Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik.
1.
Kaja võtab mind vastu Pärnu psühhiaatriakliinikus Roosi tänava nurgal. Selles eestiaegses majas on kunagi ravitud tuberkuloosihaigeid, ilmselt teeb mereõhk kopsudele head. Aga täna, sel pimedal talveõhtul, istun endise kopsuhaigla fuajees mina ja ootan. Ma olen 15 ja passin seal seepärast, et olen juba kaks kuud keeldunud kooli minemast. Igal hommikul lähen hoopis õdedest sõbrannade koju, kellel on arvuti. Võtan vasakult uksepleki alt võtme, keeran ukse lahti ja veedan terve päeva, vahtides internetist komöödiasarju, lugedes kõmu-uudiseid ja vahepeal vaadates pornograafilisi pilte, mis laevad hästi aeglaselt rida rea haaval ja ma kardan samal ajal, et sõbrannad või nende ema võivad ootamatult koju saabuda. See, et ma olen seal, mitte koolis, ei ole saladus. Seda teavad nii sõbrannad kui meie emad.
Psühhiaatri kabinet on valgeks võõbatud seintega hämaravõitu ruum. Viiekümnendates blond naine palub mul istuda ja küsib, et miks ma siis ometi koolis ei käi. Räägin talle, et see ajas mind nutma. „Mis ajas nutma?“ Et kui ma näen näiteks seda, et klassikaaslasel, kes tassib õpikuvirna, ei lükata tooli tee pealt eest, tabab mind selline kurbus, et hakkan lahinal nutma. Nii ongi. Ma olen lõpmata kurb ja ma ei tea, miks.
Kaja laseb mul jutustada oma elulugu. Räägin talle vanemate lahutusest, kolimistest, sellest, et õppisin varakult lugema ja et enda arust on mul olnud õnnelik lapsepõlv. Ta küsib, kas ma arvan, et mina olen oma vanemate lahutuses süüdi. Seni polnud arvanud, aitäh selle mõtte eest. Mõtlen, miks selles vanuses naised kõik natuke paistes tunduvad. Kaja kirjutab mulle antidepressantide retsepti ja käsib kahe nädala pärast tagasi tulla.
Ma võtan rohtu, aga miski ei muutu. Kahe nädala pärast uuesti kohtudes kirjutab Kaja mulle kangemad ravimid ja lisab neile rahustina Xanaxi, muud ta eriti ei seleta. Astun kabinetist välja, seisan tänavanurgal ja lasen peenel lumel oma näole langeda. Teravad lumehelbed tunduvad nahal kui sädemed ja ma hingan kopsud täis karget talveõhku. Ma olen kasutu inimene. Samal õhtul otsustan, et kui ma ise ennast korda ei saa, siis üha kangemad rohud mind ka ei aita. Õnneks on mul mõned vanemad sõbrad, kes minust üle jäänud ravimid rõõmuga ninna tõmbavad.
2.
Ene on minu esimene psühholoog. Ta teeb mulle harjutusi: näiteks palub leida ebameeldiva tunde või pinge oma kehas, siis kujustada see pilveks ja saata see aknast välja. Lõpuks palub ta mul silmad lahti teha ja küsib:
„Mida sa praegu kõige rohkem tahaksid?“
Süüa.
Ene noogutab ja läheb kõrvaltuppa. Naastes on ta alustaldrikule kuhjanud paar küpsist ja mingeid eksootilisi kuivi komme, mille ilmselt on mõni kolleeg reisilt kaasa toonud. Ma tänan ja söön. Ene näitab mulle, et kui tahad liikuda edasi, aga vaatad kogu aeg tagasi, võib kogemata täitsa viltu kõndida, sest siht kaob silme eest ära. Seda demonstreerides koperdab ta näitlikult laua otsa. Vaatan tema keskealise kõhetu keha rahvateatri-sarnast etteastet ja ei saa päris täpselt aru, mida ma siin teen. Mul ei ole temaga kõige vähematki ühist. See naine tundub mulle eluvõõra ja tobedana, ehkki küpsised on head. Pärast teist korda ma enam tagasi ei lähe ja otsustan, et psühholoogidest mulle selleks eluks piisab.
