Ilmunud Vikerkaares 1996, nr 4
Lugejateni on jõudnud raamat, mis esitab Läti ajaloo nii, nagu seda näeb läti rahvuslane. Tegemist on rahvusliku ajaloomüüdiga, mis teatavasti on oluline osa rahvuslikust identiteedist. Kui raamatu eestindajad seadsid endale ülesandeks tutvustada meie lugejale lõunanaabrite kujutlust oma minevikust, siis on see hästi korda läinud ja nende valik tuleb heaks kiita. “Läti rahva elurada” on rahvusromantiline teos, sellele muljele aitavad tublisti kaasa peatükkide algusesse paigutatud luuleread rahvuslikelt klassikutelt ja rahvalauludest. Raamatu esimene trükk ilmus 1959. aastal Rootsis ja peale seda on välja tulnud neli kordustrükki, neist viimane 1991. aastal. Mati Laur märgib oma saatesõnas, et Ģērmanise teos pole mõeldud “mitte niivõrd teadusliku lektüürina kui emigratsioonis viibiva ajaloolase poeetilise pöördumisena võõrsil sirguva lätlaste noore põlvkonna poole, andmaks esmateadmisi anastatud kodumaa ajaloost”. Raamatu ülesanne on läbi aastakümnete olnud anda läti noorsoole edasi rahvuslik ajaloomüüt, kasvatada teda rahvuslikus vaimus, tugevdada tema rahvuslikku identiteeti. Ģērmanis on tõepoolest kirjutanud nooremale või keskmisele koolieale. Näiteks seletab ta koolipapalikult, et muististe väljakaevamise ja uurimisega tegelevat teadust nimetatakse arheoloogiaks, et revolutsioon on ülestõus riigivõimu vastu ning demokraatlik vabariik on riik, kus võim kuulub rahvale.
Ģērmanise ajalookontseptsioon kuulub idapoolse Euroopa rahvusluste traditsiooni. Väljendid nagu “saatuse tahtel” (“Kuralastest said saatuse tahtel kartmatud meresõitjad…” – lk 30) või “on määratud” meenutavad saksa Volksgeist’i, mida kujutleti mingi irratsionaalse vaimolendina, ideena. Volksgeist ilmutab end rahvuse ajaloos, keeles ja kultuuris, ta on loominguline jõud, mis toimib rahvuse liikmete kaudu, neid vahendeina kasutades, nende tahtest sõltumata, omaenese seaduspärade järgi orgaaniliselt arenedes. Rahvuse liikme väärtus seisnebki selles, et tema kaudu saab Volksgeist end ilmutada. Ģērmanis möönab, et läbi aegade on lätlaste seas olnud rahvuslikes eesmärkides kahtlejaid, ebakindlaid ja loobujaid. “Need on õnnetud inimesed, kes on kadunud ajaloo hämarusse, jätmata endast mälestust” (lk 297). Volksgeist’i lõplik eesmärk ja eneseteostus on rahvusriik, selle õitseng, alles selle kaudu saab ta täielikult avalduda. Rahvuslastele on oluline viia oma rahvuse juured ja rahvuslik ühtsus võimalikult kaugele minevikku. Rahvused mäletavad ja unustavad ajaloosündmusi valikuliselt. Valikuliselt tuuakse sisse traditsioone, reinterpreteeritakse minevikuseiku ja fakte, konstrueeritakse ajalugu. Unustatakse eristavat ja rõhutatakse ühendavat selleks, et luua illusiooni loomulikust ühtsusest, millel on pikk ja kuulsusrikas minevik ja paljulubav tulevik. Ģērmanis ei kirjuta mitte Lätimaa, vaid lätlaste ajalugu. Ta pajatab selle ühe tervikliku loona, millel on oma sisemine loogika, kus “kandvaks motiiviks on läti rahva võitlus oma õiguste ja vabaduse eest” (lk 7). “Läti rahva ajalugu on jutustus läti rahva lakkamatust võitlusest, suurtest ohvritest ja kuulsatest kangelastegudest. Ükski ohver pole asjatu, sest see annab jõudu, usku ja ülevust