0. Sissejuhatus
„Nii et kui sa oled asjatundja selle koha pealt, mis on hinge jaoks hea või halb, siis sa võid Protagoraselt või ükskõik kellelt õpetusi osta. Aga kui sa seda ei ole, siis vaata, et sa ei riski hooletult sellega, mis on sinu jaoks kõige kallim [st oma hingega]. On ju õpetuste ostmine palju ohtlikum kui toidu ostmine. Kui sa ostad kaupmehelt süüa ja juua, siis sa võid iga ostetud asja mõnes anumas koju kaasa võtta ja, enne kui sa selle oma kehasse sisse võtad, võid sa kõik need asjad laiali laotada ja kutsuda mõne eksperdi ennast nõustama selle koha pealt, mida peaks sööma ja jooma ja mida mitte ja kui palju ja millal. Nõnda ei ole sinu ost väga ohtlik. Õpetusi aga ei saa eraldi anumas koju viia. Sa maksad oma raha ära ja olles võtnud õpetused oma hinge, sa lahkud, olles saanud kas kasu või kahju.“[1]
Nii manitseb Sokrates oma noort sõpra Hippokratest (kuulsa arsti nimekaimu) Platoni dialoogis „Protagoras“, kui too tahab minna sofist Protagorase juurde haridust omandama. Mitteeksperdil on raske kindlaks teha, kes on ekspert olukorras, kus paljud näiveksperdid samuti eksperdi tiitlile pretendeerivad. Teistelt õppimine ja nende usaldamine on alati seotud riskiga. Sokrates rõhutab, et ainult eksperdid saavad turvaliselt teistelt õpetusi osta. See on aga paradoksaalne – eksperdil pole vaja teiselt eksperdilt õpetusi osta, kuna ta juba on ekspert. Nii on need, kellel õpetusi tõesti vaja oleks, sunnitud riskima. Platoni jaoks on eksperdi ja mitteeksperdi omavaheline suhe kogu tema filosoofia üks põhiküsimusi – näiteks tema „Politeiat“ võib näha kui katset kirjeldada, kuidas mitteeksperte institutsionaalselt kaitsta näivekspertide korrumpeeriva mõju eest.
Paistab, et Platoni küsimus on viimastel aastatel taas tõusnud täie teravusega. New York Times viitab möödunud kümnendile kui usaldamatuse kümnendile.[2] Väidetavalt on maailmas suur hulk inimesi, kes ei usalda eksperte. Hoolimata ekspertide täiesti selgelt väljendatud seisukohtadest evolutsiooni, Maa kuju, vaktsiinide ja kliima soojenemise põhjuste kohta on ühiskonnas suur ja mõjukas segment, kes eksperte ei usu. Mõned räägivad suisa „eksperdi surmast“.[3] Kui see on tõsi, siis on tegemist tõsise probleemiga. Kultuur – ja võib-olla inimene kui liik – on tekkinud info jagamise ja talletamise tulemusena.[4] Näiteks Ateena demokraatia püsis ja saavutas oma edu ennekõike just sel põhjusel, et polise otsustussüsteem võimaldas ekspertarvamusi tulemuslikul kujul kokku koondada.[5]
Ameerika Filosoofiaassotsiatsiooni president on välja kuulutanud lausa „episteemilise hädaolukorra“. Kuigi inimkonda ähvardavad tõsised ohud, ei võimalda meie savannis välja arenenud kognitiivsed võimed meil praeguses olukorras adekvaatselt ekspertkonsensusele tugineda.[6] Samas, niipalju kui meil on „eksperdi surma“ kohta empiirilisi uuringuid, ei näita need, et avalikkuse suhtumine ekspertidesse oleks märkimisväärselt muutunud, teadlaste ja arstide usaldusreitingud on endiselt umbes 80% juures ning see number ei ole viimastel aastatel oluliselt muutunud.[7] Teisalt on siiski mõned valdkonnad, kus näiteks ameeriklaste usaldus on ootamatult madal, kasvõi majandus- ja kliimateadused.[8] Eestlaste puhul näib pilt olevat sarnane – usaldatakse küll teadlasi,[9] aga kliima pärast väga ei muretseta (kuigi kliimateadlased löövad häirekella) või kui muretsetaksegi, siis kõige vähem Euroopa Liidu puhul.[10] Üsna suur osa ühiskonnast (Eestis näiteks 41%) näib suhtelise leigusega suhtuvat kliimateadlaste hoiatustesse, et kliima soojenemine on probleem, mis vajab väga kiiret tegelemist.
Minu küsimus ei ole selles, mida peaks kliimasoojenemise peatamiseks tegema, vaid selles, kuidas mõista tõsiasja, et nii paljude jaoks on teatud valdkondades ekspertarvamus midagi sellist, mida võib südamerahus ignoreerida. Miks see nii on? Ja kuivõrd on ekspertide ignoreerimine õigustatud? Tihtilugu arvatakse, et need, kes kliimateadlaste hoiatusi tõsiselt ei võta, on ebaratsionaalsed või lihtsalt rumalad. Tahaksin siin näidata, et asjad on keerulisemad.
- Kes on ekspert ja miks peaks teda usaldama?
Alustuseks oleks mõistlik kuidagi määratleda, kes on ekspert ja miks on ratsionaalne ekspertidele tugineda. Ekspert on see, kelle arvamused on suurema tõenäosusega tõesed kui mitteeksperdil ja suurema tõenäosusega adekvaatselt tõendmaterjaliga põhjendatud.[11] Tihtilugu on tõendmaterjali hankimine ja hindamine keeruline protsess, mille jaoks on vaja väljaõpet, mis toimub enamasti institutsionaalses kontekstis. Eksperdi mõiste juurde kuulub ka modaalne dimensioon, st ekspert ei ole ainult see, kellel käesoleval hetkel on rohkem teadmisi, vaid ka see, kes uue informatsiooni saabudes suudab teha sellest põhjendatud järeldusi. See, et eksperdil on suurema tõenäosusega õigus kui mitteeksperdil, ei tähenda loomulikult, nagu oleks eksperdil alati õigus. Eksperdid eksivad ja vahetevahel eksivad nad väga rängalt. Kuna eksperdid võivad eksida, siis võivad nad olla ka eriarvamusel.