Kuidagi tulen ma oma esimesest depressiivsest episoodist siiski kuude jooksul välja. Lähen tagasi kooli, teades, et mu vene keele õpetaja on klassile jutustanud lugusid sellest, kuidas ta nägi mind Pikal tänaval bussi ees seismas ja seda käega kinni pidamas. See ei ole tõsi, aga õpetaja Toomel on üldse huvitavad lood. Näiteks kuidas ta kord lennukiga sõites põrandas olevast praost maakera nägi või kuidas tal jäid veeparki külastades delfiinid nägemata, sest just eelmisel päeval oli keegi mees nad pisikesest pudelist ära mürgitanud. Lähen tagasi kooli, teades, et mu klassijuhataja on emale telefonis karjunud: „Öelge see välja, me teame küll, mis toimub!“, arvates, et küllap olen ma 15-aastasena kogemata lapseootele jäänud ja nüüd püüab perekond suurt häbi kinni mätsida. Ei tea tema, et ma olen äärmiselt süütu ja vaatamata sellele, et veedan oma õhtud mingis peokommuunis seebimaitselist siidrit juues, ujun ma oma naiivsusega läbi ka väga kahtlastest olukordadest. Teen veerandi tagantjärele ära ja saan tunnistusele oma esimesed kolmed.
3.
Ma olen lõpetamas ülikooli. On kevad ja ma olen kolm aastat järjest täiskohaga koolis ja tööl käinud. Monteerinud lugematul hulgal filme ja selliseid telesaateid, kus ilusad tüdrukud Alari Kivisaare juhtimisel kohvreid lahti teevad. Magan keskmiselt neli tundi ööpäevas, sest kuueni on Mustamäel kool ja vähemalt südaööni Lasnamäel töö.
Selle juures tunnen end süüdi, sest kui kinno lähen või koolitunnis film mängima pannakse, jään magama, põhimõtteliselt kohe, kui tuled kustutatakse. Isegi siis, kui ma enese ärkvel hoidmiseks kõrvalestad veriseks näpistan. Mu õde ütleb ühe oma esietenduse järel, mille poolenisti maha magan, et ta ei kutsu mind enam kunagi ühtki oma tükki vaatama. Ja mul on häbi. Sest ma kardan, et ma olen lollakas. Kardan, et äkki ma magan sellepärast, et ma ei oska kõrget kunsti hinnata. Kardan, et kohe-kohe näeb keegi läbi, et ma ei kuulu siia intellektuaalide hulka, ja saadab mu Pärnusse tagasi, kus ma pean elu lõpuni Kaubamajakas töötama. Sest nagu rätsepast isa mu erialavaliku peale ütles: „Maailmale ei ole vaja rohkem keskpäraseid kunstnikke.“ Nii et ma varjan oma piinlikku väsimust ja katsun teha veel rohkem tööd, et mitte olla keskpärane.
Kolmanda kursuse suveks olen nii väsinud, et iga paari tunni järel põgenen hingeldades tualetti ja surun sõrmed portselanist kraanikausi külgedesse, nii et nukid valged. Vaatan endale peeglis otsa ja kordan: „Sa saad hakkama.“ Saangi. Kolm minutit ahastust, siis üks sügav sissehingamine ja tööle tagasi. Ehkki akna peal suitsu tehes mõtlen salaja, et kui kukuks siit alla? Naljakas on see, et mulle meeldib see töö, mulle meeldib kool. Kõik on põnev, loominguline ja ilus. Inimesed on intelligentsed ja huvitavad. Ainus mure on, et ma ei jaksa eriti elada. Kui pärast tööd koju jõuan ja välisukse lukku keeran, vajun sinnasamasse põrandale kägarasse ja nutan kaks tundi järjest. Ja ometi ei ole ma enda meelest kunagi suitsiidne olnud – mul pole kunagi olnud aktiivset soovi ennast ära tappa. Aga ma olen alati lootnud, et ma ei ärka hommikul üles või et äkki ma jään homme kogemata bussi alla.
Arstide juurde ma siiski ei lähe. Eelmisest korrast on kehv maitse suus ja mul ei ole neisse usku. Kuna ümbritsev mantra sisendab, et „elu ongi raske“, järeldan, et minuga toimuv on normaalne. Küllap on siis kõigil nii raske, aga teised tunduvad ometi hakkama saavat. Seega on mu enda vastutus lahti muukida, kuidas elamine käib. Ilmselt tuleb mul lihtsalt rohkem pingutada. Ja ma pingutangi, nagu vähegi suudan.
