Aro:
“Troonide mäng” on läbi ja terve maailm uriseb rahulolematusest. Kultussarja viimane hooaeg sai nii kriitikutelt kui ka vaatajatelt pähe pealiskaudse loojutustamise, kiirustamise ja ebaloogilise tegelaste arendamise eest. Miks peaks üks draakonitest ja nõidadest rääkiv teleseriaal nii palju tähelepanu saama? Eks selle pärast, et mitu aastat oli tegemist ühe parima võimumänge ja reaalpoliitikat tabava sarjaga, mis meenutas rohkem samamoodi kaabelkanalil HBO jooksnud sarja “Võrgustik” kui “Sõrmuste isandat”.
Igatahes, kui “Troonide mängu” finaal oli totaalne pettumus, siis vähemalt andis see ainest kümnetele tekstidele loojutustamise kunstist, poliitikast, sarjamajandusest ja millest kõigest veel. Järgnevalt toon ära mõned paremad tekstid.
Mitmed autorid võtsid lahti sarja autorite David Benioffi ja D. B. Weissi (aga mitte raamatu autori George R. R. Martini) lihtsakoelise visiooni poliitikast ja võimust. LA Review of Booksis kirjutati pikalt sellest, kuidas (ettevaatust, spoilerid!) vabastajakuningannast türanniks muutunud Daeneryse tegutsemine 8. hooajal ei olnud mitte ootamatu pööre, vaid täiesti loogiline asjade käik, mis frustreeris meid vaid seetõttu, et sarja autorid eeldasid, et me näeme maailma kui “heade” võitlust “kurjade” vastu. Ent maailmas, kus kehtib tugevama võim, kus monarhi õiguse kehtestab asjaolu, et tal on massihävitusrelvad (draakonid), on täiesti loogiline, et ebalojaalsed nõuandjad heidetakse kõrvale ja tsiviilelanikkonnale saadetakse sõnum, et kuningannaga möliseda ei maksa. “Hullumeelne monarh on sõnakordus,” järeldavad LARBi autorid. Sellises maailmas on türanniks muutumine paratamatu. Kui mängid troonide mängu, siis sa kas võidad või sured.
Ma olen isegi kirjutanud mõne teise filmi kontekstis sellest, kuidas populaarkultuuris on liiga vähe sotsioloogilist loojutustamist. Scientific Americanis kirjutab Zeynep Tufekci, et just sotsioloogilise nägemuse kõrvaleheitmine (halva) psühholoogia nimel oli “Troonide mängu” viimase hooajal põhiline probleem. Sarja põhiline võlu (taaskord, nagu ka “Võrgustikus”) oli see, et me nägime, kuidas inimeste valikud mõjutavad need institutsioonid ja privileegid, mis neid ümbritsevad. Mitte, et psühholoogia ja sisemine karakter poleks olulised. Lihtsalt “inimestes on nii head kui halba, see kumb pool esile tõuseb, sõltub sellest, mida ümbritsevad tingimused toetavad”. See on teadmine, mida on meie praegusel ajastul väga vaja – kahju, et “Troonide mäng” selle nägemuse nii kergekäeliselt kõrvale heitis.
Sama joont jätkavad teised artiklid, mis toovad välja, et kuigi sarja autorid näitavad finaali kui kergelt melanhoolset, ent siiski lootusrikkast sammu edasi, on – sarja eelnevate hooaegade karmi realismi rakendades – Westerose tulevik lühidalt öeldes pekkis. Troonil on nõrk kuningas, kes ei taha valitseda, kelle pole legitiimseid järeltulijaid ja valitseb üldine võimuvaakum, kus erinevatel osapooltel on palju vanu vimmasid ja veidi aega jõudu koguda. 8. hooaja lõpp kõlab häirivalt nagu 1. hooaja algus ja me kõik teame, millega see lõppes.
Viimaks on palju kirjutatud ka sellest, kuidas sari, mille keskmes oli tavaliselt fantaasialugudest välja jäänud sooküsimused, naiste käekäik, seksism ja marginaliseeritus, jõudis lõpuks lahenduseni, kus kaks põhilist naistegelast tapeti ja lõpuks jaotas posu mehi maa oma suva järgi. No ei viitsi enam selliseid lugusid jälgida, neid on nagu juba olnud kah.
