Kalevi alt välja. LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandi Eestist. Koost. Uku Lember, Rebeka Põldsam. Tallinn : Eesti LGBT Ühing, 2022. 176 lk. 18 €.
Kväärajaloo uurimine, talletamine ja avaldamine on olulised, sest LGBT+ subjektide, nende enesemääramispüüdluste ja neid ümbritsenud poliitikate varasem olemasolu on kollektiivsest mälust suuresti kustutatud. Seetõttu võivad kaasaegsed kväärpõlvkonnad tunda, nagu oleksid nad esimesed või ainsad. Või nagu ulatuks nende genealoogia heal juhul murrangulistesse 1990. aastatesse. Ida-Euroopa, aga ka globaalse Lõuna piirkondade puhul kujutletakse sageli, nagu oleks sealsed soo- ja seksuaalvähemused tekkinud alles kokkupuute tulemusel „arenenud Läänega“. Selleks et praegused ja tulevased põlvkonnad ei peaks oma iseolemise ruumi kehtestamise ja identiteetide mõtestamise juures päris jalgratast leiutama, pakuvad kvääride ajalood olulisi sissevaateid, mille alusel efektiivsemalt edasi liikuda nii poliitilises kui isiklikus mõõtmes.
Seetõttu on Uku Lemberi ja Rebeka Põldsami koostatud ja Eesti LGBT Ühingu poolt välja antud kogumik „Kalevi alt välja“ tänuväärne talletus. Teos sisaldab üheksat eri autorite poolt kirjutatud käsitlust kväärlugudest 19. sajandi keskpaigast 1990. aastate lõpuni, mida täiendavad kuus lühikest vinjetti värvikatest isikutest või huvitavatest kaasustest. Olgugi et populaarteaduslik raamat on võrdlemisi napp nii teemade valiku kui käsitluste põhjalikkuse poolest ning et esitletus kohati napib nii vajalikku kontekstualiseerimist kui laiemat analüüsi, sisaldab see põnevat materjali ja on oluline Eesti kväärarhiivide moodustamise verstapost.
Ühelt poolt võimaldab kväärajalugu esitada väljakutse domineerivale ajalookirjutusele, milles LGBT+ inimeste lugusid üldjuhul ei eksisteeri. Teisalt loob see ka LGBT+ kogukonnale endale olulise pildi pikast kõrvaleheitmiste ajaloost, kus parajasti toimiv võim kasutas erinevaid tõrjumise, karistamise või stigmatiseerimise meetodeid, mille eest kväärsubjektid püüdsid omakorda hoiduda või millele vastu astuda. Niisiis on põhjendused kväärajalugude uurimise ja avaldamise vajalikkusest ka poliitiliselt olulised – seda eriti viimase aastakümne jooksul mitmel pool maailmas jõuliselt pead tõstnud populistliku trendi taustal, mis püüab kasutada seksuaalsust poliitilise tööriistana.[1] Domineeriva ajalookirjutuse pigem meestekeskse, normatiivse ja suuri narratiive taastootva tooni taustal võib jääda mulje, et millest pole midagi teada, seda pole olnud. Lihtne on sellest järeldada, et heteronormatiivsusest kõrvale kalduvad subjektipositsioonid tänapäeva maailmas kehastavad tühist noorte provokatsiooni, kaasaja segase maailma perverssust, mis annab märku Lääne kultuuri allakäigust. Viiteid laostavale mõjule, mida lääneriigid Eesti väärtusruumile avaldavad ning seda just LGBT+ inimeste enesemääramise õigustega seonduvalt, on oma poliitilises agendas võrdlemisi edukalt rakendanud näiteks EKRE, mis on kõigest kümne tegutsemisaasta jooksul tõusnud üheks Eesti populaarsemaks parteiks.
Vastukaaluks võimaldab aga pelk teadmine sellest, et ilmselt juba 19. sajandi keskpaigas eksisteeris Eesti aladel homoseksuaalseid suhteid, näidata, et alternatiivsetel seksuaalsustel – olgugi et vastavad identiteedipositsioonid on paratamatult teatud ajas ja ruumis konstrueeritud – on pikk ja mitmekesine kohalik ajalugu. Ehkki kogumikus Ken Irdi poolt käsitletud Eesti esimeses homoseksuaalset suhet puudutavas kohtuasjas ei leitud piisavalt tõendeid süüaluste süüdimõistmiseks ehk me ei tea lõpuni, kas süüdistustel „sugulises sodoomias“ oli tegelikult alust, loob kaasus siiski märkimisväärse pretsedendi.