Kuni enam ei jaksa. Kaks päeva pärast magistrantuuri algust istun oma õpetaja kabinetis ja ütlen, et tahan paberid välja võtta. Teisel pool lauda kõrgub mu mentor, filmikunsti guru ja suur teejuht, kelle egiidi all olen kolm aastat hoolega filmitegijaks kasvada püüdnud. Jüri pakub mulle suitsu ja veenab, et eksmatti ei tasu võtta, muidu tulevat muu elu vahele ja lähengi kaotsi. Pisarad voolavad mööda mu põski alla ja ma olen vait. Mul ei ole midagi öelda. Mul ei ole midagi anda. Ma olen tühi. Jüri tõstab oma nikotiinist kollase käe nikotiinist kollase habeme kohale ja piilub läbi sõrmede. „Marta, teeme niimoodi,“ ütleb ta. „Teed nii palju kui jaksad, ja ülejäänu koha pealt ma vaatan läbi sõrmede.“
Kolme päeva pärast sureb Jüri ära.
Koos tema lahkumisega variseb kokku kogu mu maailm. Mitu aastat on filmikool olnud A ja O ning mul ei ole elu väljaspool seda. Suure pühendumise deviisi all on hääbunud mu suhted vanade sõpradega ja tegelikult ka perekonnaga, kellega kohtume pühade ajal ja siis ka nõnda, et teen suure osa ajast teises toas tööd. Aga kriisis, kui tundub, et kogu filmikooli ähvardab järsu isatajäämise järel kokkukukkumine, mobiliseerub mu aju täielikult. Mu depressioon taandub ja ma jätkan täistuuridel. Sest ma jaksan jälle. Veel enam, patsutan endale haiguse iseseisvalt seljatamise eest õlale ja usun, see garanteerib, et ma ei pea enam kunagi nii pimedasse auku jõudma.
Ma olen lõpuks depressiooni võitnud!
4.
Aasta hiljem. Peene erakliiniku seinad on beežid. Ruumi siseneb beežis kampsunis psühholoog ja istub laua taha. Seinal laiutab ebamäärane kunstiteos. Nii olemuslikult beežis keskkonnas pole ma kunagi varem viibinud. Psühholoog kordab muudkui mu nime. „Hästi, Marta.“ „Mida sa, Marta, neil hetkedel tunned?“
Ma olen ta ise välja otsinud. Hoolega guugeldanud, sest depressioon on tagasi ja ma ei ole valmis seda enam üksi läbi tegema. Asja teeb keeruliseks see, et mul on probleeme autoriteediga ja vähe usku, et keegi mind üldse mõista saab. Selle naise näol on aga tegemist erialaliidu juhatuse liikmega, ühe esimese erakliiniku rajajaga. Ja ma mõtlen, et kui üldse, siis teda ma ehk suudan uskuda. Räägin talle oma eluloo ära. Daam annab mulle paberilehe meeldivate tegevuste nimekirjaga, mis võiksid meeleolulanguse korral aidata.
„Toa koristamine“.
„Paadisõit“.
Aitäh.
Perearst on mulle juba kirjutanud antidepressandid ja uinumiseks rahustid. Daam õpetab mulle paar tehnikat, kuidas tulla toime negatiivsete sundmõtetega. „Kui ootad number 18 bussi, aga tuleb number 8, siis mida sa teed? Kas lähed selle peale või otsustad, et ei, mina ootan number 18, ja lased valel bussil mööda sõita? Mõtetega on samamoodi.“ Sellest on abi. Enne temaga kohtumist ei olnud mul aimugi, et ma saan oma mõtete hulgast üldse mingeid valikuid teha. Pärast kolme seanssi kuulutab ta mind terveks ja saadab oma elu elama.
Ma võin minna, sest mul ongi parem. See on kolmas kord, kus ma olen ennast mingisugusest august välja kaevanud ja ma olen kahekümnendate keskpaigas. Aga see muster, teadmine, et järgmine kokkukukkumine varitseb kohe nurga taga, on kurnav ja hirmutav.
