Ma olen täiesti tavaline mees. Tõesti, täiesti tavaline. Töötan väikelinna volikogus. Vastutan lemmikloomade registri eest. Paaril korral on tulnud jutuks, et see ei ole vajalik ametikoht, et omavalitsus peaks õhem olema, teate küll. Aga iga kord on kohalikud koera-, kassi-, kitse-, mugavussea-, kuke- ja teiste loomade sõbrad mulle appi karanud. Iga kord. Ja ma usun tõesti, et ehk see on minus eriline. See on miski, mis muudab ühe täiesti tavalise mehe mõneti väljapaistvaks. See, et ta teeb oma tavalisi asju korralikult. Ma hoolin loomadest. Kõik loomapidajad, valdavas osas lemmikloomapidajad, usaldavad mind. Nad julgevad minu käest nõu ja abi küsida. Nad tulevad oma muredega minu juurde ja lähevad ilma minema.
Vaadake, ma ei piirdu registriga. Ma toetan alati. Liigselt uhkustamata võin väita, et mina, just mina, olen lahendanud mitu konflikti naabrite vahel. Näiteks see lugu kukega. Kahjuks ei tulnud inimesed kohe minu jutule, suur tüli oleks jäänud olemata. Aga jah, Partsi Leida pidas oma linnamajas paari kana ja kukke. Kukk, linnuke-siretiib, kippus kirema, aga naabrid panid seda pahaks. Ütlesid, et nemad ei saa magada ja nii. Kukeraibe, nii nad ütlesid (mina ei ütleks mingil juhul „kukeraibe“), lõugab mõnikord terve öö. Ja läksid siis Partsi Leida ukse taha kuke kaela nõudma. Leida pani muidugi vastu, käre vanamutt on, isand Karjus püüdis isegi üle aia ronida, kirves käes, aga Leida virutas talle lumelabidaga – kes teab, milleks see tal maikuus kohe võtta oli – ja sinna see esimene rünnak õnneks jäigi. Isand Karjus ei saanud ka väga viga, kõik korras. Mina mõtlesin, et inimestel, neil Partsi Leida naabritel oli nagunii paremaid aknaid vaja. Kauplesin neile meie ehitusärimehelt hea hinnaga mitmekordsed aknad, nüüd lubavad jumala linnukesel edasi elada. Vedas muidugi, et neil see rahanatuke oli, ega ma neid aknaid neile ise osta poleks jõudnud. Partsi Leida ka mitte. Tükk tööd oli sellega, andis neid inimesi ikka veenda, aga tehtud see sai ja lõpuks oli kõigil hea meel. Ei maksa oma viha niimoodi vaese linnu peale välja elada, kui leidub paremaidki lahendusi. Ega see muidugi täiuslik ole, natuke ikka kostab läbi, aga eks linnas, üldse ühiskonnas, peagi teistega arvestama. Midagi ei ole teha. Suvel, soojemal ajal, siis kui inimesed aknaid pikalt lahti hoiavad, käib kukk komandeeringus. Hankisin talle tutvuste kaudu tuusiku. Partsi Leida ei tahtnud sellega leppida, aga lõpuks ikka soostus. Kompromisside kunst nõuab pingutust kõigilt.
Ühesõnaga, ma olen täitsa tavaline mees. Pealaest jalatallani täiesti tavaline. Kui kõik teised, kas nüüd just kõik, aga väga paljud, püüavad endas mingit isikupära välja tuua, isikupära on tänapäeval hinnas, näiteks täiesti isemoodi riietuda, isegi kui see erilisus on mingis detailis, mida kõrvaltvaataja kuidagi märgata ei suuda, siis mina, mina olen just see, kes tunneb vaikset naudingut kollektiivsest riietumisstiilist, selle üldise, avaliku, ühise tabamisest, leidmisest ja ainsana selle joone täpsest ja punktuaalsest järgimisest. Nii et õigupoolest olen ma riides tibanatuke teisiti kui ükskõik kes teine, aga kuna ma juhindun ühisest maitsest kui niisugusest, selle varjatud loomusest, tõelisest olemusest, siis ei märka seda keegi ja ma olen tõesti kõige tavalisem. See võib mõjuda paradoksaalselt, aga piisab, kui öelda, et olen täiesti tavaline, et täieline silmapaistmatus paneb mu sees vaikselt podisema rõõmu.