elavatele” (lk 297). Antakse ladus ülevaade läti rahva teekonnast läbi sajandite, nagu näidataks mõneminutilist filmi sellest, kuidas taim tärkab, õitseb ja viljub. Selline tihendatus on eriti silmatorkav muinasaja aastatuhandete puhul, millest me teame suhteliselt vähe. 19. sajandil kujunenud rahvustervik paigutatakse kaugesse minevikku, aega, mil valitsesid hoopis teised olud. Nii kirjutab autor: “Alates 9. sajandist tuli meil üha sagedamini kokku puutuda rootslaste ja taanlastega” (lk 29). Kellel meil? Meil, lätlastel, vastaks Ģērmanis. Ent tollal polnud lätlasi, olid latgalid, semgalid, seelid, kuralased ja liivlased. Muinasaegsete balti hõimude aladele projitseeritakse 20. sajandil tekkinud Läti riigi piirid: “Latgalitel tuli kaitsta venelaste eest muistse Läti idapiiri, kuralastel läänepiiri” (lk 31). Tollal ei moodustanud hilisema Läti ala mingit tervikut. Sidumaks erinevaid ajaloosündmusi kindlamalt üheks looks loob autor küsitavaid seoseid. Varakeskaegsete balti hõimude võitlus saksa ristirüütlitega ja läti kütipolkude lahingud Saksa keisririigi armee vastu Esimeses ilmasõjas on rahvuslaste meelest sisuliselt sama asi. 14. sajandi Latgale talupoja mäss oma feodaali vastu ja maaproletaarlaste poolt 1905. aastal maha põletatud mõis korrastatakse samaks nähtuseks. 19. sajandil aset leidnud rahvusluse levimist ja rahvuste teket kujutavad rahvuslased ärkamisena. “Ärkavad” ka lätlased. Läti rahvas hakkab üha enam mõjutama sündmuste käiku oma kodumaal, võõrvallutajatelt hakatakse Lätimaad “tagasi” võtma. Tekib läti professionaalne kultuur. Ģērmanis peab vajalikuks korduvalt rõhutada, et suguvendadest 17. sajandil kunstliku piiriga eraldatud latgalid jäid ikka lätlasteks ega unustanud seda hetkekski. Veel 20. sajandi algul peavad katoliikliku Latgale “äratajad” (K. Skrinda, F. Trasuns) sealsele rahvale alalõpmata meelde tuletama, et latgalid, Läti liivimaalased (vidzemlased) ja “kuralased on üks läti rahvas. Aastaid 1915-1920 nimetab autor läti rahva suureks kangelasajastuks. Sajandeid kestnud vastasseis sakslastega lõpeb lätlaste võiduga. Täitub A. Pumpursi ennustus Lāčplēsise võidust Musta Rüütli üle Väina kallastel (lk 222). Piiritult uhke on Ģērmanis läti sõduri, eelkõige läti küttide (algul rahvuslikud, hiljem punased) tohutule sõjalisele tublidusele. Kaks aastat (1915. lõpp – 1918. algus) hoidsid nad Saksa vägesid kinni Riia all. Hiljem, evakueerituna Venemaale, päästsid läti kütid hukust bolševike valitsuse ja ühes sellega ka Läti riigi, mida võimule saanud vene valged tunnustanud ega Lääne suurriigid toetanud poleks. Nii mõjutas läti sõduri vaprus maailmaajaloo kulgu, “nende tääkide ees vabises ääretu Venemaa” (lk 230). Meie rahvuslikus ajaloomüüdis sisalduv väide, et Läti Vabariik võis püsima jääda vaid tänu Eesti armee edukale tegevusele Põhja-Lätis ja Riia all, lihtsalt ei sobi loosse läti rahva elurajast ja sellest tuleb aru saada. Ükski rahvuslus ei või endale lubada, et võlgneb oma suure eesmärgi – rahvusriigi saavutamise eest tänu kellelegi teisele. Läti Vabariiki kujutatakse teoses idealiseeritult, läbiv on positiivne toon. Paatosega ülistatakse vabaks saanud läti rahva saavutusi kõigil elualadel ja