Lesk

Anita oli sõprade ja tuttavate meelest maailma positiivsemaid inimesi. Tema juuresolekul hakati tahtmatult naeratama ja vahetati paar sõna, kuigi hetk tagasi ei pruukinud kellelgi olla jututuju. Ta läks isegi tööle justkui peole. Kui saabus sügis ja päevad muutusid järjest mornimaks, võis ta nautida jalutuskäiku metsas või vastupidi, sooja kodu hubasust, kui aga kõik vaevlesid suvekuumuse käes, oli tema see, kes pakkis kaasa võileivad, külmad joogid ja päikesevarju ning korraldas sõpradele või sugulastele väljasõidu mere äärde. Anita annet olla üle hädadest, säilitada alati optimismi ja näha kõigis tagasilöökides väljakutset, mille üle võisid viriseda vaid rumalad, oli talle endalegi korduvalt vaja läinud: siis, kui tööpaiku öeldi üles ja paljud jäid varatuks, siis, kui onkoloog ütles, et ravi ei pruugi enam aidata, siis, kui Dan tuli pea iga nädal koolist koju katkise jope või sinise silmaga. Anita mõtles harva oma elu ja sellega hakkama saamise üle, ta pigem elas, pani tähele, tundis huvi, rõõmustas. Vahel elu küll naeratas vähem kui tavaliselt, kuid kui Anita ise otsustas elule naeratada, ei jäänud elulgi muud üle kui vastu naeratada.

Talv oli olnud soe, lumevaene ja pime. Siis, nagu ikka, saabus kevad. Päike muutus julgemaks, loodus häälekamaks ja inimesed reipamaks. Arst arvas, et Anita peaks jääma pensionile. Töökaaslased korraldasid uhke istumise. Meenutati Anita tööaastaid, mida ei olnud tegelikult väga palju (ta oli alles hiljuti tähistanud viiekümnendat sünnipäeva). Siis saabus suvi oma heitlike ilmadega, meelitades inimesi randa, külma ja tuulise mere äärde.

Töölkäijad mõtlevad sageli, mida kõike nad teevad, kui ükskord pensionile pääsevad. Anita polnud ennast selliste mõtetega kunagi vaevanud. Kui ta tahtis midagi teha, siis ta tegi seda. Kui Anita nüüd esimest korda pensionärina ärkas, oli päike tõusnud juba naabermajade kohale. Aedlinnatänav oli peaaegu tühi, vaid üks lapsevankriga naine jalutas aeglaselt mööda, nina telefonis. Anita jõi klaasi vett, võimles, keetis kohvi ja tegi endale võileiva juustu ja tomatiga. Millega ta siis nüüd tegelema hakkab? Ta vahetas ära voodipesu ja pani pesumasina käima. Käis tolmuimejaga kõik toad üle. Keetis uue kohvi ja istus maja taha terrassile. Lasi päikesel hellitada oma nooruslikku nägu (milles oli küll kortsegi, kuid põhiliselt naeratamisest). Muru oli juba päris pikaks kasvanud, varsti peaks seda niitma. Ka hekki peaks piirama. Hiirelõksud peaks üles seadma ja helistama hooldusfirmasse, et leppida kokku katusepuhastus. Saunaruumides peaks tegema suurpuhastuse ja autole panema kinni ülevaatuse aja.

Ta uneles veel hetke päikese käes ja tundis, et on õnnelik.

Maalimine. Ta otsustas proovida maalimist.

