Gustav Kalmu eelmises Vikerkaares ilmunud kirjatükk „Liberalismi vastu“ kannab provokatiivsemat pealkirja kui ideestik, mida sedastab artikkel ise. Kalm esitab loos kaks peamist teesi. Esiteks, poliitiline vastandus liberaalsuse ja konservatiivsuse vahel on Eesti kontekstis kunstlik ning kuna see skaala on eriti mugav EKRE-le, siis aitab see kinnistada just viimase sümboolset dominanti Eesti poliitikaväljal. Teiseks, liberaalsuse-konservatiivsuse raamimine suureks vastasseisuks lükkab tagaplaanile sotsiaalse ebavõrdsusega seotud temaatikad. Liberaalne eliit üritab näidata, et nende põhimissioon on nüüdseks keskenduda vähemuste õiguste kaitsele, mis omakorda lubab legitimeerida ebavõrdsust kasvatavaid poliitikaid sotsiaalmajanduslikus vallas. Ehk siis, tänast olukorda näiteks tuues: abieluvõrdsuse kehtestamise triumfi kattevarjus viiakse läbi vähem jõukaid ühiskonnakihte lööv nn maksuküüru kaotamine ning viimane ei pälvigi erilist tähelepanu, sest kõik tegelevad „vasakpoolsuse“ sildi all identiteedipoliitika ja võrdõiguslikkusega. Traditsiooniline vasakpoolsus kui sotsiaalse õigluse eest võitlev ideoloogia aga kaotab oma tähenduse ning selline nihe on mugav nii Reformierakonnale kui ka EKRE-le.
Kuigi ma olen üldjoontes Kalmi väidetega nõus, sooviksin kahes olulises küsimuses siiski eeltoodud teeside üle polemiseerida ja neid isegi laiendada. Esiteks püüan ma kummutada artiklist kõlama jäävat väidet, et liberaalsuse-konservatiivsuse vastandus on Eestis justkui poliitikateadlaste ja ajakirjanike kunstlik leiutis. Ma näitan, et kirjeldatud uuel väärtuskonfliktil on palju mitmekesisemad juured ning selle üle on tänapäeva poliitikateadus arutlenud eri võtmetes juba viimased 20–30 aastat. Teiseks väidan ma, et liberaalsuse-konservatiivsuse vastandus ei pruugi sotsiaalmajandusliku ebavõrdsuse temaatikat üldsegi marginaliseerida, vaid võib sellealased debatid hoopis tagasi tuua. Kuid seda hoopis teises võtmes, kui me 20. sajandi kogemust silmas pidades oleme harjunud.
1990. aastatel, kuid eriti just 2000ndatel, seoses suure majanduskriisiga (2008–2011), hakkas enamik sotsiaalteadlasi mõistma, et kogu Lääne sõjajärgset poliitikat ilmestanud klassilõhe ja sotsiaalmajanduslik vasak-parem vastandus hakkab vanal kujul lõplikult oma mobiliseerivat potentsiaali kaotama ning asendub palju komplekssema vastasseisuga, kus kandvaks saavad pigem väärtusorientatsioonid (mis siis segunevad ka majandusliku dimensiooniga). Šveitsi ja saksa poliitikateadlased Hanspieter Kriesi ja Edgar Grande[1] ning nende kolleegid nimetasid seda üsna tabavalt globaliseerumise võitjate ja kaotajate vastasseisuks. Loogika seisneb selles, et globaliseerumise jõuline pealetungimine on praeguse ajastu suureks murepunktiks, mis tekitab ühiskondades täiesti uut laadi pingeid ning jaotab inimesed võitjateks ja kaotajateks. Briti politoloogid Liesbet Hooghe ja Gary Marks[2] on uut lõhet kutsunud ka transnatsionaalseks lõheks, rõhutades, et järjest olulisemaks muutub suhtumine rahvusriiklikku avatusse (või suletusse) ja rahvusvahelisse koostöösse (nt Euroopa Liidus).
