Lahtilaskmine

Täieliku lahtilaskmiseni jõudmiseks ei piisa sellest, kui olla õnnetu. Vaja on lohutamatut õnnetust. Lohutust ei tohi olla. Mitte mingit kujuteldavat lohutust. Kirjeldamatu lohutus laskub siis.

Andeks anda võlad. Leppida minevikuga, nõudmata tulevikult hüvitust. Peatada aeg hetkepealt. Ühtaegu on see leppimine surmaga.

„Ta tühjendas enese oma jumalikkusest.“^[1] Maailmast tühjeneda. Võtta kanda orja loomus.^[2] Taanduda punktiks, mida me ajas ja ruumis hõivame. Eimillekski.

Koorida endalt maha maailma näilik suursugusus. Absoluutne üksindus. Siis on meie päralt maailma tõde.

*
Kaks viisi materiaalsetest hüvedest loobumiseks:

Keelduda neist mõnd vaimset hüvet silmas pidades.

Mõista ja tajuda neid vaimsete hüvede tingimustena (näiteks: nälg, väsimus, alandus ähmastavad arusaamist ja häirivad meditatsiooni) ja neist sellegipoolest loobuda.

Vaid teine loobumisviis tähendab hingelist alastust.

Veel enam, vaevalt oleksid materiaalsed hüved ohtlikud, kui need ilmneksid eraldi ja mitte vaimsete hüvedega seotult.

*
Loobuda kõigest, mis ei ole arm, ja mitte igatseda armu järele.

*
Iha kustutamine (budism) või lahtilaskmine – või amor fati^[3] – või soov absoluutse hüve^[4] järele teeb alati sama välja: teha ihad, eesmärgid kogu sisust tühjaks, soovida tühja, soovida ilma midagi tahtmata.

Lasta oma iha kõigist hüvedest lahti ja oodata. Kogemus näitab, et see ootus täidetakse. Siis on absoluutne hüve käegakatsutav.

*
Igal juhul, teispool kindlat sihti, mis see ka poleks, tahta tühja, tahta tühjust. Sest see hüve, mida me ei suuda endale ei ette kujutada ega piiritleda, ongi meie jaoks tühjus. Tühjus, mis on aga täidetum kui mistahes täidetused.

Kui me nii kaugele jõuame, pääseme tervena, sest Jumal täidab tühjuse. Sel pole mitte midagi pistmist intellektuaalse toiminguga tänapäevases mõttes. Intellektil ei ole midagi avastada, tal tuleb vaid tee vabaks teha. Ta sobib vaid orjalikeks ülesanneteks.

Hea on meie jaoks eimiski, kuna ei ole midagi, mis oleks hea. See eimiski ei ole aga ebareaalne. Ebareaalne on sellega võrreldes kõik, mis eksisteerib.

*
Heita kõrvale tühimikke täitvad, kibestust leevendavad uskumused. Nagu usk surematusse. Nagu usk pattude kasulikkusesse: etiam peccata.^[5] Nagu usk sündmuste ettemääratud korda – lühidalt „lohutused“, mida tavaliselt religioonist otsitakse.

*
Armastada Jumalat vaatamata Trooja ja Kartaago hävitamisele, ilma lohutuseta. Armastus ei ole lohutus, ta on valgus.

*
Maine reaalsus on meie klammerdumise tulemus. See on mina-reaalsus, mille oleme asjadele üle kandnud. See ei ole mitte kuidagi seotud väljaspoolse tõelusega, mis on tajutav üksnes täieliku lahtilaskmise läbi. Kui jäänud on ka üksainus niit, on kiindumus veel alles.

*
Õnnetus, mis sunnib kiindumuse armetutele objektidele üle kandma, paljastab kiindumuse armetu olemuse. Seeläbi saab lahtilaskmise vajadus selgemaks.

*
Kiindumus on illusioonide sepitseja ja kes iganes tahab tõelist, peab olema lahti lasknud.

Niipea kui teame, et miski on tõeline, ei saa me enam sellest kinni hoida.

Kinnihoidmine ei kujuta endast muud kui puudulikkust tegelikkuse tajumisel. Kiindutakse mingi asja omamisse, kuna usutakse, et kui lakata seda omamast, lakkab see olemast. Paljud inimesed ei tunne kogu oma hingega, et on tohutu erinevus linna hävitamise ja nende endi pöördumatu pagenduse vahel sellest linnast väljas.^[6]

*
Inimese armetus oleks talumatu, kui see ajas ei lahjeneks.