Ekspert ei ole alati see, keda ühiskond (seltskond, sõbrad) eksperdiks peab. See, kas keegi teab rohkem kui teised, on täiesti objektiivne tõsiasi, mis ei sõltu sellest, mida inimesed selle kohta mõtlevad. Siin võib eristada objektiivse ja mainelt eksperdi mõisted.[12] Objektiivses mõttes on keegi ekspert siis, kui ta teab rohkem kui need, keda temaga võrreldakse. Mainelt ekspert on see, keda mingi kooslus peab objektiivses mõttes eksperdiks. Seepärast võib öelda, et objektiivse eksperdi mõiste eelneb kontseptuaalselt mainelt eksperdi mõistele, mistõttu edaspidi räägin ma „eksperdist“ tähenduses „objektiivne ekspert“.
Teadus on paradigmaatiline ekspertide kasvulava. Isegi kui me naiivselt ei arva, et teadus representeerib maailma ühemõtteliselt, tuleb meil eeldatavasti möönda, et mingi valdkonna teadlasel on mitteteadlasest suurem šanss omada tõeseid arvamusi oma valdkonna kohta.
Kui määratleda eksperti sellisel viisil teadmise, tõe ja tõenäosuse mõistete kaudu, siis on küsimusel, miks mitteeksperdid eksperte usaldama peaksid, üsna ilmne vastus. Kuivõrd meid huvitab tõde, peaksime kuulama neid, kellel on suurem tõenäosus mingis valdkonnas tõeseid arvamusi ja teadmisi omada kui mitteekspertidel. Ekspertide arvamust arvesse võttes jõuame ise suurema tõenäosusega tõeste arvamusteni.
See muutub eriti oluliseks, kui on tegemist mitme eksperdiga ja nende ekspertide arvamus konvergeerub (st enamik eksperte arvab sama). Üks suhteliselt dramaatiline näide: oletame, et mingis koosluses on viiskümmend eksperti, kellest igaühe tõenäosus korrektselt otsustada, kas mingi väide on tõene, on 55% (st need eksperdid on veidi usaldusväärsemad kui lihtsalt kulli ja kirja viskamise korral). Kui see grupp jaguneb 50/50, siis on tõenäosus, et ekspertide ühe poole arvamus on tõene, 50%. Kui aga see grupp jaguneb 55/45, siis tõenäosus, et enamuses olevatel ekspertidel on õigus, on juba 73%. Ja kui nad jagunevad 60/40, siis tõuseb tõenäosus, et väide on õige, üle 94%![13] Enamasti on ekspertide konsensus oluliselt suurem kui 60% ja enamasti on iga eksperdi šanss eraldi võetuna tõde tabada suurem kui 55%. Seetõttu on kogutõenäosus, et mingil konkreetsel ekspertide hulgal on õigus, enamasti väga kõrge.
Kõik see eeldab loomulikult, et eksperdid on oma seisukohad välja kujundanud üksteisest täiesti sõltumatult, aga nii see enamasti ei ole (seega on toodud näide ennekõike lihtsalt illustratsioon). Kuid arvestades, et tavaliselt on ekspertkogukondades eksperdid üksteisest sõltumatud vähemalt teatud määral (näiteks kasutades eri mudeleid), annab see märkimisväärse aluse ekspertkonsensuse arvesse võtmiseks.
Kuidas aga me peaksime eksperdi (või ekspertide kogukonna) arvamust arvesse võtma? Üks võimalik variant oleks tugineda eksperdile kui autoriteedile, st eksperdi arvamus omaks võtta ja enda isiklik tõendmaterjal lihtsalt kõrvale jätta.[14] Kuna ekspertidel on enamasti parem tõendmaterjal kui mitteeksperdil (ja nad suudavad seda tõendmaterjali paremini hinnata), siis teatud mõttes muutub mitte-ekspertide endi tõendmaterjal ebaoluliseks. Loomulikult ei keela meil keegi ise mõtlemast selle üle, kas see, kes näib eksperdina, seda ka on. Kui me teda aga juba eksperdina aktsepteerime, siis me peaksime talle kuuletuma. Teise kontseptsiooni kohaselt tuleks eksperti võtta mitte autoriteedi, vaid nõustajana. [15] Ekspertarvamus ei lükka meie olemasolevat tõendmaterjali lihtsalt kõrvale (nagu autoriteedikontseptsiooni puhul), pigem muutub ekspertarvamus osaks meie olemasolevast tõendmaterjalist kui tervikust ja lõplik otsus jääb meie endi teha.
Enamik lugejaid kaldub ilmselt siin intuitiivselt pooldama ekspert-kui-nõustaja kontseptsiooni. Ometi on see kontseptsioon problemaatiline, nagu näitab järgnev analoogia. Yale’i ülikoolis korraldati eksperiment, kus rotid ja üliõpilased pidid ennustama, mis värvi tuli süttib. Roheline tuli süttis 75% kordadest ja punane tuli süttis 25% kordadest. Rotid ennustasid kogu aeg, et süttib roheline tuli, ja neil oli õigus 75% juhtudest. Üliõpilased ennustasid 75% kordadest, et süttib roheline tuli, ja 25% kordadest, et süttib punane. Rottidel läks ennustamine palju paremini![16]
Iseenesest peaks täpselt seesama arutlus kehtima ka ekspertide kohta – kui eksperdil on suurem šanss kujundada tõene arvamus, siis ma peaksin eksperti usaldama kogu aeg ja mitte hakkama tõenäosusi kombineerima, näiteks vahel eksperti usaldades, vahel mitte või võttes eksperdi arvamust kui ainult osa tõendmaterjalist. Me peaksime käituma nagu rotid. Samas, tihtilugu me suudame ise tõendmaterjali adekvaatselt hinnata ja ise tõendmaterjaliga tegelemine võimaldab meil hinnatavat olukorda paremini mõista. Pimesi ekspertarvamusele tuginedes me seda mõistmist ei saavutaks.
Ilmselt oleks mõistlik pooldada kompromissvarianti eksperdi-kui-autoriteedi ja eksperdi-kui-nõustaja vahel. Mida vähem oleme mingis valdkonnas võimelised tõendmaterjali ise hindama, seda enam peaksime eksperti suhtuma kui autoriteeti. Näiteks kliimariskidega seotud tõendmaterjali hindamisel on mitteeksperdid täiesti abitud – tegemist on äärmiselt tehnilise valdkonnaga. Nii tulekski kliimateadlasi usaldada kui autoriteete.
- Millal eksperte mitte usaldada?
Ise otsustamisest loobumine ja selle kellegi teise hoolde jätmine on paljudele tundunud problemaatiline ning mitmel põhjusel on leitud, et eksperte ei tohiks usaldada. Siin tuleks aga eristada ühelt poolt argumente eksperdile toetumise vastu hoolimata sellest, et ta on ekspert, ja teiselt poolt argumente selle poolt, et me ei tohi ühele või teisele „eksperdile“ tugineda, kas siis seetõttu, et tegemist lihtsalt ei ole eksperdiga või et ta ei ole eksperdina ausameelne.