Ükskõik kuidas me seda uut lõhet ka nimetaks, intuitiivselt on see enamusele üsnagi mõistetav. Ühel poolel on need, kes tunnevad, et on selles avatud ja järjest kirjumaks muutuvas globaalses maailmas võitjate poolel, ega näe seetõttu järjest süvenevas rahvusvahelises koostöös, sisserändes ja vähemuste õiguste laienemises mingit ohtu. Pigem nad tervitavad seda, sest nende hea hariduslik kapital lubab selles dünaamilises ja mitmekesises maailmas hästi kohaneda ning on neile õpetanud sallivust ja avatust. Teisel poolel on aga globaliseerumises kaotajad, kes näevad, kuidas paljulubatavus, ühiskondade kasvav seesmine kirjusus (immigratsioon ja elustiilide paljus) ning rahvusriigi piiride liigne avatus hakkab hägustama neidki identiteete ja elumudeleid, mis on pakkunud neile selles galopeerivate muutustega üleilmastuvas maailmas mingitki tuge. Nad on veendunud, et rahvusidentiteet, traditsioonilised soorollid ja peremudelid, usuline identiteet jne on ohus ning globaliseerumise ja liberaliseerumise rong tuleb peatada.
Nimetatud väärtuskonfliktil on selgelt ka sotsiaalmajanduslik dimensioon: globaliseerumise võitjad ehk nn liberaalid on peamiselt haritud ja pigem nooremapoolse linnastunud keskklassi näoga, samas kui kaotajateks on töölisklass (eriti tööstustöölised), väikelinnade ja maapiirkondade elanikud ning väikeettevõtjad.
Niisiis ei keskendu Lääne ühiskondlikud debatid üldsegi liberaalsuse ja konservatiivsuse tähendusvarjunditele, vaid keskseks mõisteks on globaliseerumine, mille mitmekesiste mõjude tunnetamise ja tõlgendamisega haakuvad erinevad väärtusorientatsioonid ning uued poliitilised narratiivid. Eestis ja laiemalt Ida-Euroopas on uue lõhe tugev esilekerkimine tekitanud omapäraseid väärititõlgendusi ja arusaamatusi hoopis teistel põhjustel. Esiteks on probleem terminoloogias endas. „Globaliseerumise võitjate-kaotajate lõhe“ kõlab eesti keeles üsna kohmakalt ning jääb ilmselt paljudele kodanikele oma tähenduselt mõistmatuks, sest globaliseerumise mõjudega seotud harivaid debatte on meie avalikus ruumis seni nappinud. Ma ise olen tarvitanud mõistet „rahvusliku avatuse-suletuse lõhe“, aga tunnistan, et seegi kõlab kohmakalt. Seetõttu ongi Eesti poliitikateadlased hakanud kõnelema „liberaalsuse-konservatiivsuse lõhest“, kuna tänases kontekstis paistab see laiemale publikule ehk kõige hoomatavama sisuga. Paraku tuleb tunnistada, et seesugune määratlus teeb varjatud kummarduse EKRE ja Reformierakonna maailmanägemustele – selles osas nõustun Kalmuga täiesti.
Teiseks, terminoloogiline segadus pole kaugeltki ainus probleem. Isegi kui kirjeldatud uus väärtuslõhe on palju sügavamate juurtega, siis Eestis ja mujal Ida-Euroopas jõudsid globaalse avatusega seotud negatiivsed mõjud kohale hilinemisega ning suure pauguga: 2008.–2011. aasta majanduskriis delegitimeeris päris kaaluka osa ühiskonna jaoks neoliberaalse euroopastumise ja globaliseerumise utoopia, mille järgi pidid järjest avatumas, turuliberaalsemas ja globaliseeruvamas maailmas võitjateks saama kõik; sellele järgnenud põgenikekriis (2015) ja Eestis kooseluseaduse ümber lahvatanud vastasseis (2014) mõjusid äratuskellana konservatiivsemale osale ühiskonnast, kes leidsid parempopulistidest poliitiliste ettevõtjate (Helmed Eestis, Viktor Orbán Ungaris, Jarosław Kaczyński Poolas jt) suunamisel endale sidusa narratiivi, mille toel end vägagi häälekalt kuuldavaks teha.