Ma ei tea, miks see nii on. Näen ainult, et kui ma teen tööd, siis sellise põlemisega, et ma ei suuda peatuda, see haarab mind täielikult nii päeval kui ööl. Ma unustan süüa. Tajun, et ilmselt töötan ma üle, aga kui üritan puhata, tabab mind tohutu ärevus. Ma ei suuda alustada ühtki asja, milleks pole välist motivatsiooni – kas tähtaega või teist inimest, kes mind ootaks. Enda pärast ei jaksa ma voodistki tõusta, inimestega rääkida, lugeda. Kõige imelikum on see, et mul peab kogu aeg miski mängima. Ei, ma ei kuula muusikat. Ma vaatan samu seriaale kümneid või isegi sadu kordi. Kuna need on mul juba peas, ei pea ma neile liiga palju tähelepanu pöörama ja saan rahulikult keskenduda muudele toimingutele. Mu arvuti rändab minuga kaasa igal sammul – kui ma teen süüa, mängib seriaal köögilaual. Kui jään magama, siis voodi kõrval. Kui ma lähen duši alla, on arvuti pesumasinal või tualetipoti kaanel. Minu päevas ei ole sekunditki vaikust, välja arvatud siis, kui ma räägin mõne teise inimesega või teen täielikku keskendumist nõudvat tööd nagu kirjutamine või montaaž. Ühel hetkel kõnnin tänaval nii, et kõrvaklappidest kostab sari, ühes käes on sigaret ning teises käes raamat, mida käigu pealt loen.
Kui ma need asjad maha paneksin ja vaikusesse jääksin, saaks mu hirm mind kätte. Hirm, et ma olen üksi ja ma suren üksi ja et ma ei tohiks üldse loominguga tegeleda. Ainus hetk, kui ma ei karda, on siis, kui keegi seab küsimuse alla midagi, millesse ma väga usun. Siis ei ole mul jällegi piire ja võin inimestega kogemata riidu minna, sest ütlen asju liiga otse välja ja kritiseerin ilma taktitundeta, nagu oleks ausus mingi voorus iseeneses. Kipun vaidlema, sest kuna minu peas on alati 6000 võistlevat mõtet korraga, on diskussioon mulle täiesti loomulik seisund. Mõned inimesed käivad minust kaarega mööda, teised jälle peavad seda mu vooruseks – ma olen kirglik, alati valmis võtma riske või veel ühe tunni, et leida parim võimalik lahendus. Ma suhtun igasse filmi, nagu see oleks kõige tähtsam asi maailmas, ja tänu sellele tuleb mul töö hästi välja.
Aga mul ei ole selle sees valikut. Mina ei saa öelda, et „tänaseks aitab“ või „hommik on õhtust targem“, sest minu peas ei ole stoppnuppu. Ja kui töös see muster kohati isegi toimib, siis suhetes on see eranditult destruktiivne. Iga tüli on lõputult intensiivne ning lihtsalt kinnitus sellele, mida ma salaja ise tean – ma olen laisk, kasutu ja rumal inimene, keda ei olegi võimalik armastada.
Ehkki ümberringi on inimesed, tajun end täiesti isoleerituna. Oskan osadust tunda ainult läbi kannatuse. Ma olen maailmaga üks tema viletsuses. Minu ja poetaguse joodiku vahel ei ole piiri. Tean iga oma rakuga, et sama hästi võiksin see olla mina. Elu dihhotoomia kasvab iga päevaga – väliselt on kõik justkui korras, aga sisemuses olen ma igas hetkes millimeetri kaugusel murdumisest. Sekundi murdosa lahutab mind sellest, et kukkuda läbi elu lõimede lõputusse sügavikku.
5.
Sõidan sõbrannaga nõia juurde. Väga suur armastus on saanud otsa ja ehkki mina tegin talle otsa peale, ei saa ma isegi aru, miks. „Võibolla sa ei olegi loodud kellegagi koos elama,“ hindab mu isa nagu muuseas. Nõid paneb mulle madalas suitsutares kaarte ja näeb selgelt, et minu elus on alanud seitsme aasta pikkune enese taasloomise tsükkel, suurte muutuste aeg. Ta on müstiline ja tume, kõneleb teravalt ja otsekoheselt, nagu mulle meeldib. Mulle sobib ta narratiiv. Siin on, millest kinni hakata. Ees on lihtsalt suurte muutuste aeg. Kõik läheb paremaks. Mulle toob õnne suure linnu sulg.
6.
