Liikumise Black Lives Matter (BLM; tõlkes umbes: mustad elud loevad) 10. juuni meeleavaldus Tallinnas äratas vastakaid reaktsioone. Mõned kriitikud juhtisid tähelepanu asjaolule, et ettevõtmise eestvedajad olid valdavalt valged aktivistid. Sellist kriitikat väljendati peamiselt sotsiaalmeedias, eriti migratsioonitaustaga inimesi ühendavates foorumites, samal ajal kui domineerivas avalikkuse sfääris tuli see märksa vähem esile. Ka meie vestlus lähtus BLM-i ümber käinud debatist ja viis mõtted rassismivastastele praktikatele Eestis üldisemalt.
Airi: Minu arvates tähistas BLM-i algatus Eestis olulist nihet, sest tegu oli ühe esimese laiema rohujuurealgatusega, mis määratleb end otsesõnu rassismivastasena. See ei tähenda, nagu rassismivastaseid algatusi poleks varem üldse olnud – neid on õigupoolest päris palju. Näiteks on suur osa Eesti Pagulasabi ja Eesti Inimõiguste Keskuse tööst olemuselt rassismivastane, isegi kui need organisatsioonid end selle mõiste kaudu ei määratle. Veelgi tuntumad näited on liberaalse vabakonna organiseeritud kampaaniad nagu Salliv Eesti, Sõbralik Eesti ja mõnel määral ka Kõigi Eesti. Samuti võiks rassismivastaste algatuste hulka arvata feministliku kunstiruumi Kraam, mis tegutses 2015–2019 ning korraldas arvukalt näitusi ja arutelusid rände ja paguluse teemal. Eestis leidub ka põgenikke toetavaid mitteformaalseid võrgustikke, mis pole avalikkusele nähtavad. Olen mõnes neist ise osalenud, kuid kindlasti leidub veel mitmeid, mida ma ei tunne.
Kõikidel neil avalikult tuntud näidetel on üks ühisaspekt – need on peaaegu üleni valged, musta- ja tumedanahaliste inimeste osalus on pigem erand kui reegel. Hiljutise BLM-i meeleavalduse puhul Tallinnas viis rassistlikku kohtlemist kogevate kogukondade kaasamatus paradoksaalse olukorrani. Korraldusgrupp otsustas paigutada tähelepanu keskmesse rassismivastase sõnumi ja jättis politseivägivalla teema hoopis kõrvale. Kuigi USA-s sündis BLM-i liikumine vastukaaluks politseivägivallale, leidis Eesti toimkond, et siinses kontekstis pole probleem kõneväärne. Ometi jäi korraldajatel kahe silma vahele üks piinlik asjaolu. Politsei poolt määrati meeleavaldust koordineerima Harku kinnipidamiskeskuse endine juht, kelle vastutusel on kõige skandaalsem rassilise politseivägivalla juhtum, mis on Eestis viimastel aastatel avalikkuse ette jõudnud. Pean silmas 2015. aastal kinnipidamiskeskuses toimunud sündmust, kui mustanahaliste kinnipeetavate ja politseiametnike vahel tekkinud rahumeelse vaidluse lahendamisse kaasati eriüksus. Hilisem politsei sisekontrolli raport kinnitas ülemäärase jõu kasutamist, mille varjamiseks oli kinnipidamiskeskuse juhtkond esitanud avalikkusele väärinfot. Üks kinnipeetav kaotas selle intsidendi tagajärjel oma silma, ehkki politsei eitab vastutust. BLM-i korraldajad ei osanud neid sündmusi omavahel seostada ja võimude jaoks oli see kindlasti väga mugav, sest BLM-i meeleavaldus ei puudutanud politsei kaasosalust rassistlikus vägivallas. Kui toimkonnas olnuks inimesi, kes on läbinud Eestis varjupaigamenetluse, kas siis oleks keegi neist niidiotsad kokku viinud? Kellel on usaldusväärseid teadmisi, kuidas politseivägivald Eestis väljendub ja keda see puudutab?