Lühidalt, sümboolsel ja narratiivsel tasandil muutusid Ida-Euroopa postkommunistliku ülemineku kaotajad (maapiirkondade elanikud, töölisklass jne) globaliseerumise kaotajateks ning ülemineku võitjatest (noor linnastunud keskklass) said globaliseerumise võitjad. Eestis aga külvas lisasegadust asjaolu, et postkommunistliku ülemineku võitjad olid alati olnud pigem majandusliberaalid, Lääne- ja Euroopa-meelsed ning Vene-vastase rahvuskonservatismi toetajad. Helmete osavalt defineeritud uus konfliktitelg, mis muutis keskseteks seni latentsed ja vähetähtsad elustiili, immigratsiooni ning vähemuste õiguste küsimused, tekitas paljudes kimbatust: mitmed endised majandusliberaalid ja pigem Euroopa-meelsed rahvuskonservatiivid ei osanud sinna end äkki kuidagi paigutada. Seetõttu väidabki Kalm, et liberaalsuse-konservatiivsuse vastandus mõjub Eestis kuidagi kunstlikult. Mõjubki, sest seda on lükitud hoopis teistsuguse loogika alusel töötavate vastanduste otsa ning konfliktitelgede ümberdefineerimine toimus kõigi jaoks liiga kiiresti ja ootamatult.
Veelgi suurem segadus tekib siis, kui me hakkame uut väärtuskonflikti seostama sotsiaalmajandusliku dimensiooniga. Nagu Kalm õigesti märgib, on EKRE sotsiaalmajanduslik programm nagu pudru ja kapsad: üheaegselt nõutakse mitmetes lõigetes suuremaid sotsiaaltoetusi ja (energia)hindade reguleerimist, teisalt toetatakse minimaalriiki madalate maksudega ning leitakse, et igaüks peaks ennekõike ise hakkama saama. Samas aga on praegu „vasakpoolseteks“ tembeldatud reformierakondlased olnud just kõige järjekindlamad turuliberaalse sotsiaalmajandusliku poliitika elluviijad Eestis. See poliitika ei hooli ebavõrdsuse kasvust ning lööb kõige valusamalt globaliseerumise kaotajaid – valijarühma, kelle eest arusaamatul kombel peaks justkui seisma samasuguseid neoliberaalseid narratiive levitav EKRE. Tõepoolest, selles osas on Kalmul õigus, et seesugune segadus marginaliseerib jätkuvalt sotsiaalse ebavõrdsuse ümber käivaid tõsiseid sotsiaalseid debatte: üks pool lihtsalt ei oska selle teemaga tegeleda (EKRE) ja teine ilmselgelt ei taha (Reformierakond).
Kuid see ei pruugi niiviisi jääda. Ida-Euroopa, täpsemalt Poola, aga ennekõike Ungari kogemus näitab, et piisava poliitilise leidlikkuse puhul on parempopulistid olnud väga osavad ebavõrdsuse teema üleskorjamisel. Ometi raamistavad nad seda hoopis teises võtmes, kui seda tegid 20. sajandil vasakpoolsed ja sotsiaaldemokraadid. Täpsemalt, parempopulistliku sotsiaalpoliitika märksõnadeks on heaolušovinism ja rahvuskonservatiivsed imperatiivid. Poolas tõstis parempopulistlik Õiguse ja Õigluse Partei (PiS) 2010. aastate keskel võimsalt lastetoetusi, aidates oluliselt kaasa vaesuse vähendamisele paljudes vaesemates Poola piirkondades.[3] PiS on seisnud ka töötajate õiguste eest, teostades kohati poliitikat, mida võinuks oodata pigem vasakpoolsetelt ametiühingutelt.[4]
Kui Poolas on olnud valdav heaoluriigi laiendamise strateegia läbi rahvuskonservatiivse prisma, siis Ungaris on Orbán ja Fidesz rakendanud veelgi märgilisemaid ja innovaatilisemaid ideid. Ungari sotsiaalpoliitika südameks on saanud tööpanusest sõltuva heaoluriigi mudel (workfare state), kus sotsiaaltoetusi saavad ennekõike need, kes töötavad, ning diferentseerimine on käinud ka laste arvu ja perekonnaseisu järgi. Tulemuseks on see, et kõige enam on võitnud lastega etnilistest ungarlastest perekonnad ning süsteem on olnud iseäranis diskrimineeriv roma vähemuse, üksikute ja lastetute naiste suhtes.[5] Ühesõnaga, „mitteväärivad“ on need, kes ei ühti õige rahvuskonservatiivse kodaniku ideaalpildiga, kelleks on töökas, lastega tuumperekond. Tegemist pole küll otseselt etnilisi või rassilisi tunnuseid aluseks võtva heaolušovinismiga, kuid heaolušovinismi tunnused on seesugusel poliitikal ometi, sest selle asemel et kehtestada universaalne sotsiaaltoetuste süsteem, jaotatakse inimesed rahvuskonservatiivsetest ideoloogilistest alustest lähtudes „väärivateks“ ja „mitte-väärivateks“ kodanikeks.
