Liberaalne demokraatia – demokraatia vorm, kus vabade ja ausate valimiste ning poliitilise pluralismi kõrval lähtutakse ka õigusriikluse, võimude lahususe ja universaalsete kodanikuõiguste ja -vabaduste põhimõtetest.
Osal poliitikutel on tekkinud arusaam, et demokraatia komponenti (valimised ja pluralism) on võimalik lahutada liberalismist (õigusriik, võimude lahusus, universaalsed kodanikuõigused) ja ikkagi olla edasi demokraatlik riik. Empiiriline kogemus näitab, et enamasti viib see demokraatia hääbumiseni (parim näide on tänapäeva Venemaa). Kui EKRE juhid „liberaalse demokraatia“ mõistet kasutavad, siis nad annavad mõista, et see on poliitiline süsteem, mis annab vähemustele liialt palju õigusi ja privileege ning surub maha konservatiivseid väärtusi. Eeltoodud definitsioon aga sedastab, et kui rünnatakse liberaalset demokraatiat, pole tegu pelgalt väärtuskonfliktiga, vaid rünnatakse tänase Eesti põhiseadusliku korra alustalasid, kus needsamad eelnimetatud õigusriikluse, võimude lahususe ja universaalsete kodanikuõiguste (kodanike õigused ei sõltu nende rassist, soost, rahvusest jne) printsiibid on ülimuslikud. Eesti põhiseadus rajati 1992. aastal liberaalsetele põhimõtetele, sest küsimus oli toona, kas soovitakse tulevikus olla osa demokraatlikust läänemaailmast või minna edasi autoritaarse möödanikupärandiga. Toona valiti esimene tee. Praegu võib muidugi arutleda, kas meie arusaamad ja väärtused pole vahepeal muutunud ning kas ei oleks põhjust toonased valikud kriitiliselt üle vaadata.
Kogu see lugu sai alguse kunagi väga ammu, eelmisel ajastul, siis kui loomad veel ei rääkinud. Minu teada on selle loo keskmes Aili (43 a; kaks täiskasvanud last; vabaabielus; hädajuhtumiteks kõrvale pandud 1850 eurot). Ailil oli supervõime.
Alguses tundus kõik paljulubav, lausa oivaline. Nimelt kord pärast tööpäeva, kerge peavaluga, käis Aili toidupoest läbi ja äkki viskas tal üle see, kui valjult mängis meeleolumuusika, kui kõvasti ruigasid reklaamid. Olgu öeldud, et helivaljus ületas tema isikliku piiri ainult tema elukohajärgses kaupluses, üldjuhul oli müratase Aili jaoks talutav. Midagi pole parata, elukohajärgsel kauplusel on konkurentsieelis, teinekord satud sa sinna paratamatult. Niisiis, muusika lõugas nagu diskol, Aili pea pakitses valutada, selles oli nagu kokkurullitud, higist läbi imbunud vatitekk, ja korraga tundis ta, et veel hetk ning ta läheb ja karjub infoleti töötaja peale. Mitte et too milleski süüdi oleks, aga kellegi peale peab ju karjuma. Huvitav, mingil põhjusel kipuvad paljud mõnda madalapalgalist teenindajat pidama vastutavaks nende tööandja kõigi pattude eest.
Ja just siis, kui raev temas paisus, kobrutas ja oli valmis iga hetk välja purskuma (omavahel öeldes: Aili oleks ennast kindlasti valitseda suutnud, ei oleks teise inimesega halvasti käitunud, ehk oleks viisakalt, võib-olla liigagi viisakalt palunud tollel – kui olukorra valitsemiseks mõeldud nupp juhtumisi tema meelevallas ei ole – edasi öelda, et leidub külastajaid, kelle jaoks mürafoon on talumatult kõrge), jäi muusika korraga vait. Aili tänas mõttes oma kaitsepühakut ja kõiki kõrgemaid jõude (kellesse ta ei uskunud, aga eks aita poeetiline väljendusviis ta tundeid edasi anda) ja pidas seda õnnelikuks juhuseks.
Aga see juhus hakkas korduma. Arvatavasti häirivad mingid helid aeg-ajalt kõiki. Näiteks kohvikute kõlarid on tihtilugu liiga kehvad, nendest ei kõla mitte muusika, vaid pinin, ja muidugi on muusika teinekord lihtsalt liiga vali – vähemalt Aili arvates. Nüüd juhtus alatasa, et Aili saabudes jäid kõlarid vait.
Sellega oleks võinud ära harjuda, seda oleks võinud võtta… tegelikult ei teagi, kuidas ta seda võtta oleks võinud, aga Aili oli ratsionaalne inimene. Ta ei uskunud supervõimetesse. Ta ei uskunud kaitsepühakutesse ja inglikestesse, kes talle vargsi teed näitavad, oma õnnistavat kätt tema pea kohal hoiavad ning on valmis ta vähima komistamise korral hellalt kinni püüdma. Isegi kui Ailis leidus kunagi mingi sedasorti mõtlemise alge, oli ta selle juba ammu välja juurinud.