Meenub ka vähem reljeefseid näiteid. Mäletan Sõbraliku Eesti kampaania esimesi koosolekuid 2015. aastal. See oli suvi, mil Euroopa piirikriis jõudis tippu ja üle Eesti veeres rassismilaine. Rassism oli peamiselt suunatud pagulaste vastu, kuigi termin „pagulane“ varjutas tol suvel kõik teised migratsiooni vormid. Mustanahalisest vahetusüliõpilasest sai pagulane, jõukas firmas töötavast tumedanahalisest IT-spetsialistist sai pagulane, Armeenia juurtega eestimaalasest sai pagulane ning pagulane sai ka valgenahalisest eestikeelsest eestlasest, kes söandas kanda hidžaabi meenutavat pearätti. Mainin neid näiteid rõhutamaks, et sellisele atmosfäärile vastu seismiseks korraldatud kampaania oli olemuselt rassismivastane. Sellegipoolest otsustasid korraldajad vältida sõna „rassism“ ning eriti sõna „antirassism“, sest seda peeti liiga polariseerivaks. Siit siis nimi Sõbralik Eesti. Kahtlen, kas samasugusele otsusele oleks jõutud ka siis, kui kampaania korraldustoimkonda oleks kuulunud inimesi, kes rassismi isiklikult kogevad. Kas siis oleks olnud mõeldav tööjaotus, milles valged eestlased musitseerivad ja peavad poodiumilt kõnesid, samal ajal kui põgenikud ja rassistatud vähemused valmistavad kontserdipaiga servadel „maailmaköögi“ maitsvaid roogi?
Mainisin neid näiteid lähiminevikust, sest need olukorrad on aidanud mul aru saada, et mina kui valge antirassist pean suhtuma kriitiliselt ja lausa umbusklikult omaenda teadmistesse ja neist tuletatud arvamustesse. Minu jaoks ei ole BLM-i ümber kerkinud vaidluste keskpunktis identiteedipoliitika ja sellega seotud moraalne küsimus, kellel on õigus kõnelda kelle nimel. Esindatuse küsimused on mõistagi asjakohased, kuid minu jaoks on esiplaanil praktiline küsimus teadmisest ja selle piiridest. Mulle tundub, et enamik valgeid rassismivastaseid algatusi Eestis ei pea rassismist mõjutatud kogukondade osalust hädavajalikuks. Leian, et see hoiak nõuab kriitilist eneserefleksiooni. Missuguseid mõtteid äratasid BLM-i puudutanud debatid sinus?
Tarun: Mul oli BLM-i meeleavaldusele samasugune reaktsioon. See mõjus suuresti valgete aktivistide korraldatud sündmusena, mille servadele jäid tumeda- ja mustanahaliste hääled. Samas ma arvan, et mittevalgete häälte esindatus ei ole nii ühemõtteline küsimus. Näib, et kui esindatud oleks mõne rassistatud vähemuse näidishääl, siis see tõstatatud teemades midagi olulist ei muudaks – need jääksid samasugusteks kui ainult valgete häälte esindatuse korral. Kui rassismivastase liikumise korraldustoimkonnas oleks keegi minutaoline, valgekraeline tumedanahaline immigrant, siis see tooks esile mõned teemad, mis puudutavad sarnase sotsiaalse staatusega inimesi, kuid jätaks tõenäoliselt välja terve hulga pakilisi küsimusi – kaasa arvatud need, mida sa mainisid.
Paari näidishääle esindatus annaks nende tunnistusele ka ebaproportsionaalse tähtsuse. Kui kolisin Eestisse, käisin ma läbi peamiselt kahe sotsiaalse grupiga: Tartu Ülikooli humanitaartudengid või siis Eestis töötavad valgekraelised immigrandid. Neis gruppides ei ole rassismi küsimuste üle arutamine sugugi ebatüüpiline. Olukordades, kus ma olin sageli ainuke inimene Indiast, omandasin ma hääle, mis andis päris palju väge. Võisin hõlpsasti tõstatada omaenda kogemusse puutuvaid küsimusi. Kuid selline hääl tähendaks ühtlasi ka suurt epistemoloogilist privileegi: võiksin ajada India või Eestis indialaseks olemise kohta mis tahes jama ning seda võetaks puhta kullana. Olen näiteks istunud publiku seas foorumitel, kus Indiast pärit inimene väljendab mõtteid, mis peegeldavad ainult parempoolset majoritaarset vaatenurka mõnele hiljutisele sündmusele Indias. Ainukeseks hääleks olemine andis mulle ka sotsiaalse käibevahendi ning tekitas kiusatuse hõivata neis situatsioonides rohkem ruumi kui kohane. Näib, et selliste ebavõrdsuste vältimiseks on tarvis eri gruppide sisukamat esindatust. Vastasel korral saate mõne mittevalge vitriinihääle, mille peale peate kogu oma arusaamisürituses lootma jääma.