Ma järgin üldse küllalt ranget, korrastatud reeglistikku. Antud juhul on oluline rääkida toidust, toitumisest. Tähendab, hommikuks keedan endale putru ja lõuna ajal söön kaasavõetud võileiba, aga õhtusöögi eelistan süüa kohvikus Sinikrae. Kusjuures, mina ei tea, kas selle kohviku nimi viitab tõepoolest lihtsama, füüsilise töö tegijatele või on nad sinikael-pardi osas midagi sassi ajanud või meeldis neile lihtsalt selle sõna kõla, ma ei tea. Igatahes, kohviku interjöör küll töölissööklat ei meenuta, mitte sugugi. See on meie linnakese kohta ikkagi väga peen, ütleksin, lausa elegantne paik. Sama käib ka toitude kohta. Kõik praed on keerukad, salatit ei visata prae kõrvale peoga, vaid paigutatakse taldrikule tundliku käega, kunstipäraselt, kastmeid ei valata purgist, vaid valmistatakse oma köögis, iga prae kõrvale oma kaste.
Ja kui olen Sinikraes kenasti kõhu täis saanud, siis lähen koju. Vaatame seal kassiga, kassi nimi on Patarei – tema nurrumine kõlab nagu kaugel asuva suurtükipatarei kõmin –, loodussaateid, teinekord mõne filmi, sirvin mõnd ajakirja ja käin jalutamas. Mul on imeline kass, ta istub minu kõrval ja laseb mul oma turjakarvades vaikselt kõhvitseda. Päevad täidab töö volikogus. Mul ei ole kihku kolida suuremasse korterisse või – jumal hoidku – osta autot või uut mööblit või ma ei tea mida veel. Milleks? Ma olen rahul oma eluga just sellisena, nagu see on, sellisena, milliseks ma ta elanud olen.
Ühesõnaga, kuna ma olen muus osas nii vähenõudlik, siis võin vaatamata võrdlemisi tagasihoidlikule palgale rahumeeli iga päev väljas söömas käia, mingit probleemi ei ole. Õigupoolest on probleem nii olematu, et seda raha ja väljas söömise seost poleks pidanud mainimagi. Arvatavasti tegin seda alateadliku soovi tõttu elada tagasihoidlikult ja vähemalt minu nooruses ei sobinud väljas söömine tagasihoidlikkusega kuidagi kokku. Harjumuse jõud! Igatahes on mul Sinikraes oma kindel laud. Mulle meeldib, kui mõned olulised asjad on alati samamoodi. Minu laud on tagumises nurgas otse tualettruumi kõrval. Minu laud on selline… kandiline. Teate küll. Teised lauad on ka kandilised, aga selle laua kandilisuses on midagi, teate, kodust. Ma peaaegu armastan seda lauda. Ma ju juba ütlesin, et mulle väga meeldib, kui asjad käivad iga päev samamoodi. Jah, ütlesin küll. Mulle meeldib, et kui Sandra on tööl, siis teenindab mind tema. Ja nad teavad seda ka ja Sandra on ühe lihtsama kliendi ära teeninud. Igatahes, jah, mõned asjad olgu nii, nagu nad on. Lemmikloomade registriga töötades saan nagunii kätte piisava portsu teravamaid, ekstreemseid kogemusi. Ma arvan, et valisin selle laua alateadlikult – ma viitan nüüd sellele, et see on kempsu kõrval. Vaadake, mul oli see juba välja valitud, kui ma märkasin, et see ei ole väga populaarne laud. Kui kohvik ei ole päris täis (sel ajal kui mina lähen, ei ole see kunagi päris täis), siis pole see laud kunagi võetud. See on alati vaba. Ma usun, et tunnen oma loomust lihtsalt nii hästi, nii põhjalikult, sain kohe aru, olgugi alateadlikult, et see on laud, millele ma võin kindel olla, mida võin usaldada. Laud, mida keegi ei hakka minult üle lööma. Laud, mida ma ei pea reserveerima, mille pärast ma ei pea võitlema ja mis just tänu sellele on kõigist ülejäänud laudadest parem. Minu jaoks on väga oluline, et mõned väikesed asjad oleksid ühtmoodi, et ma leiaksin nendest üha muutuva maailma tormide eest varju.
Üldjoontes kõik laabus. Ma pean silmas kogu oma elu. Aga siis hakkasid puhuma uued tuuled. Oh, kuidas ma jälestan uusi tuuli!