Aasta eelviimasel päeval leian end siiski Paldiski maantee psühhiaatriakliiniku erakorralisest vastuvõtust. Väljas on hall ja lörtsine, roheline koridor aga mõjub rahulikult ja turvaliselt. See on esimene kord mitme päeva jooksul, kui ma voodist püsti olen tõusnud. Kõrvaltoolil istub umbes minuvanune elegantses pluusis naine ja tihub nutta. Ta oleks ilus, kui ta nägu poleks nutust nii pundunud. Meesterahva saatel astub sisse veel üks naine, ka umbes sama vana. Tema juuksed on pulstunud ning ülekaalulise kiledressides keha liikumist saadab imal kusehais. Ilmselgelt on ta pesemata nädalaid, kui mitte kuid. Istume kõrvuti ja ootame. Ühevanused, ühtmoodi haledad.
Mind võtab vastu doktor Ülo, kuuekümnele liginev pikka kasvu õlakas mees. Tema sinise, vestiga ülikonna püksisääre alt piiluvad värvilised sokid. Ta mõjub edevalt ja meenutab mulle üht kursavenda, kellele meeldis väga iseenda hääle kõla.
„Kas perekonnas on ka teistel vaimse tervise probleeme esinenud?“
Jah, võib vist öelda, et emal ja õel on meeleoluhäireid olnud.
Ülo kontrollib arvutist mu nime… Pulk. Ja läheb elevile. „Oo, ma mäletan üht korda, kui teie õde öösel tuli! Ma olin siis valves,“ ütleb ta erutunult.
See on ilmselt kõige imelikum koht, kus keegi mu näitlejast õe nime peale sapsu on läinud. Esiteks ma tean, mis juhtumile ta viitab. Teiseks tean, et see, kuidas tema olukorda kirjeldab, ei ole täpne. Ja kolmandaks olen ma päris kindel, et ta ei tohiks minuga teise inimese delikaatseid isikuandmeid jagada, olgu see mu õde või ei. Ülo ajab mind närvi. „Kas see on kuidagi minu raviga seotud?“ küsin ma trotslikult. Ei, seda mitte. Ta kirjutab mulle samad antidepressandid, mida olen kunagi varem võtnud, aga kui ta retsepti üle laua minuni lükkab, näen ma sellel laiutamas oma õe nime. Liisa Pulk.
„Vabandage, see ei ole minu nimi.“
„Mida?“
Ülo pöörab paberi ringi ja värvub näost punaseks. Äkki on ta nagu häbelik poisike, kes ei tea, kuhu silmi peita. „Ma teen kohe uuesti,“ püüab ta kiirelt uut retsepti printida, aga tema käed värisevad suurest piinlikkustundest ja tal tuleb mitu korda uuesti trükkida.
„Ärge palun õele öelge.“
Esimese asjana kabinetist väljudes helistan Liisale ja saame mõlemad naerda. Kuidagi kergem on olla.
7.
Meditatsioonilaager, mida paljud sõbrad on kiitnud, on täiesti talumatu. 10 päeva vaikust, iga päev 11 tundi meditatsiooni. Ei ühtki sõna ega isegi pilguvahetust teiste inimestega. Ainult mina iseendaga, paljukardetud vaikuses. Kaheksandal päeval palun vestlust õpetajaga ja küsin, mida teha, kui ma muudkui ootan, et läheksin valust läbi, aga see tuleb kogu aeg tagasi? Ma istun sellega, aga see ei taandu. Mida ma tegema pean?
Õpetaja sõnab, et valu on nagu kommikauss. Ühel hetkel saab see tühjaks. Aga niikaua kui komme jätkub, maitsevad nad kõik ühtemoodi.
Keset üht istumist torman saalist välja ja jooksen metsaalusele jalutusrajale, saamata isegi aru, kas hüsteerias või eufoorias. Ma klammerdun ühe suure puu tüve külge ja vaatan tema koorel keerduvaid kujundeid. Nii loomulik, ilus ja ülev. Olen rohkem kohal kui kunagi varem ja samas tundub, et maailm mu ümber pöörleb peadpööritava kiirusega. Sõrmed jooksevad mööda puutüve, kui küsin valju häälega: „Kas sina tuletad mulle meelde, et ma olen eluga ühenduses, siis kui ma lähen tagasi inimeste maailma, kus on olemas käekellad ja apelsinijuust ja kõik see muu imelik?“ Surun ennast juurte vahele ja püüan puu sisse ära sulada.
Pärast on umbes kuu aega väga hea olla.
8.