Dan oli lapsena tagasihoidlik ja eakaaslastest mõnevõrra kogukam poiss, kuid vanusega kogukus kadus ja tagasihoidlikkus asendus endassesulgunud tusasusega. Nagu ühtlaselt hallist taevast võib järsku hakata sadama vihma, nii purskas ka Dan vahel nutma või sai raevuhoogusid, millesse õpetajad suhtusid õnneks üpris mõistvalt, kuna Dani õpitulemused olid keskmisest paremad ja mõnel korral ta isegi esindas kooli koolidevahelistel võistlustel. Isaga Dan üldiselt klappis, eriti kuna isal olid pikad tööpäevad ja nad sattusid harva kokkupõrkekursile. Kuid aeg-ajalt tuli ette ka tülitsemist ja üks kord isa koguni lõi Dani nii, et noormees põrkas peaga vastu köögikapi nurka. Tüdruksõpra Danil kooli ajal ei olnud, seevastu vanemad poisid tundsid tema vastu sageli huvi, määrisid riideid poriga kokku, puistasid koolikoti sisu vetsupotti, lõid põse või silma siniseks. Anita üritas Daniga korduvalt rääkida, et süstida temasse natukenegi eneseusku ja optimismi, mida poiss ei paistnud olevat temalt sündides pärinud. Kuid mida tal oligi öelda? Et lapsed ongi vahel julmad? Et lõpuks saab kõik korda?

Dan sirgus nägusaks nooreks meheks, läks ülikooli, hakkas varakult tööl käima, leidis naise, kellega Anital tekkis sedamaid hea klapp, ja sai pisitütre, kelle naer meenutas kellukeste helinat ja kelles Anita arvas nägevat iseenda väikest koopiat. Töö tõttu kolis Dan kahjuks peagi teise linna. Nii tema kui ta abikaasa olid sageli hõivatud (töö, trennid, reisimine) ja lõpuks muutusid isegi telefonikõned harvaks luksuseks (helistajaks oli peaaegu eranditult Anita ise).

Anita hoidis fotoalbumeid külalistetoas raamaturiiuli aluses kapis, kus need olid ilusti kolmes virnas aastate ja teemade järgi. Mõned albumid olid läinud kolimiste käigus kaotsi (varem Anita ei olnud neisse veel nii kiindunud, kuna elus tundus olevat palju olulisemaid asju kui mingid vanad fotod). Ta istus sageli külalistetoa põrandavaibale, võttis kohvikruusi kõrvale ja avas mõne albumi, vaatles rohkem või vähem tuttavaid nägusid, olukordi, värve või musta ja halli varjundeid, silitas sõrmeotstega üle fotopaberit katva kile. Neis piltides oli seletamatut maagiat, nagu muusikas, millesse võib tundideks uppuda, kantuna tundehoovustest, nautides mälestuste esile kerkimist, vaheldumist, suubumist, taas esile kerkimist. Siin seisis Anita isa veoauto kõrval, silmad kevadises päikesepaistes kissis, tuhm mustvalge foto. Siin taas ema, noor energiline naine põllul või ateljeefotol koos oma vanemate õdedega. Ema sai läbi nii inimeste kui loomadega (erinevalt isast, kes tuli toime vaid masinatega), ta oli rõõmsameelne ja isepäine ja abielu oli tema sõnul pelgalt vastutulek ühiskondlikele nõudmistele. Sellel pildil oli matusestseen, tundmatu kadunuke kirstus ja Anitale võõrad inimesed kirstu kõrval, talviselt riides, õlad longus. Järgmises albumis olid põhiliselt Dani pildid: väikse lapsena, soe kampsun seljas, ilme ehmunud, fotoateljee toolil, või koos oma häbelikult naeratava isaga, kes näis pildil nii noor ja kõhn, või juba suure mehena koos oma tulevase naisega, rannas peesitades. Dani album oli üks kogukamaid, kuid sellest oli täidetud vaid umbes pool. Otsustades kuupäevade järgi piltide kõrval, oli albumit viimati täiendatud paar aastat tagasi ja sedagi vaid kolme pildiga, perepilt kusagilt soojalt maalt, perepilt kodumaja ees, perepilt Dani tütre sünnipäevatordiga. Üllatav, et Dan ei olnud neil piltidel üldse selline, nagu Anita teda mäletas, endassesulgunud ja morn, vaid hoopis naerusuine ja avala pilguga.