Paraku saamegi teadmisi soo- ja seksuaalvähemuste varasemate aegade elu kohta peamiselt poleemilistest meedia-kajastustest, kohtuasjadest, politseiraportitest või meditsiinilistest kaasustest, mispuhul näiteks püüti kedagi transsoolisusest „ravida“. Sellised kallutatud ja ühepoolsed vaatepunktid esitavad materjali uurimisele tõsise metodoloogilise väljakutse, mille taustal võib küsida, nagu teeb seda üks raamatu koostajatest ja toimetajatest, Rebeka Põldsam, oma peatükis esimese Eesti Vabariigi aegsetest Tallinna lantimispaikadest: „Kas need lood on ikka veel peidus kuskil arhiivis või kellegi pööningul mõnes karbis või tuleks need hoopis välja mõelda?“ (lk 105).[2]
Mis puutub aga homoseksuaalsuse seostamisse välismõjudega, siis ilmneb kogumikust üks huvitav tõik. Nimelt ülemöödunud sajandivahetusel seostati homoseksuaalset käitumist valdavalt aadlike ja teiste kõrgemast seisusest meestega – vähemalt vastavates meediakajastustes. Hannes Vinnali põnev peatükk räägib mitmekesisest loovisikust Elisar von Kupfferist, kes sündis Eestis ja elas hiljem Saksamaal ja Šveitsis. Andreas Kalkuni lühilugu portreteerib Kuressaare linnanõunik Georg von Rehekampffi, keda süüdistati „loomuvastases läbikäimises“ eesti noorukitega, kellele Rehekampff ilmselt ka vaikimistasu maksis.
Eesti laiem üldsus sai homoseksuaalsust esmakordselt mõtestada Saksamaal toimunud nn Eulenburgi skandaali kajastuste kaudu. Kalkun käsitlebki oma loos homoseksuaalsuse eestikeelset sõnastamist selle 20. sajandi algul Saksamaa keisri Wilhelm II õukonnas toimunud skandaalse homoseksuaalse suhte paljastamise ja sellega seotud kohtuprotsesside kaudu, aga ka Eestis toimunud saksa arsti ja seksuoloogi Magnus Hirschfeldi külalisloengute meediakajastuste põhjal.[3] Eulenburgi skandaal oli maailma homoseksuaalsuse ajaloos oluline verstapost, luues ühelt poolt homoseksuaalsust käsitleva diskursuse, teisalt aga ka moodsa homofoobia (lk 59). Samas on hämmastav, et oma aja kohta progressiivsete vaadetega ja seksuaalsuse uuringutes teedrajavat rolli mänginud Magnus Hirschfeld pidas 1928. ja 1929. aastal Eestis avalikke ja ohtralt reklaamitud loenguid nii prestiižikates kohtades nagu Estonia kontserdisaal ja Vanemuise teater.
Martin Rünk panustab raamatusse paeluva käsitlusega hilisnõukogudeaegse Tartu geikogukondades tuntud Esimehest, kelle lool põhines ka Jaanus Samma väljapanek 2015. aastal Veneetsia kunstibiennaalil. Lühikest aega üht Lõuna-Eesti kolhoosi juhtinud sõjaveteranist Esimehe kohta räägiti Tartu geimeeste seas erakordseid lugusid, mida omakorda võimendas tema traagiline surm läbi seni lahendamata mõrva. „Esimees oli küll antikangelane, kuid oma käitumise ja olemusega jättis ta endast noorematele kustumatu mulje ning näitas, et ka rõhuvas keskkonnas on võimalik enda kehtestatud reeglite järgi elada,“ võtab Rünk Esimehe loo kokku.
Üleminekuperioodist on raamatus kaks artiklit: Taavi Koppeli ülevaade Eesti LGBT+ liikumise algusest ning Sara Arumetsa käsitlus transsooliste isikute soo tunnustamisest 1990. aastate Eestis. Arumetsa tekst pakub muuhulgas sissevaadet soolise ülemineku võimaluste kohta hilisel nõukogude ajal. Nimelt olid Nõukogude Liidus soolise ülemineku võimaldamiseks olemas protseduurid, mis sageli sisaldasid näiteks kuudepikkust jälgimist Doni-äärse Rostovi psühhiaatriahaiglas ja mille tagajärjel sai vähemalt osa transinimesi oma taotlusele ka positiivse vastuse. Küll aga oodati hormoonravile ja protseduuridele lubatud isikutelt vaikimislepet – transinimesed pidid jääma ühiskonnas nähtamatuks. Kuna hilisel nõukogude ajal oli sooline üleminek praktikas võimalik, ei takerdunud ka 1990. alguse Eesti transinimesed liigsesse bürokraatiasse. Küll aga muutus soo tunnustamine keeruliseks seoses sotsiaal- ja justiitsministeeriumi vahelise vaidlusega 1994. aastal, mil transsoolisuse diskursuses kerkis tänaseni aktuaalne küsimus: „mille põhjal tuleks sugu määrata, kes võib sugu määrata ja kes selle eest vastutab?“ (lk 169). Nagu osutab Arumetsa, on sarnaselt nõukogude ajale ka tänapäeval soo tunnustamise protsess Eestis jätkuvalt hägune ja raskesti ligipääsetav.