Konstellöör Margit võtab mind vastu oma kodus vana puumaja teisel korrusel. Ta teeb akna peal suitsu ja joob alkoholivaba õlut. On teisipäev ja lõunane aeg. Palun luba tualetti kasutada ja sinna sisenedes peatub mu pilk tema kraanikausil. Selle ümber on hirmsas koguses igasuguseid purke ja totsikuid, pind nende ümber on mustusest rasvane – nagu siis, kui asjad on väga kaua seisnud. See meenutab mulle mu tädi vannituba. Mul hakkab õudne. Usaldus selle inimese vastu kaob ära. See ei ole ühe hästi toimiva inimese kodu. Pool seanssi näen vaeva selleks, et teda ikkagi kuidagi usaldada. Kuidas unustada ümbritsev ja lasta valla oma valusaimad tunded koos võõra inimesega, kes tundub sama abitu kui sa ise?
9.
Söön oma antidepressante ja olen enda arust enam-vähem inimene. On selline pehme, elule alistunud tunne. Maailmas möllab koroonaviirus ja kõik on oma kodudesse pressitud, nii saan ka mina oma viletsusega üksi olla. Keegi ei näe, kuidas lapin järjekordselt murdunud südant ja katsun paralleelselt aktsepteerida mõtet, et ma vist ei jaksa enam kunagi tööd teha. Ühel päeval leiab sõbranna telefonis, et ma peaksin ikkagi psühholoogi juurde minema. Ma ei vaidle vastu, olen elu lükata-tõmmata. Valime üheskoos spetsialisti välja.
Kristjan on suure kliiniku kodulehel välja reklaamitud kui psühholoog ja psühhoanalüütiline terapeut väljaõppes. Ta on pikk ja ilus, tahab muudkui rääkida lapsepõlve kogemustest-mustritest ning tema juures tuleb kindlasti käia kord nädalas. „Sest see võimaldab siinse progressi ka päriselt igapäevaellu integreerida.“ Igal nädalal istun tema suurejoonelise linnavaatega kabinetis ja lahkan seda, kuidas käitus minu ema ja kuidas isa. Millised uskumused ja tõekspidamised olen neilt üle võtnud? Millised osad minu mõtlemisest ja käitumisest on reaktsioonid hoopis varasematele traumadele ja protsessidele?
Jungiaanina orienteerub ta hästi mütoloogias, kasutab hooletu elegantsiga metafoore ja lugusid, mis mulle filmitegijana väga hästi istuvad. Märkan, kui palju esineb minu sisekõnes sõna „pean“. Tõepoolest, hämmastav, kui paljude asjade kohta ma suutsin üle kolmekümne aasta arvata, et PEAN neid tegema või olema. Jumala ausõna, ma tõesti ei teadnud, et mul on siin elus ka mingid valikud.
Käin teraapias religioosse järjekindlusega. Mulle avanevad hoopis uued vaatenurgad elule ja saan iseenda osas üha targemaks. Kuni ühel hetkel enam ei saa. Ma olen oma elus teinud suuri muutusi – läinud uuesti kooli, jätnud maha oma armastatud eriala, pingutanud kohusetundlikult oma uues suhtes. Sellele vaatamata on mul kogu aeg halb olla, sest mingid baasmustrid ei ole muutunud. Aga ma käin seal edasi. Vaimne tervis on muutunud mu elu keskpunktiks, mille ümber tiirleb kõik. Ma teenin raha selleks, et viia see psühholoogidele, sest mul ei ole valikut. Muidu ma ei elaks. Kesknädalane kohtumine Kristjaniga on kujunenud mu kaootilises elus üheks oluliseks pidepunktiks ja ma olen oma terapeudile selle eest siiralt tänulik. Tunnen mingit lojaalsust ja kuuluvust ning loodan meeleheitlikult, et kui seda tööd tublisti edasi teen, siis peame me ühel hetkel jõudma mingi järgmise läbimurdeni.
Aga ei jõua. Istun seal kabinetis igal nädalal 70 euro eest tunnis ja räägin sama juttu. Iga asi jõuab tagasi ema ja isani. Mulle hakkab tunduma, et me õngitseme mingit traumat sealt, kus seda ei ole. Kristjanit see ei häiri. Eks ta on minuga oma sissetulekus arvestanud. Pärast kolme aastat katkestan lõpuks siiski teraapiaprotsessi ja jätame südamlikult hüvasti.
10.
„Mul on vaja mingeid oskusi õppida. Prioriteetide seadmine. Emotsioonide reguleerimine.“ Kliiniline psühholoog Margus, kelle juurde olen aja pannud, kuulab mu sissejuhatuse ära. Jälle peab oma elulugu seletama. Istun, nagu juba harjunud – käed tublisti põlvedel, vuristan oma biograafiat ette ja hoian pisaraid tagasi.