Kõik on üldiselt nõus, et eksperdi usaldamine annab meile midagi väärtuslikku – nimelt tõeseid arvamusi. Nii et kui väidetakse, et eksperte ei tohiks (põhimõtteliselt) usaldada, siis eeldatakse, et on midagi tõest väärtuslikumat, mille me eksperti usaldades loovutame. Kolm kandidaati, mis sellekohastes aruteludes tavaliselt esile kerkivad, on egalitarism, autonoomia ja mõistmine. Näiteks John Locke leidis, et iga inimene peab olema suuteline ise tõendmaterjali hindama ning oma uskumused sellega vastavusse viima, ning järeldas, et me ei tohiks tugineda intellektuaalsele eliidile.[17] Kanti jaoks on keskne autonoomia mõiste ja sellele tugineb ka tema käsitlus valgustusest kui inimeste julgusest mõista (sapere aude!) ja mõelda ise.[18] Terve plejaad uusaegseid filosoofe eesotsas Descartes’iga (vt nt „Reeglid vaimu juhtimiseks“: reegel kolm) leidis, et tõelist mõistmist (scientia) on võimalik saavutada vaid ise oma peaga mõeldes.
Loomulikult vääriksid need seisukohad palju põhjalikumat käsitlust, siin piisab loodetavasti kahest märkusest. Esiteks, isegi kui selline hoiak oli mõeldav varauusajal, kus mitteeksperdid olid vähemalt põhimõtteliselt võimelised igasse ekspertvaldkonda kuuluvat tõendmaterjali ise hindama, siis tänapäeva kontekstis on see täiesti välistatud. Asjassepuutuvat tõendmaterjali on liiga palju ja suure osa teadusliku tõendmaterjali hindamine käib enamikule mitteekspertidest puhttehniliselt kaugelt üle jõu. Seetõttu ei jää meil midagi muud üle kui loobuda enamikus valdkondadest autonoomia või mõistmise taotlemisest. Teadlased ise usaldavad teisi teadlasi väga tihti – enamik ei oleks suuteline hindama ise kogu tõendmaterjali, millele nad oma teadustöös tuginevad. Usaldusest ei ole pääsu. (Lugu on teine, kui on juttu moraalist, religioonist ja esteetikast. Siin on juba tunduvalt mõttekam väita, et meil kõigil on kohus ise oma peaga otsustada. Lisaks võib olla täiesti tõsi, et kui me tahame mingis valdkonnas ise eksperdiks saada, siis ei saa me ainult teiste ekspertide arvamusele tugineda, vaid peame ise oma vead tegema.)
Teine argumenditüüp ei sea küsimuse alla ekspertidele tuginemist kui sellist, vaid pigem mingisuguse konkreetse eksperdi või ekspertide grupi usaldusväärsust. „Usaldusväärsus“ on mõiste, mis ekspertide puhul haarab enda alla kaks aspekti. Ekspert (või ekspertide grupp) on usaldusväärne, kui ekspert on esiteks asjatundlik, st suudab produtseerida tõeseid arvamusi ja hinnata tõendmaterjali adekvaatselt, ja teiseks ausameelne, st suudab ja soovib neid tõeseid hinnanguid mitteekspertidele ka edastada.
Eksperdi asjatundlikkuse seab näiteks kahtluse alla see, kui ta ei ole minevikus veenvalt teadmisi produtseerinud või kui tema institutsionaalne väljaõpe ei ole adekvaatselt tõendatud jne. Ekspertide kogumi asjatundlikkuse võib seada kahtluse alla, kui selles kogumis esineb süstemaatilisi lahkarvamusi (puudub arvamuste konvergeerumine) või on alust arvata, et rakendatav metodoloogia on problemaatiline (mõeldagu näiteks psühholoogias ja meditsiinis möllava replikatsioonikriisi peale).
Lisaks on ekspertidel komme oma ekspertiisi piiride ületada, esitades väiteid, mis ei kuulu nende asjatundlikkuse valdkonda. Ka sellisel juhul me loomulikult ei peaks neid usaldama. Asjatundlikkuse piire saab ületada kahel viisil. Esiteks siis, kui ekspert esitab väiteid, mis kuuluvad tegelikult mingi teise eksperdi valdkonda. Teiseks siis, kui ekspert esitab väiteid, mis ei kuulu ühegi eksperdi valdkonda. Laenates taas Platonilt – arst võib öelda, mida teha selleks, et patsient saaks terveks, aga arst ei saa öelda, kas patsiendi peaks terveks ravima („Laches“, 195C–D). Samamoodi võib näiteks majandusteadlane öelda, et me peame valima poliitika x, selleks et saavutada eesmärki y. Aga kui majandusteadlane väidab, et me peaksime valima poliitika x (tout court), siis ta ületab oma ekspertiisi piire.
Samamoodi võib kahelda, kas mingi ekspert või nende kogum on ausameelne – meil võib olla alust arvata, et eksperdil on motivatsioon oma tegelikku hinnangut mitte esitada. Ekspert – või ekspertide kogu – võib olla süstemaatiliselt kallutatud (näiteks majanduslike või poliitiliste huvide tõttu), kogudes ja hinnates informatsiooni viisil, mis teenib kellegi huve. See ekspert (või ekspertide kogu) on enamasti motiveeritud seda kallutatust ühtlasi mitte-ekspertide eest varjama (kas siis teadlikult või mitte). Ka sellisel juhul on meil loomulikult alust eksperte mitte usaldada.
Tasub tähele panna, et kõik need põhjendused, miks eksperte mitte usaldada, on seotud tõega. Nad kirjeldavad olukordi, kus eksperte (või neid, kes näivad ekspertidena) usaldades ei ole tõenäolisem, et meie omandatud arvamused osutuvad tõesteks, st olukordi, kus eksperdi ja tõe vaheline seos on ühel või teisel põhjusel katkenud. Sellisena on need täiesti asjalikud argumendid mingite konkreetsete ekspertide (või ekspertide kogude) usaldamise vastu, aga tuleb tähele panna, et nad ei sea kuidagi kahtluse alla eksperdi mõistet ennast. Tõsi, vahel ei ole need, kes ekspertidena näivad, tegelikult eksperdid. Eksperdid võivad olla süstemaatiliselt kallutatud. Vahel eksperdid valetavad. Eksperdid kalduvad oma ekspertiisi piire ületama. Me ei saa kunagi olla täiesti kindlad, et ekspert, keda me usaldame, meie usaldust ei reeda. Risk saada reedetud kuulub alati usaldamise juurde. Erinevalt mõnest teisest usalduse tüübist on usaldus ekspertide vastu vältimatu, aga me ei pea usaldama (ega tohi usaldada) eksperte pimesi, me peame olema intellektuaalselt valvsad. Õnneks on meil terve hulk kriteeriume, mis võimaldavad usaldust vähem pimedaks muuta.