Hiljuti on mõned juhtivad heaoluriigi uurijad[6] välja käinud mõtte, et 21. sajandil ei pruugigi enam peamine majanduslikku ümberjagamist puudutav konflikt keerelda küsimuse ümber, kas vähem või rohkem riiki. Harjumuspärase heaoluriigi miinimumstandardiga ja mõõduka ümberjagamisega lepivad kõik, isegi kui see saab tänu neoliberaalsele pärandile olema oluliselt kasinam kui heaoluriigi hiilgeaegadel (1950–1980). Uueks vaidluskohaks kerkib aga küsimus, kes ikkagi väärib riigipoolset toetust: liberaalid ja sotsiaaldemokraadid väidavad, et inimesi ei tohiks diskrimineerida nende soo, rahvuse, etnilise kuuluvuse, seksuaalsuse jne järgi; parempopulistid aga ütlevad, et kasinat ressurssi tuleb jagada ennekõike neile, kes seda väärivad – enamusrahvuse liikmed (mitte immigrandid), ontlikud lastega pered (mitte lesbilised üksik-emad) jne. Niisiis, uus põhivastuolu kujunebki universaalset heaoluriiki toetava liberaalse põhivoolu ja heaolušovinismi propageerivate parempopulistide vahel.
Olgu mainitud, et Ungaris ja Poolas on vastavalt Fidesz ja PiS eespool kirjeldatud sotsiaalmajanduslikke poliitikaid rakendades võitnud töölisklassi ja maaelanike südamed, kes näevad, et seesugused sammud toovad neile otsest kasu, ning neid ei morjenda, et see tuleb kellegi teise arvelt.[7]
Küsimus on, kas EKRE-l ja Helmetel jätkub nutikust ja julgust Poola ja Ungari kogemustest loovalt õppides teha midagi taolist, mis reaalselt tõstab ka Eestis globaliseerumises kaotanute (ennekõike töölisklassi ja maaelanike) elujärge. See tooks ebavõrdsuse temaatika Eesti poliitikasse jõuliselt tagasi, kuid seda hoopis teises võtmes, kui liberaalid ja sotsiaaldemokraadid seda tahaksid. Võibolla oleks seetõttu liberaalidel aeg ebavõrdsusega seonduvat juba ennetavalt tõsisemalt võtta, et uue lahinguvälja kujunemiskäik ei toimuks puhtalt EKRE dikteeritud heaolušovinismi vs universalismi mängureeglite järgi?
[1] H. Kriesi, E. Grande, M. Dolezal jt, Political Conflict in Western Europe. New York, 2012.
[2] L. Hooghe, G. Marks, Cleavage Theory Meets Europe’s Crises: Lipset, Rokkan, and the Transnational Cleavage. Journal of European Public Policy, 2018, kd 25, nr 1, lk 109–135.
[3] P. Żuk, Non-alternative Reality? On the Misery of the Left in Eastern Europe: the Case of Poland. Journal of Contemporary Central and Eastern Europe, 2017, kd 25, nr 1, lk 63–84.
[4] D. Ost, Workers and the Radical Right in Poland. International Labor and Working-Class History, 2018, kd 93, lk 113–124.
[5] D. Szikra, Welfare for the Wealthy: The Social Policy of the Orbán-regime, 2010–2017. Budapest, 2018. https://library.fes.de/pdf-files/bueros/budapest/14209.pdf.
[6] The world politics of social investment: welfare states in the knowledge economy. Kd 1. Toim. J. L. Garritzmann jt. London; New York, 2022.
[7] G. Scheiring, The Retreat of Liberal Democracy: Authoritarian Capitalism and the Accumulative State in Hungary. London; New York, 2020.
Lisa kommentaar