. Nimelt oli ühes viie aasta taguses Ekspressis, “YLÖS/ALAS”- rubriigis, jaotuse all “YLÖS” kirjas midagi väga rumalat. See põhimõtteliselt rääkis massimõrvadest ja eelistas neid massimõrvasid, mis toimuvad ostukeskustes ja kirikutes nendele, mis toimuvad koolides, sest “isegi kümne šoppamis- või lihtsalt usuhullu elu ei asenda ühe lapse oma, kellest võib saada uus Shakespeare, Chopin või Dalí”. Kunnus näeb siin märki ühiskonnas valitsevast lapsekultusest. Mina näen siin lihtsalt halvasti suunatud halvakspanu ja läbimõtlematust. Kõigepealt, ka tänapäeva Chopin ei ela ainult muusikast, ta tahab mantli keemilisse viia, kingi tallutada ja pudukaupu osta. Kõikide kirikute külastajate “usuhulludeks” tembeldamine on ilmselt samuti õigustamatu, pealegi ei välista peast napakas olemine andekust. Nii ostukeskustes kui kirikutes käib tihtilugu ka kooliealisi lapsi. Lisaks sellele ei ütle miski, et inimene ei võiks viiekümneaastaselt maha istuda ja hakata järsku väga häid raamatuid kirjutama. Tänapäeva noorusekultus on siiski pigem midagi ebausulaadset ja avaldub üksikutes eluvaldkondades, mitte nagu 90ndatel, kus 25-aastast inimest loeti “vanaks” ega tahetud tööturul. Üldiselt tahaks rohkem vana ja noort käsikäes näha, dialoogis ja teineteist täiendamas. Niimoodi oleks hea rahvuse ja kultuuri tulevikule. Üks asi, mida Kunnusele ette heidakse, ongi see, et ta näeb noori inimesi ühelaadse ja peaasjalikult mitte väga sümpaatse massina. Aga võib olla juhtunud, et elu on talle suuremal hulgal ebaküpseid inimesi ette sokutanud, kui tervislik oleks. Võib muidugi ka öelda, et kogu ühiskond põeb halvastimööduva nooruse haigust, mul omal on olnud õige raske täiskasvule mingit positiivset sisu ning inspireerivaid eeskujusid leida.
Edasi asub raamat arvustama kohalikke raamatuid, mida ma lugenud pole. Mis kena turvaline maailm, kus on kriitikud, kes seda minu eest teevad! Siinkohal pean kahjuks loobuma arvustuste arvustamise rõõmust ja iga essee kohta kommentaaride kirjutamisest. See veniks pikale. Võin lubada tekstide tihedust, ülevaatlikkust ja lisaväärtuslikkust. Uusi asju saab teada. Saab teada, milliseid raamatuid kirjutab Birk Rohelend. Psühholoogilisi düstoopiaid kirjutab. Jääb parem mulje, kui ise oleksin osanud arvata. Nägin Rohelendu lihasilmaga ühel luuleõhtul, ning sai määratud, et Rohelend on ebamõttetu ja et temast saab Rostovi ja Kurvitza kunstinaudingute kategooriate süsteemis kolmanda kategooria kunstinaudingut. Toon ära ka kunstinaudingute kategooriad, need ilmuvad siin esmakordselt ja nende eesmärk on kergesti arusaadavalt määratleda naudinguid, mida inimene kunstiobjektidest saab:
1. Oi kui ilus! (Imetletakse tehnika meisterlikkust, nt realistlik maal.)
2. Küll alles viitsis! (Imetletakse töö hulka, mida tegemine nõudis, nt suur tikkudest traktor.)
3. Sellist asja harilikult ei näe/kavalalt välja mõeldud! (Imetletakse uudset ideed, nagu näitusesaal, mille seinad ja laed on puha udusulgedega kaetud.)
4. Kõvasti paneb! (Teos ühtib vaataja ideoloogiliste tõekspidamistega.)
Nüüd see on kuskil.