Lahjenemist takistada, et see olekski talumatu.

„Kui nad olid pisaratest küll saanud“^[7] („Ilias“) – veel üks viis muuta rängim kannatus talutavaks.

Ei tohi nutta, et meid ei lohutataks.

*
Igasugune valu, mis ei eralda, on kaotatud valu. Ei ole midagi hirmsamat – külm mahajäetus, kägarasse tõmbunud hing. Ovidius.^[8] Plautuse orjad.^[9]

Mitte iialgi mõelda armastatud esemele või olendile, kui teda pole meie silme all, kujutlemata, et võib-olla on too ese hävinud või olend surnud.

Et see mõte ei hajutaks tegelikkuse taju, vaid muudaks selle veelgi teravamaks.

Iga kord, kui ütleme: „Sinu tahtmine sündigu,“ kujutada endale ette kõiki võimalikke õnnetusi korraga.

*
Kaks viisi endalt elu võtta: enesetapp või lahtilaskmine.

Tappa mõttes kõik, mida armastame: ainus viis surra. Aga üksnes see, mida armastame. (See, kes ei vihka oma isa, oma ema…^[10] Aga: armastage oma vaenlasi…^[11])

*
Mitte soovida, et see, keda armastame, oleks surematu. Mitte soovida ei surematust ega ka surma inimolendile meie ees, olgu ta kes tahes.

*
Ihne, ihast oma varanduse järele, keelab seda endale. Kui võime paigutada kogu oma vara mõnda maa-alusesse peidupaika, miks mitte Jumalasse?

Kui aga Jumal on saanud sedavõrd tähendust täis nagu varandus ihnsa jaoks, korrata endale lakkamatult, et teda pole olemas. Tunda, et armastame teda, isegi kui teda pole olemas.

Tema on see, kes pimeda öö^[12] toimel taandub, et mitte olla armastatud nii, nagu ihne armastab varandust.

*
Surnud Orestest taga nuttev Elektra.^[13] Kui armastame Jumalat mõeldes, et teda ei ole olemas, teeb ta oma olemasolu ilmsiks.

Prantsuse keelest tõlkinud Agne Pilvisto

Détachement. Tõlgitud teosest: Simone Weil, La Pesanteur et la grâce. Paris: Plon, 1988, lk 20–24.

Spirituaalse eraldumise, maailmast ja iseendast lahtiütlemise vajadust on varastest aegadest väljendatud ja praktiseeritud pea kõigis maailmareligioonides, nii on ka Simone Weil’ ülestähendustes peale kristluse selgelt tunda hinduismi, budismi, taoismi pühade tekstide mõju. Katked Uuest Testamendist põimuvad siin „Daodejingi“ tegutsemata-toimimist (wéi-wú-wéi) meenutavate paradoksidega, riimudes mõtteliselt loobumise (tyāga) ja eraldumise (saṁnyāsa) juhistega „Bhagavadgītās“ – samas eeposes kõneldakse kiindumatuse seisundist, mis on läbiv teisteski vanaindia tekstides ja traditsioonides (vrd eesmärgitus ehk apraṇihita budismis). Lahtilaskmise seost surmaga näeb Weil peale eelmainitud allikate antiiksetes müsteeriumikultustes ja filosoofias, eeskätt platonismis.

Eelnevat arvesse võttes tuleks siiski rõhutada, et ehkki Simone Weil’st järelejäänud kirjutised tegelevad distsipliinide, kultuuride ja ajastute piire ületavate küsimustega, ei ole nende keskmes järjekindel sünkretistlik taotlus ega teoloogiline süsteem (nii intiimsete mõtete puhul on sedalaadi määratlemine ka kuidagi kohatu), vaid tundlik ja empaatiline vaim, mis leidis vanadest tekstidest eest needsamad tõed, mis on alati kehtinud, kõikjal ja kõigile. Õieti polegi need tõed, mida Weil sõnastab, vaid tõeni jõudmise tingimused, mille inimene endas looma peab – tähelepanu ja ootel-olek, nn aktiivne passiivsus – mis omakorda, paradoksaalsel moel, tähendab tõe sihipärastest otsingutest loobumist, kuna igasugune inimesest endast lähtuv püüdlus viib tema piiratuse ja loomupärase enesekesksuse tõttu illusioonide ja enesepettuseni. Tõde saab inimesele osaks – kui saab – väljastpoolt.