Ühel päeval teatas ettekandjapreili, juhtumisi Sandra, ikka ja alati Sandra, et neil on uus korraldus, et kahju küll, aga. Ma ei tahtnud sellest rääkidagi, aga kus ma pääsesin. Ühesõnaga, selgus, et nad ei müü mulle enam lastepraadi. Ma püüdsin isegi nalja teha! Ütlesin, et olen hingelt laps. Aga Sandra – ja hiljem selgus, et ka kõik ülejäänud ettekandjad – jäid endale kindlaks. See on väga imelik, nad suhtusid minusse silmanähtavalt hästi, aga ikkagi keeldusid nad mulle edaspidi lastepraadi müümast. Friikartulid ja viinerid, mm. Aga mina ei kavatse mängida tagasihoidlikku! Ma tahan elada täiel rinnal. Muidu oleksin nagu mu sõbra, Valdeku, vanaema. Ma käisin Valdekul ühel suvel Matsiveres külas. Oli see vast suvi! Aga Valdeku vanaemal oli kombeks päeval rääkida, et ei, tema ei taha jäätist, et las jääb lastele; ei, tema ei taha kooki ega moosi; halvaad?! – muidugi mitte!; ei, komme, ei; talle, vanainimesele, pole vaja; sööge teie, lapsed, sööge pealegi. Meil oli natuke imelik isegi pannkooke pugida, aga no mitte väga. Lõppude lõpuks olime me väikesed elurõõmsad tõprad, ei hoolinud liialt teiste tunnetest. Valdek oli juba harjunud ka. Igatahes, vanaema keeldus kõigest heast ja paremast, ehkki mitte kategooriliselt, vaid kuidagi niimoodi, ääri-veeri, allaheitlikult. Ja siis ühel ööl tuli mul pissihäda, hiilisin trepist alla, et mitte kedagi äratada, ja nägin, et Valdeku vanaema seisis külmkapi juures, kollases valguses, kammimata peaga ja öösärgis pisut tontlik, veresooned lõid tema luidratel jalgadel tantsu, roomasid üles põlve poole nagu maod, ja jõi otse purgist moosi. Mul võttis tükk hiilimist, enne kui ma sel ööl pissile sain minna, ei tahtnud, et vanaema teaks, et ta vahele jäi, ja vist juba sel ööl otsustasin, et mina selliseks ei muutu. Ma tahan seda kuramuse lastepraadi. Tahan kommi ja kooki ka, jah, aga peamiselt tahan lastepraadi, ja katsuge te mind takistada. Olen täiesti veendunud, et mul on õigus süüa, mida süda kutsub, ma ei kavatsegi seda soovi mingi valehäbi ja võltsviisakuse vaabaga katta. Aga Valdekule ei ole ma seda lugu tänase päevani rääkinud.
Niisiis küsisin Sandralt, kas ma võiksin näiteks mõnd nende praadi tellides loobuda mõnest komponendist. Sandra ütles, et jah. Ma võin ju öelda, kas ma tahan praadi ahju- või keedukartulitega või ehk hoopis riisiga? Sandra ütles, et jah. Ma võiksin loobuda salatist? Sandra ütles, et jah. Kas ma võiksin siis paluda karbonaadi, aga friikartulitega ja ilma salatita ja nende kastme asemel oleks ketšup ja karbonaadi asemel viinerid? Sandra ütles, et kahjuks ei. No kuidas ei?! See on ju ennekuulmatu! Mis loogika see üldse on?
Sel päeval läksin toidupoodi, ostsin friikartuleid ja viinereid ja ketšupit, aga see polnud see. Mul pole ehk vaja teile rääkidagi, aga see päris kindlasti ei olnud see. Ma pusisin, ostsin endale ka mingeid imelikke köögimasinaid, aga see polnud see! Ma olin kohutavalt löödud. Elasin terve kuu nagu udus. Nagu vatis. Isegi töö juures märgati seda. Ma ei ole kunagi kohvinurgas kolleegidega lobisemas käinud, teen lihtsalt vaikselt oma tööd, tulen õigeks ajaks ja kui vaja, jään kauemaks, nüüdki istusin oma laua taga ja tegin tööd, aga ühel hetkel, kui teised olid väljas, tuli Milvi raamatupidamisest, pani mulle käe õlale – milline temp, kuigi kahtlemata hästi mõeldud! – ja küsis, kas mul on kõik korras. See oli nii ootamatu, nii hea, et ma oleksin peaaegu nutma hakanud. Peaaegu. Ütlesin muidugi, et kõik on korras. Ja otsustasin siis, et ma ei saa sellega leppida. Kurat, ma ei lepi sellega. Ma pean võitlema. Kui muud üle ei jää, kasvõi kolima mõnda inimsõbralikumasse linna, aga mitte enne, kui olen kõik mängu pannud. Ma ei pea pead õlgade vahele tõmbama, mul on õigus õnnele!
Teadsin kohe, mida ma õnne saavutamise nimel tegema pean. Niisiis läksin pärast tööd kesklinna ja jäin ootele. Tagantjärele tarkusena olgu öeldud, et võib-olla olin liiga rutakas. Samas, mind oli ka viimase piirini viidud. Üsna varsti tuligi üks väike tüdruk, karu kaenlas, ja ma tegin oma käigu.
„Tere, väike tüdruk,“ ütlesin tema juurde alla kummardudes.