Igatahes ei õnnestunud tal seda supervõimet päriselt kontrollida. Jah, algus oli ilus, lausa täiuslik, aga peatselt hakkas tekkima olukordi, mil võime (ehk siis – kuna Aili ei suutnud seda kontrollida – mitte võime, vaid lihtsalt omadus, superomadus) omatahtsi märatses. See otsekui luges Aili mõtteid, aga mitte tingimata parimaid nende seast. Ühel kenal oktoobrikuu päeval, päike paistis, kased kolletasid ja taevas oli üllatuslikult sinine, kummitas Ailil ärkamisest saati üks konkreetne muusikapala. Ta pingutas kõigest väest, et sellest vabaneda, vabaneski, läks linna asju ajama ja siis, kui ta kohtus lõunasöögi ajal kodanikuliikumise tegelastega, tuli see neetud lugu raadiost. Ja siis tuli see uuesti. Ja uuesti. Ja tegelikult ei alanud see algusest ega mänginud lõpuni välja, vaid paiskus esile alates teisest salmist ja sumbus pärast refrääni viivuks, aga ainult selleks, et hoog uuesti üles võtta. Keegi palus kohviku töötajatel rumal nali lõpetada, nood laiutasid käsi ja – olles tulutult nuppe kruttinud – tõmbasid muusikakeskuse seinast välja. Aili suutis hädavaevu vastu panna kiusatusele (loe: pakitsevale tungile) saata vajalik hulk energiat kõlaritesse enda sisemiste ressursside arvelt.
See kõik oli sissejuhatus. Eelmäng. Soojendus.
Poliitiline kultuur – ühiskonnas levinud hoiakute, väärtuste ja käitumismallide kogum, mis raamib ja mõjutab poliitilist elu.
Poliitilise kultuuri mõistet kasutatakse tihtipeale „poliitikute eetilise käitumise“ või „heade kommete järgimise“ kontekstis. See on vaid palju-palju avarama tähendusväljaga poliitilise kultuuri üks dimensioon. Poliitilise kultuuri puhul pole küsimus, kui „madal“ või „kõrge“ ta on, vaid põhiline küsimus peaks olema, millised alusväärtused poliitilist kultuuri ilmestavad. Näiteks Eesti poliitilist kultuuri on seni iseloomustanud tugevalt sekulaarne traditsioon: riik ja kirik, kirik ja (partei)poliitika on üksteisest lahutatud ning usu ja moraali teemad pole üldjuhul olnud poliitilises debatis kandvad. Alles viimastel aastatel on mõned poliitikud, kuid ka kirikujuhid ise hakanud seda arusaama muutma ning religiooni, moraaliküsimusi ja parteipoliitikat üksteisega tugevamalt siduma. Poliitiline kultuur pole kindlasti staatiline, vaid muutub ajas – ometi teatud alusväärtused teisenevad üsna aeglaselt, sest on lihtsalt niivõrd tugevate ajaloolis-kultuuriliste juurtega. Nii ka eelneva näite puhul: on raske kujutleda, et ühes Euroopa sekulaarsemas, protestantliku taustaga riigis võiks kirik hakata poliitikas sama kaalukat rolli mängima kui katoliiklikus Poolas või Itaalias.
Õige nali läks lahti siis, kui Aili hakkas oma kodanikuliikumise eestkõnelejana poliitdebattidel osalema. Võime ennast kuuldavaks teha oli alati olnud Aili talent. Täitsa tavaline, mitte mingi supervõime. Ta suutis sõnajärje enda kätte saada, ta suutis uues olukorras kiiresti mõelda, reageerida adekvaatselt uutele argumentidele.
Niisiis, ta ei olnud päriselt see heade kavatsustega kogenematu aktivist, kelletaolisi vilunud poliitikud hommikueineks söövad. Tema esimene teledebatt läks hästi, Aili tajus seda iga rakuga. Saatejuht, kelle küsimuste toon ja kehakeel olid teda alguses pisut pilganud ja kõrvale tõuganud (aga ainult vaevumärgatavalt, sest saatejuht püüdis kõigest väest olla neutraalne), hakkas temast järjest rohkem lugu pidama ja ilmutas Aili seisukohtade vastu üha rohkem huvi. Aili esitus oli täiuslik: hästi argumenteeritud, pikitud paari pealetükkimatult vaimuka võrdlusega, selge ja läbimõeldud. Trumbid kogunesid tema kätte.