Airi: Olen nõus, et nn tokenism on tõsine probleem, eriti kui mõelda Eesti kodanikuühiskonnas valitsevatele hoiakutele mitmekesisuse ja kaasamise suhtes. Kuid siin pole vaja jalgratast leiutada, sest sotsiaalse õigluse liikumised on välja töötanud hästi toimivaid mudeleid kaasamise ja esindatuse probleemiga toimetulekuks. Toon mõne näite Ungarist, sest tegu on postsotsialistliku maaga, millel Eestiga ühisjooni. Olen palju õppinud poliitilisest rohujuureorganisatsioonist Migszol, mis võitles põgenike ja migrantide õiguste eest ajavahemikul 2012–2018. Migszoli liikmeskond koosnes määratult erineva elusituatsiooniga inimestest: mõned liikmed olid põgenikud või migrandid, kelle kindlustunnet mõjutasid viisarežiimist tulenevad erinevad ohud, teised olid privilegeeritumad, kuid seda mitte võrdsel määral: mõned olid valged Ungari kodanikud, kes kuulusid mõnda muusse vähemusgruppi nagu LGBT, teised ei olnud Ungari kodanikud, aga neil oli püsiv elamisluba jne. Selliste elufaktide põhjal koondus grupp kahe erineva subjektipositsiooni ümber: inimesed, keda otseselt mõjutas Ungari varjupaiga- ja rändepoliitika, ning nende inimeste toetajad ja liitlased. Epistemoloogiline privileeg omistati tõepoolest otseselt mõjutatuile, kuid tingimusel, et nad moodustaksid alati enamuse, et nende hääli oleks palju. Sellise enamuse moodustamine polnud kunagi lihtne, vaid nõudis pidevat jõupingutust ja vahel ka ebaõnnestus. Otseselt mõjutatud liikmete ja nende toetajate suhte määratlemise kaudu arendas Migszol välja strateegiaid, kuidas saavutada võrdsemat tasakaalu võimu ja privileegide osas. Töötati välja spetsiaalseid tehnikaid tagamaks, et privilegeeritud valgete ungarlaste hääled ei hakkaks aruteludes ja otsustes domineerima. See oli üsna oluline, sest Migszol kasutas konsensuslikke demokraatlikke otsustusprotseduure. Migszoli avalike seisukohtade esitamisel pidi alati kohal viibima ka mõni liige, keda poliitika otseselt mõjutas. Migszol õppis neid tehnikaid ühelt teiselt rohujuuregrupilt Ungaris, A Város Mindenkié – Linn On Kõigi Jaoks –, mis tegeleb kodutuse ja eluasemevaesuse probleemidega. Selle organisatsiooni oli omakorda välja õpetanud kodutute organisatsioon Picture the Homeless – seega pärinevad need tehnikad algselt USA-st.
Linn On Kõigi Jaoks on äärmiselt vapper organisatsioon, mis korraldab mitmesuguseid kodanikuallumatuse aktsioone, näiteks istumisstreigid ja tänavablokaadid väljatõstmiste ärahoidmiseks. Migszol seevastu leidis, et nende jaoks oleks kodanikuallumatus liiga riskantne. Kahe grupi erinevus on selles, et Linn On Kõigi Jaoks koosneb enamasti Ungari kodanikest. Migszoli pagulastest liikmed polnud varjupaigataotlejad, vaid inimesed, kes olid Ungaris juba rahvusvahelise kaitse saanud. See otsus tehti selleks, et maandada poliitikasse sekkumise riske. Väga tähtis on teadvustada riske, millega marginaliseeritud rühmad kokku puutuvad, kui nad kõnelevad avalikkuse ees või muutuvad poliitiliselt aktiivseks. Riskide ja hirmude maandamise küsimus on teema, millega puutuvad kokku ka rassismivastased algatused Eestis, kui nad püüavad keskenduda rassilise kiusamise all kannatavate vähemuste häältele. Tahaksin rõhutada, et musta- ja tumedanahaliste juhitud organisatsioone on ka Eestis tegelikult olemas, näiteks Eesti Aafrika Üliõpilaste Selts. See loodi 2015 otsese vastusena kasvavale rassismile, mis väljendus Euroopa piirikriisi harjal. Seltsi töö hulka kuulub Aafrika üliõpilaste kaitsmine riigi- ja politseirassismi eest, mis avaldub näiteks pidevas kahtlustuses, et nende üliõpilaste tõeliseks eesmärgiks pole õppimine.
Tarun: Sinu näidete puhul paistab silma, kui kohalikud on nende töö juured. Teisalt BLM-i meeleavaldus väljendas solidaarsust mustanahaliste ameeriklastega ja tõstis valju häält rassismi vastu Eestis – mis on hea. Aga ma arvan, et kui kaasatud oleks erisugusemaid hääli, oleks see loonud rohkem võimalusi haakuda spetsiifilisemate küsimustega, mis vajavad tähelepanu just siin, Eestis. Vastasel korral tekib oht, et rassismivastane organiseerumine piirdub üksnes laiade ja abstraktsete moraalsete punktidega: et tuleb olla salliv ja külalislahke.
