Mehis Heinsaar. Ööpäevik: 2007–2012. Tallinn: Kultuurileht, 2022. (Loomingu Raamatukogu; 2022/1–2). 120 lk. 4.70 €.
Mehis Heinsaar on erandlik loojanatuur, pärit justkui ühest teisest ajastust, pigem olnust kui tulevast. Esimest korda lubab autor heita pilku oma hingemaastikele, millel rändajana on ta kujunenud selliseks eriomase käekirjaga loojaks, nagu eesti kirjandus teda tunneb.
Heinsaar on mõistetud lugude jutustajaks, see on korraga nii kingitus kui ka needus – anne kohustab looma, sest ainus, mis üleüldse loeb, on suutlikkus või suutmatus annet teostada. Ta on looja, kelle on vangistanud ta enese hinges varjul oleva olemise imelise õie lõhn; tema ülesanne ei ole küsida, kelle või mille pärast õitseb see roos, sest võib-olla õitseb see ohne warum. Teadmatagi, kas õis on pärit siit- või sealtpoolt head ja kurja, on tema ainus tõeline ülesanne hoida alal tundlikkust õie lõhna suhtes, nõnda nagu kaunis naine püüab sageli lausa meeleheitlikult säilitada oma veetlevat välimust, mis antud saavutamatult. Kuhtumise tund tuleb niikuinii ja loota võib ainult selle peale, et aastate kuhjudes lisandub teenimatult kaasa saadud tundlikkusele olemise õie imelise lõhna suhtes elutarkust ja väärikust, mis juhatab jõuga laetud, valgustatud paikadesse, kus olemasolemine on nähtav sellena, mis ta on. „Ööpäeviku“ on Heinsaar kirjutanud „iseendale ja sellele ainsale lugejale endas, kellele meeldib küll kirjandus, ent kes ühes sellega – ja isegi seda enam – nõuab ka tõe nähtavale tulekut“.
Jah, need on päevikud, aga mitte nagu näiteks Marie Underi või Karl Ristikivi omad, millest suurema osa võtavad enda alla talumatult kehva enesetunde kurtmised ja argielu hädad, Ristikivil lausa tüütuks kätte minevas mahus. Ka näiteks Kafka päevikud ei sobi kõrvutuseks, sest needki suuresti kiruvad lõputult viletsat ja vaimuvaest argielu. Võrreldes nimetatutega on Heinsaare viie aasta päevaraamatud napisõnalised ja kujundirohked. „Ööpäevik“ ei ole kindlasti päevik sõna otseses mõttes, st avaldatud niisugusel kujul, nagu see kord kirja sai. Ülestähendused on tihendatud, lühendatud, eeldatavasti väljajättelised, viimistletud, paljudki terviklikuks ja täpseks vormitud miniatuurid sobiks avaldada iseseisvalt. Ei mingit „Sama. Sama. Sama“. Tekstis leidub küll vähesel määral argielu esitust, kuid mitte niivõrd olmet. Raamat on täiesti vaba soovist rajada endale eluaegu ausammast. Ent mis peamine: puudub vähimgi virisemine, halisemine ja kurtmine, kehvade olude süüdistamine, kibestumine üksinduse ja ümbritsevate inimeste mõistmatuse pärast. Autori hoiak oma elu ja selle antuste suhtes on sõdalase oma. Sõdalast võib siin mõista näiteks Carlos Castaneda raamatutest pärit tähenduses.