Siin võiks muidugi vastu väita, et peamine ekspertide valdkond – teadus – on muutunud niivõrd kompleksseks, et sellel, kes ei ole teadlane (s.o mingi konkreetse valdkonna teadlane), ei ole konkreetses valdkonnas võimalik eksperte näiv-ekspertidest eristada ja et seetõttu ongi teaduse autoriteet löögi all. Tegelikult on mitteekspertide kasutuses terve hulk erinevaid kaudseid vahendeid, et tuvastada, kas keegi on ekspert või mitte,[19] mitte-eksperdid saavad hinnata argumente, mida ekspert esitab oma vaadete kaitseks ja rivaalide kritiseerimiseks, nad saavad teha kindlaks, kas eksperdil on akadeemiline tunnustus selles valdkonnas, kus ta sõna võtab, kas teised eksperdid võtavad teda tõsiselt jne. Need, kes kõigest esinevad ekspertidena, kalduvad vältima eelretsenseeritavaid ajakirju ja varjavad oma meetodeid, et vältida eksperimentide replitseerimist, tihtilugu avaldavad nad oma „uurimistöid“ kahtlastes ajakirjades jne. Ka ekspertkonsensuse kindlaks tegemine ei ole ületamatult raske, kui lugeda näiteks metaanalüüse ja raporteid. Mis kõige märkimisväärsem – paljudes väga tehnilistes valdkondades ei ole mitteekspertidel olnud mingit probleemi teadusliku konsensuse kindlaks tegemisel ja sellele tuginemisel.[20]
- Skeptikud ja topeltstandardid
Tulles nüüd tagasi alul mainitud arvamusküsitluste juurde, tuleb nentida, et ekspertide kui selliste (teadlaste, arstide jne) suhtes ei paista kuskil olevat märkimisväärset usalduse kaotust. Nagu öeldud: nii USA-s, Euroopa Liidus kui ka Eestis on näiteks teaduse kui institutsiooni usaldusväärsus kõrge ning ei paista, et väga paljud eeldaksid, et me ei tohiks põhimõtteliselt eksperte usaldada (näiteks autonoomiakaalutlustel).
Paistab ka, et kui eristada objektiivse eksperdi ja mainelt eksperdi mõisted, muutub ühtlasi arusaadavaks Michael Gove’i kurikuulus Brexiti-aegne väljaütlemine: „People have had enough of experts.“ See, millest Gove’i meelest inimestel on kõrini, on ilmselt mainelt eksperdid – need, keda mingi osa ühiskonnast ekspertideks peab –, mis loomulikult ei tarvitse tähendada, et inimestel oleks kõrini ekspertidest selle sõna objektiivses tähenduses. Näiteks Dominic Cummings, üks Brexiti poliittehnolooge, postitas hiljuti oma blogisse nn töökuulutuse, kus ta otsib riigiteenistujateks inimesi, kes oleksid eksperdid poliitika, majanduse ja otsustusteooria vallas.[21] Sealjuures nõuab ta taotlejatelt täiesti tavalisi eksperditunnuseid, kraadi tippülikoolist ja kõrgel tasemel matemaatikaoskusi. Cummingsi seisukoht on selgelt see, et senised riigiteenistujad ei ole adekvaatsed eksperdid ja nad tuleks asendada pärisekspertidega.
Küll aga on maailmas ja paistab, et ka Eestis, usalduskriis teatud poliitilise polarisatsiooniga seotud valdkondade (nagu kliimateadus) ekspertide suhtes. Iseenesest ei ole mingisugust vastuolu selles, et respekteeritakse teadust kui institutsiooni, aga konkreetsete teadusvaldkondade autoriteedis (või üksikutes teadlastes) kaheldakse. Seega oleks ilmselt mõistlik vaadelda eri ühiskonnagruppide suhtumist eri valdkondade ekspertidesse konkreetselt ja mitte kõnelda üleüldiselt eksperdi surmast.
Vaatleme nüüd veidi lähemalt kriitilist hoiakut kliimateadlaste suhtes. Kliima-skeptikute all pean ma edaspidi silmas nii neid, kes eitavad, et kliima üldse soojeneb, kui ka neid, kes eitavad, et soojenemine on inimtegevuse põhjustatud, aga ka neid, kes arvavad, et tegemist ei ole väga tõsise ohuga – kõik need arvamused lähevad selgelt vastuollu kliimaekspertide konsensusega.[22] Kliimaskeptik on skeptiline väidete suhtes, mis puudutavad objektiivseid tõsiasju (erinevalt probleemidest seoses meetmetega, mida tuleks kliima soojenemise vastu kasutusele võtta, mis puudutavad muu hulgas ka eetilisi küsimusi).
Argumendid, mis sisendavad skepsist kliimateadlaste suhtes, on formaalses mõttes kehtivad (st kui nende argumentide eeldused oleksid tõesed, oleks meil alust uskuda ka nende järeldusi). Ekspertidele heidetakse ette kallutatust, konsensuse puudumist, valelikkust või siis lihtsalt asjatundlikkuse puudumist.[23] Enamik kriitikutest ei paku ekspertide poolt väidetule vastu mingisugust iseseisvat uut tõendmaterjali. See on ka mõistetav, kliimateaduse kontekstis ei suuda mitteekspert ise tõendmaterjali hinnata. Epistemoloogias eristatakse tavaliselt mingit seisukohta õõnestavat tõendmaterjali seda seisukohta ümberlükkavast tõendmaterjalist.[24] Esimene seab mingi seisukoha kahtluse alla, kritiseerides seda seisukohta toetava tõendmaterjali adekvaatsust. Teine kritiseerib seisukohta, esitades (uut) tõendmaterjali, mis lükkab seisukoha ümber. Kliimateadlaste kriitikud esitavad peamiselt õõnestavat tõendmaterjali, mis seab teadlaste autoriteedi kahtluse alla.[25] Selles pole iseenesest midagi halba.