Tõeluse kogemise vältimatuks eelduseks on radikaalne, suurim võimalik ohverdus – sisemine surm –, kuna enne totaalse ilmajäetuse kogemist ei ole võimalik eristada, kas mistahes meid ümbritsev pole järjekordne pettepilt, isedusest lähtuvate soovide, vajaduste ja hirmude peegeldus, kust pärinevad ka religiooni „lohutused“, millele Weil osutab. Religioon ei ole selleks, et panna meid ennast paremini tundma või pakkuda kaitset maailma õuduste eest, vaid on vastupidi juba tuhandeid aastaid õpetanud nägema inimese viletsust ning elamise julmust selle kõikehõlmavas möödapääsmatuses – alles siis, ja ainult siis, võib meieni ulatuda see, milleni me ise ei ulatu – jumalik armastus.

Käesolev tõlge on valimik Simone Weil’ sissekannetest spirituaalsesse päevikusse, mille ta enne kodumaalt lahkumist oma sõbra ja mõttekaaslase Gustave Thiboni kätte usaldas, kes märkmed korrastas ja avaldas. Weil’ erakordse elukäiguga saab eesti keeles tutvuda Fanny de Siversi ülevaate vahendusel („Muinas-Kreekast ristiusu eeskotta: Simone Weil 1909–1943“ – Vikerkaar 1997, nr 7/8, lk 106–111). Sealsamas (lk 82–105) on avaldatud üks Weil’ kuulsaim ja mõjukaim teos, „„Ilias“ ehk poeem võimust“, Marju Lepajõe tõlkes, milles saab tuntavaks tema täpne ja terav, kohati lõikav sõnastamisviis. Ehkki „Lahtilaskmise“ peatükk põhineb viimistlemata ja esialgu avaldamata jäänud fragmentidel, mis koosnevad peamiselt lihtlausetest ja rohketest sõnakordustest, mõjub nende lugemine sarnaselt eespool mainitud sanskritikeelsete suutrate, taoistlike mõtteterade ja Jeesuse õpetussalmidega – kus võimalikult palju on öeldud võimalikult vähese abil. Stiil, mis Weil’ arvates pidi olema igasugustest kaunistustest vaba nagu sõnumgi, mida ta väljendab, imiteeriks siin justkui, ilmselt ebateadlikult, vanadele pühakirjadele omast kohatist elliptilisust ja lakoonilisust. Selleski avaldub teatav askeetlikkus: mõtted, mis on puhastatud üleliigsest, suunavad inimese samasuguse puhtuseni oma vaimus – vaatlema tõde alasti, selle hirmuäratavas selguses.

A. P.

^[1] Vrd Fl 2:7 „loobus iseenese olust“ (kr ἑαυτὸν ἐκένωσεν, tühjendas enese). Samast tekstikohast ja verbitüvest on pärit teoloogiline mõiste kenōsis, s.o Jeesus Kristuse loobumine jumalikest atribuutidest, kui ta end inimeseks saades tühjaks tegi, alludes täielikult Jumala tahtele.

^[2] Vrd sealsamas: „võttes orja kuju“ (kr µορφὴν δούλου λαβών).

^[3] Stoitsistlik printsiip, mille järgi tuleks kõik vältimatult juhtunu ja juhtuv vastu võtta leplikult ja heakskiitvalt – tahta, et sünniks see, mis peabki sündima, loobudes isiklikest soovidest ja ettekujutusest tuleviku osas; harjutada end mõttega, et kõik, mis on olnud, pidigi nii minema, vaevamata end mineviku kahetsustega. Simone Weil’ jaoks tähendab see ennekõike Jumala tahet, mis manifesteerub paratamatusena ja millega leppimine on inimesele vajalik eneseväärikuse säilitamiseks.

