Pariis, Palermo, Tallinn: sedakorda ei jaga lugemissoovitusi mitte Vikerkaare toimetajad, vaid meie oktoobri-novembrikuu autorid, kes raporteerivad rahutu maailma erinevatest nurkadest. Harivat nädalavahetust!
Christopher Schaefer:
Steve Bannon, Donald Trumpi peastrateeg, skaipis 2014. aastal Vatikani korraldatud vaesusteemalisele konverentsile, et avada oma vaateid poliitikast ja majandusest. Nende remarkide tõlgendamisest on saanud juba omaette tööstusharu.
Daniel Oppenheimer, kes avaldas hiljuti huvitava raamatu vastaspoolele üle läinud Ameerika vasakpoolsetest, kirjutab Ameerika intellektuaalse ajaloo blogis Norman Podhoretzist ja Maa Päevast.
Viimasel ajal on mind huvitanud ameeriklaste vaated Nõukogude Liidust külma sõja algusaastatel ning see, kuidas need suhestusid sellega, mis reaalselt Kremlis toimus. John Lukacsi 1961. aasta raamat külmast sõjast pidi olema korrektiiv kaasaegsetele Ameerika reportaažidele, mis tema enese kogemusega kokku ei sobitunud. Lukacs elas läbi Budapesti okupatsiooni, Punaarmee piiramisrõnga ja sellele järgnenud Nõukogude okupatsiooni. Ta lahkus Budapestist kui mõistis, et sovjetid pole kuskile minemas. Sheila Fitzpatricku uus raamat, mis toetub äsja avanenud arhiividele, vaatleb Kremli tegevust 1940ndatel ja 1950ndatel ning pakub ühe detailsema ülevaate sellest, mida Kremlis tehti ning kuidas seal neil päevil mõeldi.
Maarja Kangro:
Olen praegu Palermos, mis suunas ka mu lingivalikut. Pühapäeval hääletavad itaallased põhiseaduse reformide üle, mis kujuneb ühtlasi Renzi usaldushääletuseks, kuna muudatuste tagasilükkamise korral on ta lubanud tagasi astuda. Võib-olla polnud selline lubadus kuigi otstarbekas, kuna Renzi reiting pole praegu eriti kõrge. Muudatused (mida on tõesti palju, 40 artiklit) peaksid lihtsustama seaduste vastuvõtmist, kõrvaldama “täiusliku kahekojalisuse”, vähendama senaatorite arvu 315-lt 100-le, kõrvaldama eluaegsete senaatorite kohad, jätma infrastruktuurid ja energia regioonide asemel riigi pädevusse. “Ei”-le, vanamoodi jätkamisele, ennustatakse võitu, aga kes neid ennustusi teab. “Ei”-retoorika kasutab jällegi anti-establishment’i-argumenti – vabastame Itaalia rahvusülese tehnokraatia türanniast, eurodirektiividest jne –, millega lähevad kaasa ka noored inimesed. Nägime siin Palermoski lapseohtu inimeste meeleavaldust, kisaga ja loosungitega io voto no. Massimo D’Alema, vasakpoolne “ei”-eestvõitleja ja kunagine peaminister (keda paljud nimetavad suureks läbikukkujaks) kuulutas lausa, et “jaa” valivad vaid vanainimesed, kes ei saa reformidest aru.
Siin on üks hea lihtne ingliskeelne ülevaade olukorrast ja konstitutsioonireformist, põhjalikum kui need, mis meie meedias ilmunud. Algab tõdemusega, et 9 itaallast kümnest tunnistavat, et nad ei saa reformidest aru.
Ka järgmises artiklis on põgusalt juttu Itaaliast. London Review of Books’is analüüsib ja määratleb populismi Princetoni politoloog Jan-Werner Müller, kes on ühe lõigu pühendanud koomik Beppe Grillole ja tema Viie Tähe Liikumisele (on pahasti, kui populaarne naljamees läheb poliitikasse). Müller leiab, et Trump on justkui Grillo ja Berlusconi sulam: kui kampaania ajal süüdistati teda selles, et ta on paljas meelelahutaja, sai ta öelda, et on eeskätt ärimees; kui viidati, et ta ettevõtmised on peamiselt pankrotti läinud, sai ta väita, et on eelkõige meediastaar. Aga Müller alustab oma artiklit olulise tõdemusega, kui suur vahe on selles, kes ütleb eliidile f… you: kas see on satiiriline või subversiivne partei, rohujuure-liikumine – või populist. (Kes soovib võrrelda, kuidas Mülleri vaated enne ja pärast USA valimisi muutunud on, võib lugeda LRB kõrvale ka Mülleri artiklit populismist viimases Vikerkaares – toim.)