Eesti musta- ja tumedanahaliste kogukondades on terve hulk muresid, millele tähelepanu ei pöörata. Üks minu kolleeg, kes on Nigeeriast ja mustanahaline ning töötab koos minuga tehnoloogiafirmas Tallinnas, pidas BLM-i meeleavaldust endale üsna „kasutuks“. Ta ütles, et see väljendas küll muret USA-s toimuva pärast, kuid ei pööranud reaalset tähelepanu millelegi, mis olnuks tähtis just temale. Tema sõnul moodustavad mustanahalised ameeriklased Tallinnas omaette grupi, kelle mured on hoopis teistsugused kui Tallinna nigeerlastel. See on üks põhjusi, miks Tallinna meeleavaldus, milles talle paistsid domineerivat mustanahalised ameeriklased, temale eriti korda ei läinud. Kui hakata tähelepanu pöörama häälte mitmekesisusele, tulevad pinnale säärased nüansid eri gruppide sees ja vahel.
Igas „kogukonnas“ eksisteerib mitmeid maailmu. Väga sageli tuuakse kodumaalt kaasa oma sotsiaalmajanduslik staatus, mis jätkab mõju avaldamist kogemustele ja võimalustele. Näiteks kui sa oled madalast kastist või vähese sissetulekuga grupist või moslemi perekonnast indialane, siis on väga tõenäoline, et sul on endiselt vähe ressursse tulemaks toime väljakutsetega, mida esitab elu Eestis. Samuti on tõenäoline, et sa puutud kokku eri liiki rassismiga. Üks juhtum näitas mulle seda väga värvikalt: keegi võõras kostitas mind Tartu tänaval rassistliku sõimuga. Kui ta aga taipas, et olen India hindu ja mitte India moslem, vabandas ta ja tervitas mind: „Namaste!“ Tahan aga öelda, et kui sa asud India ühiskonnaredeli madalal pulgal, siis tõenäoliselt puutud sa kokku diskrimineerimisega ka india kogukonna enda sees.
Sellised keerukused esitavad väljakutse: milliste küsimustega peaks rassismivastane organiseerimistöö tegelema? Mind võivad pahandada inimesed, kes ei tea, et india keelt pole olemas (kahetsen, et kunagi ma selle üle pahandasingi ja pidasin seda rassistlikuks). Teisel indialasel võib olla probleem, et talle keeldutakse korterit üürimast. Näiteks mu Indiast pärit sõbrale ütles korteriomanik otse välja, et tema meelest jätavad indialased maha paha lõhna, mis ei lähe ära, ega korista korralikult tube. Ja üks teine indialane, kellega juhtusin söögilauas juttu ajama, töötab ettekandjana india restoranis, kus tema indialasest ülemus sunnib teda ilma piisava lisatasuta ületunde tegema. Ülemus on muidugi kõrgemast kastist ja ettekandja madalamast. Või tegu võib olla indialannaga, kes on oma abikaasaga Eestisse kolinud ja kaunis kindel, et mehel on töökohal afäär, kuid tema ise ei oska ei inglise ega eesti keelt. Mis tähendab, et naine on siin praktiliselt lõksus ja sõltub oma abikaasa armust. Isegi kui naine siit pääseks, peaks ta minema tagasi kogukonda, mis hakkaks teda vältima mehest ärapöördumise eest. Milline neist probleemidest väärib kui palju tähelepanu ja missugust ruumi? Minu arvates on see väga tähtis küsimus, eriti kuna meie ruum ja ressursid on väga piiratud.
Näiteks tegutseb Tallinnas foorum nimega Estonishing Evenings, mis korraldab arutlusi mitmesugustel teemadel, eriti sellistel, mis puudutavad välismaalasi Eestis. Üsna sageli on neil üritustel niihästi laval kui ka publiku seas esindatud märkimisväärsel hulgal tumeda- ja mustanahalisi inimesi. Üks nende üritusi oli üleni pühendatud rassismile Eestis. Need on üsna väärtuslikud, tõstatades välismaalaste probleeme. Kuid need on väärtuslikud peamiselt kesk- ja kõrgkeskklassist migrantidele, kes on kolinud siia töötama tehnoloogiasektoris. Mainitud üritusel kritiseeritud ja oponeeritud rassism on üks paljudest rassismi liikidest. On palju muid liike ning huvitav on vaadata, kellel on voli otsustada, millised neist kui palju tähelepanu saavad. Mainin seda näidet, et rõhutada sama mõtet: rassismivastane organiseerimistöö peaks peegeldama meid ümbritseva rassismi mitmekesisust.