Anita valmistus igaks ettevõtmiseks kirglikult ja nii, et möödalaskmised oleksid välistatud. Joonistamis- ja maalimisvahendid, mis ta laotas selleks hangitud lauale, sisaldasid kõike, mida harrastajast natuke nõudlikum kunstnik võis vajada. Harilikud ja värvipliiatsid, teritaja, pintslid, vesivärvid, paar paletti, veetopsid, svamm, joonistusplokk visandite jaoks, erineva suurusega paberid. Molberti oli ta ostnud kasutatuna, seda polnud mõtet uuena hankida, enne kui ta teab täpsemalt, mis suhe tal maalimisega tekib.

Ta oli ärganud vara ja käinud pärast hommikuvõimlemist, kui päike hakkas juba soojendama, kuid õhk oli veel öiselt värske, mere ääres jalutuskäigul. Ta keetis pool kannutäit kohvi, sidus ette värvilise põlle, avas tagaaia-poolse akna ja sättis end, selg sirgu, molberti ette istuma. Ta naeratas ja tundis, et on õnnelik.

Esimese, helesinise pintslitõmbe tegi ta ettevaatlikult horisontaalis. Ta jäi seda hetkeks silmitsema, käsi õhus, ja tema peast jooksis korraga läbi kümneid mõtteid, mida ta võiks maalida: midagi minevikust, mõni tegevus, inimene või loom, midagi, mida ta näeb või tunneb just praegu, suvaline värvidemäng.

Anita raputas tasakesi pead. Tal võis ju olla palju soove, kuid pintsel oli vaid üks.

Ta üritas kätt liigutada, kuid tulutult. Siis üritas pigistada pintslit hoidvaid sõrmi, kuid selle peale läksid sõrmed hoopis lahti ja pintsel pudenes maha, läigatades kõikjale helesiniseid pritsmeid.

See oli tuttav tunne. Hetke pärast andis õnnekramp jälle järele, Anita purskas naerma, hüppas püsti, torkas mõlema käe sõrmed paletil olevatesse värvidesse, vedas nendega üle paberilehe, siis üle kitli, paljaste käsivarte, kaela ja näo. Ta tormas esikusse, et ennast peeglist imetleda, pani muusika käima ja tantsiskles selle taktis duši alla. Vahetanud riided, visandiplokk ja harilike pliiatsite karp näpus, jalutas ta mere äärde, et anda loomingulisele tuhinale voli.

Kadumaläinud fotoalbumite sisus ei olnud Anita päris kindel. Ta oletas, et seal võisid olla pildid tema vanematest, kui nad olid noored, isapoolsetest sugulastest, isa lapsepõlvekodust ja temast endast väikse lapsena. Lehitsedes ühte vanematest albumitest, tundis ta taas valutorget mõistmisest, et on koos kadunud fotodega jäänud igaveseks ilma osast oma minevikust.

Ta silmitses oma vanemate pulmapilti. Nad olid mõlemad juba üpris küpses eas. Isal oli seljas ilmselt must ülikond (pilt oli mustvalge) ja valge triiksärk. Isa juustes võis aimata algavat hõrenemist ja tema tõsiste silmade pilk oli suunatud otse objektiivi. Ema oli isast lühemat kasvu. Tema tavaliselt rõõmus ilme oli asendunud piduliku kohmetusega. Kuigi see ei paistnud välja, kandis ta juba oma ainsat last, kelle nime osas vanemad ei jõudnudki kunagi üksmeelele. Anita otsis teisest albumist pildi, millel ta oli alles tita, siis nukku süles hoidev tüdruk fotograafi juures, siis algkoolilaps, maakodus kiikumas, juuksed päikesest pleekinud. Ta mäletas nende piltide lugusid, ja kui ei mäletanudki, siis suutis need tuletada, lehitsedes erinevaid albumeid ja otsides tuge teistest piltidest. Kõigil neil piltidel oli oma koht tema mälestustes, ja kui mõni sündmus või ajajärk hakkas mälus vaikselt tuhmuma, siis sai piltide abil selle kirkuse jälle tagasi.