^[4] Pr le bien. Tõlkes on järgitud antiikfilosoofia eestinduste eeskuju (vrd τὸ ἀγαθόν ehk „hüve“) – head ehk hüvet mõtestab Weil platooniliselt, s.o tõeluse transtsendentse algallikana, sealpool näivust ja projektsioone, mille küüsis on illusioonidest (või koopaseina varjukujutistest) mitte eemaldunud inimeste meeled (vrd ἡ τοῦ ἀγαθοῦ ἰδέα Platoni „Politeias“); et inimeste soovid on hüvele orienteeritud, läbib arutlusi „Pidusöögis“.

^[5] Viide sententsina levinud Vulgata fraasile: omnia cooperantur in bonum, „kõik toimib ühiselt hea nimel“ (vt Rm 8:28 „Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks“). Ütlust on täiendatud Augustinusele (ekslikult) omistatud fraasiga etiam peccata, „isegi patud“, kuna nende puhul, kes Jumalat armastavad, aitavat isegi patud kaasa üldisele heale.

^[6] Linn kui inimest mineviku, kultuuri ja tsivilisatsiooni külge siduvate traditsioonide kandja, üks maise ja jumaliku sfääri vahendajatest, mille kohta Weil kasutas mõistet metaxu (kr k µεταξύ ‘vahel, seas’, ‘vahepealne’ jms). Linna hävitamist on Weil nimetanud õnnetuseks, mis on „suurim võimalik inimeste seas“ – vt S. Weil, „Ilias“ ehk poeem võimust. Tlk M. Lepajõe. Vikerkaar, 1997, nr 7/8, lk 101.

^[7] Vt Ilias 23.10 ja 98, Odüsseia 11.212, vrd 19.213 ja 21.57. Homerose kinnisväljendi τέρπομαι γόοιο otsetõlge võiks olla „nutust (täit) rõõmu tundma“, mille mõte seisneb selles, et ollakse end „välja“ nutnud või „küllalt“ või „küllastumiseni“ nutnud.

^[8] Viide Ovidiuse pagendusele ja tema „Kirjadele Musta mere äärest“, milles ta asjatult oma mõjukate tuttavate poole pöördub, lootuses, et teda mujale saadetakse või Roomasse tagasi kutsutakse – alandus, mis osutus mõttetuks ja mille mõttetusest ta ise teadlikuks sai, ent millega ta kuni surmani leppida ei suutnud – selles näeb Weil Ovidiuse tragöödiat.

^[9] Kuulekus ja kinnismõtteline hirm karistuse ees on omadused, mida Weil Plautuse orjade juures esile toob. Rooma orjade seas oli palju endisi kodanikke, kel oli mälestus vabast elust ja seega teadlikkus ilmajäetusest, mis neile osaks oli langenud – orjus muutis nad aga kõik ühetaoliseks, mineviku ja iseloomuta käsualusteks.

^[10] Lk 14:26 „Kui keegi minu juurde tuleb ja ei vihka oma isa ja ema ja naist ja lapsi ja vendi ja õdesid ja veel pealegi iseenese elu, see ei saa olla minu jünger.“

^[11] Mt 5:44 „Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad.“

^[12] Viide Juan de Yepese ehk Püha Risti Johannese (1542–1591) pealkirjata luuletusest käibele läinud väljendile „hinge pime öö“, mida autor käsitles oma kahes mahukas kommentaaris „Tõus Karmeli mäele“ („Subida del Monte Carmelo“) ja „Pime öö“ („Noche Oscura“). Kristoloogias ja analüütilises psühholoogias kirjeldatakse sama mõiste abil seisundit, mil hing on korraga üksi ja mahajäetud ning mil kõik senine vankuma lööb, luues samas tingimused radikaalsele avatusele, mis teeb võimalikuks müstilise ühinemise. Jeesuse ristilöömisega seonduvad kaks niisugust episoodi (mille poole Weil sageli pöördub): esiteks Jeesuse pöördumine Jumala poole Ketsemani aias, kus ta juba teadis, et jüngrid ta maha jätavad ja et ta peagi reedetakse; teiseks surm ristil Kolgata mäel, kui „tuli pimedus üle kogu maa“ (Mt 27:45) ja Jeesus hüüatas: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?“ (Mt 27:46).

^[13] Sophoklese näidendis peab Elektra enne oma venna Orestese taasnägemist teda surnuks, see teadmine aga üksnes võimendab armastustunnet. Orestes, Elektra leinast liigutatud, on tagasihoidmatu kaastunde ajel sunnitud end talle ilmutama.