Nii ei olegi kliimateaduse kriitikud (või vaktsineerimisvastased) sugugi ebaratsionaalsed (nende uskumused antud valdkonna kohta on kooskõlalised). See ei tähenda aga, et nende uskumustega oleks kõik tingimata korras – võib juhtuda (ja tihti juhtubki), et nende argumentide eeldused, millele nimetatud uskumused tuginevad, ei ole kuigi hästi põhjendatud või on lihtsalt väärad. Näiteks keeldutakse kliimateadlaste hoiatusi tõsiselt võtmast, kuna arvatakse, et selles valdkonnas puudub konsensus. Või arvatakse ekslikult, et kliimaeksperdid kalduvad riskidega liialdama, samal ajal kui on alust arvata, et tegelikult kalduvad konsensusraportid hoopiski riske madalamana esitama. [26]
Aga peale tuginemise vääradele või põhjendamata eeldustele võib kliimaprobleemi eitajate juures märgata süsteemsemat probleemi – tihtilugu kaasnevad kliimateaduse kritiseerimisega topeltstandardid. Näiteks kritiseerivad kliimaskeptikud kliimateaduse avalikku rahastamist (arvates, et see toob kaasa teaduse politiseerituse), aga teistes teadusvaldkondades selliste rahastamisskeemide juures probleemi ei nähta.[27] Kliimaprobleemi eitajad kalduvad kasutama ka episteemilisi topeltstandardeid. Kliimateadlaste väidetelt nõutakse oluliselt kõrgemat tõendatuse määra kui teistesse teadusvaldkondadesse kuuluvatelt väidetelt. Sarnaselt sellele süüdistatakse kliimateadust falsifitseerimatuses, kuigi selle Popperi kriteeriumi alusel võiks kritiseerida tervet rida teisi teadusharusid (Popperi enda arvates oli näiteks evolutsiooniteooria falsifitseerimatu). Falsifitseerimatus ei ole kuigi hea kriteerium tänapäevase teaduse eristamiseks mitteteadusest.[28] See tekitab loomulikult küsimuse, mis on just kliimateaduses sellist, mis seab teadlastele palju kõrgemad nõudmised? Siin on kliimaprobleemi skeptikul aga kasutada veel üks epistemoloogiline vastukäik. Nimelt võidakse väita (ja paljud ongi väitnud), et see, kas mingi uskumus on õigustatud või mitte, sõltub pragmaatilistest kaalutlustest – ehk mida olulisem küsimus, seda kõrgemat tõendatuse määra on vaja, et uskumus oleks õigustatud. Praktiline olulisus tähendab siin kahetist. Mingi väide on praktiliselt oluline siis, kui oleks praktilises mõttes kahjulik seda uskuda juhul, kui see on väär, või kui oleks kahjulik seda mitte uskuda juhul, kui see on tõene. Kuna kliimaküsimused puudutavad selles tähenduses olulisi väiteid, siis on õigustatud kliimateadlastelt ka kõrgema tõendatuse määra nõudmine. Selle vastukäiguga aga on see probleem, et näiteks kliima soojenemise inimtekkelisuse tõendatuse tase on niivõrd kõrge, et isegi kui kõnealune uskumus on pragmaatilisest aspektist väga oluline, vastab ta ikkagi ka neile kõrgendatud nõudmistele (kui me just ei nõua absoluutset kaheldamatust, mida meil ei ole kunagi võimalik saavutada).
Kui väidetakse, et kliimateadlaste puhul pole riskitaseme hindamine piisavalt tõendatud, aga samas kinnitatakse praktiliselt ilma igasuguse tõendmaterjalita, et kohe-kohe leitakse kliimasoojenemisele tehnoloogiline lahendus, siis on selge, et neile väidetele rakendatakse väga erinevaid episteemilisi standardeid. Sellist laadi eesmärgipärast mõtlemist (või soovmõtlemist) nimetatakse tihti motiveeritud arutlemiseks. Arutlemine on motiveeritud, kui see on juhitud inimese soovidest ja tahtmistest, hirmudest ja tungidest.[29] Kui teaduslik konsensus läheb vastuollu kellegi soovide ja hirmudega, siis üks võimalik viis seda konsensust mitte arvesse võtta on just nimelt episteemiliste topeltstandardite rakendamine,[30] mille eesmärgiks on kas konsensuse olemasolu eitamine või siis konsensuse tähenduslikkuse eitamine. Motiveeritud arutluse tulemuseks võivad olla ratsionaalsed uskumused, niivõrd, kuivõrd need uskumused võivad olla kooskõlalised konkreetse inimese teiste uskumustega. Need uskumused ei ole aga episteemilises mõttes õigustatud, kuna sellist laadi uskumused on tekkinud tõendmaterjali kallutatud hindamise tulemusena.
- Mis skeptikuid motiveerib?
See, et inimesed on riskidest mõtlemisel väga oskamatud, on ammu teada: me alahindame ebakindluse määra; me ülehindame meie jaoks ihaldusväärsete tulemuste tõenäosust; me usume, et suudame mõjutada juhuslikke sündmusi; me hindame kõrgemalt isiklikke kogemusi kui abstraktseid uuringuid jne.[31] See aga iseenesest ei seleta, miks mõningates riskiga valdkondades on teadusliku ekspertarvamuse omaksvõtmine lihtsam, mõnes teises aga raskem. Loomulikult on tegu väga mitmetahulise probleemiga, kus oma osa mängib näiteks (sotsiaal)meediavälja reostus ja riskiga seonduvate küsimuste politiseeritus. Miks aga ikkagi inimesed kalduvad nii lihtsalt ennast lollitada laskma?
Üsna hea seletuse (millel on ka tugev empiiriline alus) annab sellele nn „kultuurilise tunnetuse“ kontseptsioon.[32] Meil on teatavad uskumused ja väärtushinnangud, mis puudutavad seda, millist laadi elu on hea (nii meile endale kui ka ühiskonnale laiemalt). Kui avalikus ruumis seostatakse kliima inimtekkeline soojenemine turu reguleerimise vajadusega, siis see, kelle jaoks on vaba turg väärtussüsteemis kesksel kohal, on motiveeritud kliima inimtekkelist soojenemist eitama ning kasutama eri kognitiivseid mehhanisme ekspertkonsensuse kahtluse alla seadmiseks. Me kaldume ekspertidena nägema – ja omistama neile selliseid tunnuseid nagu ausameelsus ja asjatundlikus – neid, kellega me jagame (või arvame end jagavat) samu kultuurilisi väärtusi.[33] Samuti sõltub neist väärtushinnangutest ka see, millisena me näeme ekspertkonsensust riskiga seonduvatel teemadel.[34]
Meie väärtused määravad olulisel määral ära, keda me eksperdina näeme – kriitika ja põhjendused tulevad tagantjärele. Ekspertide kohta käivate arutluste puhul näib kehtivat sama, mida on öeldud meie moraali puudutavate arutluste kohta – emotsionaalne koer liputab oma ratsionaalset saba.[35] Tegelikult on see üsna märkimisväärne – see, et me näeme kliimaeksperdina seda, kes jagab meie väärtusi, näib olevat üsna samaväärne sellele, kui me näeks hea maletajana inimest, kes jagab meie muusikamaitset.