Sõdalane ei ole niisiis mitte see, kes võidab väliseid vaenlasi, vaid see, kellel on tegemist eelkõige ja õigupoolest ainult oma sisemaailmaga, kes käib iseoma vaimse võimekuse avardamise teed ning püüdleb laitmatuse poole. Laitmatus on midagi hoopis muud kui iseendale heatahtlikult õlale patsutav „kui tervet rehkendust ei jõua, siis tee pool“. Iga päev algab uus võitlus elu ja surma peale, sõna otseses mõttes. Nõnda nagu don Juan ja don Genaro sunnivad vaest Carlitost üha täitma selgelt üle jõu käivad ülesandeid, sest ainult nõnda on võimalik üles leida seni varjul olnud sisemine jõuvaru, koostab Heinsaar endale ise iga kord aina rangema vaimse arengu kava, mille täitmises püsimine peaks deemonid eemal hoidma. Ainult et Heinsaarel pole käekõrval õpetajat, kes tiriks ta tagasi sügaviku servalt, mida õpilane ise alati kuristikuna ära tunda ei pruugi. Tema ülesanded on sellegipoolest kaelamurdvad sõna otseses mõttes: luua suurepärast kirjandust ühes pisikeses maailma keeles, millesse ta juhtumisi on sündinud, luua seda vaatamata avali kuristikele ning deemonite meelitavatele kutsetele ja ähvardustele. Surm hingab üha üle vasaku õla teekäija põsele ning ei ole õieti teada, mis oleks hirmsam: kas hukkuda surnuksjoomise läbi kohe praegu või jääda hämaras pehkinud tõllas konutavaks meheks, kes jälgib läbi tolmuse akna uniselt enesekordustesse ja tülpimusse mandunud elu, mäletades ähmaselt, et ta tuli siia ilma täitma kindlaid ülesandeid, aga missuguseid täpselt… Ei ole midagi piinavamat tundest, et kõige tähtsam on unustatud, uttu vajunud, käest lastud.
Mõningad raamatus kirjeldatud olukorrad on vaatamata üldiselt tõsisele korra, keskendumise ja karskuse poole püüdlevale hoiakule pööraselt naljakad. „Laupäeval jõin pildi tasku, jooksin paljais sokis mööda porist põldu, vestlesin kummikutega. Neil olid isegi nimed ja nad rääkisid mulle oma elust. Tagajärg: kaks päeva rivist väljas. See oli hullus. Viin ja tabletid kokku ei sobi!“ Teine kujutlusvõimet ergastav ja ülimalt naljakas stseen leiab aset Püha Jüri õigeusu kirikus, kus end päris erilisse seisundisse joonud kirjanik nõuab enese kantslisse laskmist (unustades, et õigeusu kirikus kantslit ei olegi), sest tal on inimestele häid sõnumeid kuulutada. Kohkunud nunnad ja raevunud preester asuvad saatanat kirikust välja ajama, kuni Heinsaar üle traataia ronib ning väikekodanlikult kitsarinnalistele kirikuteenritele aia tagant koledaid grimasse, häälitsusi ja sarvi tegema hakkab. Nunnad satuvad hüsteeriasse ning hakkavad põlvili laskudes taeva poole palvetama, preester aga leiab äkki üles oma pragmaatilise poole, ta kutsub politsei ja äsja end leidnud evangelisti seiklus lõpeb kainestusmajas plate peal. Nõnda ei saagi raamides elama harjunud jumalasulased teada, missuguseid häid sõnumeid oleks neile kuulutada olnud sel tundmatul prohvetil, keda nad ekslikult suvaliseks lakekrantsiks pidasid. Kolmas säärane on kohtumine rääkiva jänesega, kes pakub teekäijale porgandit ja põhjendab toredasti, missuguselt pinnalt võiks sündida tema ja teelise teineteisemõistmine: „Sa oled sama arg ja liiderlik kui mina, sulle maitseb porgand ja sa oled täis kui tatikas.“ Hullumeelsust peljates keerab kirjanik jänesele selja ja paneb jooksu.
Ent need on vaid üksikud harvad korrad, mil kohtumised deemonitega on naljakad. Humoorikad on need ainult tänu sellele, et autorile on omane eneseiroonia, mis on alati vaimse tugevuse tunnus. Heinsaare deemonid üldiselt nalja ei mõista. Nad on enamasti kurjad ja salakavalad ning tunnevad hästi isikut, keda soovivad endaga kaasa viia. Algatuseks pööravad nad alati ette lõbu ja naudingut lubava palge: hasartmängud, saatuslikud naised ja lõbusate joodikute seltskond, jõupuuduse ja tardumuse päevadel pornograafia, teleseriaalid ja kollane ajakirjandus. Mõnel haruldasel hetkel on tõepoolest võimalik näha maailma deemonite kuuekümne silma kaudu ning nad isegi enda suu läbi kooris laulma panna, aga see pöörane sõit saab lõppeda ainult ühtmoodi: lõpuks võtavad deemonid ikka juhtimise üle, sest neid on palju, neil on väge rohkem ja nad tunnevad täpselt inimese nõrkusi. Ahelavariid, murtud ribid ja ligased riided on paratamatud.