Kuna Itaalia meedias on palju arutletud selle üle, kas Renzi reformid ja referendum ei sarnane mitte Berlusconi reformikavaga, mis 10 aastat tagasi (2006) referendumil läbi ei läinud, siis siin ka üks link ajakirja Internazionale veebilehele, kus võrreldakse neid kaht reformikava. Muuhulgas on üks üsna iseloomulik erinevus ka see, et Berlusconi reformiga pidi tunduvalt suurenema peaministri võim; Renzi reformidega ei muutu ses osas midagi
Ja veel: kuna Aro viitas linke küsides sellele, et me panustasime saatuslikku paremäärmuse numbrisse, jagan lugejatega ka üht arhiivilinki. Sellelt pääseb ligi Itaalias 1938–1943 ilmunud ajakirja “Rassi Kaitse” (La difesa della razza) numbritele. Iga number on väike jõleduse pärl. Lehitsesin neid ajakirju, kui kirjutasin Leopardi “Valitud teostele” järelsõna – nimelt püüdsid fašistid endasse hõlmata ka klassikuid, tsiteerides La Difesa’s Dantet ja avaldades Leopardi “Mõtteid”. Nagu need asjad ikka käivad, klassikud on ju toredad, Burke, Miłosz ja nii edasi. Uuesti hakkasin La difesa ajakirju sirvima Vikerkaarele Evolat tõlkides. Kel viitsimist, vaadaku ja itsitagu. Võib tutvuda näiteks sellega, kuidas il duce kingib kindlustuspoliisid viljakatele paaridele (poiss pidi saama 1000 liiri, kui abiellub enne 35. eluaastat, tüdruk, kui enne 30-seks saamist), kuidas juudid anastavad Argentiinat ja kuidas klassikaliste sportmängude traditsioon on aidanud hoida rassi tervist (Caesari ja Augustuse lemmiksport oli ujumine, Torquato Tasso ja Cellini olid aga tublid vehklejad ning Petrarca alpinist). Soome rassile, loeme, on iseloomulik ürgne pidev sõda, meloodiline keel, üliterve kirjandus ja see, et nende seas on vähe juute.
Rainer Kattel:
Andmed, mitte teadmised, on 21 sajandi võim – vähemalt selline mulje jääb, kui lugeda nii majandus- kui poliitika valdkonna (aja-)kirjandust. Kuigi USA presidendivalimiste puhul on palju räägitud Vene luure sekkumisest läbi erinevate hackide ja lekete, siis Washington Postis ilmunud lugu väidab, et ehk oli Clintoni kampaania liigselt andmetele keskendunud. Clintoni kampaania kasutas tarkvara nimega Ada, mis aga ei olnud kõige nutikam. Nimelt ei toonud see esile Michigani, Wisconsini ega Pennsylvania kriitilist olukorda Clintoni jaoks ja nii kaotaski Clinton neis osariikides 55 000 häält, mis maksid talle presidendi koha. Oluline taust on siinkohal asjaolu, et Obama 2012 valimiste edus oli märkimisväärsel kohal nupukas andmetöötlus ja tarkvara, mis leidis üles just need valijad, kellele oma suunatud sõnum või kelle ukse taha vabatahtlik saata. Samas on andmetöötlus muutnud ülitähtsaks mitte ainult poliitikas. Harvard Business Review’st leiame ärijuhtimises revolutsiooni kirjeldava artikli ja ka siin on andmed kesksel kohal: nimelt väidab see artikkel, et kunstlik intelligents muudab radikaalselt ärijuhtimist. Robotite, iseõppivate masinate jt osatähtsuse kasv majanduses tähendab seda, et õigepea on rutiinsed ülesanded ainult masinate teha. Mida siis veel juhtida on vaja?
Kuigi andmetöötluse revolutsioon lubab meile tasuta guugeldamist ja jagada oma korterit, sõita odavamalt Uberiga jne, siis karta võib, et ka see majanduslik murrang pigem süvendab globaalset ebavõrdsust. Kas sotsiaaldemokraatial on sellises maailmas kohta? Hea blogi on selle kohta kirjutanud CUNY professor Branko Milanovic. Ja lõpetuseks ühe raamatu retsensioon, mis küsib, kas matemaatikast aka andmetöötlusest ei ole mitte saanud uus massihävitusrelv?
Lisa kommentaar