Ta ainult põrnitses mind.
„Ära karda, ma ei tee sulle midagi kurja,“ julgustasin. „Minu nimi on Magnus ja ma tahtsin sind lihtsalt endaga kohvikusse kutsuda.“
Tüdruk tegi sääred.
Ja nii juhtus veel mitu ja mitu ja mitu korda. Ma proovisin küll pöörduda kuidagi viisakamalt ja sõbralikumalt, naeratasin eriti laialt ja avalalt, harjutasin seda naeratust peegli ees. Teate, väga oluline on naeratades kulme kergitada. Harjutasin ka seda. Ostsin ise väikese kaisukaru ja ühe mänguauto kingituseks lapsele, kes on valmis mulle, muidugi minu kulul, lasteprae tellima.
Ja ühel pärastlõunal tuli jälle sama tüdruk, see, kes esimesel korral, kui ma püüdsin kedagi endaga kaasa kutsuda. Manasin näole oma kõige säravama naeratuse, kükitasin kandadele nagu sitsiv koer ja sirutasin kaisukaru tema poole. „Tereee!“ hõikasin ma. Natuke liiga meeleheitlikult. Püüdsin olukorda parandada: „Oh, ära ehmu, ma tahan ainult…“ Siis jooksis ta minema. Ma arvan tegelikult, et ta jooksis minema selle eest, mida mina ette ei näinud. Õigupoolest läheneski see mulle selja tagant. Mind ei löödud küll kohe uimaseks, mäletan mõndagi piinavalt pikka sekundit, aga teadvusele tulin kiirabiautos. Tüdruk jooksis minema selle eest, mille eest minagi oleks jooksnud, mitte minu eest. Ma vähemalt arvan nii.
Vigastused ei olnud õnneks liiga tõsised. Räägitakse, et lööja ise katkestas oma tegevuse, kui mu ära tundis. Ma tean teda, tal on mini-siga, ja tema muidugi teab mind.
Sandra sai õnneks asjast aru ja tema abiga suutsin olukorra kõigile rahuldavalt lahti seletada. Ja siis tuli väike Alisa – nii oli selle tüdruku nimi – mind haiglasse vaatama. Koos emaga. Ja kuidagi läks nii, et nüüd elan ma Alisa emaga koos ja käin Alisaga Sinikrae kohvikus. Või mis ta nüüd nii väga nii läks. Ma lihtsalt nõudsin Alisa ema kätt ja ta andis lõpuks järele. Käime Alisaga iga päev Sinikraes. Alisa jaoks on see ehk kohati veidi igav, aga samas kaevatakse kogu aeg, et vanemad ei tegele oma lastega. Ta pole küll päriselt minu laps, päriselt nüüd… noh: füsioloogiliselt; ei!, mitte füsioloogiliselt!, bioloogiliselt öeldakse, jah, bioloogiliselt, aga ma siiski loen teda oma tütreks ja me ju ainult ei söö, me vestleme maailma asjadest. Ma usun, et sellega on kõik korras. Ma pidin küll abielu pärast oma rutiine mõnevõrra muutma, aga mitte ka ülearu palju.
Ainult üks asi piinab mind. Sandra ütles hiljuti, et kui Alisa suureks saab, siis ei müü nad talle enam lastepraadi. Ma olen ostnud talle lasteprae ja endale siis, mida Alisa iganes tahab. Muidugi mitte lastepraadi. Ma sain aru küll, et sellega on aega, veel paar aastat, aga ma ei kavatsenud midagi juhuse hooleks jätta. Kui me sel õhtul koju jõudsime, ütlesin Alisa emale, et tahan temaga päris oma last. Aga tema jälle ütles, et tema ei taha rohkem lapsi. Ta ei kujuta ette, et neid võiks mitu olla. Pealegi, ta on juba peaaegu nelikümmend. Ma ütlesin, et mina ikka tahan, saab ju küll. Ja tema jälle, et ei tule kõne allagi.
See on kohutav. See on lihtsalt kohutav. Tunnen, kuidas Damoklese mõõk minu kohal ripub, ühe peenikese hobujõhvi otsas, ja vääramatu saatus kappab tuhatnelja minu poole, nagu joodeldavad, pea kohal lassosid keerutavad viimsepäeva ratsanikud. Ma pean midagi ette võtma, ma pean selles osas kiirkorras midagi ette võtma. Aga mida, mida ometigi? Küllap noorema, viljaka naise võtma, nii vastumeelne kui see mulle ka ei oleks. Ma olen ju Alisa emaga juba harjunud, ei tahaks midagi muuta, aga mis mul üle jääb? Alisast on muidugi kahju.
Ma olen Sandrale väga tänulik, et ta mind õigel ajal hoiatas.
Lisa kommentaar