Heinsaarele on deemonid reaalsed, nad ei ole tingimata kujund või imaginaarne entiteet, kuigi deemonitega vähe kogemusi omaval lugejal võib olla mugav niimoodi mõelda. Ent kui lugeja pole lootusetu väikekodanlane, kes peab päevas kolm-neli tundi televiisori ees vedelemist normaalseks eluks, mitte paheks, millega tuleb võidelda, siis võiks tal ehk enese kogemusest meenuda mõni kirgas ja võimas või võigas stiimul, mis juhatab otseteed böses Wesen’isse – kurja, halva(endelise) olemise sisse, mis ei tee inimest ennast veel tingimata halvaks olevuseks – kuigi võib teha ka. Näiteks elu esimene ja võib-olla ainus sigaret, narkootikumide tarvitamise bad trip, deliirium muidugi, ent võib-olla ka näiteks pealtvaataja või osalisena kogetud vägivallaepisood, pärast mida ei suuda inimest enam kunagi vaadata endise pilguga. Igaüks muidugi ei põgene kurja, nüri ja vale eest – et seda teha, tuleb nimetatud säärastena ära tunda. Valguse poole saab püüelda ainult see, kes teab, mis pimedus on, nõnda nagu hea tuntakse heana ära siis, kui kurjust on märgatud. Võitlust ei tee lihtsamaks teadmine, et deemonid suudavad oma tööd ühtmoodi hästi teha nii südaöös, milles inimene on üksi, kui ka keskpäevas, päikeseheledas. Välise ja keskkonna järgi ei saa otsustada, kelle või millega on tegu.
„Inimesena, isiksusena, ei ole mind olemas,“ kirjutab Heinsaar. „On mingi hõljum – energiahõljum, luiskaja või jutustaja mõnikord. Kellegagi koos olles neeldun, lahustun seltskonda või jään naise meelevalla alla.“ See tunnistus kätkeb juba viidatud pühendumust oma ande teenimisele, andumist saatusele/saadetusele, millest väljakukkumine tähendab vaimset, sageli ka füüsilist surma. Teisalt aga käib jutt teatavast iseloomutusest, nõrkusest, vormitusest, mis on aldis võtma neid kujusid, mida ümbritsev keskkond pakub. Nõnda osutub elu pidevaks jõu järel käimiseks, selle kogumiseks – ja jõudu on loojal tarvis ainult loomiseks, mitte millekski muuks, kõik muu on loomise teenistuses või siis takistab seda. Omamoodi liigutav on see, mismoodi autor alustab iga päeva pingutusega saavutada kirjutamiseks sobiv elu- ja töörütm, teades väga hästi, et iga kord see ei õnnestu, et tagasilangused on paratamatud ja et ka nõrk tuleb osata olla – ja ikkagi üha lootes muutumise imele. Vastutuse selle võimalikkuse eest võtab ta sõdalase kombel ainuüksi iseenda peale, lootmata, et mõni väline jõud teda aitab.
Heinsaare „Ööpäevikud“ on kange kraam, mida tasub tarvitada väikestes annustes, ja seda õnneks päevikuvormiline ülesehitus soosib. Kes üledoosi saab, võib leida end uimaselt tänaval taarumas ja oma deemonit kohates rentslisse variseda. Kõige turvalisem on lugeda voodis, mille kohta on meist enamikul ju kindlalt teada: selle all ei pesitse deemonid, selle serval ei avane kuristik. Neil, kes ise ühtki deemonit kunagi tundnud ei ole ja end Heinsaarde sisse ei loe, ei ole muidugi ka ohtu olemasolemiseks ja tegutsemiseks tarvilikust jõust väljakukkumise hirmu kogeda.
Lisa kommentaar