Aili nägi, kuidas härra Jörm, valitsuspartei üks valjemaid suid, üha närvilisemaks muutus. Noh, köhi välja oma karvapall, sa seksistlik siga, mõtles Aili. Ja härra Jörm köhiski. Ta kiilus Aili järgmisele repliigile vahele, röögatas kiledal toonil: „Ma arvan, et meil kõigil on eitede lõputust kaagutamisest kõrini.“
Nüüd, ehkki Aili sellest kohe aru ei saanud, kukkus kõik kokku. Kulmu kergitades küsis ta, kas selline emotsionaalsus ikka sobib poliitikule, aga kui härra Jörm vastuseks käsi laiutas, silmi pööritas ja suuga puristas, said peaaegu kõik aru, et Aili küsimus, kogu Aili käitumine oli tõepoolest liiga laetud. Rõhutan, sellest said aru, seda nägid nii tõesti peaaegu kõik. Visates etteruttava pilgu hilisematele reaktsioonidele ja tõlgendustele, oleme sunnitud möönma, et auditooriumi valdav osa nõustus härra Jörmiga, tema mõtteviisi ja Ailit halvustava väitega. Ainult üksikud jäid eriarvamusele, märkasid tõsiasja, et hüsteeritsenud oli ju õigupoolest härra Jörm. Vali hääl tuntud inimese suust jõudis kuulajateni neilt intellektuaalset pingutust nõudmata. See oli usutav ja nii need asjad ju käivad.
Rahvusriik – tänapäevane riigivorm, kus võimu kandjaks on rahvas, keda seob kultuuriline ja ajalooline ühtekuuluvustunne.
Rahvusriigid on tänapäeval üks kõige levinum riigivorm, sest multinatsionaalsed impeeriumid on nüüdseks minevik. Eesti rahvuskonservatiivide tõlgenduses on rahvusriik ideaalis monoetniline riik, mis on 100% suveräänne (rippumatu rahvusvahelistest liitudest ja kokkulepetest). Isegi kui sellises rahvusriigis on teiste kultuuride esindajaid, siis võib nende õigusi vabalt piirata, selleks et nad võimalikult kiiresti assimileeruksid. Viimati kirjeldatud kriteeriumidele vastavaid üksikuid rahvusriike tänapäeva maailmas leidub, kuid üldiselt ei kuulu need läänemaailma ega ole ka demokraatiad. Ennekõike on rahvusriik ikkagi neutraalne nüüdisaegset riiklust kirjeldav mõiste, mida kasutatakse ilma tugeva etnilis-kultuurilise rõhuasetuseta.
Edasi läks kõik vääramatult, nagu lepse reega. Härra Jörmilt nõuti küll tema väljendusviisi kohta aru, aga ta tõrjus süüdistused hooletu (ja alusetu) väitega, et tema tsitaat rebiti kontekstist välja ja et keegi peab ju ka tööd tegema, laske tal ometi tööd teha.
Ka Aili täht tõusis teatavale kõrgusele, just parasjagu nii kõrgele, et teda edaspidigi telesaadetesse ja avalikele debattidele kutsuti. Aga nende esinemiste tegelikeks võitjateks jäid ikka need, kes, suu vahus, kodanikuaktivistide ning nende hulgast eriti naiste ülemäärasest emotsionaalsusest ja asjatundmatusest jaurasid, kes pritsisid vihaseid fraase ja lihtsaid lahendusi. Aili märkas kahjuks alles hiljem, et asjad käisid iga kord sama mustri järgi: tal läks hästi, ta esines veenvalt; siis mingil hetkel tal kihvatas ja ta peast käis läbi, et mõni ta oponentidest võiks ennast reeta; siis too tegigi seda kõige masendavamal, piinlikumal kombel; ja see häbiväärne väljaütlemine tuli kasuks alati neile. Ainsana langes härra Lehepuu erakonna ja eriti muidugi härra Lehepuu enese reiting – ta lobises kogemata välja, et need inimesed, kelle eest ta seista püüab, on tema arvates pisut juhmakad ja vajavad tema üleolevat, heatahtlikku tuge. Pisut juhmakate inimeste toetus kaldus veel rohkem partei poole, mis lubas anda võimu tagasi rahvale ja olla ise selle rahva tööriist, esindaja. Muidugi ei mõistnud keegi, kuidas see toimivast süsteemist erineb, aga ega selle üle ei mõeldud ka. Igatahes lõpuks said kõik vabalt rääkida ja selle võimaluse oli neile kuidagi, keegi ei saa päris täpselt aru, kuidas, andnud Aili. Poliitikud ei pidanud kõiki oma saladusi välja laduma, see oleks olnud hukutav. Aga kui nad suu puhtaks rääkisid, lärtsatasid välja selle, mille sülg suhu toonud oli, kippus see nende populaarsust suurendama.