“Troonide mängu” kõrval on muidugi toimunud üht-teist muud ka. Terve hulk teadlasi on arutlenud populismi tõusu ja demokraatia tuleviku üle. Kõlama jäänud mõte on, et parempopulism ei tule võimule, mitte selle pärast, et “inimesed on lollid” ja valivad valesid poliitikuid, vaid seepärast, et peavooluerakonnad ei suuda tegeleda suurte probleemidega, nagu ebavõrdsus, on ise aastaid immigratsioonihirmule ja marurahvuslusele tuld andnud ning on valmis kriitilistel hetkedel paremäärmuslastega koalitsiooni minema. Tuttav lugu. Eliidi valikutest ja “rahva” süüdistamise probleemidest kirjutab väga hästi Jan-Werner Müller LRB-s. Sotsiaaldemokraatliku programmi raugemisest ja “kolmanda tee” sotside kalduvusest parempoolseid kopeerida kirjutab The Guardianis Cas Mudde. Demokraatia vastu töötavaid struktuurseid väljakutseid tuletab meelde Adam Tooze. Kõik kolm peaksid ka Vikerkaare lugejatele hästi tuttavad olema.
Viimaks midagi hoopis teistsugust: The New Yorker kirjutab industriaalansamblist Rammstein (mis tähendab, et bänd on nüüdseks täielikult etableerunud). Saksamaal ei huvita Rammstein eriti kedagi, kogu ülejäänud maailm on aga aastaid fastsineeritud olnud. Nende viimane muusikavideo, “Deutschland” on vaatamist väärt, kenasti campi ja sotsiaalkriitika noateral.
(Viimasele lingile vastuseks saatis sõbranna ühe klipi, mis illustreerib akuutset ühiskondlikku probleemi, kus “erinevad osapooled dehumaniseerivad oma vastast kõikvõimalike retooriliste vahenditega”. Kes saksa keelt ei räägi võib subtiitrid peale keerata.)
Märt:
Paeluvad on mõtlejad, kes annavad ühe Hašeki tegelase kombel mõista, et maakera sees on teine maakera, ainult et suurem kui välimine, või et ajaloo koore all on teine ajalugu, poliitika all teine poliitika jne. Itaalia kirjastaja ja erudiit Roberto Calasso on üks selliseid kütkestavaid populaar-esoteerilisi esseiste, kelle raamatutega olen püüdnud sammu pidada. Eesti keeles on ilmunud kreeka müütide ümberjutustus “Kadmose ja Harmonia pulmad” (2002) ja üks väike essee Flaubert’ist “Kahekümnenda sajandi eelmäng” (Vikerkaar 1-2, 2006). Enamik ta raamatutest on inglise keelde tõlgitud: “Ka” (1996) india müütidest ja “L’ardore” (2010) veedadest, “K.” (2002) Kafkast, “Kirjandus ja jumalad” (2001) romantikutest ja sümbolistidest. Kõige pretensioonikam Calasso teos on aga “Kuši langus” (1983), mis läbi laia kultuuriloo uidates keerleb ümber Talleyrand’i isiku ning tseremooniate ja ohverduse rolli ühiskonnaelus. See on ühtlasi modernsuse esoteeriline ajalugu, kus peatutakse de Maistre’il, Benthamil, Goethel, Ricardol, Marxil, Stirneril, Baudelaire’il, Platonovil, Adornol jt, läbivateks teemadeks revolutsiooni, ohvririituste ja eksperimenteerimise ühiskondlik roll ning eriti analoogilise ja digitaalse ehk pideva ja diskreetse, kvaliteedi ja kvantiteedi, pildilise ja arvulise vahekord inimelus.
Raamatu tunamullune järg “Nimetamatu olevik” ilmus sel aastal Richard Dixoni inglise tõlkes. See püüab mõtestada ilmalikku maailmakorra seisu pärast 9/11 – eesmärkide varjumist vahendite taha, terrorismi ja turismi, islamiradikalismi ja pornograafiat, küberutoopiaid ja konspiratsioone, sirutudes tagasi veedade ja valgustusvastaste mõtteteradeni. Raamatu teine pool koosneb kultuuriajaloolistest vinjettidest natsiajast 1933–1945. Nagu “Kuši languski” on “Nimetamatu olevik” lummav ja allusiivne lektüür, mis paneb lõpuks siiski kukalt kratsima: Mida siis lõpuks öelda tahetakse peale selle, et digitaalsuse (arvude, bittide, kombinatoorika) pealetung ja analoogilisuse (kujundite, piltide, kaemuslikkuse) taandumine on paha?