Anita mäletas ennast vilka ja rõõmsameelse lapsena. Ta sai läbi nii poiste kui tüdrukutega ega põlanud ära ka iseenda seltskonda. Koolis oli ta õpiedukuselt parimate hulgas. Tema kodu ei olnud jõukas, kuid kõik vajalik oli olemas. Tema vanemad jäid kokku, vaatamata isa korduvale truudusetusele, millele Anita silmad avanesid alles ülikoolis õppides. Ema oli lahke ja elurõõmus, isa seevastu range ja järjekindel. Kui Anita abikaasa küsis ükskord kurameerimise ajal, kummasse vanemasse Anita enda arvates rohkem on, vastas Anita pikemalt mõtlemata, et ta on pärinud kummaltki midagi, nimelt parimad iseloomuomadused.

Anita oli teadlik sellest, et elu ei koosne vaid kordaminekutest ja rõõmust, kuid omaenda minevikust oli tal raske tuua esile midagi, mis oleks teda tõeliselt kurvastanud, vihastanud või pannud häbi tundma. Muidugi oli tal olnud ka väga raskeid aegu: kui Dan haigestus ja arstid ei teadnud, kas ta elabki kooliealiseks (aga elas ju), kui neil mehega lõppesid tööd ja siis ka säästud (Anita omandas uue ameti, suhted lähedastega muutusid veelgi lähedasemaks ja nad õppisid tundma rõõmu ka väga vähesest), kui tema vanemad lahkusid lühikese aja jooksul üksteise järel (isa surm oli kiire ja tõenäoliselt valutu, ema surm jällegi vabastas ta piinast, mida elus olemine oli hakanud viimastel kuudel valmistama), ja nii edasi.

Mõnikord, lehitsedes pildialbumeid ja värskendades üht või teist ununema kippuvat seika minevikust, tabas Anita end tundelt, et tema mälestustes on lünk ja et ta ei pääse ligi mälusopile, mille olemasolu ta võib vaid oletada. Justnagu sumpaks lumisel lagendikul, mis varjab tegelikult jää- ja lumekatte all puhkavat mitmekümne meetri sügavust järve. Sellised tunded peletas Anita siiski eemale, kinnitades endale, et kõik, mis vaja, on tal meeles ja et talvine järv on üks tore koht, näiteks suusatamiseks.

 

Ilmateade on alati hea jututeema, eriti siis, kui see ei pea paika. Nüüd oli ilmateenistus pannud siiski täppi ja juba viiendat päeva järjest säras pilvitus taevas päike ning õhk oli vahemereäärselt kuum ja kuiv. Anita käis varastel hommikutundidel meres ujumas, pikutas seejärel kohvi nautides maja taga terrassil, tegi lõuna paiku jalutuskäigu pargis või põikas läbi mõnest kohvikust. Ta avas sageli kõik aknad, et õhk majas hakkaks liikuma, ja istus molberti ette. Kui hakkas hämarduma ja päevane kuumus järele andis, istus ta terrassi äärele, süles taldrik võileivaga, või käis kergel sörkjooksul. Ta vaatles ja üritas kogeda kõike, mis tema ümber toimus, talletades värve, detaile, kontuure, varje, taimi, hooneid, inimesi, olukordi. Tal oli kõikjal kaasas visandiplokk ja paar teritatud pliiatsit, et saaks pargipingil istudes visandada teadusemehe kuju juurde viiva allee või kohvikus enda ees laual seisva kohvitassi koos värske muffiniga või rannas venitusharjutusi tegeva kleenukese kehaga noore naise. Visandite puhul Anita eriti ei pingutanud, vaid üritas pigem jäädvustada paberile võimalikult palju ja võimalikult vähese vaevaga. Õhtul terrassil istudes vaatas Anita päeval tehtud visandid läbi ja teinekord lisas mõne joone või toonitas mõnda kohta. Visandiplokk hakkas vähehaaval täis saama ja varsti oli aeg hankida uus.