Tahaksin pisut puudutada veel ühte teemat, mille üle olen seoses BLM-i liikumisega mõtelnud. Indias väljendasid sellele toetust paljud silmapaistvad tegelased, alates Bollywoodi kuulsustest, rikastest ettevõtjatest jne. Esmapilgul tundub see ju hea. Aga selles oli ka midagi häirivat. Nimelt nende häälte antirassism piirdus solidaarsuse väljendamisega laias globaalses küsimuses, kuid ei julgetud tunnistada samasuguse vihkamise ja diskrimineerimise avaldusi Indias eneses. Moslemid puutuvad Indias praegu kokku kõige mürgisema ja vägivaldsema vihkamisega. Nendevastasele vihkamisele oleks hädasti tarvis vastu seista. Minu silmis jääb õõnsaks, kui väljendatakse solidaarsust näiteks BLM-iga, kuid ei suudeta mõtelda kohalikele gruppidele, kes olemata küll mustanahalised, puutuvad siiski kokku vihkamise ja diskrimineerimisega. Ja minu arvates ainus viis tähelepanu lokaliseerimiseks oleks see, kui iga hinna eest haakutaks vähemushäältega kohalikus kontekstis. Seega tahaksingi küsida, mida sa arvad niisugusest kontekstualiseerimisest Eestis. Kuidas võiks see sinu meelest välja näha? Milliste erinevate vähemusgruppidega ja milliste nende muredega peaksid rassismivastased rühmitused Eestis tegelema?
Airi: Minu jaoks on kohalikus kontekstis põhiküsimuseks see, kas saab olla rassismivastast organiseerimistööd, mis ei võta kõneaineks venekeelse elanikkonna diskrimineerimist Eestis. Näited, mida me oleme seni arutanud, puudutavad nn uus-sisserändajate kogemust, immigranttöölisi, põgenikke, musta- ja tumedanahalisi üliõpilasi, otsekui rassism Eestis oleks probleem, mis avaldub seoses ühiskonnagruppidega, mis on ühiskonnas olemas olnud kõigest lühikest aega. Kuid Eestis on rahvusvähemusi, mis on kogenud rassistavat suhtumist juba sajandeid, näiteks juudid, romad ja tatarlased. Lisaks on mõned vähemusgrupid, kelle sisserändamislugu jääb nõukogude aega ja kellesse suhtutakse samuti rassistavalt, näiteks aserid ja armeenlased. Rass on sotsiaalne konstrukt, igas ühiskonnas konstrueeritakse seda erinevalt ja mitte ainult nahavärvi põhjal. Eesti kontekstis tasuks arutada sellegi üle, kas diskrimineerimine, mida kogevad Eestis valgenahalised venelased, valgevenelased ja ukrainlased ning nende ujuvama identiteediga lapsed, tuleneb samuti rassistamisest. Paistab, et selline arutlus alles ootab Eesti ühiskonnas oma aega.
Meie vestluse fookuses on olnud kodanikuühiskond ja rohujuureliikumised, mis on mobiliseerunud vastuseks ühiskonna praegustele pakilistele muredele. Tavaliselt võib selliste algatuste juurest leida üht-kaht venekeelset osalejat, kellele tehakse kohe ülesandeks tekstide tõlkimine vene keelde, venekeelse meediaga suhtlemine ja venekeelsete toetajate värbamine. Samal ajal saavad eestikeelsed osalejad oma rolli grupis vabalt valida. See ei käi üksnes rassismivastaste algatuste kohta, vaid kodanikuühiskonna kohta üldisemalt, ja ma olen sinuga täiesti nõus, et valgenahalisus ei ole ainus dimensioon, mis vajab kriitilist tähelepanu, kui seda analüüsida läbi mitmekesisuse luubi. Kes on liberaalse kodanikuühiskonna aktiivne subjekt Eestis? Minu mulje järgi on see tüüpiliselt mõni kõrgharidusega eesti keelt esimese keelena kõnelev keskklassi kodanik, kes tegutseb ühes omasugustega Telliskivi loomelinnaku kontoritest. Hädasti oleks tarvis tunnistada, et säärased subjektipositsioonid kirjutavad ka ette, mida saab ja mida ei saa õiglase ühiskonnana ette kujutada.
Inglise keelest tõlkinud M. V.
Lisa kommentaar