Kultuuriline tunnetus mängib samasugust rolli nii parem- kui ka vasakpoolsete hulgas. Näiteks „parempoolsed“ kalduvad pigem mõtlema, et kliimateadlaste hulgas ei ole konsensust, kas kliima soojenemine on inimtekkeline või mitte. „Vasakpoolsed“ mõtlevad aga, et ei ole teaduslikku konsensust, kas on olemas turvalised viisid tuumajäätmetest vabanemiseks. Tegelikult on konsensus mõlemal juhul täiesti olemas. „Parempoolsed“ ei ole kuidagi rumalamad või vähem teadlikud sellest, mida teadlased väidavad. „Vasakpoolsetel“ lihtsalt teatud mõttes veab, kuna avalikus ruumis on kliima soojenemise tõkestamisega seostatud ennekõike niisuguseid ühiskondlikke protsesse (nt turu reguleerimist), mis sobivad kokku nende väärtustega. Kui kliima soojenemise tõkestamine oleks seostatud näiteks turu vähesema reguleerimisega, siis oleks alust arvata, et „vasakpoolsetel“ oleks samasuguseid raskusi ekspertkonsensuse arvesse võtmisega kui hetkel „parempoolsetel“. Mis omakorda võiks tähendada, et kuigi paljud „vasakpoolsete“ kliimasse puutuvad uskumused on tõesed, ei ole vähemasti osa neist uskumustest episteemilises mõttes õigustatud.[36]
Kultuurilise tunnetuse osakaal ei vähene „teadusliku lugemisoskuse“ kasvades, vaid pigem suureneb, ning suurima „teadusliku lugemisoskusega“ indiviidid kalduvad olema kõige polariseerunumad.[37] Mida osavamalt suudetakse kritiseerida neid, kes ekspertidena esinevad, seda paremini osatakse kõrvale heita (kas siis kallutatuna või ebaausana) need ekspertarvamused, mis meie kultuuriliste uskumuste ja väärtushinnangutega ei ühildu.
Sellist laadi motiveeritud mõtlemine ekspertidest eksib „sõltumatuse printsiibi“ vastu.[38] Selle kindlaks määramisel, kas keegi on ekspert või mitte, tuleb vaadata eksperdi usaldusväärsust sõltumatult konkreetsest küsimusest, millega me eksperdi poole pöördume (või nõuandest, millega ekspert meie poole pöördub). Me ei tohiks arvata, et ekspert ei ole usaldusväärne lihtsalt sellepärast, et me ei taha eksperdiga sellel konkreetsel juhul nõus olla. Vastasel juhul kaotab eksperdi institutsioon oma olemasolu ühe mõtte – võimaldada mitteeksperdil muuta oma arvamusi selliseks, et nad on suurema tõenäosusega tõesed. Kui ignoreerida sõltumatuse printsiipi, siis muutuvad „eksperdid“ lihtsalt meie olemasolevate arvamuste võimendajateks.
- Mida peale hakata?
Motiveeritud mõtlemine on lahutamatu osa meie tunnetusprotsessist, mistõttu ei ole alust loota, et me saame sellest lihtsalt vabaneda. Enamik kognitiivseid mehhanisme (näiteks eri kallutatused, nagu in-group bias, confirmation bias jne) on välja kujunenud teistsuguses keskkonnas kümneid tuhandeid aastaid tagasi, kus grupikuuluvus oli ellujäämise küsimus. Probleem on pigem selles, kuidas motiveeritud mõtlemise mõju mahendada. Teadusvaldkond, mis sellega tegeleb, nn teaduse kommunikeerimise teadus, on alles noor,[39] kuid võimaldab siiski teha teatavaid järeldusi.
Mis kindlasti ei aita, on kliimaküsimuste tõstatamine kontekstis, mis käivitab kultuurilise tunnetuse, tuues sisse märksõnu, mis sisendavad kliimaküsimuste seotust enesemääratlusega. Siin tulevad meelde hiljutine Mikk Salu artikkel Eesti Ekspressis, kus vastandati „mehi“ lödipükstele, või Peeter Espaki hüüdmine „feministid!“, „marksistid!“ või Margus Oti tekstid Sirbis vehmadest.[40] Sellist laadi tekstid (kirjutatud kahtlemata heas usus) kalduvad esiplaanile tooma enesemääratlusega seotud küsimusi ja panevad lugeja unustama, et kliima soojenemise põhjused ja sellega seotud riskid on objektiivsed tõsiasjad, mis tuleks endale võimalikult hästi (ekspertidele tuginedes!) selgeks teha ja mis ei puutu oma kuuluvuse väljendamise valdkonda.