Hoopis teise stiili ja temperamendiga, aga samuti esoteeriliste huvidega mõttemeister on Oxfordi religiooni- ja kunstiloolane ning poliitikafilosoof Malcolm Bull, kellelt eesti keeles on ilmunud ainult üks väike arvustuslik essee genotsiidist (Vikerkaar nr 3, 2006). Kui Calasso oma huviga india mõttemaailma ja René Guénoni vastu liigub traditsionalistliku mõtte 
orbiidil, siis Malcolm Bulli huvideks on nelipühilus, apokalüpsis, klassikalise mütoloogia kasutamine renessansikunstis, Poussin ning radikaalne egalitaarsus. Mitmes Nietzsche-kriitilises essees esitab ta oma visiooni tulevasest “alainimesest”. Bull kirjutab sageli New Left Review’s ja London Review of Books’is. (Viimases arvustas ta 1995. aastal ka Calasso “Kuši langust” – ei saaks öelda, et sõbralikult.) Malcolm Bullil iilmus äsja elegantne poliitfilosoofiline raamatuke “Halastusest” – poliitilisest voorusest, mis on uusajal õigluse varju jäänud: “Taastades halastuse esmasuse õigluse ees, me võime piirata võimukaid ning vallandada võimutute tegujõu. Ja kui argumendid kapitalismi kasuks on ühtlasi argumendid halastuse vastu, siis kas ei võiks halastuse põhjendus vaidlustada kogu ühiskonna ja riigi üle mõtlemise alusmüüri?”
Esoteerilise poliitfilosoofiaga (“neljanda poliitikaga”) ja geopoliitikaga seoses tuleb ikka meelde idanaaber Aleksandr Dugini nimi, kellest siin korduvalt juttu olnud. Hiljuti on temast taas – tõsi, üsna pealiskaudselt – juttu Masha Gesseni raamatus “Tulevik on ajalugu“, kus Dugin on üks seitsmest tegelasest, 
kelle elukäiku viimastel aastakümnetel vaadeldakse. Vikerkaares on ilmunud Dugini (mitte just sõbralik) analüüs ühest teisest vene ideoloogist Vladislav Surkovist. Surkovi laineid löönud essee “Putini kauakestvast režiimist” on arvatavasti peagi Vikerkaareski ilmumas. Sellel on äraspidiseid paralleele Timothy Snyderi käsitlusega Putini “igavikupoliitikast”, millest katkend ilmus aasta eest Guardianis. Snyder vastandab Läänes levinud neoliberaalset alternatiivide puudumise ehk “möödapääsmatuse poliitkat” ja Venemaal juurdunud “igavikupoliitikat”. Esimene usub, nagu oleksid progressiseadused teada, alternatiive pole ja seega midagi eriti teha ei saa. “Igavikupoliitika” aga seab oma ohvriloo keskmesse rahvuse ning käsitleb aega tsüklina, mis toob minevikust tagasi üha samu vaenlasi ja ohte.
Adam Tooze (kelle panganduskriisi teemalisest raamatust ilmus Vikerkaares hiljuti katkend) arvustab NYRB-s Snyderi raamatu “Tee vabadusetusesse” kõrval veel kolme käsitlust demokraatia lõpu hirmudest – Yascha Mounki, David Runcimani (vt ka Vikerkaar 12, 2013) ning Steven Levitsky ja Daniel Ziblatti sulest. Tooze’i essee lõpeb USA ja Hiina vahelise uue külma sõja väljavaatega. London Review’s aga ilmus eelmisel kuul Adam Tooze’i põhjalik ülevaade USA geopoliitikast “Kas käes on Ameerika sajandi lõpp?” See kummutab arvamuse, justkui oleks USA globaalne mõjuvõim kahanemas. Globaliseerumise lõpp ei tähenda veel USA imperialismi lõppu: “Ameerika globaalse võimu kaks sammast – sõjaline ja rahanduslik – on ikka veel kindlalt paigas. Lõppenud on ainult Ameerika demokraatia pretensioon pakkuda teistele maadele poliitilist eeskuju.” Jah, maakerapoliitika sees on kindlasti veel üks teine maakerapoliitika, ainult me veel ei tea, kas suurem või väiksem.
Lisa kommentaar