Teistest peatükkidest eristub Bart Pushaw’ kunstiajalooline käsitlus Kalevipoja homoerootilisest kujutamisest Eesti kunstnike töödes. Kui ülejäänud autorid lähtuvad etnograafilis-ajaloolistest allikatest, tuginedes olenevalt uuritava perioodi „kättesaadavusest“ kas ainult arhiivimaterjalidele või ka suulisele ajaloole, siis Pushaw analüüsib väga isiklikust, s.o ameeriklasest homoseksuaalse mehe vaatevinklist Eesti kunstnike püüdlusi visualiseerida rahvuseepose kangelast. Kuigi metodoloogiliselt eristuv, seostub peatükk raamatu üldisema kontseptsiooniga, mida väljendab nii pealkiri „Kalevi alt välja“ kui ka Jaanus Samma kujundus. Kui autorite tekstid mõjuvad valdavalt neutraalselt, ilma liigsete hinnangute, ilustuste ja deklaratiivsuseta, siis teose provokatiivsus väljendub just selle „pakendamises“. Samma on kujunduses jätkanud oma varasemas loometöös[4] rakendatud lähenemist, mida olen kirjeldanud kui „mõnusalt õrritavat Eesti homonatsionalismi visiooni“.[5] Peatükke eristavates illustratsioonides on homoseksuaalsusele ja kväärlähedusele viitavad sümbolid toodud justkui rahvuslikesse mustritesse.
Pealkiri „Kalevi alt välja“ on aga justkui Eesti oma vaste Ameerika seksuaalkultuuri metafoorile „kapist välja“, milles „kapp“ (või siis „kalevialune“) tähistab heteroseksistliku ühiskonna survet soo- ja seksuaalvähemustele oma identiteedist või seksuaalsetest eelistustest vaikida.
Raili Uibo on oma doktoritöös näidanud, et Eesti kaasaegsed kväärid taotlevad sageli oma suhetes ja identiteedis hägusust, selle asemel et „avalikult“ elada või kapist välja tulla.[6] See praktika teenib Uibo sõnul oluliste sidemete säilitamise eesmärki. Seejuures pole õige eeldada, et Eesti (või mõne teise piirkonna) kväärid peaksid läbi tegema täpselt samasuguse emantsipeerumistee nagu seksuaalvähemused mõned aastakümned varem lääneriikides. Sellised eeldused paigutaksid Eesti kväärkogukonnad justkui „arenenud“ Läänest mahajäänud positsioonile.[7] Taoline hierarhiline mõtteviis on Ida-Euroopas laiemalt levinud seoses taasiseseisvumisjärgsete reformidega, mida ühiskondlikult mõtestati sageli müütilise teekonnana Läände.[8]
Raamatu väljaandmisega tähistati homoseksuaalsuse dekriminaliseerimise 30. aastapäeva Eestis. Kuigi oleks igati tervitatav, kui 21. sajandi teisel kümnendil saaksid kõik Eesti soo- ja seksuaalvähemused tõepoolest kalevi alt välja tulla, ei peaks eeldama, et see toimub täpselt samamoodi, samadel trajektooridel ja eesmärkidel nagu kapist välja tulemine lääneriikides. Ent igal juhul võimaldab Eesti oma kväärarhiivide loomine, millesse antud kogumik on andnud märkimisväärse panuse, astuda vastu süsteemsele nähtamatusele ja homofoobiale, luues ligipääsu olulistele ja võimestavatele kväärnarratiividele.
[1] Vt ka T. Toomistu, Perversne poliitika. Sugu ja seksuaalsus poliitiliste tööriistadena. Feministeerium, 09.04.2020.
[2] Vt ka R. Põldsam, Otsides kvääre lugusid sõdadevahelise Eesti ajakirjandusest. Mäetagused, 2020, nr 76, lk 95−124.
[3] Vt ka A. Kalkun, Homoseksuaalsuse sõnastamise katsed. Eulenburgi skandaal ja Magnus Hirschfeld XX sajandi alguse Eesti ajakirjanduses. Keel ja Kirjandus, 2020, nr 1/2, lk 112−132.
[4] Jaanus Samma isikunäitus „Muster“ Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis, 2021.
[5] T. Toomistu, Homonatsionalismi kriipiv visioon. Sirp, 14.05.2021.
[6] R. Uibo, „And I Don’t Know Who We Really Are to Each Other“: Queers Doing Close Relationships in Estonia. Doktoritöö. Södertörns högskola. Stockholm, 2021.
[7] Vt ka R. Koobak, Whirling Stories: Postsocialist Feminist Imaginaries and the Visual Arts. Doktoritöö. Linköping University. Linköping, 2013.
[8] M. Lauristin, P. Vihalemm, Postkommunistlik siirdeaeg Eestis: Tõlgendusvõimalusi. Akadeemia, 1998, nr 4–5.
Lisa kommentaar