Praeguseks on enam-vähem selge, et lihtsalt avalikkuse teadmiste suurendamine või ühiskonnaliikmete argumenteerimisoskuse parandamine ei aita.[41] Nagu mainitud, suurema „teadusliku kirjaoskusega“ inimesed on ekspertide suhtes pigem rohkem skeptilised, kui ekspertide väited ei sobitu nende olemasolevate religioossete ja poliitiliste uskumustega, kuna neil on suurem hulk argumente, mille abil nad suudavad enda jaoks ekspertide seisukohti diskrediteerida. Kultuurilise tunnetuse kontekstis töötab Kahnemani süsteem 2 (aeglane, argumenteeriv mõtlemine) pigem süsteemi 1 (kiire, heuristiline mõtlemine) huvides ja selle teenrina.[42] Pole ka selge, kui palju abi on sellest, kui tegeleda avalikus ruumis näiteks kliimateaduse kriitikute argumentide ümber lükkamisega. Osa uuringuid näitab, et selline ümberlükkamine võib pigem tekitada soovitule vastupidise efekti ja neid, kes on mingi teadusharu suhtes skeptilised, veelgi skeptilisemaks muuta. Näiteks need, kes kahtlevad gripivaktsiini efektiivsuses, muutuvad ümberlükkava infoga kohtudes veel kahtlevamaks,[43] kriitika alla langemisel käivituvad eri kaitsemehhanismid, mis võimaldavad meil oma tõekspidamistest kinni hoida. Samas leidub ka uuringuid, mille järgi võib sellisest kummutustööst siiski piiratud määral kasu olla.[44] Lisaks on alust arvata, et abi võiks olla sellest, kui tutvustada üldsusele neid tehnikaid ja strateegiaid, mida kasutatakse teaduse autoriteedi õõnestamiseks[45] või siis, kui infot esitab allikas, keda adressaat tajub endaga samu väärtusi kandvana.[46]
Kultuurilise tunnetuse mõju mahendab ka see, kui raamistada infot viisil, mis ei lähe adressaadi väärtustega vastuollu. Raamistamine tähendab siin kontekstis, et sisuliselt samaväärset informatsiooni esitatakse eri viisil gruppidele, mille liikmete väärtushinnangud erinevad. Näiteks USA kristlastele esitati kliimaohtudega seotud informatsiooni, seostades seda Jumala loodu kaitsmisega. Sellisel juhul oli ekspertkonsensuse respekteerimine adressaatidele palju lihtsam.[47] Kui frakkimisega (maa-alustest kivimitest gaasi ja nafta ammutamisega) seotud ohte käsitleti avaliku tervise kontekstis, siis olid USA vasakpoolsed altimad informatsiooni vastu võtma, kui aga täpselt sama informatsioon oli seotud frakkimise majanduslike kuludega, siis olid seda infot varmamad vastu võtma parempoolsed.[48] Ühtlasi olid USA parempoolsed palju enam valmis respekteerima ekspertkonsensust kliimaohtude kohta, kui seda infot raamistati nende jaoks viisil, mis rõhutas uutele energiaallikatele tuginemist, sest see seondus nende jaoks inimkonna innovaatilisusega.[49]
Kuna meil ei ole alust arvata, et eestlased oleksid kultuurilisest tunnetusest puutumatud, siis tuleks siin samuti leida viise, kuidas kliimaprobleemidega seotud infot erinevatele gruppidele raamistada.
Alternatiiviks raamistamisele (mis on teatud mõttes manipulatiivne) on selliste mõtlemisharjumuste kujundamine, mis aitaksid indiviididel oma uskumustega suhestuda justkui distantsilt ning rohkem arvesse võtta seda, et ükskõik milline meie uskumustest võib osutuda vääraks. Sellist laadi mõtlemisharjumused erinevad olulisel määral süsteem 2 tavapärastest töötamisest, mis kaldub pigem olemasolevaid uskumusi ja intuitsioone toetama. Seepärast on mõned psühholoogid pidanud vajalikuks eristada kolmandat mõtlemistüüpi (süsteem 2 alamsüsteemi), mis võimaldab inimestel oma intuitsioone kahtluse alla seada, vaadelda olukordi eri vaatenurkade alt ja langetada kontraintuitiivseid valikuid.[50] See, nn süsteem 3 mõtlemine, haarab enda alla ka tendentsi vältida absolutismi, tendentsi suhtuda kriitiliselt oma väljakujunenud hoiakutesse, tendentsi seada oma uskumuste tugevus silmitsi tõendmaterjali tugevusega.[51]
Sellist laadi mõtlemisharjumusi (hoiakuid, strateegiaid, kognitiivseid iseloomujooni vms) on epistemoloogias hakatud nimetama intellektuaalseteks voorusteks. Erinevalt heast argumenteerimisoskusest saab kultiveerides selliseid hoiakuid nagu intellektuaalne alandlikkus (võime oma eksimusi tähele panna, tunnistada ja ette aimata), avatud mõtlemine (võime ja soov oma uskumusi muuta), episteemiline vaprus (suutlikkus uskuda teisiti kui ümbritsevad inimesed) mahendada kultuurilise tunnetuse osakaalu meie mõtlemises.[52] Teisisõnu – intellektuaalse vooruse olemasolu peaks meil võimaldama kognitiivsest savannist vähemalt teatud määral väljuda.
Kahjuks me ei tea veel piisavalt hästi, kuidas selliseid vaimseid iseloomujooni nagu intellektuaalne alandlikkus oleks (sotsiaal)meedia kontekstis võimalik adressaatides esile tuua.
Nii võibki öelda, et märkimisväärsel kombel on populismi, vandenõuteooriate ja libauudiste lokkamises keskne seesama küsimus, mis oli Sokratese filosoofia käimapanevaks impulsiks: „Oskad sa mulle öelda, Sokrates, kas voorus on õpetatav? Või ei ole see õpetatav, aga on harjutatav? Või ei ole see ei harjutatav ega õpitav, vaid saab inimestele osaks loomuldasa või mõnel muul viisil?“[53] Platoni Sokratest iseloomustab ehk filosoofia ajaloos kõige rohkem soovimatus uskuda midagi üksnes põhjusel, et see on praktiliselt kasulik või teeb elu elamisväärsemaks. Arvestades, et praeguses olukorras on kaalul päris palju, peaksime ilmselt kõik veidi rohkem Sokratest jäljendama. Nietzschel on võib-olla õigus, kui ta ütleb, et Õhtumaa loojangu saabudes kasvab Sokratese vari üha pikemaks.
Artikli valmimist on toetanud Euroopa Liidu Regionaalarengu Fond (Eesti-uuringute tippkeskus), ning see on seotud Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi uurimisprojektiga IUT20-5.
[1] Platon, Protagoras, 313E–314A.
[2] E. Peyser, F. Augugliaro, A Decade of Distrust. The New York Times, 27.12.2019.
[3] Vt T. Nichols, Death of Expertise. Oxford, 2017.
[4] K. Sterelny, The Evolved Apprentice. Cambridge (MA), 2012.
[5] J. Ober, Democracy and Knowledge: Innovation and Learning in Classical Athens. Princeton (NJ), 2008.
[6] J. Nagel, Epistemic Territory. Proceedings and Addresses of the American Philosophical Association. Ilmumas.
[7] K. Dommett, W. Pearce, What Do We Know about Public Attitudes towards Experts? Reviewing Survey Data in the United Kingdom and European Union. Public Understanding of Science, 2019, kd 28, nr 1.
[8] C. Funk jt, Trust and Mistrust in Americans’ Views of Scientific Experts. Pew Research Center, 02.08.2019.
[9] J.-J. Oidermaa, Uuring: Eesti elanikud usaldavad teadlasi palju rohkem kui valitsust. Novaator.err, 21.06.2019.
[10] Eurobaromeetri uuring, september 2019.