Molbertil oleva maaliga olid lood teisiti. Anita võis istuda terve pärastlõuna avatud akna all, silmitsedes tühjal pilgul tagaaeda ja seda ümbritsevat kõrget hekki, juba põlvekõrguseks kasvanud muru, mida ta polnud ikka veel ära niitnud (varem oli muruniitmisega tegelenud tema abikaasa), ning värvide ja varjundite muutumist õhtu lähenedes, ja jätta maali puutumata. Tema mõtted kippusid uitama mujale, eesseisvale poeskäigule, uudistele, maksmist ootavale elektriarvele. Teinekord tõmbas ta ettevaatlikult mõne joone või tupsutas tausta või üritas aimata järele taeva täpset tooni, kuid iga liigutus tundus vaid eemaldavat maali sellest, mida ta nägi vaimusilmas. Ta üritas naeratada iseendale, keskenduda üksikasjadele, rõõmustada valguse mängu üle, kuid talle avanev vaade tundus hoopis kattuvat kilega ja aken kahanevat sama väikeseks kui lukuauk, millest ta kunagi lapsena hirmunult välja piilus, et mõista, miks kodus valitseb nii kummaline vaikus.

Päike liikus tasahilju õhtu poole. Taevas polnud pilveraasugi. Õhus heljus õitsemise lõhna läbisegi kusagilt kanduva raipehaisuga. Kuumus tegi hingamise raskeks ja tundus rõhuvat kõike elavat maad ligi. Ilmateade lubas, et samasugune leitsak püsib veel terve nädala jooksul.

 

Nad ootasid teda maja ette pargitud autos. Naine oli tõmmu jumega väikest kasvu brünett. Mees võinuks olla vanuse poolest naise isa, tal olid kohevad hallid vuntsid ja seljas lühikeste käistega triiksärk, mille kaenlaalustest paistsid tumedad laigud. Kui Anita pööras ümber nurga (ta oli käinud pärast kerget hommikusööki mere ääres sörkimas), ronisid mees ja naine autost välja ja astusid talle vastu. Anita seisatas ja naeratas teda tervitanud mehele. Mees esitles ennast vanemuurijana. Tema nimi ei jäänud Anitale meelde.

„Me sooviksime rääkida teie abikaasaga. Kas ta on kodus?“

„Mul ei ole abikaasat,“ tõdes Anita mõnevõrra üllatunult. „Ma olen lesk.“

Mees ja naine vahetasid pilke.

„Kas sobib, et me tuleme sisse?“

Anita keeras välisukse lahti, ütles, et nad jätaksid kingad jalga, ja juhatas uurijad külalistetuppa. Ta pakkus neile kohvi, kuid mees keeldus mõlema eest viisakalt. Anita käis kiiruga duši all ja kui ta värskusest pakatades taas külalistetuppa astus, uuris mees riiulis seisvaid raamatuid ning raamitud fotosid, naine aga seisis ilmetu näoga akna all.

Anita naeratas säravalt.

„Täna tuleb jälle päikeseline päev.“

„Ilmselt küll,“ nõustus mees. „Sellist kuumust pole juba ammu olnud.“

Anita pakkus uurijatele istet ja küsis, kas nad siiski sooviksid kohvi või teed, kuid nood raputasid pead.

„Millest te siis soovite rääkida?“

„Teie abikaasast. Või, noh, te ütlesite, et olete lesk.“

„Jah. Ja nüüd ka pensionär.“

„Mis teie abikaasaga juhtus?“

Anita naeratusse sugenes nukrust.

„Sellest on juba palju aega. Ma olen oma eluga edasi läinud.“

Mees vaikis hetkeks. Ta tundus olevat kärsitu loomuga, tal oli närviline naeratus ja ta niheles pidevalt, justkui ei leiaks õiget asendit.

„Teie abikaasa ei tulnud pärast puhkust tööle ja tema ülemus võttis meiega ühendust, kui ta ei vastanud ka telefonile. Oleme üritanud teile helistada, aga ka teie ei vastanud telefonile.“

„Ma ei vasta tundmatutele numbritele.“

„Saan teist aru. Ühe sõnaga, me üritame välja selgitada teie abikaasa asukohta. Kas te oskate öelda, kus ta võiks olla?“

Anita naeratus kustus. Tema ilme oli siiralt hämmeldunud. Ta viis pilgu naisuurijale, kes polnud öelnud veel sõnagi.