Margus pärib mõne asja kohta, tundub, et tal on mingi konkreetne mõte.
Ja järsku saabub see hetk.
„Kas keegi on kunagi ATH-d kahtlustanud?“
Ei ole.
Ma tean enam-vähem, mis see on. Aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Kahel sõbral on see diagnoos ja ma olen seetõttu natuke lugenud. Margus ütleb, et seda võiks uurida. Kabinetist väljudes võtan taskust telefoni, leian sel teemal kiiresti ühe eestikeelse podcast’i ning panen mängima. Ja saan aru, et see kirjeldab mind üks ühele.
Üks ühele.
Ma olen kolmkümmend neli.
11.
Perearst soostub tegema e-konsultatsiooni psühhiaatrile, et uuringutele pääseksin. Sellele vastab valvepsühhiaater, juhuse läbi just doktor Ülo, seesama, kes ravimid mu õe nimele kirjutas. Ilma vastuvõtulegi kutsumata hindab ta hüpoteesi „vähetõenäoliseks, sest vastasel juhul oleksid sümptomid avaldunud juba lapsepõlves. Kuna varem on häid tulemusi andnud antidepressandid, soovitan uuesti alustada ravi nendega.“ Mul läheb silme ees mustaks.
Käi vittu, Ülo.
Mulle jääb segaseks, millise info alusel ta otsustab, et mul lapsepõlves sümptomeid ei olnud või millised on need antidepressantide head tulemused, millega ma iga paari aasta tagant läbipõlenuna ja sügavas depressioonis tagasi arsti juurde jõuan? Ja muidu, mitmel tüdrukul diagnoositi Eesti Vabariigis 90ndatel ATH? Ma olen valmis doktor Ülo sügavalt perse saatma. Olen ühekorraga oma elu suurimas segaduses ja totaalselt mobiliseeritud. Fuck it, ma leian selle raha, teen läbi 500-eurose diagnostilise protsessi kuskil erakliinikus. Ja saan lõpuks teada, et see on see.
Ma olen kolmkümmend neli.
Vaikus.
Vaatan üle õla ja jälgin, kuidas killud minu elust sulavad korrapäraseks kristalliks.
Ma näen selgelt.
Ma olen nii õnnelik.
Ma olen nii vihane.
Et kõik mu hädad ei tule siis sellest, et mu isa oli kauge ja ema ärev? Et mu elus siiski ei olnud tingimata seitsmeaastast enda uuestiloomise perioodi? Et minu organism lihtsalt ei tooda sama süsteemi järgi dopamiini, mille abil neurotüüpiline aju motivatsiooniks vajalikke ahelaid ehitab? Et ma istusin kolm aastat väidetava psühholoogi vastas, kes ei tulnud selle pealegi, et mul võiks olla mingi neuroloogiline eripära, vaid urgitses oksendamiseni mingit traumat? Et ma jõudsin oma elu täiesti ära lammutada, lootuses, et kui ma teen küllalt suuri muutusi, siis peab olukord paranema?
Ma kohanen. Kõik asetub uude valgusesse. Nüüd läheb segaseks.
Ma tunnen ääretut hirmu, et see diagnoos diskvalifitseerib mind kuidagi. Kas mul ongi mingi erivajadus? Ma tunnen end reedetuna, et keegi seda varem ei märganud. Ja kõige enam tunnen ma tohutut kergendust, et lõpuks on olemas mingi seletus, miks ma ärkan igal hommikul üles, vihates nii ennast kui elu. Sest koos seletusega võib leiduda ka lahendus ja jumal teab, ma olen selle eest võidelnud. Ma olen võidelnud oma elu eest, iga päev.
Iga neljas naine, kellel on ATH, on teinud katse endalt elu võtta.[1] Ligi veerand sõltuvushäiretega ravile pöörduvatest inimestest on ATH-diagnoosiga.[2] Et seda on ajalooliselt peetud poiste haiguseks, saavad naised diagnoosi enamasti alles 30ndates-40ndates eluaastates, kui üldse.[3] Selle häire all kannatavatele naistele lüüakse tihti külge hoopis meeleoluhäirete silt ning neile määratakse meestest pea kolm korda suurema tõenäosusega lihtsalt antidepressante.[4]
Uuringute põhjal võib oletada, et umbes 5% naistest vastab ATH kriteeriumidele.[5] Eestis tähendab see ligi 36 000 naist. Ehk siis kümned tuhanded eesti naised võivad elada ilma diagnoosita aastakümneid, arvates, et nad on lihtsalt kasutud, laisad ja rumalad. Minna hambad risti läbi elu, pidades end läbikukkunuks, teades, et nad on võimelised rohkemaks, ja uskudes, et nad lihtsalt ei pinguta piisavalt.