[11] A. Goldman, Experts: Which Ones Should You Trust? Philosophy and Phenomenological Research, 2001, kd 63, nr 1.
[12] D. Coady, What to Believe Now: Applying Epistemology to Contemporary Issues. Malden (MA), 2012.
[13] T. Kelly, Disagreement in Philosophy: Its Epistemic Significance. Rmt-s: The Oxford Handbook of Philosophical Methodology. Toim. H. Cappelen jt. Oxford, 2016.
[14] L. T. Zagzebski, Epistemic Authority: A Theory of Trust and Autonomy in Belief. Oxford, 2012.
[15] J. Lackey, Experts and Peer Disagreement. Rmt-s: Knowledge, Belief, and God: New Insights in Religious Epistemology. Toim. M. A. Benton jt. Oxford, 2018.
[16] L. T. Zagzebski, Epistemic Authority.
[17] Vt R. Foley, Intellectual Trust in Oneself and Others. New York, 2001.
[18] I. Kant, Mis on valgustus? Tlk E. Parhomenko. Akadeemia, 1990, nr 4.
[19] A. Goldman, Experts: Which Ones Should You Trust?
[20] D. Kahan, Climate‐Science Communication and the Measurement Problem. Advances in Political Psychology, 2015, kd 36, lisa 1.
[21] https://bit.ly/30ei9yP.
[22] Vt nt nt IPCC raporteid aastast 2019.
[23] P. Schmid, C. Betsch, Effective Strategies for Rebutting Science Denialism in Public Discussions. Nature Human Behavior, 2019, kd 3.
[24] Vt J. Pollock, Contemporary Theories of Knowledge. London, 1986.
[25] S. John, Expertise in Climate Science. Rmt-s: The Routledge Handbook of Applied Epistemology. Toim. D. Coady, J. Chase. London, 2018.
[26] M. Oppenheimer, N. Oreskes jt, Discerning Experts. The Practices of Scientific Assessment for Environmental Policy. Chicago, 2019.
[27] D. Sarathchandra, K. Haltinner, Trust/Distrust Judgments and Perceptions of Climate Science: A Research Note on Skeptics’ Rationalizations. Public Understanding of Science, 2020, kd 29, nr 1.
[28] Vt D. Coady, R. Corry, Is Climate Science Really Science? Rmt-s: D. Coady, R. Corry, The Climate Change Debate. Houndmills, 2013. Asjaliku mittespetsialistidele mõeldud ülevaate kliimateaduses kasutatavatest meetoditest leiab siit: https://stanford.io/36RbXPL.
[29] Hea ülevaate sellest annab: C. D. Molden, E. T. Higgins, Motivated Reasoning. Rmt-s: The Oxford Handbook of Thinking and Reasoning. Toim. K. J. Holyoak, R. G. Morrison. Oxford, 2012.
[30] A. Gelfert, Climate Scepticism, Epistemic Dissonance, and the Ethics of Uncertainty. Philosophy and Public Issues, 2013, kd 3, nr 1.
[31] M. Lane, When the Experts Are Uncertain: Scientific Knowledge and the Ethics of Democratic Judgment. Episteme, 2014, kd 11, nr 1.
[32] Vt nt D. Kahan, D. Braman, Cultural Cognition and Public Policy. Yale Law & Policy Review, 2006, kd 24, nr 1.
[33] B. Suldovsky, A. Landrum, N. J. Stroud, Public Perceptions of Who Counts as a Scientist for Controversial Science. Public Understanding of Science, 2019, kd 28, nr 7.
[34] D. Kahan, H. Jenkins-Smith, D. Braman, Cultural Cognition of Scientific Consensus. Journal of Risk Research, 2011, kd 14, nr 2.
[35] J. Haidt, The Emotional Dog and Its Rational Tail: A Social Intuitionist Approach to Moral Judgment, Psychological Review, 2001, kd 108, nr. 4.
[36] R. McKenna, Irrelevant Cultural Influences on Belief. Journal of Applied Philosophy, 2019, kd 36, nr 5.
[37] D. Kahan, Climate-Science Communication and the Measurement Problem.
[38] Vrd D. Christensen, Epistemology of Disagreement: The Good News. The Philosophical Review, 2007, kd 116, nr 2.
[39] Vt The Oxford Handbook of the Science of Science Communication. Toim. K. T. Jamieson jt. Oxford, 2017.
[40] Vt M. Salu, Tulge mõistusele: katastroofi ei saabu ja inimkond ei upu. Eesti Ekspress, 05.12.2019; M. Ott, Vehm I. Keskkonnavaenulikkus. Sirp, 22.11.2019; Vehm II. Diskursus. Sirp, 06.12.2019; Vehm III. Natuke-olu. Sirp, 20.12.2019; P. Espak, Kliimadebatt fanatismi tõmbetuultes. ERR.ee, 09.08.2019.
[41] Vt M. C. Nisbet, D. A. Scheufele, What’s Next for Science Communication? Promising Directions and Lingering Distraction. American Journal of Botany, 2009, kd 96, nr 10.
[42] D. Kahneman, Kiire ja aeglane mõtlemine. Tlk J. Linnart. Tallinn, 2013.
[43] B. Nyhan, J. Reifler, Does Correcting Myths about the Flu Vaccine Work? An Experimental Evaluation of the Effects of Corrective Information. Vaccine, 2015, kd 33, nr 3.
[44] P. Schmid, C. Betsch, Effective Strategies for Rebutting Science Denialism in Public Discussions.
[45] P. Schmid, C. Betsch, Effective Strategies for Rebutting Science Denialism in Public Discussions.
[46] D. Kahan, Fixing the Communications Failure.
[47] M. H. Goldberg, A. Gustafson, M. T. Ballew, A Social Identity Approach to Engaging Christians in the Issue of Climate Change. Science Communication, 07.07.2019.
[48] K. T. Luong, R. K. Garrett, M. D. Slater, Promoting Persuasion With Ideologically Tailored Science Messages: A Novel Approach to Research on Emphasis Framing. Science Communication, 13.07.2019.
[49] D. Kahan, Fixing the Communications Failure.
[50] H. Sauer, Moral Thinking, Fast and Slow. New York, 2019.
[51] K. Stanovich, Rationality and the Reflective Mind. Oxford, 2011.
[52] M. Lane, When the Experts Are Uncertain; M. Alfano, K. Iurino jt, Development and Validation of a Multi-dimensional Measure of Intellectual Humility. PLoS ONE, 2017, kd 12, nr 8.
[53] Platon, Menon 70A. Tlk I. Volt.
Lisa kommentaar