„Ma ei mõista,“ tunnistas ta ausalt ja kordas juhmilt: „Ma olen lesk.“

„Te pole juba ammu muru niitnud,“ ütles nüüd naisuurija ja nookas akna poole. Tema hääl oli rahustav ja malbe. „Teie kodus on kõik tipp-topp, aga aed on täiesti kinni kasvanud.“

„Mul on olnud väga palju tegemist ja varem hoolitses muru eest mu abikaasa.“

„Millal seda muru on viimati niidetud?“ küsis mees. „Kolm-neli nädalat tagasi?“

„Ma ei oska öelda,“ tunnistas Anita. „Ei mäleta. Pensionil olles on ajataju täitsa sassi läinud.“

„Kas te tegelete maalimisega?“

Anita pööras pilgu taas naisuurijale. Tal läks hetk aega, enne kui ta mõistis, millest too räägib. Naine osutas pooleliolevale maalile. Anita noogutas.

„Kas te maalite oma aeda?“

„Jah. Aga töö ei taha edeneda.“

„Miks?“

„Ma ei tea. Ma alles harjutan. Pliiatsiga joonistamine sujub palju hõlpsamini.“

„Kas mulle ainult näib nii, või on muru seal tagapool, heki juures veidi teistsugune?“

Meesuurija kergitas ennast toolilt ja vaatas naiskolleegi osutatud suunas.

„Tundub tõesti teistsugune.“

„Mis mõttes teistsugune?“ küsis Anita.

„Muru pole peaaegu kasvanudki. Kas teil on seal aialapp?“

„Ei peaks olema.“

„Või on pinnas teistsugune?“

„Ma ei tea.“

„Kas te olete seal aiatöid teinud?“

„Ei!“

Anita vastus oli sedavõrd järsk, et uurijad jäid üllatunult vait. Anita pilk oli udune ja ta muidu nii nooruslik nägu oli korraga väsinud ja kortsuline.

Naisuurija küsis ettevaatlikult:

„Kas te oskate öelda, kust see hais tuleb?“

„Mis hais? Millest te räägite?“

„Roiskumise hais. Tänaval on seda paremini tunda. Kuni me teid ootasime, kõndisime tänaval edasi-tagasi, et mõista, kust see hais tuleb.“

Anita vaikis. Ta viis tühja pilgu uurijatelt aknale, siis pooleli olevale maalile, siis kapile, kus ta hoidis pildialbumeid. Kõik need mälestused.

„Mis teie abikaasaga juhtus?“ küsis naisuurija vaikselt, ja kui Anita ei vastanud: „Miks te politseisse ei helistanud?“

Anita vahtis naisterahvaga tõtt.

„Ma ei mäleta,“ lausus ta lõpuks ilmetult ja tõusis püsti. „Ma keedan teile kohvi.“

Uurijad kuulsid, kuidas köögis kolistati kapiuste ja nõudega. Vesi läks mühinal keema. Siis saabus vaikus. Möödus mitu minutit. Meesuurija niheles toolil ja tupsutas särgikraega vargsi niisket otsaesist. Ta vaatas kolleegile otsa ja nookas küsivalt köögi poole, kuid naine raputas pead.

Anita ilmus uksele nii vaikselt ja ootamatult, et mõlemad uurijad võpatasid. Ta hoidis käes kandikut presskannu, tasside ja suhkrutoosiga. Anita naeratas rõõmsameelselt ja tema muutunud ilme lõi meesuurija tummaks. Õhk Anita ümber tundus värelevat positiivsusest ja energiast, kui ta astus kergel sammul külaliste juurde, valas kohvi tassidesse ja istus diivanile.

„Millest te siis soovite minuga rääkida?“

Uurijad vahetasid hämmeldunult pilku.

„Teie abikaasast…“

„Minu abikaasast? Miks te soovite temast rääkida?“ küsis Anita imestusega. Tema ilme oli sõbralik ja siiras. „Ma olen lesk. Ja paar nädalat tagasi jäin ka pensionile.“