Ma tahan karjuda. Kui kõrini on mul mingitest vanakooli jorssidest, kes peavad sarnaseid sümptomeid naiste puhul meeleoluhäireteks. Kui õudne on see, et meie riigis võib ennast psühholoogiks nimetada inimene, kellel puudub kutsetunnistus ja pädevus ära tunda reaalset probleemi. Mul on kõrini ravitsejatest, konstellööridest ja teistest, kes esitlevad arvamusi faktidena, ingliterapeutidest ja spirituaalsetest ossidest, kes joodavad inimestele mingeid ainekokteile ning jutustavad kaksikhingedest ja muust jurast. Mind ajab närvi, et kui ma tagantjärele guugeldan oma esimese psühholoogi Ene nime, näen, et ka tema on hoopis holistiline terapeut, kes jagab oma sotsiaalmeedias Ants Rootslase saadet. Mul on kõrini inimestest, kes põhjendavad iseloomuomadusi tõsimeeli tähtkujudega ja peavad end sealjuures intelligentseteks. Kui ma veel ühe korra pean kuulma „jäärade eripäradest“, siis ma löön sulle selle Maalehe horoskoobiga vastu pead. Ma põlgan neid inimesi, kes oma teadmatuses teevad teistele kahju ja võtavad neilt selle eest veel raha. Ja samal ajal olen ma tänulik. Sellele ühele mehele, kes pärast minu 20 aastat vaimse tervise süsteemis tundis ära, millega on tegemist. Neile tarkadele naistele – psühhiaatrile ja psühholoogile –, kes õpetavad mind täna, kuidas elada ja, veel enam, õitseda, sellise ajuga, nagu minule juhtumisi antud on.
Mul on lõpuks vastused.
Seisan jälle Roosi tänava nurgal, just nagu 20 aastat tagasi. Taevast sajab samasugust peenikest lund ja ma hingan sügavalt sisse. Tõstan näo taeva poole, et teravad lumehelbed sädemetena kinni püüda. Nägu, millele nad langevad, on veidi lõdvem. Silmade all on kotid, külgedel mõned kurrud. Mõned naerust ja mõned nutust. Kakskümmend aastat suitsetamist on teinud oma töö. Psühhiaatriakliiniku majas on tänaseks hotell, kelmika nimega Austri Villa. „Kõikides majutusruumides on lameekraaniga televiisor. Külaliste käsutuses on külmkapp, pliit, kohvimasin ja veekeetja. Olemas on voodipesu.“
Naeratan.
Mu süda on vaba,
vaba kui lind.
Siiski linnuks ei pea
keegi mind.
(Kalju Lepik)
[1] E. Fuller-Thomson, R. N. Rivière, L. Carrique, S. Agbeyaka, The Dark Side of ADHD: Factors Associated with Suicide Attempts Among Those With ADHD in a National Representative Canadian Sample. Archives of Suicide Research, 2022, kd 26, nr 3, lk 1122–1140.
[2] C. A. Zulauf, S. E. Sprich, S. A. Safren, T. E. Wilens, The Complicated Relationship between Attention Deficit/Hyperactivity Disorder and Substance Use Disorders. Current Psychiatry Reports, 2014, kd 16, nr 3, lk 436.
[3] N. S. Crawford, ADHD: A Women’s Issue. Monitor on Psychology, 2003, kd 34, nr 2.
[4] P. O. Quinn, M. Madhoo, A Review of Attention-Deficit/Hyperactivity Disorder in Women and Girls: Uncovering This Hidden Diagnosis. Primary Care Companion for CNS Disorders, 2014, kd 16, nr 3.
[5] E. G. Willcutt, The Prevalence of DSM-IV Attention-Deficit/Hyperactivity Disorder: A Meta-Analytic Review. Neurotherapeutics, 2012, kd 9, nr 3, lk 490–499.
Lisa kommentaar