rõhutatakse, et kõik see loodi vaid kahekümne aastaga. Mis järgnes, on üldteada. Raamat lõpeb 1945. aastaga, kinnitusega, et läti rahva elurada jätkub ja kord saadakse taas vabaks. Lõppsõnas esitatakse veel kord kokkusurutult läti ajaloomüüdi kontsentraat. Rahvuslik ajaloomüüt sisaldab kohustusliku osana positiivseid ja negatiivseid kangelasi, kellele on antud pedagoogiline tähendus. “See rahvas, kellel on oma kangelased ja kes neid ei unusta, on võitmatu” (lk 297). Muistsest vabadusvõitlusest kuuluvad positiivsete kangelaste hulka näiteks liivlane Imant (Ymaut). 17. sajandist võib mainida Johannes Reuterit. Ärkamisajast kerkivad esile “hallipäine isa Barons”, Krišjänis Valdemärs ja Atis Kronvalds. Ilmekaim negatiivne kangelane on 17. sajandi saksa mõisnik J. R. von Patkul, talupojasõbraliku Rootsi riigi vastane ja reetur, kes lõpuks saab teenitud karistuse – kistakse neljaks. Milline on naaberrahvaste roll lätlaste ajaloomüüdis? Eestlased ja leedulased on vennasrahvad, ehkki nendega muinasaja loojangul ka madistatud sai. Baltisaksa mõisnikke kujutatakse läbinisti halbadena. Tegemist on rahva (s.o lätlaste) õela rõhuja, täitmatu priiskaja, parasiidiga, kes tunneb rõõmu rahva piinadest, keda huvitab vaid enese heaolu ning kes on selle nimel valmis reetma ja kõikvõimalikke alatusi korda saatma. Mõisnike ustavateks liitlasteks rahva rõhumisel on saksa pastorid. Baltisaksa ülemkihtide kujutamisel on teos võrreldav nõukogudeaegsete kooliõpikutega, vastandub neile aga otsustavalt venelaste portreteerimisel. Ürgmetsade rüpes, kuhu ei ulatu vähimgi euroopaliku kultuuri mõju, kosub tasapisi Moskva riik, mille vürstid püherdavad lipitsedes kõhuli Tatari khaani ees ja võtavad sellelt üle kõik halva ja jälgi (lk 84). Nii sünnib kurjuse impeerium – suur poolmetsik Moskoovia. Sellest karukoopast lähtuvad mõrvarid, röövlid ja põletajad, et laastata Baltimaid. 20. sajandil saab Moskooviast NSVL, mida kirjeldatakse kui Idamaa orjariiki. Rootsi võim oma talupojasõbralike kuningate (eriti Karl IX) ja hariduse edendamisega on vägagi positiivne, räägitakse heast rootsi ajast. Millistena kujutatakse lätlasi endid? Muinasajal on nad tublid ja vabadustarmastavad sõjamehed, võõrvallutajate all visad ja töökad talupojad, kes ei väsi oma õigusi nõudmast, ei unusta kunagi kord kaotatud vabadust, ei loobu selle poole püüdlemast. Nad on väga edasipüüdlikud ja hariduslembesed, antagu neile vaid võimalus. Eal ei lähe neil meelest, et nad kuuluvad ühtsesse läti rahvasse. 19. sajandi II poolel, kui olud lähevad vabamaks, näitavad lätlased, mida nad suudavad. Kõikjal kerkivad lätlaste majad ja hakkavad tööle nende ettevõtted. Sakslasedki on sunnitud tunnistama, et lätlane on võimekas, energiline ja sihikindel. Töökad ja õpihimulised lätlased muudavad oma maa kõige arenenumaks ja haritumaks Vene riigis, Riiast saab moodsaim ja euroopalikem linn impeeriumis. Nende talud ja linnad on korras ja puhtad. Eesti lugejale pakuvad uusi
faktiteadmisi eelkõige raamatu need osad, mis kõnelevad Latgale ja Kuramaa minevikust, muus osas on Põhja-Läti (endine Liivimaa), alates 1920. aastatest aga kogu Lätimaa saatus väga sarnane Eesti omaga, sarnasem kui ühegi teise maa saatus.