Vahepeal hävitab Mihkel ka teatrit. Ikka sellepärast, et armastab Apollonit ja vihkab Dionysost ja eelistab ratsionaalsust emotsioonidele. Üldiselt on tegu kahtlase projektiga. Need kunstimarksistid tulevad meelde, kes tahavad maalide maalimist ära keelata, sest maal on väikekodanlik ja ebasotsiaalne ja meeldib inimestele. Mitte et ma oleksin ülekeev teatri või seotud elualade austaja, aga arvan, et inimesed, kes esindavad Kunnuse meelest teaterlikke iseloomujooni, nendega on raske, kuid nende pakutaval on lisaväärtus. Nimelt esteetiline lisaväärtus. Mu meelest me oleksime ilma esteetikata üsna istuli. Ilusad asjad, mis liigutavad meeli, teevad elu kuidagi elatavaks, eetilistki tajutakse ilusana ja teadlasele meeldib teooria ilu. Me ei saa eeldada, et inimesed meie ümber käituvad mõistlikult, me võime üritada neil aidata seda teha ja tihtilugu käituvad inimesed niimoodi, nagu neil lastakse käituda. Kunnus ilmselgelt vastandab muusikat ja visuaalmeediume kirjandusele ja eelistab kirjandust, aga minu meelest, kui meil on juba tehnilised vahendid, mis võimaldavad ühendust laiade rahvamassidega, siis peaks üritama neid kõrgemale tõsta, mitte välja juurida ega omapäi jätta. Minu meelest oleksid Eesti üheksakümnendad ilma Vennaskonnata kõledam paik olnud ja see, et musklis pidu panev jõmm oskab Arvi Siiga tsiteerida, teeb temast olemuslikult parema inimese.
Ja kui inimene kolmekümneaastaselt leiab, et näitlejakutse oli vale valik, siis ta võib küll ennast surnuks juua, aga võib ka endale mingi teise töö otsida nagu ülejäänud inimesed.
Hea hulk artikleid pühendub ka homoteemale. Kunnus näeb, et dialoogi kumbki pool ei ole õieti tulnud mitte probleeme lahendama, vaid oma arvamust üldvaldavaks tegema ja et võrdõiguslased vihkavad vastikuid homofoobe õigupoolest niisama palju kui homofoobid vastikuid homosid. Kunnus ei pane kätt progressile ette, kuid seisab pigem koos nendega, kelle väärtused ajale ette jäävad. Siinkohal tuleb ütelda, et tähelepanu, mida küsimus saab, on ülemaailmsel skaalal, nii nagu kohalikulgi, üle paisutatud. See kulutab asjatult vaimset energiat, mille saaks panna tähtsamate asjade rakkesse. Ilmne on, et see, mida peaks tahtma, on see, et nad saaksid vait jääda – et homo ei peaks igapäevaselt mõtlema oma homosusele ja et homofoob ei peaks oma peas kogu aeg tegelema endale vastumeelsete seksuaalpraktikatega, millega tal õigupoolest mingit pistmist ei ole. Seksuaalne soodumus ei ole ideoloogilise sõja võitlustanner. Homofoobia on üsna sarnane nähtus masturbatsiooni demoniseerimisega. Sellest vabanemine oli üheselt hea asi ja vähendas inimeste kannatusi. Mitte iga sotsiaalse muutuse taga ei haiguta kuristik, see, et tänaval saab vähem peksa, metsas lastakse vähem inimesi maha ja autod peavad vöötraja taga kinni, on kasuks kõigile ning mida rutem säändsed asjad toimuvad, seda kenam. Mitte et mul oleks selget ideed, kuidas seda teha. Kohati on tunne, et ühiskondlik diskussioon ei ole kõige adekvaatsem viis asju korda saata ja põhjustab seoses ajakirjanduse iseärasustega pigem emotsioonide ülekeemist kui lahenduste otsimist.
Et siis: blogile sobib kaante vahel, lõigud paistavad pikemad. Võin julgesti soovitada. Kergem on mõistatuse lahendamisel otsida kohti, kus sa oled Kunnusega ühte meelt. See on hea platvorm, kust alustada, saamaks aru, mida ta mõtleb ja mida mõtled sa ise.