Alles mõne aja eest oli hakanud avalikkuse alateadvusse päriselt üha laiemalt hiilima arusaamine, et väga paljud ühiskonnaelu probleemid on väga keerulised, nõuavad kompleksseid lahendusi ja kõikehõlmavat pilku, aga nüüd muutusid taas aina menukamaks lihtsad loosungid, mis nõudsid, et elagu igaüks oma kodukülas, naine olgu köögis, pojad jätkaku isa tööd ja nii edasi. Piisas, kui rõhuda traditsioonidele, jõule, tööle ja visadusele, ajada veidi udu oma rahva erilisuse teemadel. Mida lollim ja valjem loosung, seda parem. Hirm tasapisi võrseid ajama hakanud uue maailma ees andis täiesti jaburatele väidetele tohutu jõu ja sellesinatse uue maailma võrsed kippusid jälle närbuma.
Populism – poliitiline maailmavaade, mille järgi on ühiskonnas kaks vastandlikku gruppi: korrumpeerunud eliit ja rahvas; eliit on rahvalt võimu ära võtnud ning populistide eesmärgiks on võim rahvale tagasi anda.
Populism on viimastel aastatel üks enim ekspluateeritud termin. Tihtipeale kasutatakse seda valesti kahes võtmes. 1. Populism kui rahva seas populaarsete, kuid lühinägelike ja vastutustundetute lahenduste või poliitikate pakkumine. Kuigi see võib olla populismi väljenduseks, pole see kaugeltki selle mõiste tuum. 2. Populism võrdsustatakse paremäärmuslusega (ultranatsionalistlikud ja ksenofoobsed jõud). Populism võib olla küll paremäärmusliku näoga (EKRE), kuid samavõrra on levinud vasakpopulism (suurema materiaalse võrdsuse, otsedemokraatia ja solidaarsuse taotlemine – näiteks Viie Tähe Liikumine Itaalias). Vahel võib populism olla ka põhivoolu liberaal-konservatiivse näoga (kunagine Res Publica). Seega populism on justkui „õhuke“ või „õõnes“ ideoloogia, millele elu sisse puhumiseks on vaja seda siduda teiste maailmavaadetega, kas paremalt või vasakult. Ainult abstraktse eliidivastasusega poliitikas kaugele ei purjeta.
Ja Aili? Aili (46 a; üksik; krediitkaart miinustes) oli sunnitud ühel hetkel tõde tunnistama. Ta tuhlas kodumaise ja üleilmse ajakirjanduse arhiivides ja midagi polnud parata: esimesed seitse täiesti lootusetut kõnepurtsatust (inimesed, kelle argumendid põhinevad kõhutundel, puhuvad enamasti suu kaudu kõhutuult) olid olnud rünnakud tema vastu. Ta oli millegi alguse juures, ilmselt koguni selle vallandaja. Loomulikult ei pidanud Aili seda mitte supervõimeks, teda valdas süütunne ja kiiresti veendumuseks kujunev kahtlus, et ta on peast segi, kaotanud kontakti reaalsusega. Ta küll püüdis ennast kokku võtta, aga ei suutnud arsti juurde minna. Mida tal arstile öelda oleks, kuidas sellest rääkida? Kuulutada, et teate, mina vastutan meie praeguse poliitilise olukorra eest? Jajah.
Tema edasise elu kohta ei ole kahjuks midagi ilusat öelda. Naabrid kutsusid talle korduvalt politsei selle eest, et ta liiga valjult muusikat kuulas. Ühel päeval viskas Aili minema kõik kõlaritega esemed. Siis hakkasid tema naabrid ise liiga valjult muusikat kuulama. Ühel päeval viidi Aili kanderaami külge seotult minema, aga veel mitu aastat prahvatas muusika temaga seotud paikades ootamatult ja võimsalt.
Heaoluriik – riik, mis lisaks tavapärastele funktsioonidele tagab oma kodanikele sotsiaalse turvalisuse, pakkudes igapäevaelus hakkamasaamiseks vajalikke eri teenuseid ja toetusi.
Heaoluriiki võrdsustakse heaoluühiskondadega, tuues näitena Põhjamaid. Jõukus ja heaoluühiskonnad ei võrdu heaoluriigiga. Näiteks ka USA on heaoluühiskond (kui vaadata inimeste ostujõudu, majanduse koguprodukti ja üldist elatustaset), kuid üsna nõrgalt arenenud heaoluriik. Heaoluriigile lähedased mõisted on „sotsiaalriik“ või „hoolekanderiik“, kuid viimastel on veidi negatiivne tähendusväli (sotsiaalne heaolu pole mitte kodaniku õigus, vaid see on ette nähtud üksnes vaestele ja väetitele, kes seda riigi käest kerjama peaksid). Tänane Eesti on kindlasti heaoluriik, kuigi mitte väga helde ja kõigekülgselt arenenud.
Lisa kommentaar