Exegi monumentum
Lõin samba endale, mis pole käega tehtud,
ta juurde rahva tee ei kasva kinni eal
ja oma tõrksa pea ta tõstab kõrgemale
kui Aleksandri samba tipp.
Ei sure minust kõik – hing kestma pühas lüüras
jääb kauem kui mu põrm ja pääseb kõdu käest –
ma kuulsaks kõikjal saan kuualuses maailmas,
kus elab ainuski poeet.
Hiidsuurel Venemaal võib kõikjal minust kuulda,
mind teab ja nimetab seal iga rahva keel:
nii uhke slaavi poeg kui soomlane, veel metsik
tunguus ja steppide kalmõkk.
Ma kauaks rahvale jään armsaks selle pärast,
et lahkeid tundeid neis mu lüüra äratas,
et kiitsin Vabadust ma julmal ajal, nõudes
ka kaotajaile halastust.
Sa kuula Jumalat, oo muusa, ärgu solvang
sind eales häirigu või ahvatlegu pärg,
sind jätku laim ja kiit ükskõikseks ühteviisi,
ja ära vaidle lolliga.